Üldandmed tuhkrute kohta (0)

TUHKUR
Üldandmed tuhkrute kohta
Me elame täiesti hullumeelses maailmas, ja meie ümber on neli kivist seina. Meie elutempo sunnib meid pidevalt kiirustama. Ja meie elu möödub jooksujalu. Kuid ööpäevas leidub siiski paar tundi, millal saame lõõgastuda ja puhata . Ning sellel hetkel vajame me kindlasti tükikest elusat loodust. Tavaliselt on selleks kass või koer. Kuid neile ei piisa mõnest tunnist, mida me võime neile pühendada. Koeraga tuleb kindlasti jalutada ja soovitavalt kauem, aga kassil on korteris üksi igav. Ja siis ilmub teie korterisse….tuhkur!
Te ütlete – eksootika? Loomulikult mitte, sest tuhkrust sai koduloom juba rohkem kui 800 aastat tagasi. Esialgu oli ta kohandatud küülikute jahtimiseks. Kuid 20. sajandil hakkas elama majades. Pidevalt hõivatud linnainimesele sobib tuhkur kõigist teistest koduloomadest kõige paremini. Sest ta magab peaaegu terve ööpäeva ning on vaid mõned tunnid ärkvel. Tema juba tühjas korteris üksi ei igavle.
Ul ja TUHKURTuhkrul on väga naljaks välimus. Väga uudishimulik koonuke, ümarad kõrvad ja huvitavad liigutused. Tuhkrud on liikuvad ja vilkad. Iga pragu on nende jaoks uurimisobjektiks. Selles toas, kuhu nad „jalutuskäigule” lastakse, tuleb aken kindlasti võrguga kinni katta ning kinni tuleb toppida kõik kitsad praod , kuhu ta võib proovida sisse pugeda. Tema uudishimu ei tunne piire . Alles ta piilus teie kohvitassi, nüüd aga üritab end teie toasussi sisse ära mahutada.
Teda on üksi tuppa jätta „väga ohtlik”. Kõik, mis on tema haardeulatuses, tassib ta ära. Tuhkur peab kindlasti kõik kotid üle kontrollima ja seejuures on tal selline ilme nagu tolliinspektoril. Arvestage sellega, et kotist rahakoti sissevehkimine – sellest saab teie kasvandiku lemmiktegevus. Tuhkrud jumaldavad koguda kokku kõike, mis põrandal vedeleb. Kõik kokkukogutud asjad peavad olema seal, kus seda tahab tuhkur. Laste mänguasjad kogutakse samuti kohustuslikus korras kokku.
Paljude tuhkrute jaoks on lemmikmänguks – kõikvõimalike uste avamine . Ning mõttetu on temaga vaielda , ta avab ikkagi kõik uksed. Ka suure ukse avamine ei valmist talle raskusi. Ta on visa ja kaval. Tema jälgimine valmistab suurt naudingut. Ta on vilgas, kiire ja väga osav. Ükski tema koerustükk ei ärrita, sest ta teeb kõike seda nii pööraselt naljakalt. Lisaks sellele on loomakesel veel imeline karusnahk, nii et tahaks teda koguaeg sülle võtta.
Tuhkrud on väga kergesti taltsutatavad. Nad kiinduvad oma peremehesse sama tugevalt nagu koerad . Temast võib saada kõige parem sõber ja mitte ainult teile. Tuhkrud kohanevad kergesti teiste koduloomadega. Ainukesed koduloomad, keda tuhkrud ei salli on jahikoerad. Suurema osa ajast veedavad tuhkrud puuris, kuid nad tahavad, et puuri uks oleks lahti, vastasel korral püüavad nad selle ikkagi iseseisvalt lahti teha. Võite oma kasvandikuga jalutamas käia, kuid kindlasti hoidke teda rihma otsas.
Tuhkru eest hoolitsemiseks kulub vähe aega. Tuleb vaid sööt ette panna ja koristada väljaheited. Tuhkrut võib õpetada nagu kassi oma häda tegemiseks liivakasti kasutama. Kuigi selleks tuleb varuda kannatust. Teie lemmikloom saab aru, mida temalt oodatakse , kuid püüab ikkagi talitada omamoodi. Tuhkur on vaikiv loomake. Vaid väga harva võivad nad tekitada sisisevat heli, aga kui on millegagi väga rahul, siis võivad „kluksuda”. Paljude arvates lõhnab tuhkur ebameeldivalt. Loomulikult on igal loomal oma lõhn. Kuid eksisteerib üks väike detail. Korteris peetakse kastreeritud loomi. Tugev lõhn on aga omane vaid vabaduses elavatele tuhkrutele nende jooksuajal. Kastreerida tuleb ka emasloomi, kes paljunemises ei osale. See on seotud sellega, et paaritamata loomal tekivad hormonaalsed häired ja indlemine ei lõpe. Selle tagajärjel loom nõrkeb ja hukkub. Kuid seda tuleb teha vaid üks kord. Tuhkru toitmisega probleeme ei ole. Nende jaoks valmistatakse spetsiaalset valmissööta. See on väga sõbralik ja armas loomake, teda mitte armastada on võimatu ning tuhkur vastab teile kindlasti samaga ja veel suuremal määral.
Käesoleval internetileheküljel püüdsime me vastata põhilistele tuhkrute pidamist, kasvatamist ja söötmist puudutavatele küsimustele, mis tekkisid tuhkruomanikel või inimestel, kes alles mõtlevad selle imetlusväärse loomakese soetamisele.
Metsikud tuhkrud
Valgetuhkur : Tohutu areaaliga stepi teriofauna tüüpiline esindaja, millele ei ole teiste stepiimetajate seas analooge. Levikuala hõlmab peaaegu kogu Euraasia stepi- ja metsastepi piirkonda ning laieneb pidevalt inimese majandustegevuse tagajärjel. Eelistab asustada suslikute ja hamstrite , mõnikord ka rebaste ja mäkrade poolt nahajäetud urgusid.
Üldvärvus – valge, liivakarva. Tumedad täpid kõhupiirkonnas esi- ja tagakäppade läheduses on pruuni värvi ja jaotunud kitsa põikitriibuga laiale heledale väljale. Koon ja kõrvad on valkjad, silmade ümbruses on kollakas-pruun plekk – mask . Saba teine pool ehk kolmandik on tumedat värvi, esikäpad küünarnukini ja tagumised käpad põlvedeni on tumepruunid. Toitub peamiselt suslikutest, hamstritest, uruhiirtest ja teistest närilistest. See on tugev ja energiline kiskja ning tema rünnaku eest ei ole kaitstud ükski väikeimetaja, kaasa arvatud jänesed.
Mustjalgtuhkur : Nii nagu peaaegu kõigil kärplastel, on ka tuhkrul paar pärakunäärmeid, mis sünteesivad tugevalõhnalist nõret. Näärmed hakkavad funktsioneerima juba pooleteist-kahe kuu vanuses. Rahva seas peetakse tuhkrut kõige haisvamaks loomaks; tänaseni räägitakse külades väljamõeldisi selle kohta, kuidas metsik tuhkur tungib kanalasse ja korraldab seal "haisurünnaku", mille peale kanad õrrelt maha kukuvad. Tegelikkuses eritab tuhkur nõret vaid erandjuhtudel – tugeva ehmatuse või ärrituse korral, kusjuures tema lõhn on siberi kärbi (kolonok), kärbi või ameerika naaritsa nõre lõhnast tunduvalt nõrgem.
Tuhkru põhivärvus on pruun või mustjaspruun, kaela küljed, rind, kõri ja käpad on tumedama värvusega. Kõht on peaaegu täielikult tumepruun . Mask teeb metsiku tuhkru urgudest ja varjualustest välja piilumisel vähem märgatavaks. Erinevalt valgetuhkrust on saba tervikuna ühevärviline, tumepruun.
Metstuhkru saakloomadeks on põhiliselt uruhiired, hiired, konnad, mõnikord ka hamstrid, hüpiklased, jänesed ja karihiired. Jõgede ääres elavad tuhkrud püüavad väikseid kalu või söövad seda, mis kaluritest maha jääb. Mõnikord söövad metstuhkrud ka suuri putukaid.
Tuhkur – üks parimaid mullakaevajaid kärplaste seas. Uru kaevamisel on tal abiks tugevad ja laiad käpad, mis on varustatud spetsiaalsete kaevamiseks kohanenud küünistega. Tuhkrule meeldib kaevata.
Metstuhkur on levinud peaaegu terves Euroopas, põhja suunas kuni Karjalani, ida suunas kuni Uurali mägedeni. See on poolurulise ja öise eluviisiga kiskja. Tuhkur eelistab elada metsaservade ja külavaheteede läheduses, jõeluhtadel, järvede ja soode kallastel, jäärakutes, põõsapuhmastikes ja inimasunduste läheduses.
Mustjalgtuhkur – pooluruline kiskja. Kasutab pesa ehitamiseks ja uluasemena hamstrite, suslikute, mäkrade ja rebaste vanu urgusid, puujuurte vahelisi tühimikke, madalal asuvaid puuõõnsusi, hoonete all olevaid vaikseid nurgakesi.
Furod ja hübriidtuhkrud
Mõned kodumaised tuhkrusõbrad ja isegi tuhkruid käsitlevate raamatute autorid on arvamusel, et kõiki kodutuhkruid võib nimetada sõnaga „ furo ”. See on vale, sest zooloogias ja karusloomakasvatuses nimetatakse furodeks ainult albiinotuhkruid, loomakesi, kellel on valge karusnahk ja punased silmad.
Furo on kujutatud Leonardo Da Vinci maalil „Daam hermeliiniga”: kunstniku poolt maalitud loomake ei ole tegelikult kärp, vaid nimelt furo. Sõna „furo” tuleneb ladinakeelsest sõnast „furonem”, mis tähendab tõlkes „ varas ”.
Venemaale toodi furo 1971 . a Pariisi loomaaiast, alates 1977. a hakati terves reas karusloomakasvandustes neid ristama vangistuses aretatud mustjalgtuhkrutega (Ternovskaja, Ternovski, 1975). Varem kasutati furot karusnahaloomana vähe, kuna tema nahk jääb kvaliteedi poolest metsikult elava tuhkru omale alla ning karusloomakasvatajad praakisid furo tõukarja hulgast välja. Kuid just furo mängis tuhkrukasvatuses positiivset põhirolli. Tänu furo ristamisele mustjalgtuhkruga loodi puurituhkrute hübriidid, kellel oli kõrgendatud viljakus ja parendatud kvaliteedi ning mitmekesiste varjunditega karusnahk; selliseid loomakesi kutsuti thorefredkadeks või thorzofredkadeks (Ternovskaja, Ternovski, 1979). Need sõnad on poola päritolu ning tänapäeval kasutatakse neid harva, nende asemel kasutavad karusloomakasvatajad nimetust „hübriidtuhkur” või lihtsalt „tuhkur”.
Enamik kodutuhkruid on just hübriidtuhkrud ehk siis thorzofredkad. Erandiks on ainult albiinotuhkrud (valge karusnaha ja punaste silmadega ) – nemad on furod.
Kadenkova ja Korniolova (2001) kirjutavad, et paljud kodumaised tuhkrupidajad nimetavad oma kasvandikke sõltumata värvusest furodeks, ning kinnitavad samuti, et kogu maailmas on tavaks neid nimetada furodeks. Tõepoolest, paljudes lääne publikatsioonides kasutatakse kodutuhkrutest kirjutamisel nimetust Mustela putorius furo, mis ei ole süstemaatikareeglite järgi päris korrektne ; kui on vajadus rõhutada, et tegemist on koduloomaga, siis oleks õigem kasutada Mustela putorius forma furo. Ingliskeelsete riikide sõnakasutuses on kodutuhkru nimetusena kasutusel ferret , aga mitte kunagi furo.
Furo päritolu Kõik vaidlused kodutuhkru päritolu üle viivad küsimuseni furo päritolu kohta, mis jäi pikaks ajaks teadlaste jaoks mõistatuseks. Pakuti välja mitmesuguseid hüpoteese, millede seast levisid kõige ulatuslikumalt järgmised: kodustatud mustjalg – või valgetuhkru albiinovorm; mustjalg- ja valgetuhkru hübriid; iidsel ajal kodustatud iseseisev liik, kes on metsikus looduses säilinud ainult Sardiinias ja Sitsiilias (allikad: Ternovski, Ternovskaja, 1994, Brem, 1886; Prell, 1934; Herter, 1959; Heptner jt, 1967). (1970-ndatel tõestati, et furo on mustjalgtuhkru albiinovorm. Võrdlev karüoloogiline (kromosoomi-) analüüs näitas, et furo ja mustjalgtuhkru diploidsed paaride komplektid sisaldavad 40 kromosoomi, samas kui valgetuhkrul on neid 38; kromosoomide peenehituse uurimine kinnitas furo ja mustjalgtuhkru karüotüüpide täielikku morfoloogilist identsust ning erinevust valgetuhkrust. Mõned paljunemise iseärasused kinnitasid samuti nende loomade sugulust: nii on furo ja mustjalgtuhkru tiinuse kestus on 40-42 päeva, valgetuhkrul aga 37-38 päeva; valgetuhkru vastsündinute kehapikkus on ühe sentimeetri võrra lühem ja nad on tunduvalt kergemad kui mustjalgtuhkru ja furo kutsikad ; valgetuhkru kutsikate kasvuintensiivsus on tunduvalt suurem kui furo ja mustjalgtuhkru omadel. Immunogeneetilised parameetrid tõendavad samuti furo sugulust mustjalgtuhkruga (Ternovskaja, Ternovski, 1979; 1991б; Ternovski, Ternovskaja, 1994).
Fredkad või puurituhkrud?
Peaaegu täielik venekeelse informatsiooni puudumine ja kättesaadava, kuid sageli vähetõepärase ingliskeelse info (mis puudutab kodustatud tuhkrute põlvnemist) rohkus internetis ning viimasel ajal ajakirjanduses perioodiliselt avaldatav avameelselt vale info, toetab paljusid anekdootlikke müüte kodutuhkrute ümber. Pärast nende loomakeste endale muretsemist hakkavad paljud inimesed neile omistama tõeliselt fantastilisi põlvnemise sugupuid: ühed peavad oma loomakesi fredkadeks, kes on eriline, looduses väljasurnud tuhkru liik, teised on kindlad, et need on puurituhkrud, kelle all mõeldakse mõnikord tuhkru ja naaritsa hübriidi, aga mõnikord – tuhkru ja nutria või isegi tuhkru ja kassi järglasi, kolmandad näevad aga oma kasvandikes mingi müstilise „stepituhkru” järglasi. Kogenumad tuhkruomanikud vaidlevad, kes siis oli kodutuhkru eellane – mets- või stepituhkur või siis nende omavaheline hübriid.
Niisiis , kes siis on kodustatud tuhkrud, kuidas on õige neid nimetada ja kellest nad põlvnevad?
Sõna „tuhkur” saab paljudes euroopa keeltes tõlkida kahe sõnaga: näiteks inglise keeles - olecat ja ferret. Sõnaga „polecat” nimetatakse metstuhkruid, sõnaga „ferret” aga kodustatud tuhkruid. Ferret muutus vene keeles sõnadeks „fretka”, „fredka” või „ferretka”, mis on seega lihtsalt laensõnad ja sõnaühendi „kodustatud tuhkur” sünonüümid.
Kahe erineva nime olemasolu ühe ja sama looma jaoks on terves reas euroopa keeltes seotud arvatavasti sellega, et kodustatud ja metstuhkruid peeti erinevateks loomadeks, kuna nad erinesid üksteisest tugevalt nii välimuse kui ka käitumise poolest. Kõige tõenäolisem on, et ingliskeelne sõna “ferret” ja sellele kõlalt sarnased sõnad teistes keeltes (frettchen saksa, furet prantsuse, fret flaami, furone itaalia keeles jne) tuletati ladinakeelsest sõnast furonem.
Kui te olete tuhkrute müüjatega suhelnud, siis olete arvatavasti kuulnud kinnitusi, et nende loomad on just fredkad, mitte aga tuhkrud. Sellise „ loogika ” järgi võib osutada laikale ja kinnitada, et see on laika , aga mitte koer! Miks müüjad rõhuvad nii väga sõnale „fredka”? Selgitus on lihtne: sõna „tuhkur” tekitab paljudel inimestel pigem negatiivseid (kuigi see on pigem täiesti põhjendamatu) assotsiatsioone ning asjatundmatu inimene, olles lummatud koheva karusnahaga loomakese ilust ja armsast välimusest, ostab pigem salapärase „fredka” kui „tavalise tuhkru”.
Kes on kodutuhkrud
Tuhkrud kuuluvad kärplaste (Mustelidae) sugukonda ja perekonda kärp (Mustela) ning omakorda imetajate klassi kiskjaliste (Carnivora) seltsi. Mõnikord kutsutakse tuhkruid „väikesteks kärpideks”. Vastavalt kaasaegsetele andmetele on kärpide perekond põlvnemiselt lähem pigem loivaliste perekonnale (kelle tüüpiliseks esindajaks on hüljes) ja on üheks iidseimaks perekonnaks imetajate klassi kiskjaliste seltsis.
Tuhkrute kõige lähemateks sugulasteks on kärp, nirk ja euroopa naarits ; kaugemad sugulased on – nugis, soobel ja mäger.
Tuhkrud – väikesed loomad, kelle kehapikkus on 35-60 cm ja kehamass 350 g kuni 2.5 kg (kuigi esineb ka rohkem kui 3.5 kg massiga eksemplare). Kehamass kõigub sõltuvalt aastaajast: talvel on see tänu tagavaraks kogutud „talverasvale” tunduvalt suurem kui suvel.
Tuhkrutel on tugevalt avaldunud sooline dimorfism: isasloomad on emasloomadest suuremad, mõnikord isegi poolteist kuni kaks korda, neil on laiem ja lamedam koon, suuremad käpad ja tihedam karusnahk. Samuti on isastel ja emastel erinev käitumine: isased on enamikul juhtudel rohkem peremehesse kiindunud , emased – on sõltumatumad, kuid kuulekamad ja mänguhimulisemad.
Vaatamata sellele, et tuhkrute metsikud sugulased on öise eluviisiga, kohanevad kodustatud tuhkrud oma peremehe elurütmiga kergesti. Nad magavad kaua – 12-18 tundi ööpäevas, seejuures talvel tunduvalt kauem kui suvel. Eluviisilt on tuhkrud . poolurulise eluviisiga kiskjad, kes toituvad peaaegu eranditult loomset päritolu toidust. Neil on hästi arenenud meeleelundid, mille seast on suurema tähtsusega haistmis- ja kuulmismeel. Seoses öise poolurulise eluviisiga on nägemismeel nõrgemalt arenenud ja mängib väiksemat rolli; on olemas andmed selle kohta, et tuhkrud on üsna lühinägelikud.
Tuhkrute nahk sisaldab rikkalikult rasunäärmeid, mis eritavad nõret, mis on vajalik karusnaha kaitseks väliskeskkonna ebasoodsate tegurite eest ning millel on spetsiifiline, pisut magusavõitu muskuselõhn. See meenutab vaseliini „Naarits” lõhna, mida on segatud mee aroomiga. See lõhn ei ole ebameeldiv, kuid kui see põhjustab ebamugavusi, siis on võimalik selle intensiivsust oluliselt vähendada.
Paljudel rahvastel on seoses tuhkrutega tekkinud palju legende ja väljamõeldisi. Näiteks, et tuhkrud on väga haisvad loomad. Nii näiteks arvavad mõnede Venemaa piirkondade külaelanikud tänaseni, et tuhkur tungib öösel kanalasse, laseb välja erilise „haisukoti”, mille tagajärjel kanad õrrelt teadvusetult maha kukuvad ning kiskjal jääb ainult üle liikumatuks tehtud saak ära kägistada. Tegelikult ei ole tuhkrud üldsegi mitte haisvad loomad. Loomulikult on neil spetsiifiline lõhn nagu igal teiselgi loomal. Nende nahast tuleb muskus-mee lõhna, kuid seda ei saa mingil juhul nimetada „haisuks”; enamgi veel, paljudele inimestele see lõhn väga meeldib. Tuhkrud võivad samuti pihustada tugevalõhnalist nõret spetsiaalsetest pärakunäärmetest, kuid reeglina toimub see ainult tugeva ärrituse hõi ehmatuse korral. Kodustes tingimustes kasutavad tuhkrud „haisukotti” harva, kusjuures lõhn ei ole püsiv ja on kiiresti väljatuulutatav.
Teine laialt levinud müüt: tuhkrud – need on metsikud, pöörased loomad, keda ei saa usaldada ja kes on ohtlikud. Õigluse mõttes tuleks mainida, et aegajalt tuleb ette loomi, kes ei ole inimese suhtes piisavalt lojaalsed. Kuid kõige sagedamini on see nende inimeste süü, kes tegelesid tuhkrute aretamisega süsteemitult nende psühholoogilisi omadusi arvesse võtmata ega pööranud tuhkrukutsikate kasvatamisele piisavat tähelepanu. Õigesti kasvatatud tuhkrud ei ole sugugi agressiivsed, vaid vastupidi, nad on väga sõbralikud ja seltsivad.
Paljud inimesed peavad tuhkruid närilisteks, kuid see on eksiarvamus. Tuhkrud on palju lähedasemad kassidele ja koertele, aga näriliste seltsi tüüpilised esindajad – hiired ja küülikud – on tuhkrute looduslikuks toiduks. Nii nagu peaaegu kõikidele kiskjalistest imetajatele, on ka tuhkrutele omane arenenud intellekt , tähelepanuvõime, kavalus ja suur õppimisvõime. Selle tõttu on iseloomude individuaalsus väga rikkalik: võimatu on leida kahte ühesuguse käitumise ja temperamendiga tuhkrut.
Karvaajamine, lõhn ja paljunemine
Tuhkrute karusnahk koosneb kahte tüüpi karvadest: pealiskarvadest (okaskarvad) ja aluskarvadest (villakarvad). Pealiskarvad kujutavad endast pikki ja tugevaid karvu , mis katavad aluskarvu ja hoiavad karvkatet koos. Need moodustavad tuhkru kasuka üldisest massist ligikaudu 9%. Aluskarvad koosnevad peenikestest, lühikestest ja pehmetest karvadest, mis kaitsevad looma külma eest, seepärast on see talvel tihedam kui suvel. Aluskarvad moodustavad karvastikust ligikaudu 91%.
Karvaajamine on tuhkrutel hooajaline ja toimub kaks korda aastas: veebruaris -märtsis ja oktoobris -novembris. Signaaliks karvaajamisega alustamiseks on valguspäeva pikkuse muutumine ning seetõttu saab tuhkrute kunstliku valguse tingimustes pidamisel karvaajamise tähtaegu nihutada. Tiinetel tuhkrutel toimub karvaajamine umbes tiinuse 20. päeval; sellisel juhul on karvaajamine põhjustatud organismis toimuvatest hormonaalsetest muutustest.
Tuhkrutel on paar pärakunääret, mis sünteesivad tugevalõhnalist nõret. Kodustes tingimustes ja rahulikus õhkkonnas elades pritsivad tuhkrud nõret harva, ainult tugeva ärrituse või ehmatuse korral. See lõhn ei ole püsiv ning selle saab kiiresti välja tuulutada. Sellele vaatamata on lääneriikides tavaks teha haisunäärmete eemaldamise operatsioone. Viimasel ajal on õpitud taolisi operatsioone tegema ka Venemaa veterinaarkliinikutes. Kui te otsustate sellise operatsiooni kasuks, siis pidage meeles, et haisunäärmete eemaldamine ei mõjuta mingil moel tuhkru naha lõhnamise intensiivsust.
Kodutuhkrutel saabub suguküpsus 6-12 elukuul, kuigi sageli on loomad valmis paarituma enne täieliku suguküpsuse saavutamist. Nii on esimene indlemine emasloomadel täheldatav 5-7 elukuul, kuid selles vanuses ei pruugi ta veel tiinestuda. Isasloomad on paaritumiseks valmis 6-8 kuuselt, kuid esimene emaslooma õnnestunud viljastamine toimub tavaliselt 8-12 kuu vanuselt.
Sigimisperiood ( jooksuaeg ) algab tuhkrutel veebruaris-märtsis ja kestab augusti-septembrini. Sellel ajal muutub tuhkrute organismi füsioloogiline seisund ja käitumine. Emasloomad muutuvad vähem kuulekateks ja rahutumateks, või siis vastupidi, loidudeks ja apaatseteks. 1-2 nädalat pärast inna algust suureneb oluliselt ja hakkab punetama sugu- ja kuseelundi ava väline osa ( silmus ), mis muutub suure pohla suuruseks. Jooksuaja saabudes hakkavad isasloomad oma territooriumi märgistama, muutuvad agressiivseteks, allumatuteks ja rahututeks, alustavad omavaheliste suhete väljaselgitamiseks kaklusi. Paaritumisvalmis isasloomadel on munandid tugevalt suurenenud.
Emasloomad poegivad tavaliselt kaks korda aastas, aprillis -mais ja juulis augustis, kuigi on ka võimalik nendest tähtaegadest kõrvalekaldumine. Tiinus kestab ligikaudu 42 päeva. Emaslooma pesakonnas on kuni 18 poega (keskmiselt 6-9), keda on tavaks kutsuda kutsikateks. Tuhkrukutsikad sünnivad pimedate ja kurtidena, kõikuva kehatemperatuuriga, kuid nad arenevad ja kasvavad kiiresti. 4-5 nädala vanuselt avanevad tuhkrukutsikatel silmad ja kõrvad ning nad saavad püsiva karvkatte . 6-8 nädala vanused kutsikad on võimelised juba iseseisvalt eksisteerima ning 5-8 kuuselt on neist juba lõplikult saanud täiskasvanud. Kodustes tingimustes elavad tuhkrud kuni 15 aasta vanuseks, kuid keskmiselt on nende eluea pikkus 5 -11 aastat.
Tuhkrute värvused ja värvitoonid
Kodutuhkrute karvkatte värvus võib varieeruda laiades piirides – alates lumivalgest kuni peaaegu mustani. Karusnaha värvus võib vanusega teatud ulatuses muutuda, see sõltub organismi füsioloogilisest seisundist ja kõigub hooajast hooajani. Nii muutub see näiteks pärast esimest karvaajamist; talvel muutub loomakese karvakate tavaliselt heledamaks kui suvel.
Karvade värvuse määrab kindlaks eriline pigment – melaniin. Selle täielik puudumine annab puhta valge värvuse (albiinotuhkur ehk furo), kõik ülejäänud varjundid on tingitud melaniinigraanulite erinevast hulgast ja suurusest ning selle oksüdeerumisproduktidest karvas. Kodu- ja puurituhkrutel (fredkadel) esineb suur värvuste mitmekesisus .
Venemaal kasutatavate värvuste standardid Venemaa karusloomakasvatuses eristatakse kolme tuhkrute värvuse tüüpi (Tinajev, 2001):
pärlmutrine – karusnaha üldvärvus on helekreemjas tuhkhalli varjundiga. Pealiskarvad on musta värvi, aluskarvade otsad võivad olla helekreemjast kuni hallide varjunditeni. Siia hulka arvatakse ka helekreemja karusnahaga, kuid ilma tuhkhalli varjundita loomad, või loomad, kellel on pruuni värvi pealiskarvad ja kollaka varjundiga aluskarvad; kuldne – põhivärvus on kollakast kuni erkoranžini. Pealiskarv on musta värvi, aluskarvade otsad on oranžid; pastelne – põhivärvus on helekreemjas. Pealiskarvad on helepruunid, mõnikord selgelt avaldunud suitsusinise varjundiga. Aluskarvade otsad on helekreemjad või hallid . Venemaal elavad samuti hõbedase värvusega tuhkrud.
Need värvused toodi esile kui karusnahatööstuse jaoks kõige vastuvõetavamad. Pastelse värvusega tuhkrute ristamisel ilmuvad perioodiliselt albiino -loomad (furod), kelle karusnahal on kõrge kaubanduslik väärtus, seepärast ei ole nad esitatud klassifikatsiooni lisatud.
Läänes kasutatavad värvuste standardid Lääneriikides, kus tuhkrud on populaarsed eelkõige dekoratiivsete koduloomadena, on viimase 30 aasta jooksul eristatud tunduvalt suurem arv erinevaid värvusi ja värvitoone. Nende seas on must värvus (mustad pealiskarvad ja valged aluskarvad), šokolaadivärvi, pruun, tumesilmne valge, kõige populaarsemad värvitoonid – käpikkinnas (käpaotsad valgete „käpikutega”), pandalaadne (tuhkrud valge pea ja valgete „käpikutega” käppadel), valge laia triibuga ( ninast õlgadeni) jt.