Toitumisõpetuse protokollid (0)

1 Hindamata

Tallinna Tehnikaülikool
Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskond
Toiduainete instituut
Toiduteaduse õppetool
Toitumisõpetus
Praktikumide protokollid
Juhendaja : Kaie Martverk
Tallinn 2013
C vitamiin
Teooria

C-vitamiin on tähtsaim vees lahustuv vitamiin.
Looduses esineb kolmes vormis: L-askorbiinhape, dehüdroaskorbiinhape, askorbigeen.
Askorbiinhappe põhiline funktsioon organismis on seotud redokstoime ja valgu metabolismiga.
C-vitamiin aitab säilitada veresoonte elastsust , soodustab kolesterooli väljaviimist organismist, glükogeeni ladestumist maksas ja lihastes ning suurendab organismi kaitsevõimet väliskeskkonna kahjulike mõjude vastu, tugevdab immuunsüsteemi.
C-vitamiini täielikul puudumisel tekib skorbuut või tänapäeval C-hüpovitaminoos.
Peaks C-vitamiini tarbima 34 mg 1000kcal kohta ja päevas ei tohiks saada alla 10 mg ning soovitavalt ka mitte üle 1000 mg.
Askorbiinhapet toodetakse tööstuslikult glükoosist ja sorbiidist.
C-vitamiin esineb põhiliselt taimse päritoluga toiduainetes , erandiks on kumõss, toores süda ja maks.

Askorbiinhappe määramine
Töö käik

Valasin 25,96 g lillkapsa keeduvett 100 ml mõõtekolbi ja lisasin 5%-list CH3COOH kriipsuni.

Sulgesin kolvi, loksutasin ja jätsin 10 minutiks seisma, aeg-ajalt loksutades. Seejärel filtreerisin lahuse.

Pipeteerisin 10 ml filtraati koonilisse kolbi ning lisasin 0,40 g CaCO3, et viia lahuse pH 5-ni. Vahutamise lõppedes lisasin pipetiga 5 ml 5%-list Pb- atsetaadi lahust äädikhappes valkude ja redutseerivate ainete sadestamiseks, loksutasin, filtreerisin.

Pipeteerisin väiksesse koonilisse kolbi 10 ml filtraati, lisasin 1 ml 2%-list HCl ning 4 ml destilleeritud vett ja tiitrisin mikrobüretist 0,001 n 2,6-dikloorfenoolindofenolaadiga püsiva roosa värvuse tekkimiseni.
Pimekatseks võtsin 1 ml 2%-list HCl, lisasin 14 ml destilleeritud vett ja tiitrisin 2,6-dikloorfenoolindofenolaadi lahusega roosa värvuse tekkimiseni.
Katse andmed ja arvutused
Askorbiinhappe sisaldus uuritavas toiduaines mg % - des arvutatakse valemiga :
X = (a₁ - a₂) · 88,03 · n · V₁ · V₃ · 100 / V2 · V4 · g ,
kus X – askorbiinhappe sisaldus uuritavas toiduaines, mg%
a1 – tiitrimiseks kulunud indofenoolilahuse hulk katsel, ml
a2 – tiitrimiseks kulunud indofenoolilahuse hulk pimekatsel, ml
88,03 – askorbiinhappe ekvivalentmass
n – indofenoolilahuse normaalsus
V1 - vedeliku maht, mis saadi filtraadi käsitlemisel Pb-atsetaadiga, ml
V2 – esimese filtraadi maht, mis võeti Pb –atsetaadiga käsitlemiseks, ml
V3 – segu üldine maht, mis saadi uuritava proovi ekstraheerimisel, ml
V4 – teise filtraadi maht, mis võeti indofenoolilahusega tiitrimiseks, ml
g – uuritava aine kaalutis , g
100 – koefitsient, mis viib tulemuse üle mg % - deks .
X = (2,15-0,1) · 88,03 · 0,001 · 15 · 100 · 100 / 10 · 10 · 25,96 = 10,4 mg%
Järeldused
Lillkapsas ise sisaldab palju C vitamiini. Lillkapsas kaob umbes 35% C- vitamiinist . C vitamiin on vees lahustuv, ja seega see läheb keeduvette. Keeduvee võib sisaldada kuni 85% algsest C-vitamiini kogusest. Tegelikult C vitamiini sisaldus peab olema rohkem kui minu katses. Katse viga võis tulla ebatäpsel tiitrimisel või selles, et toores lillkapsas oli ka hoitud valguse käes.
Mee kvaliteedinäitajad
Teooria

Mesilased valmistavad mett põhilislt õistaimede nektarist , lisades ensüüme ja bakteritsiidseid õhendeid.
Mee põhiliigid: õiemesi, lehemesi ja mesikastemesi.
Mesi sisalbad 80% süsivesikuid,millest omakorda 85-90% moodustavad fruktoos ja glükoos.
Mee niiskusesisaldus on tavaliselt 15-20%.
Vabade hapete sisaldus kuni 50 milligramm-ekvivalenti/1000g.

Mee niiskusesisaldus
Töö käik

Katse tegemisel kasutasin „Medus“ pärnaõiemett.

Kõigepealt asetasin ~1cm³ mett kuiva katseklaasi, sulgesin korgiga ja kuumutasin vesivannil 60°C juures, kuni kristallid olid kadunud.

Katseklaasi sisu jahutasin toatemperatuurini.

Ühe tilga mett viisin refraktomeetri prismale ja määrasin murdumisnäitaja. Määrasin kokku 2 korda, vahepeal refraktomeetri prismat hoolikalt puhastades. Keskmise tulemuse põhjal leidsin tabelist vastava niiskusesisalduse.
Katse andmed ja arvutused
Temperatuur oli 20C.

1,4941 ehk 81,19 %

1,4942 ehk 81,2 %
Niiskusesisaldus tabelist : 17 g / 100 g kohta
Järeldused
Katses kasutatud mesi vastab Eesti mee kvaliteedinõuetele. Eestis on lubatud niiskusesisaldus kuni 20 %, kanarbikumee puhul isegi kuni 25 %. Võin lugeda katse õnnestunuks, sest minu tulemus ei ületanud 20 %.
Redutseerivate suhkrute määramine
Töö käik

Lahustasin 1,99 g mee kaalutist 100 ml mõõtkolvis.

Töölahuse saamiseks lahjendasin mee lahust 10 korda (10 ml lahust 100 ml-sse mõõtkolbi).

Kahte 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 20 ml ferrotsüaniidi lahust, 5 ml 2,5n leelist ja 10 ml töölahust.

Viisin segud keemiseni, keetsin täpselt 1 minut ja jahutasin kiiresti 20°C-ni.

Määrasin optilise tiheduse dest. vee vastu ( lainepikkus 440 nm, küvetid 1cm).
Katse andmed ja arvutused
Redutseerivate suhkrute sisaldus enne inverteerimist leitakse järgmise valemi abil :
x₁ = 100 * a₁ * 100/ m , %
a₁ - redutseerivate suhkrute sisaldus vastavalt kalibreerimiskõverale, mg
m - mee kaalutis, mg

0,74 D

0,74 D
Invertsuhkru hulk : 9,8 mg
x₁ = 100 * 9,8 * 100/ 1500 = 65,3 %
Järeldused
Võin lugeda katse õnnestunuks, sest sain redutseerivate suhkrute sisalduseks mees 65,3 %.
Mesi, mida turustatakse mee nimetuse all või kasutatakse toidu koostises, peab vastama järgmisele füüsikalis-keemilistele näitajale : fruktoosi- ja glükoosisisaldus õiemees vähemalt 60 grammi 100 grammi kohta; lehemees ja lehemee ning õiemee segus vähemalt 45 grammi 100 grammi kohta.
Mee vabade hapete sisaldus
Töö käik
Kaalusin 10,0 g mett ja lahustasin selle 75 ml dest. vees.
Tiitrisin 0,1n naatriumhüdroksiidiga ( NaOH ), indikaatoriks fenoolftaleiin .
Tiitrimine pidi toimuma 2 minuti jooksul pH-ni 8,3.
Mee vabade hapete sisaldus väljendatakse milligramm – ekvivalentides (millimoolides) 1 kg mee kohta, s.o. saadud tiitrimise tulemuse ( tiiter ) korrutasin 10-ga.
Katse andmed ja arvutused
NaOH 0,1n kulus 3,35 ml
3,35 * 10 = 35,5 mg-ekv/ kg
Järeldused
Vabade hapete sisaldus võib mees olla kuni 50 milliekvivalenti 1000 grammi kohta; pagarimees kuni 80 milliekvivalenti 1000 grammi kohta. Katse õnnestus, sest minu tulemuseks oli 35,5 mg-ekv / kg.
Sülje hüdrolüütilised ensüümid
Teooria

Sülje pH on 7,4-7,6.
Sõlje sisaldab 98,5-99,0% vett ja 1-1,5% mineraalsoolasid nong organilised ained.
Seedeensüümidest sisaldab sülg α-amülaasi ja maltaasi.
Pankrease - ehk kõhunäärmemahlas sisalduv amülaas on aktiivsem sülje amülaasist ning on võimeline hüdrolüüsima ka kliisterdamata tärklist.

Sülje amülaasi aktiivsuse määramine
Töö käik

Kogusin kuiva katseklaasi paar ml sülge.

Võtsin pipetiga 1 ml sülge ja viisin katseklaasi, kuhu olin eelnevalt pipeteerinud 9 ml destilleeritud vett.

Pipeti sisu täielikuks eemaldamiseks imesin sülje koos veega pipeti sisse ning puhusin mitu korda välja.

Järgnevalt võtsin 10 kuiva katseklaasi, nummerdasin ning pipeteerisin igasse 1 ml destilleeritud vett. Esimesse katseklaasi viisin 1 ml lahjendatud sülge, imesin ja puhusin mitu korda välja ning seejärel loksutasin katseklaasi sisu hoolikalt.

Esimesest katseklaasist võtsin 1 ml ning pipeteerisin teise katseklaasi, korrates eelmist protseduuri. Nii tegin kõik edaspidised sülje lahjendused kuni kümnenda katseklaasini.

Seejärel lisasin igasse katseklaasi 2 ml 0,1%-list tärkliselahust, segasin hoolikalt ning asetasin vesivanni 38°C juurde, fikseerides aja. 30 minuti möödudes jahutasin katseklaasid kraanivee all toatemperatuurini, igasse klaasi lisasin 1 tilk joodilahust ja määrasin tekkinud värvuse.
Katse andmed ja arvutused
Katseklaasi number Sülje lahjendus Värvus

1:20 kollane

1:40 kollane

1:80 kollane

1:160 kollane

1:320 kollane

1:640 oranzi-punakas

1: 1280 tume punane

1:2560 tume punane, tumedam kui nr 7

1:5120 violetne

1:10240 tume violetne
Amülaasi aktiivsus (0,1%-lise tärkliselahuse hulk ml-tes, mis hüdrolüüsiti lõpuni 38°C juures 30 minuti jooksul) arvutatakse valemiga:
A38°/30`= a ∙ b,
kus a – katseks võetud 0,1%-lise tärkliselahuse hulk, ml
b – sülje lahjendus
A38°/30`= 2 ∙ 320 = 640
Järeldused
Normaalselt on sülje amülaasi aktiivsus 160-320 ühikut, mina sain selleks 640. Katse viga võis tulla ebatäpsetes proovide võtmistes või ebapiisavast segamisest.
Vere analüüs
Teooria

Veri koosneb vedelast osast – plasmast – ja rakulistest elementidest – punalibledest e. erütrotsüütidest, valgelibledest e. leukotsüütidest ning vereliistakutest e. trombotsüütidest.
Vere üldhulk inimesel on 1/13 keha massist (5-6 l), millest vereplasmat on 55% ja rakulisi elemente 45%.
Vereplasma sisaldab vett (90-92%), valke, glükoosi, Na+, K+, Ca2+, HPO42 -, HCO3 - ioone.

Vere hemoglobiinisisalduse määramine
Töö käik

Viisin hemomeetri keskmisesse katseklaasi 0,1n HCl kuni jaotuseni 2 (gradueerimata osa).
Verd võtsin 20 μl kapillaarpipetiga ning puhusin ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Segasin katseklaasi sisu ning jätsin seisma. 5 minuti möödudes hakkasin sinna lisama destilleeritud vett, samal ajal ettevaatlikult klaaskepikesega segades.
Kui uuritava lahuse värvus hakkas lähenema standardi värvusele, lisasin vett tilgakaupa.

Katse andmed ja arvutused
Hemoglobiini hulk katseklaasi skaalal vedelikunivoo alumise meniski järgi : 168 g/l
Järeldused
Hemoglobiini norm naistel 115-150 g/l, meestel 130-165 g/l. Minu katse tulemus jäi meeste ülemise piiri üle, viga võis tulla ebatäpsete koguste võtmises katse ajal.
Erütrotsüütide hulga määramine kambermeetodil
Töö käik

Pipeteerisin kuiva katseklaasi 4 ml 3%-list keedusoola lahust ning lisasin kapillaarpipetiga 20 μl verd, mille puhusin ettevaatlikult keedusoola lahusesse.
Sain vere lahjenduse 1:200.
Sulgesin katseklaasi korgiga ja loksutasin ning asetasin lugemiskambrile katteklaasi.
Võtsin katseklaasist ümmarguse otsaga klaaspulga abil lahjendatud verd ja täitsin kambri nii, et kogu võrgustik oli kaetud vedelikuga. Jätsin kambri 1 minutiks seisma ja asetasin selle mikroskoobi esemelauale. Kambrit vaatlesin väikese suurendusega ( objektiiv 10x, okulaar 15x) veidi pimendatud vaateväljas.

Katse andmed ja arvutused
Erütrotsüütide hulk 1 mm3-s (μl-s) X leitakse valemiga:
X = A · 4000 · 200 / 80
kus A – erütrotsüütide hulk 80 väikeses ruudus ;
80 – ruutude arv;
1/4000 – ühe ruudu maht mm3;
200 – vere lahjendus
Erütrotsüütide hulk ruutudes :

196

272

244

172

156
A = 1040
X = 1040 · 4000 · 200 / 80 = 10 400 000
Järeldus
Punased verelibled e. erütrotsüüdid - norm naistel 3,8-5 milj./μl veres, meestel 4,3-5,3 milj./μl veres. Vähene punaliblede arv viitab kehvveresusele e. aneemiale, liigne punaliblede arv aga verehaigustele. Minu tulemus on kaks korda suurem. Katse viga tuli kindlasti erütrotsüütide lugemisest , sest mu silmad muutuvad valusaks ja uduseks kui pingutan neid sellistes tingimustes.
Kolesterool
Teooria

Kolesterool on tsükliline alkohol , mida saadakse loomse toiduga (loomsete rasvadega), kuid mida suudavad sünteesida kõik inimese koed , k.a. aju.
Kolesterool on vajalik organismi normaalseks elutegevuseks, et sünteesida suguhormoone , kortikosteroide, sapphappeid, D-vitamiini, moodustada rakumembraane ja närvirakkude kesti.
Kolesterooli sünteesitakse päevas umbes 1 g.
Kolesterool ei lahustu veres ja seda viivad rakkudesse ning sealt tagasi spetsiaalsed valgud – lipoproteiinid.
Toidus olevast kolesteroolist imendub ainult 25-40% vastavalt organismi vajadustele.
USA toitumissoovitustes ei tohiks kolesterooli päevas saada üle 300 mg. Meil soovitatakse see hoida vahemikus 200-300 mg.

Töö käik
Toitumisõpetuse praktikumis määratakse vere kolesteroolisisaldust testribade abil, kasutades seadet ACCUTREND GCT, mis määrab üldist kolesteroolisisaldust vahemikus 3,88 – 7,75 mmooli/l.
Katse andmed ja arvutused
Üldine kolesteroolisisaldus veres : 4,86 mmol/l
Järeldused
Normaalne kolesteroolitase veres, mmooli/l:
üldkolesterool Selle põhjal võib minu vere üldist kolesteroolisisaldust lugeda normaalseks.
Süsivesikute ainevahetus
Töö käik
Toitumisõpetuse praktikumis määratakse vere glükoosisisaldus testribadega, kasutades seadet ACCU-CHEK Performa.
Katse andmed ja arvutused
Vere glükoosisisaldus : 5,0 mmol/l
Järeldused
Vere normaalne glükoosisisaldus on 3,5 -5,6 mmooli/l, vereplasmas 3,9 – 6,1 mmooli/l. Minu vere glükoosisisaldus jääb ilusti normi piiresse.
Toidurasvad
Teooria

Rasvad moodustavad inimese tasakaalustatud toidu lahutamatu koostisosa.
Termini „rasv“ (või „ lipiidid “) all tuleb seega mõista mitte ainult neutraalrasva (glütserooli ja rasvhapete triestreid), vaid ka teisi taimsete ja loomsete rasvade koostisesse kuuluvaid erineva struktuuriga ühendeid.
Termin „toidurasvad“ hõlmab toiduainetööstuses toodetavaid taimeõlisid, loomseid rasvu ja rasvu, mis koosnevad naturaalsete või töödeldud taimeõlide (hüdrogeenitud taimsete rasvade) ning loomsete rasvade segust – margariinid , kondiitri- ja kulinaarrasvad.

Happearvu ja vabade rasvhapete sisalduse määramine
Töö käik

Proovi ei tohiks enne analüüsi soojendada ega filtreerida , kuna proov võib sisaldada ebapüsivaid rasvhappeid .

Proovi tuleks võtta nii palju, et titranti kuluks vähemalt 0,2 ml.

Kaalusin koonilisse kolbi 3,27 sojaõli ja lahustasin proovi 25 ml neutraallahuses.

Hoolikalt segades tiitrisin KOH lahusega roosa värvuseni, mis pidi püsima vähemalt 5 minutit.

Kui tiitritav lahus muutus häguseks, lisasin veel lahustit .
Katse andmed ja arvutused
Happearv HA (mg KOH/g) arvutatakse valemiga:
HA = V ∙ K ∙ 5,611 / m,
kus V - kulunud 0,1n KOH lahuse maht, ml;
K – 0,1n KOH lahuse normaalsustegur;
5,611 – 1 ml-s 0,1n KOH lahuses olev KOH mass, mg;
m – rasva kaalutis, g.
HA =0,15*1*5,611/3,27 = 0,2574
Vabade rasvhapete sisaldus protsentides
FFA = V ∙ C ∙ M ∙ 100 / 1000 ∙ m, %
kus V – kulunud KOH lahuse maht, ml;
C – KOH lahuse kontsentratsioon;
M – 282 mg/mmol, eeldusel , et peamiseks rasvhappeliseks koostisosaks on oleiinhape;
m – rasva kaalutis, g.
FFA = 0,15 * 0,1 * 282 * 100 / (1000*3,27) = 0,1296 %
Järeldused
Happearv on toidurasvade üks põhilisemaid kvaliteedinäitajaid, mis iseloomustab vabade rasvhapete sisaldust toidurasvas, sain selleks 0,2574 mg KOH.
Rafineeritud õlis võib FFA väärtus olla maksimaalselt 0,3 %, sellega loen ona katsetulrmused õnnestunuks.
Joodiarvu määramine
Töö käik

Kaalusin koonilisse kolbi 0,25 g sojaõli, lisasin mensuuriga 15 ml etanooli, soojendasin vesivannil (50-60°C) õli lahustumiseni ja jahutasin toatemperatuurini.

Lisasin täpselt 20 ml 0,2 n joodilahust ja 200 ml leiget ( 25-30°C) destilleeritud vett.

Sulgesin kolvi korgiga, loksutasin energiliselt ja jätsin 5 minutiks pimedasse reageerima.

Joodi ülehulga tiitrisin tagasi 0,1 n Na2S2O3-ga, kuni lahus muutus õlgkollaseks, lisasin 3 tilka tärkliselahust ja jätkasin tiitrimist lahuse sinise värvuse kadumiseni.

Analoogsetes tingimustes tegin kontrollkatse ilma rasvata.
Katseandmed ja arvutused
Joodiarv JA (g J2/100 g) arvutatakse valemiga:
JA = (V – V1) · K · 0,01269 · 100 / m,
kus V – kulunud 0,1 n Na2S2O3 maht kontrollkatsel, ml;
V1 – kulunud 0,1 n Na2S2O3 maht põhikatsel, ml;
K – 0,1 n Na2S2O3 töölahuse normaalsustegur;
0,01269 – 1 ml-s 0,1 n J2 lahuses sisalduv joodimass, g;
m – rasva kaalutis, g.
JA = ( 38,6 – 32,5) * 1 * 0,01269 * 100 / 0,25 = 30,96
Saadud joodiarv on orienteeruv.
Järeldused
Katse ebaõnnestus, sest sojaõli joodiarv peaks tegelikult üle 100 olema. Viga võis tulla näiteks õli ebapiisaval lahustumisel kuumutamisel.

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 22 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-09-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Vi4uha Õppematerjali autor

- C-vitamiini määramine
- Mee kvaliteedinäitajad
- Sülje hüdrolüütilised ensüümid
- Vere analüüs
- Toidurasvad
Toidutöötlemise protokollid ühes failis, töö teoreetilised alused, töökäik, arvutused, järeldused.

vitamiin mesi destilleeritud vett pipeteerisin proov niiskusesisaldus glükoosisisaldus

Sarnased õppematerjalid

docx

Toitumisõpetuse protokollid

Tallinna Tehnikaülikool Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskond Toiduainete instituut Toiduteaduse õppetool Toitumisõpetus Praktikumide protokollid Tallinn 2013 Mee kvaliteedinäitajad Mee niiskusesisaldus Töö käik Katse tegemisel kasutasin akaatsia mett. Kõigepealt asetasin ~1cm³ mett kuiva katseklaasi, sulgesin korgiga ja kuumutasin vesivannil 60°C juures, kuni kristallid olid kadunud. Katseklaasi sisu jahutasin toatemperatuurini. Ühe tilga mett viisin refraktomeetri prismale ja määrasin murdumisnäitaja. Määrasin kokku 2 korda, vahepeal refraktomeetri prismat

Toitumisõpetus

docx

Toitumisõpetuse protokollid

Toitumisõpetus praktikumide protokollid Koostas: Juhendaja: Kaie Martverk Tallinna Tehnikaülikool 2014 VERE ANALÜÜS VERE HEMOGLOBIINISISALDUSE MÄÄRAMINE Määramise käik. Hemomeetri keskmisesse katseklaasi viiakse 0,1n HCl kuni jaotuseni 2 (gradueerimata osa). Verd võetakse 20 l kapillaarpipetiga ning puhutakse ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Katseklaasi sisu segatakse ning jäetakse seisma. 5 minuti möödudes hakatakse sinna lisama destilleeritud vett, segades ettevaatlikult klaaskepikesega. Kui uuritava lahuse värvus hakkab lähenema standardi värvusele, lisatakse vett tilgakaupa. Arvutus. Hemoglobiini hulk loetakse katseklaasi skaalalt vedelikunivoo alumise meniski järgi. Tänapäeval on ühikuks g/l. Tulemus: Mina sain oma katses hemoglobiini hulgaks 167 g/l. Järeldus: Hemoglobiini norm naistel 115-150 g/l, meestel 130-165 g/l. Minu

Toitumisõpetus

docx

Toidurasvad

Töö nr 3. Toidurasvad Töö käik Happearvu ja vabade rasvhapete sisalduse määramine Kaalusin 2,5 g Extra Light õli 250 ml koonilisse kolbi. Lisasin 25 ml neutraliseeritud solvendit. Tõmbekapi all hakkasin tiitrima 0,1 n KOH lahusega roosa värvi tekkimiseni. Arvutus Happearv HA (mg KOH/g): HA = V × K × 5,611 / m V – kulunud 0,1N KOH lahuse maht, ml K – 0,1N KOH lahuse normaalsustegur 5,611 – 1 ml-s 0,1N KOH lahuses olev KOH mass, mg m – rasva kaalutis HA = 0,25 × 1 ×5,611 / 2,5 = 0,5611 mg KOH/g Vabade rasvhapete sisaldus protsentides: FFA = V × C × M × 100 / 1000 × m, % V – kulunud KOH lahuse maht, ml C – KOH lahuse kontsentratsioon M – 282 mg/mmol, eeldusel, et peamiseks rasvhappeliseks koostisosaks on oleiinhape m – rasva kaalutis FFA = 0,25 × 0,1 × 282 × 100 / 1000 × 2,5 = 0,282 % Joodi määramine Kaalutasin 0,13 g Extra Light õli konilisse kolbi ja lisasin 10 ml etanooli. Soojendasin vesivannil 50-60° C lahustumiseni. Jahu

Toitumisõpetus

docx

Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil

Tallinna Tehnikaülikool Biokeemia praktikum 3.3 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil ... ... ... Juhendaja: Malle Kreen 2015 Sissejuhatus Selles praktikumis sooritasin töö teemal glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil. Glükoosisisalduse kvantitatiivseks määramiseks bioloogilistes objektides kasutatakse laialdaselt ensümaatilist meetodit, mis põhineb ensüümide glükoois oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. GOx-i süstemaatiline nimetus β,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas näitab, et ta katalüüsib β,D- glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja δ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D-

Biokeemia

docx

Mee kvaliteedinäitajad

Töö nr 2. Mee kvaliteedinäitajad Töö kaik Redutseerivad ehk taandavad suhkrud (glükoos ja fruktoos) enne inverteerimist Ma kaalusin 1,97 g mett ja panin väikesesse keeduklaasi, lahustasin dest. veega ja viisin 100 ml mõõtkolbi ja täitsin kriipsuni(alglahus). Tegin töölahust : 100 ml mõõtkolbi pipeteerisin 10 ml alglahust ja täitsin dest. veega kriipsuni. Kahte 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 10 ml töölahust, 20 ml ferrotsüaniidi lahust ja 5 ml 2,5 n NaOH. Paigutasin 2 kolbi pliidile ja ootasin keemiseni. Keetsin 1 minut ja jatutasin kiiresti 20° C-ni. Optilise tiheduse määramiseks kasutasime fotoelektrilist kolorimeetrit(lainepikkus 440 nm). Tulemus A₁ = 0,6 = 0,6 A₂ = 0,56 = = 0,56 => A(keskmine) = 0,58 Kalibreerimisgraafiku järgi määrasin suhkrusisaldus. a = 14,5 mg Fruktoosi ja glükoosi hulk leidsin valemi abil: X = 100 ×a × 100/m = 100 ×14,5 ×100/1970 = 73,6 Niiskuse sisaldus mees määramine Töö käik Võtsin väike kogus mett,

Kategoriseerimata

doc

Glükoosisisalduse määramine

TTÜ Keemiainstituut, Biorgaanilise keemia õppetool, YKL0060 Laboratoorne töö: nr. 3 Töö pealkiri: Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Õpperühm: YAGB22 Töö teostaja: Õppejõud: Malle Kreen Töö teostatud: 15.03.2010 Protokoll esitatud: 28.03.2010 3.5 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Töö teoreetilised alused: · Bioloogilistes vedelikes kasutatakse glükoosisisalduse määramiseks enamasti ensümaatilist meetodit. See põhineb kahe ensüümi glükoos oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD) kasutamisel. · GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). · GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva

Biokeemia

docx

Askorbiinhappe sisalduse määramine

Töö nr 1. Askorbiinhappe sisalduse määramine Töö käik Ma valisin apelsini koort analüüsiks. Võtsin apelsini ja riivisin plasmassiriiviga 1,1 grammi apelsini koort. Panin uhmri ja peenistasin, lisades 5 %-list äädikhape. Peenestatud segu viisin 100 ml-sse mõõtkolbi ja täitsin kolbi sama lahusega kriipsuni. Panin kinni, loksutasin ja jäin 10 minutiks seisma. Pärast seda filtreerisin. Filtreerimise ajal võtsin koonilist kolbi ja kaalusin 0,4 g CaCO₃. Lisasin 10 ml filtraati. Lahus. Lisasin 10 ml filtraati. Lahus alustas vahutama, pärast seda pipeteerisin 5 ml 5 %-list Pb-atsetaadi lahust. Loksutasin ja filtreerisin. Kui lahus filtreeritakse, valmistasin 1 ml 2 %-list HCl + 4 ml dest.vesi. Kui lahus on filtreeritud, lisasin valmistatud lahusesse. Loksutasin. Pärast seda alustasin 0,001 N 2,6- dikloorfenoolindofenolaadiga tiitrimist roosa värvuse tekkimiseni. Arvutus Askorbiinhappe sisaldus saab arvutada valemiga (a ₁−a ₂) ×88,03 × n× V ₁× V

Toitumisõpetus

docx

Invertaasi aktiivsuse määramine

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Keemia instituut Bioorgaanilise keemia õppetool Biokeemia praktikumi laboratoorne töö 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine Üliõpilane: Liis Hendrikson Matrikli nr: 104191 Õpperühm: KATB 41 Juhendaja: Tiina Randla 3.1 INVERTAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE Töö teoreetilised alused: Invertaas ehk -fruktofuranosidaas on enüüsm, mis kuulub glükosiidsideme hüdrolaaside ehk glükosidaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsideme hüdrolüüsi. Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide (süsivesikud, mis sisaldavd fruktoosi molekuli jääki furanoosi vormis) hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule: -D-fruktofuranosiid + H2O , D-fruktoos + mono- või oligosahhariid Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fru

Biokeemia

Rohkem sarnaseid