Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Toitumisõpetuse protokollid". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rasv, kolesterool, vitamiin, mesi, sülje, rasvad, glükoos, kaalutis, amülaas, proov, askorbiinhappe, mett, niiskusesisaldus, glükoosisisaldus, lillkapsa, katsel, suhkrute, joodiarv, toitumisõpetus, askorbiinhape, atsetaadi, roosa, normaalsus, lillkapsas, korgiga, igasse, vereplasma, ettevaatlikult, hemoglobiini, toidurasvad, happearv, tooresKatseklaasi sisu jahutasin toatemperatuurini. Ühe tilga mett viisin refraktomeetri prismale ja määrasin murdumisnäitaja. Määrasin kokku 2 korda, vahepeal refraktomeetri prismat hoolikalt puhastades. Keskmise tulemuse põhjal leidsin tabelist vastava niiskusesisalduse. Katse andmed ja arvutused 1) 1,4942 ehk 81,2 % 2) 1,4941 ehk 81,19 % Niiskusesisaldus tabelist : 17 g / 100 g kohta Järeldused Katses kasutatud mesi vastab Eesti mee kvaliteedinõuetele. Eestis on lubatud niiskusesisaldus kuni 20 %, kanarbikumee puhul isegi kuni 25 %. Võin lugeda katse õnnestunuks, sest minu tulemus ei ületanud 20 %. Redutseerivate suhkrute määramine Töö käik Lahustasin 1,5 g mee kaalutist 100 ml mõõtkolvis. Töölahuse saamiseks lahjendasin mee lahust 10 korda (10 ml lahust 100 ml-sse mõõtkolbi). Kahte 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 20 ml ferrotsüaniidi lahust, 5 ml 2,5n leelist ja 10 ml töölahust
Järeldus: Minu kolesteroolitase on igati normis, see on lausa ideaalne. SÜSIVESIKUTE AINEVAHETUS Vere normaalne glükoosisisaldus on 3,5 -5,6 mmooli/l, vereplasmas 3,9 6,1 mmooli/l. Toitumisõpetuse praktikumis määratakse vere glükoosisisaldus testribadega, kasutades seadet ACCU-CHEK Performa. Tulemus: Minu veresuhkru tase oli 5,4 mmol/l Järeldus: Minu veresuhkru tase jäi normi piiresse. SÜLJE AMÜLAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE Normaalselt on sülje amülaasi aktiivsus 160-320 ühikut. Määramise käik Kuiva katseklaasi kogutakse paar ml sülge. Pipetiga võetakse 1 ml sülge ja viiakse katseklaasi, kuhu on eelnevalt pipeteeritud 9 ml destilleeritud vett. Pipeti sisu täielikuks eemaldamiseks imetakse sülg koos veega pipeti sisse ning puhutakse mitu korda välja nii saadakse sülje kümnekordne lahjendus. Järgnevalt võetakse 10 kuiva katseklaasi, nummerdatakse ning pipeteeritakse igasse 1 ml destilleeritud vett
Töö käik: Käesoleva töö ülesandeks on glükoosisisalduse määramine mingis bioloogilises objektis, milleks mina kasutasin mett. Selleks kasutasin tööreaktiivi, mis sisaldas eelkirjeldatud ensüüme glükoosi oksüdaasi ja peroksüdaasi ja kromogeenset substraati K4[Fe(CN)6]. Uuritava lahuse (tundmatu proovi) ettevalmistamine Uuritava lahusena, milles glükoosi kontsentratsiooni määrama hakkasin, kasutasin mina mee tõmmist. Selleks kaalusin analüütilistel kaaludel purgist Mesi I 115,0 mg mett ja viisin kadudeta 200 ml mahuga mõõtekolbi. Seda tegin kuuma destilleeritud veega, mida lisasin väikeste portsionitena 3 korda kaaluklaasi, segasin klaasi sisu väikese metallpulgaga ja valasin tekkinud lahuse lehtri abil mõõtekolbi. Ca 2/3 kolvi mahust täitsin kuuma destilleeritud veega ja hoidsin kolbi veel ~20 minutit kuumas vesivannis. Seejärel jahutasin lahuse toatemperatuurini ning täitsin kolbi külma destilleeritud veega kuni kaelal oleva
Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Õpperühm: YAGB22 Töö teostaja: Õppejõud: Malle Kreen Töö teostatud: 15.03.2010 Protokoll esitatud: 28.03.2010 3.5 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Töö teoreetilised alused: · Bioloogilistes vedelikes kasutatakse glükoosisisalduse määramiseks enamasti ensümaatilist meetodit. See põhineb kahe ensüümi glükoos oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD) kasutamisel. · GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). · GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina
reaktsioonivõrrandile: Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi a fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks viiakse kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, komplekslahusesse (triloon B). Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Keetmisel toimub reaktsioon: Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust määratakse tiitrimise teel, kasutades selleks 0,02 M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-
sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks määrata indikaator mureksiidi värvuse muutumise järgi.
sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel. Suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrmiseks kulunud CuSO 4 hulga järgi kaliibrimissirgelt
aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks määrata indikaator mureksiidi värvuse muutumise järgi. Taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrimiseks kulunud CuSO4
aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO 4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel. Tiitrimisel toimub järgnev reaktsioon:
Reaktsioon kulgeb PO x-ile sobivas mõõdukalt happelises keskkonnas pH 6 juures. 2 Fe2+ +H2O2 + 2H+ 2 Fe 3+ +2 H2O Töö käik Tööreaktiiv Glükoosisisalduse määramise ensümaatilise meetodi puhul on olulisene koht tööreaktiivil, mis sisaldab Gox, Pox, kaaliumheksatsüanoferraati (II) ja fosfaatpuhvrit pH 6. Tööreaktiiv oli valmistatud praktikumi juhendaja poolt. Tundmatu lahuse (tundmatu proovi) ettevalmistamine Minu uuritavaks lahuseks oli mesi, mida ma kaalusin analüütilisel kaalul kaaluklaasi 0,1199 g ning viisin selle kvantitatiivselt 200 ml mahuga mõõtekolbi. Selleks kuumutasin destilleeritud vett ning lisasin väikeses koguses vett kaaluklaasi, segasin lahust klaaspuga ning valasin tekkinud lahuse lehtri abil mõõtkolbi. Seda kordasin veel 3 korda. Järgnevalt täitsin mõõtkolvi mahus destilleeritud veega ning loksutasin lahust kontsentratsioonide ühtlustumiseks
Töö eesmärk Töö eesmärgiks oli võrrelda tugevate ja nõrkade elektrolüütide aktiivsust, tasakaalu nõrga happe ja nõrga aluse lahuses. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine. Erinevate lahuste pH määramine ning soolade hüdrolüüs. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: koonilised kolvid (250 mL), mõõtekolvid (100 mL), bürett, pipett (10 mL), keeduklaas (50 mL), pH-meeter, katseklaaside komplekt, klaaspulk Kasutatud ained: 0,05...0,1 M HCl kontroll-lahus, täpse kontsentratsiooniga NaOh standardlahus, ~ 0,01 M NH3H2O lahus, 2 M soolhappe lahus, etaanhappe (äädikhappe) ja ammoniaagi vesilahused, küllastunud KCl lahus, SbCl3 lahus, kontsentreeritud sool- või lämmastikhape, universaalindikaatorpaber, fenoolftaleiin, metüülpunane, Al2(SO4)3, NaCl, Na2CO3, Na2SO3, NH4Cl, CH3COONa, CH3COONH4, tsingikraanulid. Töö käik Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus Ühte katseklaasi valasin 2 mL 2 M soolhapet ja teise
Biokeemia Laboratoorne töö nr: Töö pealkiri: Invertaasi aktiivsuse määramine. See on teema! 3.1 nr? Töö nimetus? Juhendaja: Töö teostaja: Erki Aun Malle Kreen Õpperühm: Üliõpilaskood: Palun parandada YAGB21 112262 ja täiendada. 09.04. M.K. 3. Biokatalüüs 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine · Töö teoreetilised alused Töö eesmärk oli määrata invertaasi aktiivsus. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhines sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Kasutasin kvantitatiivset meetodit tiitrimist. Antud töös leidis kasutamist nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiv sisaldas vask(II)-triloon B k
Kui substraat oli termostaadis saavutanud temperatuuri 30 ºC ( u 5-10 min pärast ), lisasin sellele 2 ml uuritavat invertaasi töölahust, lahuse pidi läbi loksutama ja kiiresti asetama termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse aja kella järgi. Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahuse ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. See oli 0 proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel ja proovi võtmine pidi seetõttu toimuma võimalikult kiiresti. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ja viisin kolmandasse kolbi.e
elektripliidile püstijahuti alla keema. Keetmise lõpetasin 150 ml destilleeritud veel lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Jahutasin kolvid kraanivee all. 7. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust hakkasin määrama 0,02M vasksulfaadi lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisasin igasse kolbi 6 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvus violetseks. Hakkasin tiitrima ja tiitrisin seni, kuni kolvis olev proov värvus samblaroheliseks. Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse kogus ja vastavad suhkrute kontsentratsioonid olid järgmised: V C 0 proov 0,5ml 0,4 1 proov 7,9ml 7 2 proov 13,5ml 12 Invertaasi aktiivsuse määrasin valemi järgi: Kus C1= taandavate suhkrute sisaldus ajahetkel T võetud proovis, mg
Pimekatse Tiitrimiseks kulunud naatriumtiofosfaadi maht: 20,70 ml G(naatriumjodiid)=1g Pipeteeritud etanoolilahuse hulk= puudub Arvutused ( AK - AK1) x 0,00115 Etanooli sisaldus X arvutatakse valemiga: X = G , kus A- kaaliumkromaadi maht, ml K- kaaliumkromaadi normaalsuskoefitsent B- tiitrimiseks kulunud naatriumtiosulfaadi maht, ml K1- vastava naatriumtiosulfaadi koefitsent G- kaaliumjodiidi kaalutis, g K leidmiseks tuli abiks võtta pimekatse, mille puhul puudus etanool e. X=0. See tähendab, et AK- BK1= 0 BK1 K = A 20,70 x1,0 K = = 2,07 10 15,4 +15,45 Vkesk = =15,425 2 (10 * 2,07 -15,425 *1,0) * 0,0015 * 250 * 250 X = = 3,791g 1*10 *10 Etanooli tegelik algne massihulk oli 3,802 grammi. Veaprotsent 3,802 - 3,791
Kõige levinum invertaasi substraat on sahharoos (koosneb ,D-glükoosist ja ,D-fruktoosist). Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, ka paljud taimed, inimese seedetraktis toimub sahharoosi hüdrolüüs peensoole limaskestas toodetava invertaasi toimel. Invertaasi aktiivust määratakse sahharoosi ja mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsi läbiviimisega, mille põhjustab uuritav ensüümipreparaat. Reaktsioonisegus detekteeritakse vabandenud taandavad monosahhariidid glükoos ja fruktoos. Sahharoosi hüdrolüüsi reaktsioon invertaasi toimel: Reaktsiooduproduktid detekteeritakse komplektsomeetrilise meetodiga (põhireaktiiviks on tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi). Invertaasi toimeks on vajalik happeline keskkond, seega komplekslahus toimub invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetakse proovid (sisaldavad taandavaid suhkruid), neid keedetakse ja
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL KEEMIAINSTITUUT Bioorgaanilise keemia õppetool YKL0060 Biokeemia praktikum Laboratoorne töö 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine Üliõpilane Matrikli nr õpperühm Juhendaja: Tallinn 2011 Töö teoreetilised alused: Invertaas ehk sahharaas on ensüüm, mis katalüüsib ,D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni. Skeem: ,D-fruktofuranosiid + H2O alkohol + fruktoos Kõige levinum invertaasi substraat on sahharoos (koosneb ,D-glükoosist ja ,D-fruktoosist). Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, ka paljud taimed, inimese seedetraktis toimub sahharoosi hüdrolüüs peensoole limaskestas toodetava invertaasi toimel. Invertaasi aktiivust määratakse sahharoosi ja mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsi läbiviimisega, mille põhjustab uuritav ensüümipreparaat. Reaktsioonisegus detekteeritakse vabandenud taandavad
3 teemaks oli glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil. Tegemist oli kvantitatiivse määramisega. Bioloogilise objektina oli kasutusel melon. Järgnevalt on toodud lühikokkuvõte glükoosist ja selle omadustest, samuti katse sooritamiseks vajalik teoreetiline osa ning seejärel katse kirjeldus ja järeldused. Teoreetiline osa Glükoos ehk viinamarjasuhkur on monosahhariid, mis kuulub disahariidide sahharoosi ja laktoosi koostisesse. Loomsetes organismides on glükoos energiaallikaks, seda glükogeeni kujul. Taimedes on glükoos oluline rakukesta komponent, moodustades tselluloosi polümeerse molekuli. Taimede glükoosivarud on tärklisena seemnetes ja mugulates. Glükoosisisalduse määramine põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. GOx katalüüsib β,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel.
kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja etüleendiamiintetraäädikhappe dinaatriumi soola. See reaktiiv täidab vaadeldava meetodi puhul kaht rolli: tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni; tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0.02M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub
V2(0,1 N NaOH milliliitrite hulk, mis kulus tiitrimiseks)=1,0 ml Arvutused m * 50 * 4 * V X = Happesus X arvutatakse valemiga: 250 *10 , kus V- 0,1 N NaOH milliliitrite hulk, mis kulus tiitrimiseks 1/10- 0,1 N lahuse normaalsuse viimiseks 1 normaalseks 4- koefitsent, mis arvestab kaalutise 100-le grammile m- kasutatud sepiku kaalutis, g 250- vee kogus, ml 50- tiitrimiseks võetud lahus, ml Kuna kõigi 4 paralleelkatse andmed on sama väärtusega, toon välja vaid ühe arvutuse. 25 * 50 * 4 * 1,0 X 1,2,3,4 = = 2,00° 250 * 10 Kokkuvõte Kõik paralleelkatsed näitasid üht ja sama tulemust, mille loen suhteliselt korrektseks ja õigeks.
Teooria Invertaas(-D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas, EC 3.2.1.26) on ensüüm,mis kuulub glükosiidsidemete hüdrolaaside hulka. Sellised ensüümid katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi vastavlt skeemile: Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule: Sahharoosi hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D- glükoos. Invertaasi preparaatide määramisel ka kasutatakse substraadina sahharoosi. Hüdrolüüsi käigus tekkinud glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemise meetodiks on kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kompleksi valmistatakse Na2CO3 lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja triloon B(ETDA-Na). Reaktiivi roll:
Arvutasin ensüümipreparaadi proteolüütilise aktiivsuse A (kat/g) vastavalt valemile: kus: C(Tyr) türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus, mg/ml t hüdrolüüsi kestus st valitud ajavahemik, s V - reaktsioonisegu (substraat+ensüüm) üldmaht, ml V - valmistatud ensüümilahuse üldmaht, ml 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus V - ensüümi maht hüdrolüüsisegus, ml g proteaasi preparaadi kaalutis, g 181 türosiini molekulmass Järeldus Proovid said võetud reaktsioonisegust kaseiini hüdrolüüsi protsessi algfaasis, mil produktide kontsentratsiooni ja aja vahel valitses lineaarne sõltuvus. Seega peavad kõik neli punkti katse korralikul läbiviimisel langema ühele sirgele. Minu tehtud katse õib lugeda õnnestunuks, sirge läbib peaaegu kõiki punkte, kõrvalekalle on väga väike.
Töö eesmärk Naatriumkloriidi osamassi määramine argentomeetrilise meetodiga. Seadmed ja töövahendid -bürett 25 ml -koonilised kolvid 100 ml ja 250ml -lehter -mõõtkolvid 50 ml ja 100ml Reaktiivid -0,05 N AgNO3 -10% K2CrO4 Töö käigus toimuvad keemilised reaktsioonid NaCl + AgNO3 + K2CrO4 = Ag2CrO4 + 2K+ +Na+ + Cl- + NO3- NaCl ja AgNO3 vaheline reaktsioon kaaliumkromaadi juuresolekul, moodustub punane sade (Ag2CrO4) Töö käik Mulle oli antud Keiju taimne rasvavõie. Valmistasin 2 kaalutist ning kaalusin kahe proovi jaoks antud võiet. Seejärel viisin sooja vee abil antud proovid 250ml mõõtkolbi. Lisasin sinna veel sooja vett ning loksutasin korralikult. Seejärel viisin destilleeritud veega lahused 250ml mahumärgini. Mõlemad lahused filtreerisin ning seejärel pipeteerisin mõlemad filtraadid 50ml kolbi. Mõlemale lahusele lisasin 1 ml 10%-list K2CrO4 ning tiitrisin 0,05N AgNO3 lahusega kuni värv muutus oranzikaks. Katsetulemused: Katse 1 m(antud
Tallinna Tehnikaülikool Keemia instituut Bioorgaanilise keemia õppetool Laboratoorne töö nr 3.3 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Tallinn 2013 Teooria Bioloogilistes vedelikes kasutatakse glükoosisisalduse määramiseks enamasti ensümaatilist meetodit. See põhineb kahe ensüümi glükoos oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD) kasutamisel. GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina (mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm.
IV katseklaas (3-proov) 0,569 0,092 Saadud andmete alusel koostasin graafiku: türosiini kontsentratsioon (C) aeg (t). Preparaadi proteolüütilise aktiivsuse arvutasin valemi järgi: kus C türosiini kontsentratsiooni muutus, mg/ml t hüdrolüüsi kestus, s V1 hüdrolüüsisegu üldmaht, ml V2 ensüümilahuse üldmaht, ml V3 ensüümi maht hüdrolüüsisegus, ml g proteaasi kaalutis 181 türosiini molekulmass 2 TKÄ lahusest tingitud lahjendus A = kat/ml Järeldus o Saadud tulemus näitab, et 30 C juures on alkalaasi aktiivsus 9,38 kat/ml, st 1 sekundi jooksul hüdrolüüsiti 9,38 mooli peptiidsidemeid.
Tallinna Tehnikaülikool Kahjuksm pole asi ikka korras. Kindlasti ei teinud te apelsinimahla uurides 25-kordset lahjendust, vaid 250-kordse. Tehke lõpparvutus 250-kordse lahjendusega. Ja kindlasti leidke kirjandusest internetist andmed, millega oma tulemust võrrelda. 08.06.15. M.Kreen 3.3 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Protokoll on koostatud väga lohakalt. Isegi see pole selge, kas uurisite sidruni või apelsinimahla Palun koostage protokoll oma jõududega, ärge laske end eeskujudest eksitada 22.05. M. Kreen Liina Reimann 134537KATB Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil põ
Anorgaanilise keemia praktikum Laboratoorne töö nr 1 Vee kareduse määramine tiitrimisega Ioonide kontsentratsiooni määramine Töö eesmärk: külma kraanivee kareduse (karbonaatse ja üldkareduse) määramine tiitrimisega, keedetud vee kareduse määramine, keetmisel tekkiva katlakivi hulga määramine, kareduse vähendamine/kõrvaldamine naatriumkationiitfiltriga. Vees oleva SO4(-2) iooni kontsentratsiooni määramine. Kasutatud vahendid, mõõteseadmed: 700 ml kooniline kolb vee hoidmiseks, 250 ml koonilised kolvid tiitrimiseks, klaaspulk, katseklaas korgiga, lehter, 100 ml pipett, 25ml büretid (3), 25 ml mõõtsilinder, filterpaber, Na-kationiitfilter, etalonlahuste komlekt , elektripliit, Kasutatud ained: 0,025M HCl; 0,005M ja 0,025M triloon-B lahus; metüülpunane (mp) ja kromogeenmust (ET-00) indikaatoritena, 10% NaCl2 lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3*H2O),ca 0,5M HCl lahus nende nõude pesemiseks, m
3. Biokatalüüs 3.3 Glükoosi sisalduse määramine ensümaatilisel moel Glükoosisisalduse kvantitatiivseks määramiseks bioloogilistes objektides (vereseerum, toiduained, taimne tooraine jms) kasutatakse ensüüme glükoosi oksüdaas (GOx) ja peroksüdaas (POx). 3.3.1. Töö teoreetilised alused 3.3.1.1 Glükoosi oksüdaas Struktuur: - Liitvalk ehk konjugeeritud valk (flavoproteiin) - Sisaldab koeensüümina toimivat mittevalgulist komponenti FAD-i - Molekul on dimeerne valk (koosneb 2 subühikust, mis
Töö eesmärk Töö eesmärgiks oli kraanivee kareduse määramine tiitrimistega, katlakivi moodustumise uurimine, kareduse kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga ning vees sisalduva iooni kontsentratsiooni ligikaudne määramine. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: suur kolb vee hoidmiseks (500...750 mL), 250 mL koonilised kolvid tiitrimiseks, 100 mL pipett, 25 mL büretid, 25 mL mõõtesilinder, lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt iooni kontsentratsiooni määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl 2 lahus, ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A. iooni sisalduse (KK) määramine Enne pipeteermist loputasin pipetti paar korda uuritava veega ning kolbi destilleeritud veega. Pipeteerisin kolbi 100 mL uuritavat vett
Tallinna Tehnikaülikool Keemia instituut Bioorgaanilise keemia õppetool Laboratoorne töö nr 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine Tallinn 2013 Teooria Invertaas süstemaatilise nimetusega -D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas on ensüüm, mis kuulub glükosiidsidemete hüdrolaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni. Oligo- või polüsahhariid + vesi (glükosidaas)-> Monosahhariid + lühem oligo- või polüsahhariid Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades fruktoosi molekule: -D-fruktofuranosiid + H2O (invertaas)-> , D-fruktoos + mono- või oligosahhariid Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsi produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Sellepärast kasutataksegi invertaasi aktiivsuse määramisel tavaliselt substraadina
mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi (valmistatakse kõrge konsentratsiooniga lahuses, võttes üks ühele hulga ja triloon-B). Antud reaktiiv täidab kahte rolli: · Tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile mille pH 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Taandavaid suhkruid sisaldav reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades kindlakonsentratsioonilist 0,02M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon-B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi
Tallinna Tehnikaülikool Biokeemia Laboratoorne töö 3.2 Teostaja: 2016 3.2 Proteolüütilise ensüümi aktiivsuse määramine Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid, on ensüümid, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni valkudes ja peptiidides, produtseerides madalama molekulmassiga peptiide ja vabu aminohappeid. Proteaase leidub kõikides organismides, nad seedivad näiteks toiduvalke. Erinevad proteaasid omavad ka erinevat toimespetsiifikat. Mõned proteolüütilised ensüümid lõhustavad vaid teatud aminohapetega külgnevaid peptiidsidemeid (piiratud proteolüüs). Sellised on näiteks trüpsiin, kümotrüpsiin ja pepsiin, mis produtseerivad põhiliselt peptiide. Samas paljud bakteriaalsed proteaasid, nagu näiteks subtilisiin, savinaas, alkalaas, omavad väga nõrka spetsiifikat ja lag
Valmistasin invertiini 20 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin katseklaasi 0,5 ml invertiini ja pipeteerisin juurde 9,5 ml atsetaatpuhvrit. Umbes 10 minuti pärast lisasin temperatuurile 30 C termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml invertiini lahuse lahjendust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümreaktsiooni alguse kellaaja. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte kolbi, kus oli komplekslahus. See proov oli 0-proov. 10 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin 1ml reaktsioonisegu teise komplekslahusesse (10 minuti proov). 20 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin veel 1 ml reaktsioonisegu kolmandasse komplekslahusesse. Kolvid komplekslahusega, kuhu oli lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keetmine lõpetasin 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolb jahutati toatemperatuurini kraanivee all
annaabi.ee 
