SISSEJUHATUS
Tänapäeva kiire elu- ja töötempo, kõrge vastutustase ning suur
töökoormus tekitavad stressi. Leidub mitmeid organisatsioone, kus
tööstress põhjustab ettevõtte produktiivsuse langust ning tekitab
suhtlemisel pingeid ja konflikte. Tööstress võib mõjutada igas
suuruses organisatsioone, olenemata asjaolust,
millisesse majandussektorisse ettevõte kuulub. Ilmselgelt on tööga seotud
stress ja sellest tulenevad probleemid muutunud aktuaalseks teemaks.
Tihti on juhid huvitatud ainult ettevõtte progressist ja ei märka
seejuures, et oma juhtimisvigadega võivad nad tekitada stressirohke
töökeskkonna. Töökeskkond mõjutab aga alluvate heaolu ja edukat
töötamist. Muidugi on iga töö mingil määral stressitekitav,
kuid see ei tähenda, et juhid ei peaks tööstressiga tegelema.
Tööstressiga toime tulemiseks (
tegelemiseks ) on vaja uurida selle
tekkimise põhjuseid ja avaldumisviise, sellepärast jagan ainetöö
kahte suuremasse teemapunkti: tööstressi olemus ja
toimetulek tööstressiga. Tööstressi olemus on jagatud kolmeks alapunktiks:
tööstressi mõiste, põhjused ja avaldumine. Kuna tööstressi
avaldumine sõltub nii inimesest endast kui ka organisatsioonist,
siis tööstressiga toimetuleku osa on jagatud vastavalt ehk siis:
toimetulek tööstressiga, lähtudes indiviidi
tasandist ning
toimetulek tööstressiga, lähtudes organisatsiooni tasandist.
Tööstress on väga aktuaalne teema, sellepärast on tööstressist
ka palju kirjutisi, kus erinevad autorid on tööstressi olemuse ja
toimetuleku kohta oma
arvamusi avaldanud.
TÖÖSTRESSI OLEMUS
Tööstressi mõiste
Üha rohkem räägitakse psühholoogiliste ohutegurite mõjust
töötajate tervisele. Seaduse järgi loetakse psühholoogilisteks
ohuteguriteks monotoonset või töötaja võimetele mittevastavat
tööd, halba töökorraldust ja pikaajalist töötamist üksinda.
Nende tegurite mõjud võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja
psüühilises seisundis. Psüühilisi muutusi võib nimetada ka
tööstressiks. (Tööinspektsioon 13.03.2011)
Stressi võib defineerida kui häiret inimese vaimses, emotsionaalses
või füüsilises heaolus. Stressiseisund tekib reaktsioonina
ohumärkidele, mis häirib inimese organismi tasakaaluseisundit ja
tekitab organismil vajaduse oma bioloogilisi ja psüühilisi
jõuvarusid kasutada. (Seilenthal 2002: 7) Tööstress ilmneb, kui
töökeskkonna nõudmised ületavad töötajate võimeid. Kui
nõudmisi ja pingeid saab liiga palju ning puudub võimalus
situatsiooni kontrollida, võib avalduda see stressina. Tööstressi
tagajärjel võib tekkida depressioon , rahutus , närvilisus ja
väsimus. Samuti põhjustab tööstress häireid tootlikkuses, loome -
ja konkurentsivõimes. (Töötervishoiu Keskus 15.04.2011: 1)
William J. Lynotti arvates (2006: 98) on tööstress kahjulik
psüühiline ja emotsionaalne vaste juhi ja alluva vahelisele
konfliktile. Tihti tuleb tööülesanded täita kiirustades. James D.
Sewell väidab (2006: 2), et tööstress tekib, kui juhatajad
sunnivad alluvaid töötama põhjendamatu kiirusega stressirohketes
tingimustes. Ebareaalsed tähtajad tekitavad töötajates koormust ja
frustratsiooni. Juhid, kes üritavad rakendada ja säilitada
kontrolli alluvate ja töö üle, põhjustavad stressirohke
töökeskkonna, mõjutades sellega töötajate heaolu ja edukat
töötamist.
Tänapäeval arvavad inimesed, et iga väikseim meeleolu muutus on stress . Kuid stress on midagi tõsisemat, pikaajalisemat ning
sügavamat, kui lihtsalt hetkeline meeleolu muutus. Tööstress vaevab paljusid töötajaid. Kindlasti võib öelda, et stress on
närvipinge ning see põhjustab häireid meie tasakaaluseisundis.
Üldiselt mõjub stress meile väga muserdavalt ja koormavalt.
Tööstress on seotud ületundide, kähku täitmist vajavate
eesmärkide, kõrge tööpingega jne. Ehkki stressil on teatud piirini ka oma head küljed, mõeldakse sellest rääkides enamasti
töö- ja eluvõimet halvavat negatiivset seisundit .
1.2. Tööstressi põhjused
Stressi ei tekita olukord, vaid inimese hinnang olukorrale. Inimeste
stressitaluvus on erinev. Tööstressi põhjustavad
organisatsioonilised stressorid :
- ülekoormus ehk ajapuudus ;
- vähene asjatundlikus;
- autonoomia puudumine;
- töövahendite puudus;
- halvasti organiseeritud töökoht;
- juhtkond ja juhtimisstiil;
- suhted kolleegidega, organisatsioonikliima;
- ületunnid;
- ebaselged tööülesanded (Nurmoja 2003: 14).
Ajapuudus on üks põhiline organisatsiooniline stressor . Autor aga arvab , et tegelik tööstressor on hoopis inimese oskamatus aega planeerida .
Mare Teichmann oma artiklis „Tööstress – kiviaja reaktsioonid kaasaegses organisatsioonis“ (2002: 6) toob välja veel olulisi
stressoreid, mille põhjuseks on töökeskkond:
- liiga palju või liiga vähe tööd;
- tunnustuse ja tagasiside vähesus või puudumine;
- palju vastutust, kuid vähe võimalusi otsustada;
- töö tulemuse mittetunnustamine;
- ebakindlus töö ja ametialase positsiooni suhtes;
- vägivalla esinemine.
Stressoriks võib olla mis tahes nähtus, mis nõuab organismilt
kohanemist. Tööstressi tegurid võivad olla seotud töö
keskkonnaga ja kindlasti ka inimestevahelised suhted mängivad siin
olulist rolli. Stressi tugevus oleneb sellest, kui tugevad ja
kauakestvad on olnud stressi põhjused ning kui suur on inimese
tervenemise võime.
1.3.Tööstressi
avaldumine
William J. Lynott oma artiklis „Is workplace stress hurting your practice ?“ (2006: 98) jagab tööstressi ilmingud järgmiselt:
- füüsilised ilmingud: valud rinnas, väsimus, unetus , sagedased viirushaigused ;
- psühhosotsiaalsed ilmingud: ärevus, ärrituvus, kurbus , viha, meeleolu kõikumised, ülitundlikkus, ükskõiksus, lootusetuse ja abituse tunne;
- käitumuslikud ilmingud: söögiisu kadumine, kannatamatus, kalduvus vaidlemisele, viivitamine, vastutustunde puudumine, kaaslastest eemaldumine, madal töötase, usulised muutused, peresuhete halvenemine, motivatsiooni puudumine.
Tööstressil võib inimese jaoks olla tõsised tagajärjed, sest
stress nõrgendab organismi vastupanuvõimet. Merle Nurmoja (2003:
15) toob välja ilmingud, kuidas tööstress avaldub psühholoogilisel
ja füsioloogilisel tasandil.
Tööstressi psühholoogilised ilmingud:
Tööstressi füsioloogilised ilmingud:
- psühhosomaatilised haigused – maohaavad , astma, nahalööbed, kõrgvererõhutõbi, suhkruhaigus , migreen, seedehäired jne;
- alkoholism ;
- vaimsed, psüühilised häired;
- suitsiid ;
- läbipõlemissüdroom – vaimse, füüsilise ja emotsionaalse kurnatuse seisund, mis on kujunenud pikaajalise ülepinge situatsioonis.
Tööstressi tüüpilised märgid kehalises enesetundes (Seilenthal
2002: 13-20):
- süda peksleb;
- hingamine on kiire ja pinnaline, ka ilma füüsilise pingutuseta võib tekkida õhupuuduse tunne;
- käed ja jalad muutuvad külmaks;
- suu kuivab;
- higistamine ka normaalse ruumitemperatuuri korral ja ilma füüsilise pingutuseta;
- iiveldus , kõhuvalu kroonilised vaevused ja valud: lihaste ja luustike probleemid;
- kõrge vererõhk;
- kilpnäärme üle- või alatalitlus ;
- reumaatiline liigesepõletik.
Tööstressi märgid mõttetegevuses (Seilenthal 2002: 14):
- halvenenud keskendumisvõime;
- otsustamisvõime langus ja sellest tulenev organiseerimatus;
- vigade sagenemine;
- vähenenud võime vastu võtta ja läbi töötada uut informatsiooni;
- raskused ka juba tuttavate seadmetega töötamisel või lihtsate tööülesannete täitmisel;
- füüsilise koordinatsiooni halvenemine ja selle mõju käelise tegevuse tulemusele.
Igat tekkivat muutust ei tohi pidada stressisümptomiks, sest me
kõik oleme erinevad ja reageerime asjadele erinevalt. See, mis ühele
on stressisignaaliks, ei pruugi teisele olla. Stressi tunnused
hakkavad ilmema enamasti just siis, kui inimest tabavad mitmesugused
ebameeldivused ja inimene ise on stressialdis.
TOIMETULEK TÖÖSTRESSIGA
Mare Teichmann arvab (2002: 5), et ükski stressiga toimetuleku
strateegia ei ole „hea“ ega „halb“, vaid sõltub adekvaatsuse
tasemest ja sobivusest konkreetses situatsioonis, konkreetse
probleemi lahendamisel. Väära stressiga toimetuleku strateegia
valimine võib muuta tööstressi ohtlikuks.
2.1. Toimetulek tööstressiga, lähtudes indiviidi tasandist
Sagedamini, kui juhid sooviksid, kogevad alluvad negatiivseid
tundeid, mis purustavad nende lootused, eesmärgid kaovad ja enesekindlus langeb. Inimese isiksuseomadused ja kohanemisvõimelisus
määrab, kas töötingimused on temale stressitekitavad. Teiste
sõnadega, tingimused, mis võivad ühele töötajale olla
stressoriteks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. (Lynott 2006: 96-98)
Näiteks töötaja, kellel on madal enesehinnang , võib leida
olukorra, kus on vaja teostada kontrolli, stressitekitavana. ( Shields 2006: 22)
Tuleb arvestada, et iga inimene reageerib stressile erinevalt. Kuidas
saada aru, et inimene on stressis ? Järgnevalt mõned alustalad
määramaks kolleegi stressiseisundit (Seilenthal 2002: 42):
- varem suhtlejana tundunud kolleeg suhtleb vähem, eelistab olla üksi;
- tal on raske rahulikult ja loogiliselt mõelda;
- ärritub kergesti;
- ta välimus ei ole enam sama hoolitsetud kui varem.
Inimesel on käsutada teatud hulk individuaalseid ressursse oma tööga
toimetulekuks – näiteks korrektne enesehinnang, tööoskused, kirg oma töö vastu, haridus , kompetentsus, aeg, energia, vastupidavus ja
tervislik eluviis. Need tegurid mõjutavad otseselt inimese
toimetulekut tööga ning seda, kui palju inimene laseb end
tööasjadest mõjutada ja häirida. Stressikäitumise abinõude
omandamine on tähtsaks sammuks inimese arengus ja tema küpsemises.
Stressiga toimetulek tähendab kontrolli säilitamist olukorra üle
ning stressi hoidmist talutavates piirides. Samuti tähendab see
enesetunde, eneseusalduse ning sotsiaalse toetusvõrgu säilitamist.
(Jürisoo 2004: 173-174)
Põhimõtteliselt on olemas kolm stressikäitumise viisi (Teichmann
2002: 5)
probleemile suunatud stressiga toimetulek, milleks on probleemi lahendamine, planeerimine , keskendumine vaid vajalikule või konkreetse abi otsimine. Probleemile suunatud stressikäitumise meetod seisneb probleemi mõjutamises. Probleemile orienteeritud stressikäitumise näiteks võib tuua oskuse probleemid ära lahendada, määratleda piirid, öelda „ei“; sotsiaalsed oskused, planeerimisoskus ning oskus ajaga ümber käia. (Jürisoo 2004: 174)
emotsioonidele suunatud toimetulek, milleks on sotsiaalse toetuse otsimine, emotsionaalse toetuse otsimine (sh emaotsioonide väljaelamine) või situatsiooni ümberhindamine;
põgenemisstrateegiad, milleks on probleemi eitamine, passiivsus, tegelemine ebaoluliste asjadega, leppimine olukorraga või liialdamine mõnuainetega.
Justin Cunningham (2006: 33) soovitab tööstressi vähendamiseks
füüsilist liikumist, sest liikumine aitab tugevdada
immuunsussüsteemi ja vastupidavust töökeskkonna survele. Kasulik
on viibida peale tööd kohtades, mis tekitavad rahustavaid tundeid
ning kus inimene tunneks ennast mugavalt . Soovitav on valida
tööväliseks ajaks tegevusi, mis tasakaalustavad tööst tulenevat
stressi (Seilenthal 2002: 47) (Tabel 1).
Kui töö nõuab...
...siis tuleks valida tasakaalustavaks vaba aja tegevuseks...
palju istumist ja vaimset keskendumist
tantsimine , aeroobika , seinatennis
rutiinset kordamist
mõni intellektuaalne hobi
igavate ülesannete täitmist, mille eest ei saa tunnustust
võistuslik ja saavutusele orienteeritud tegevus
enda kokkuvõtmist ja pingutamist pikema aja jooksul
ajasurveta liikumine looduses, seiklusturism
inimeste nõuetele reageerimist
üksi sooritatav tegevus
üksi töötamist
seltskondlik tegevus
Tabel 1. Soovitatavad vaba aja tegevused, kui töö nõuab...
Tööstressi läbi elades tuleks näha olukorra põhjuslikku seost iseendaga ning hinnata olukorda ka välistest teguritest lähtuvalt.
Lefcourti mudeli järgi peab inimene tunnetama kontrolli konkreetse
stressori üle. See tähendab, et stressorid on vaja piiritleda ning
kõik seonduv selgeks teha. Näiteks, kui inimene arvab, et ei suuda
töö mahuga toime tulla, siis peaks ta nõudmised ja oma võimed
kooskõlastama ning tegema muudatusi töö korraldusliku külje osas.
(Lefcourt 1982, cit Rüütel 2002: 10)
Stressist vabanemiseks tuleb osata ära tunda sümptomeid, mis näitavad, et
oleme stressiseisundis. Stressiga toimetulekuks on minu arust mitmeid
mooduseid. Kindlasti võiks stressis inimene õppida mõnd sobivat lõdvestumistehnikat, kuna just lõdvestumine on stressis olevale
inimesele väga tähtis ning see aitab edukalt inimesel stressiga
toime tulla.
2.2. Toimetulek tööstressiga, lähtudes organisatsiooni tasandist
Tööstress mõjutab nii organisatsiooni kui ka selles töötavaid
inimesi. Tihti arvatakse, et alluva isiksuseomadused on põhilisteks
tööstressi tekitavateks asjaoludeks, kui töötaja ei tule toime
oma tööülesannetega. Pigem põhjustavad tööstressi tingimused,
milles töötajad on sunnitud viibima. Kui organisatsioon tunnistab oma osalust tööstressi põhjustamisel, siis individuaalne vastutus
väheneb. Alluvaid kaasates leiab tööalastele probleemidele kõige
kiiremini lahendused. ( Arthur 2004: 160-161)
Tööstressil on kolm iseloomulikku tahku ( Rice 1999, cit
Rüütel 2002: 8):
- Tööstress hõlmab nii organisatsiooni kui selle töötajaid.
- Tööstressiga kaasnevad negatiivsed tagajärjed nii organisatsioonile (alanenud tootlikkus ja kvaliteet, tööjõu voolavus ) kui töötajatele (tervisehäired, negatiivsed emotsioonid , töövõime vähenemine).
- Tööstress eeldab organisatsioonilisi lahendusi.
Kuidas saavad juhid vähendada tööstressi ja parandada
organisatsiooni efektiivsust ? Üks moodus selleks on suhtlemine .
Nimelt, kommunikatsiooni puudumine põhjustab alluvate ja juhtide
vahel konflikte. Efektiivne suhtlemine/juhtimine peab toimuma kõigi
organisatsiooni tasemetega. Et tagada edukas koostöö, peab juhtide
ja alluvate vahel olema usaldus. James D. Sewell (2006: 3-5) toob
välja mõned pidepunktid, millest juhid peaksid kinni hoidma, et
vähendada tööstressi oma ettevõtetes:
- Kindlusta efektiivne kahesuunaline suhtlemine oma alluvatega.
- Ole õiglane ja aus ning ole kindel, et alluvad saavad aru sinu ootustest.
- Enneta stressi, mis võib tuleneda sinu kõrgemast positsioonist.
- Ole alati valmis alluvat juhendama, ole kindel, et sa ise saad tööülesande sisust aru.
- Soodusta positiivsust.
- Ole rõõmus.
- Võta vastutust.
- Õhuta tervislikku töökeskkonda.
- Õpi kuidas suurendada alluva eneseusku.
Kompetentse ja inimese psühholoogiat arvestava juhtimise abil oleks
lihtne tööstressorite mõju minimaliseerida. Euroopa Komisjon määratleb tüüpilised juhtimisvead (European Commission 1997, cit
Teichmann 2002: 6): töötajatele ebaselged firma (allüksuse)
eesmärgid ja väärtused, ebaselged tööalased rollid, ebaselged prioriteedid , pidevad muutused, tasakaalustamata vastutus ja
otsustamine, halvad suhted juhtidega, halvasti määratletud
tööülesanded, ebastabiilne ja mittepiisavalt turvaline
töökeskkond. Tööinspektsiooni hinnangul (Tööinspektsioon
22.04.2011) on tööandjal kaks varianti olukorra lahendamiseks, kui
tööstress kipub liiga tegema: vähendada töötajate töökoormust
(tööülesandeid) või võtta töötajaid juurde. Parema
töökorraldusega saavad tööandjad mõjutada alluvate tervist ning
säilitada nende töövõimet.
Apteri reversiooniteooria (Svebak, Apter 1997, cit Rüütel
2002: 10) seletab tööstressi teket ettevõtte kliima ja isiku
metamotivatsiooniliste seisundite vastandlikkuse kaudu.
Reversiooniteooria jagab stressi kaheks: pingestress ja
pingutusestress. Pingestress tekib, kui ootused ja tegelikkus ei
lange kokku ning alluv teadvustab endale seda olukorda.
Pingutusestress kaasneb üritustega olukorraga toime tulla ning
tööstressist tulenevat pinget alandada. Seega, kui alluv, kes on
osavõtlikkusele suunatud, on vastuolus organisatsiooniga , siis kogeb ta rohkem stressi kui alluv, kes on organisatsiooni kliimaga
kooskõlas. Reversiooniteooria pakub juhtidele võimaluse praktiliste
strateegiate väljatöötamiseks, et vähendada alluvate tööstressi
taset ning parandada organisatsiooni kliimat.
Isegi kui töö on mõistlikult korraldatud, on ikka osa inimesi
stressis. Siinjuures langeb vastutus juhile. Tööandja on vastutav,
et töö ei kahjustaks töötajaid; ta peab seadma oma eesmärgiks
tööstressi ärahoidmise. Organisatsioonist tulenevad stressorid on
enamasti tingitud juhtimisvigadest. Juht peab tegelema oma vigadega,
kuid samas arvestama, et iga inimene reageerib stressile erinevalt.
KOKKUVÕTE
Tööstress on reaktsioon , mis tekib, kui töötaja ja
organisatsiooni vaheline töösuhe ei toimi efektiivselt, põhjustades
mõlemale poolele stressirohke töökeskkonna. Ka alluv ise peab
ennast hoolikalt jälgima, et võimalikult vara tööstressi
ennetada. Tööstressi läbi elades aga tuleb otsida põhjuslikke seoseid , ka välistest teguritest tulenevaid tegureid jälgides.
Kuni elame, tasub rõõmu tunda igast pisiasjast, mida elu meile
pakub. Kui kõik tundub nii troostitu ja üksluine, mõelgem sellel,
et homme on uus päev ning saabub ka päevi, mil saame end vabalt
tunda meile armsate inimeste seltsis.
KASUTATUD
ALLIKMATERJALID
Arthur, A. R. (2004). Work - related stress, the blind men and the elephant . British Journal of Guidance & Counselling , 2(5), 160-161.
Cunningham, J. (2006). Just relax. Professional Engineering , 11, 33.
Jürisoo, M. (2004). Burnout – läbipõlemine. Tallinn: Ühiselu
Lynott, W. J. (2006). Is workplace stress hurting your practice? Ophthalmology Times , 1(10), 96-98.
Mills , P. J. (2004). Work Stress and Hypertension: A Call From Research Into Intervention. The Society of Behavioral Medicine , 1(28), 1.
Nurmoja, M. (2003). Organisatsioonikäitumine. Tallinn: Sisekaitseakadeemia
Rüütel, E. (2002). Tööstressi mudelid. Eesti Töötervishoid, 3, 8-10.
Seilenthal, A. (2002). Toimetulek tööstressiga. Tallinn: K&O Offset
Sewell, J. D. (2006). Dealing with Employee Stress. How Managers Can Help – or Hinder- Their Personnel. FBI Law Enforcement Bulletin, 7, 2-5.
Shields, M. (2006). Stress and depression in the employed population. Health Reports, 4(10), 22.
Teichmann, M. (2002). Tööstress – kiviaja reaktsioonid kaasaegses organisatsioonis. Eesti Töötervishoid, 3, 5-6.
Tööinspektsioon. (13.03.2011, 22.04.2011). Tööstress murrab maha. [ http://www.ti.ee/index.php?article_id=368&page=56&action=article ].
Töötervishoiu Keskus. (15.04.2011). Tööstress. [ http://osh.sm.ee/topics/stress.pdf ].
Kõik kommentaarid