Tööstress (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
XXX
XXX
TÖÖSTRESS
Essee
Juhendaja : Heli Freienthal , MBA
Mõdriku
2014
Tööstressi käsitletakse pingeseisundina, mis tekib, kui inimene tajub vastuolu töökeskkonna poolt esitatud väljakutsete ja oma toimetulekuvõimaluste vahel. Mõningane tööalane pinge võib olla motiveeriv ja edasiviiv, kuid olukord on tõsine, kui pinge on väga tugev või kestab pikaajaliselt ning toimetulekuressursse on vähe. Uues või pingelises olukorras, samuti suure koormuse korral, vallandub inimese kehas kohanemisreaktsioon, mida nimetatakse ka stressireaktsiooniks. Töökeskkonnas sageli esineva pikaajalise stressi puhul keha väsib ning tekivad vaimsed ja füüsilised tervisehäired. Näiteks seostatakse tööstressiga südame-veresoonkonnahaigusi, ainevahetushäireid, luu- ja lihaskonnavaevusi, ärevushäireid ja depressiooni ning ka pahaloomulisi kasvajaid.
Kui mitmete teiste töökeskkonna ohutegurite puhul on võimalik töötajate kaitseks sätestada piirnormid ning pakkuda väga selgeid tegutsemisjuhiseid ohu maandamiseks, siis tööstressi puhul on olukord keerulisem - stressi ning sellega seonduva kahju teke sõltub mitmetest asjaoludest. Ühele inimesele ebamugavat pinget tekitav olukord võib olla teisele ergutav , ühel päeval võib tavapäraselt jõukohane tööülesanne näiteks isikliku elu probleemi tõttu tunduda teostamatu või mõjutavad enesetunnet ja töösooritust kolleegidevahelised suhted. See, kui haavatav töötaja tööstressile ning selle kahjulikule mõjule on, sõltub näiteks: tööolukorras toimetuleku olulisusest; eelnevatest kogemustest ning positsioonist tööl; isiksusest, soost ja vanusest ; oskustest ja teadmistest; terviseseisundist; töövälistest kohustustest; olemasolevast sotsiaalsest toetusest ja paljust muust .
Tööstressi risk on suur, kui: töötajale esitatavad tööalased nõudmised ületavad tema võimalused nendega toime tulla; töötajal ei ole võimalik oma tööd piisavalt mõjutada; probleemide korral ei saa loota juhtide või kaastöötajate abile ja toetusele; tööalased suhted on pingelised ; esineb rollikonflikt , töötaja ei tea täpselt, mis on tema kohustused ja vastutus, tööülesanded on vastukäivad, töö seos ettevõtte üldiste või inimese isiklike eesmärkidega on ebaselge; organisatsioonis valitseb ebakindlus , töökorralduse muutmisesse ei kaasata töötajaid ning ei anta piisavalt infot selle kohta, mida muutused kaasa toovad.
Kuigi töökeskkonna psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamine on tööandja kohustus, on ka töötajal tervisliku töökeskkonna loomisel oluline roll. Töötajal on omalt poolt võimalik teha järgnevat: andke tööandjale teada, kui tunnete vajadust lisainfo või koolituse järele; kui tunnete tööülesannete või vastutuse osas ebaselgust, siis täpsustage seda oma otsese juhiga ; juhtige tööandja või usaldusisikute tähelepanu olulistele riskidele töökeskkonnas või töökorralduses ; osalege aktiivselt riskianalüüsi protsessis; kui tunnete, et teid töökohal kiusatakse või ahistatakse, siis rääkige sellest kindlasti kellegagi, keda usaldate – usaldusisiku, oma otsese juhi, kolleegi või personalitöötajaga; jälgige oma enesetunnet ning kontrollige regulaarselt oma tervist; kui tunnete, et ei tule toime ja vajate ajutiselt lisatuge või individuaalset töökorraldust, siis rääkige sellest oma tööandjaga; pakkuge kolleegidele tuge nende tööalastes probleemides ning võtke abi vastu, kui ise seda vajate.
Eestis töötervishoiu ja tööohutuse valdkonda reguleeriv Töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab, et töökeskkonnas toimivad tegurid, sealhulgas psühholoogilised ohutegurid , ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist. Psühholoogiliste ohuteguritena mõistetakse seaduses aspekte, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psühholoogilises seisundis. Nende aspektide hulka kuuluvad nii monotoonne töö, töötaja võimetele mittevastav töö kui ka kõik muu tööga seotu, mis töötaja vaimset ja füüsilist tervist mõjutab. Praktikas kasutatakse sagedamini terminit psühhosotsiaalne ohutegur – rõhutamaks töökeskkonna ja töökorralduse sotsiaalse aspekti olulisust tööstressi tekkemehhanismides. Psühhosotsiaalsed ohutegurid on need töökorralduse, juhtimise ja töökeskkonna sotsiaalse konteksti aspektid, mis võivad tekitada töötajale psühholoogilist või füüsilist kahju. Seega võib psühhosotsiaalseks ohuteguriks olla näiteks vahetustega töö, mis ei võimalda perele piisavalt aega pühendada, otsustamisprotsess, mis ei kaasa töötajaid neid mõjutavate otsuste tegemisse, aga ka närviline klient , kes oma pahameele töötaja peale välja valab – stressorid, mis tugeva või pikaajalise mõju korral mõjutavad tervist. Elus tajutav stress ei piirdu reeglina vaid töökeskkonnaga ning piiri tõmbamine tööst ja eraelust tingitud pingeolukordade vahele võib sageli olla keeruline või võimatu – lähedase haigus, lapse kooliminek või lähisuhte purunemine mõjutavad tõenäoliselt ka töötaja töövõimet. Kuigi sellised olukorrad väljuvad tööandja vastutusalast töötaja tervise hoidmisel, võiks hea tööandja kaaluda ka sellistes olukordades töötaja toetamist, ennetades probleemide võimalikku edasikandumist tööellu.