Toiduga levivad haigusetekitajad (0)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Keijo Tarkiainen
011PK
Toiduga Levivad Nakkushaigused
Uurimustöö
Juhendaja : Heiki Esskuson
Tallinn 200
Mis on salmonelloos ?
 
Salmonelloos on seedekulgla nakkushaigus , mille tekitajaks on bakter Salmonella . Haiguse tunnused on palavik , kõhulahtisus, kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine , mis tekivad enamasti 12 kuni 36 tundi pärast nakatumist, harvem 6 kuni 72 tunni möödudes. Vahel võib salmonelloos kulgeda minimaalsete haigusnähtudega. Haigus kestab tavaliselt 4 kuni 7 päeva. Haigust ravitakse tavaliselt ambulatoorselt, vaid raskemad haigusjuhud vajavad haiglaravi .
 
Salmonellade kroonilisteks kandjateks on kodu- ja metsloomad, sealhulgas kodulinnud, veised , sead, närilised, koerad, kassid, aga ka lemmikroomajad nagu kilpkonnad . Eestis on salmonelloos levinud eeskätt haigustekitajatega saastunud toore linnuliha ja munadega, kuid ka toorpiima, piimatoodetega ja mõne muu toiduainega. Haigustekitajaid võib levitada ka haigestunud inimene või haigusnähtudeta bakterikandja, kui ta ise ja temaga suhtlevad inimesed ei järgi hügieeninõudeid. Liha- ja munasaadusi on soovitatav süüa pärast vähemalt +75-76ºC juures läbi kuumutamist.  Salmonellad ei hävi madalamal temperatuuril. Erilist tähelepanu tuleb pöörata toidu kuumutamisele grillimisel, kus temperatuur jääb sageli vajalikust madalamaks. Oluline on vältida toiduainete ristsaastumist, mis tähendab seda, et toored toiduained – eriti liha tuleb hoida ning töödelda eraldi valmistoodetest.
Escherichia coli
Soolekepike ehk kolibakter ehk coli-bakter (Escherichia coli, sageli kasutatud lühendatult E. coli) on üks paljudest bakteriliikidest, kes elab imetajate soolestikus . Jämesooles elavad soolekepikesed aitavad kaasa jääkainete töötlemisele ja toiduimendumisele, tootes ka K-vitamiini.
Soolekepikesed avastas 1885. aastal saksa lastearst ja bakterioloog Theodor Escherich.
Inimeses on soolekepikeste arv väga suur: näiteks inimese päevases väljaheites võib olla 100 miljardit kuni 10 triljonit soolekepikest.
Mis on Escherichia coli?
Escherichia coli või E. coli on inimeste seedetrakti üks levinumaid baktereid. See kuulub enterobakterite perekonda (sinna kuuluvad veel Klebsiella, Enterobacter). E. coli on üldiselt ohutu, kuid võib vahel põhjustada peamiselt kuseteede nakkusi. Viimastel aastatel on esinenud korraga paljude antibiootikumide, sealhulgas fluorokinoloonide ja kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide suhtes resistentse E. coli põhjustatud nakkuste sagenemist.
Mis põhjustab E. coli resistentsust?
E. coli resistentsus tekke riskiga on seostatud eelnevat antibiootikumravi, nt fluorokinoloonidega. Resistentne E. coli võib levida inimeselt inimesele.
Millised on resistentse E. coli’ga kaasnevad ohud haiglates?
Haiglates on oht, et invasiivsete protseduuride, nagu operatsiooni või süsti tegemisel võib E. coli patsiendi enda seedetraktist verre või teistesse kudedesse sattuda. See võib ühelt inimeselt teisele kanduda ka otsese kontakti kaudu (käte vahendusel). Seejärel võib see põhjustada erinevaid nakkusi, näiteks kuseteede põletikke, kopsupõletikku, vere- ja operatsioonihaava nakkusi. Riski vähendamiseks kasutavad haiglad ennetusmeetmeid: mõistlikku antibiootikumide kasutamist,  operatsioonieelset antiseptikat, aseptilisi protseduure kuseteede nakkuste ennetamiseks, kätehügieeni ja suure resistentsete bakterite kandlusriskiga patsientide sõeluurimist.
Millised on resistentse E. coli’ga kaasnevad ohud elanikkonnale?
Elanikkonnale on E. coli resistentsuse kujunemise peamiseks riskiteguriks eelnev antibiootikumiravi. Resistentse E. coli tekitatud kuseteede nakkuse puhul võib tõhusa ravi andmine hilineda. See võib põhjustada raskeid tüsistusi, nagu neeru- või verenakkust.
Mis on MRSA ?
Staphylococcus aureus on levinud bakter, mida leidub 20–30% tervetel inimestel nende nahal ja limaskestadel. Mõnikord võib see inimese organismi sattudes esile kutsuda nakkusprotsessi. Tavaliselt põhjustab see bakter naha- ja haavanakkuse, aga võib põhjustada ka kopsu-, operatsioonihaava-, vere-, südame-, luu- ja teisi invasiivseid nakkusi. Kui Staphylococcus aureus on metitsilliini (või oksatsilliini, mis on penitsilliini liik) suhtes resistentne, nimetatakse seda MRSA-ks või “metitsilliiniresistentseks Staphylococcus aureus'eks”. Tavaliselt on haiglates leviv MRSA resistentne veel mitme teise antibiootikumi suhtes.
Mis põhjustab MRSA-d?
MRSA levib peamiselt otsese kokkupuute kaudu inimeselt inimesele või mööbli ja meditsiiniseadmete kaudu. Ka antibiootikumide kasutamine on seotud suurema MRSA kujunemise riskiga.
Millised on MRSA-ga kaasnevad ohud haiglates?
Haiglates võib MRSA mitmel viisil sattuda ravi, eeskätt invasiivsete protseduuride, nagu operatsioonide , süstimise ja kunstliku ventilatsiooni käigus verre või teistesse keha kudedesse. See võib põhjustada paikseid naha- või eluohtlikke nakkusi, nagu kopsupõletik, vere- ja operatsioonihaava nakkused . Ohu vähendamiseks peavad haiglad kasutama ennetusmeetmeid: käte pesemine või desinfitseerimine alkoholil põhineva lahusega, antiseptikat enne operatsiooni, resistentsete bakterite kandlusega suure riskiga patsientide sõeluurimine ja isoleerimine ning mõistlik antibiootikumide kasutamine.
Millised on MRSA-ga kaasnevad ohud elanikkonnale?
Elanikkonna seas võib MRSA-nakkus esineda juhul, kui MRSA satub organismi vigastatud naha kaudu. Kogukonnatekkeseid MRSA (CA-MRSA) nakkusi on kirjeldatud mitmes riigis, nt Põhja-Ameerikas spordivõistkondades ja vanglates. Levikut on täheldatud ka perekonnaliikmete hulgas. Selle ühiseks tunnuseks on tihe inimestevaheline kontakt. CA-MRSA nakkused on peamiselt nahanakkused ( paised ) ja abstsessid. Mõnikord võivad esineda raskemad vormid (nt verenakkused), eelkõige siis, kui CA-MRSA toodab toksiini, näiteks Panton-Valentine'i leukotsidiini (PLV).
Kuidas ma saan ennast ja oma perekonda MRSA eest kaitsta?
Enda ja oma perekonna kaitsmiseks MRSA eest on kõige olulisem järgida lihtsaid hügieeninõudeid: puhastada ja katta haavad, sisselõiked ja kriimustused, hoida oma käed kuni paranemiseni puhtana ning vältida isiklike tarvete , näiteks pardlite ja käterätikute jagamist. Kui te nakatute MRSA poolt põhjustatud nakkusesse, küsige oma arstilt või meditsiiniõelt, milliseid hügieeninõudeid teie ja teie pereliikmed peavad haiglas ning kodus järgima.

Botulism

Allikas: Vikipeedia

Mine: navigeerimiskast, otsi
Botulism
Klassifikatsioon ja välisallikad
Botulismi tekitaja Clostridium botulinum
Ladinakeelne nimi
Botulismus
RHK-10 kood
A05.1
RHK-9 kood
005.1
DiseasesDB
2811
MedlinePlus
000598
eMedicine
med/238  emerg/64
MeSH
C01.252.410.222.151
Botulism on väga raske, lihashalvatusega kulgev haigus, mida põhjustab anaeroobse bakteri Clostridium botulinum eritatav mürkaine - botuliin .
Botuliin blokeerib taaspöördumatult atsetüülkoliini vabanemise närvisünapsites. Selle tagajärjel tekib lihaste paralüüs. Surm saabub hingamis- ja südamelihaste halvatuse tagajärjel.
On kolm peamist botulismi vormi:

• toidubotulism
  

Toiduainete kantud botulism, mida põhjustab botulismi mürkainet sisaldava toidu söömine. Ohtlikud on toidud, mida hoitakse õhukindlalt, näiteks (peam. kodus valmistatud) lihakonservid , suitsuliha jms. Saastunud toiduained ei ole kuidagi iseäralikud, ainsaks väliseks tunnuseks on "kummis" konservikaaned.

• haavabotulism
  

Tekib Clostridium botulinumiga nakatunud haavas.

• beebibotulismi põhjustab botuliini tootvate bakterite eoste sissesöömine, mis sisikonnas kasvades hakkavad tootma toksiine .
  

Beebide botulism on üks levinumaid imikute tervisehäireid USA-s. Infektsiooni tagajärjel tekib kõhukinnisus, üldine nõrkus, suutmatus pead kontrollida ja söömisraskused. Nende sümptomite tõttu viidatakse beebibotulismile sageli kui “lontis beebi sündroomile”.
Mesi, maisisiirup ja teised magusained on beebidele potentsiaalselt ohtlikud, sest beebi mittehappelised seedemahlad, inimese kehatemperatuur ja anaeroobne keskkond loovad ideaalsed tingimused botulismispooride kasvuks ja toksiinide produtseerimiseks. Botulismieosed on nende väheste bakterite seas, mis säilivad mees, aga nad on laialt levinud ka üldises keskkonnas. Kuigi need eosed on täiskasvanutele kahjutud (maohappesuse tõttu), pole beebi seedesüsteem piisavalt arenenud nende hävitamiseks. Seepärast soovitatakse lastele mitte anda magusaineid (sh mett ) kuni nad on rinnast võõrutatud.
Kõik botulismi vormid võivad olla surmavad ( suremus ilma ravita üle 70%, intensiivraviga alla 10%) Eriti ohtlik on toiduainete kaudu saadav botulism, sest üks nakatunud allikas võib mürgitada väga paljusid inimesi.
Botulismitekitaja hävib, kui toitu kuumutada 15 minuti jooksul üle 100 °C.
Botuliini kasutatakse meditsiinis teatud tüüpi lihastõmbluste raviks ja kosmeetilistel eesmärkidel kortsude vähendamiseks.
Aspergilloos (Aspergillosis) on saprofüütse Aspergillus -seene tekitatav
hallitushaigus. Aspergillus on looduses laialt levinud. Tavaliselt tekib see haigus mingi
raske haiguse (lümfoom, tuberkuloos, HIV, bronhektaasiatõbi, kopsuabstsess jt.) poolt
nõrgestatud immuunsüsteemiga haigetel . Aspergillus võib tekitada nakkuskoldes
mütsetoomi (aspergilloomi) tekke. Viimane koosneb tihedast hüüfide võrgustikust, milles
hüüfid jagunevad 35-45-kraadise nurga all. Elusad on ainult mütsetoomi välimise kihi
hüüfid, seesmiste kihtide hüüfid on surnud, moodustades koos lagunenud koega pruunika
massi. Aspergilloomi ümbritseb ringjalt eosinofiilne mass, mida omakorda piirab
kroonilisele põletikule iseloomulik granulatsioonikude eosinofiilidega.
Aspergillus
Aspergillushallitust esineb tavaliselt tolmus ja siseõhus, kuid ka toiduainetes. Tähtis aspergilluse allikas on hein.
Aspergillushallitus mõjutab peamiselt allergiliseks reaktsiooniks peetava pneumomükoosi teket, kuid sellel võib olla mingi osa ka teist tüüpi allergiliste reaktsioonide vallandumises.
Olulisim invasiivne haigusetekitaja on Aspergillus Fumigatus, mis põhjustab tähtsaimat
infektsiooni – aspergilloosi. Nakatutakse sissehingava õhu kaudu. Hallitusseen koloniseerub
tavaliselt nende patsientide kopsudesse, kel on mingi soodustav põhihaigus või
immuunpuudulikkus . Aspergillushallitused võivad põhjustada vaevusi kuulmekäigus ja ninas
(siinustes). Aspergillus flavus on tavaline ninapiirkonnast isoleeritud hallitusseen.
Sarvkesta kahjustusega võib mõnikord kaasneda aspergilluse invasioon silma. Nendel juhtudel. Aspergilloom tekib tuberkuloosist, korduvatest pneumooniatest või teistest haigustest
kahjustatud kopsudesse. Seen tungib aeglaselt kasvavast seenekogumist väga harva kopsukoesse.Kasvav seenemass kahjustab aspergilloomõõnsususe pindu ja võib põhjustada veriköha, mis võib olla retsidiveeruv ja mõnikord lõppeda surmaga. Õõnsusesse võib lisanduda bakteriaalne sekundaarinfektsioon.
Invasiivsete aspergillusinfektsioonide tekkimise eeldus on selge immuunpuudulikkus või
pindmiste kudede raske hüpoksia.
on inimesel tavaliselt mingisugune lokaalset või süsteemset immuunsust mõjutav põhihaigus.

• Aspergillus species
  
• puulehed, teravili, kompost, loomadel
  
• nakatumine inhalatsiooni kaudu
  
• riskifaktorid :
  
  • immuunsupressioon, kortikosteroidravi
    
  • kopsuhaigused, eelnev kaviteet kopsus
    
  • alkoholism
    
  • krooniline granulomatoosne haigus
    
• 3 põhivormi:
  
  • allergiline (astma taustal)
    
  • kopsuvorm (eelnev kaviteet: tbc!)
    
  • invasiivne (immuunsupressioon)
    
• lisaks kolonisatsioon siinustes, nahal
  
• kliinliselt: sõltub vormist
  

sageli veriköha, produktiivne köha

• histoloogia : seenehüüfid, mütsetoom
  
• immuunanalüüs ( ELISA )
  
• mikrobioloogia:
  
  • röga, uriin, trahhea aspiraat, veri, liikvor , väljaheide, punktsioonimaterjal jne
    
  • lõplik neg vastus 10.päeval
    
  • lõplik pos vastus 3-7.päeval
    

• ravi; tulemused on vastukäivad
  
• sõltub immuunstaatusest ja aspergilloosi alavormist:
  
  • allergiline: itrakonasool, kortikoidid
    
  • aspergilloom: süsteemne seenravi ei ole piisavalt efektiivne
    

kirurgiline vahelesegamine on tüsistusterohke (empüeem, fistel) -> vaid tugeva veritsuse korral
on haudme nakkushaigus, mille tekitajaks on hallitusseen
Aspergillus flavus, harvem teised sama perekonna liigid. K. tabandab nõrkade perede igas vanuses hauet ja ka
täiskasvanud mesilasi . Haiguse levikut soodustab niiske ja jahe ilmastik. Nektari ja õietolmuga tarru sattunud
hallitusseene eosed hakkavad arenema kärgedes, suiras, hukkunud mesilastes ja raamidel. Hukkunud vaglad
muutuvad läiketuks, kortsuvad ning kattuvad seeneniidistikuga. Hukkunud haue on kõva, meenutab suira ja
on kinnitunud kärjekannule küllalt tugevasti. Vahel katavad mesilased hukkunud haudme tarupigiga.
Mesilased haigestuvad sagedamini talve lõpul ja kevadel. Haiged mesilased on rahutud, muutuvad nõrgaks,
kukuvad tarupõhjale. Nad hukkuvad kas tarus või taru läheduses. Mesilase tagakeha on komplemisel kõva.
Haiguse vältimiseks tuleb kasvatada tugevaid peresid ning hoida tarud kuivad. Haiguse tõrjel on tähtis
tabandunud kärgede kõrvaldamine, kahjutustamine ning tarude desinfitseerimine. Aspergilluse perekonna
hallitusseente eosed võivad ohustada ka inimest. Rohkesti eoseid sisaldavat mett tuleb keeta .
Penicillium on saprotroofina kõikvõimalikel orgaanilistel materjalidel. Näiteks
Penicillium expansu´i võib leida ladudes, hoidlates ja keldrites. Tema ongi meie kõige
tavalisem moosipurgihallitus. Looduses on pintselhallikud olulised mullaseened, nad
aitavad moodustada humiinaineid põllumuldades ja rabamuldades. . Siia perkonda kuulub
väga ohtlik, tavaliselt surmaga lõppeva süvamükoosi - penitsilloosi tekitaja Penicillium
marneffei (Eestis ei esine). Klassikaliselt on perkond tuntud antibiootikumide
(penitsilliin) moodustajana [2]. Penicillium´i liike on sisetingimustes alati olemas, isegi
puhtas keskkonnas. Probleemid hakkavad tekkima olukorras, kus seente eoste
kontsentratsioon on siseõhus suurem kui väljas. Pintselhalliku eosed sisaldavad kõige
rohkem mükotoksiine, kuigi pinnaniidistik sisaldab neid samuti. Tähtis on teada, et eoste
mürgisus ei vähene seene suremisel. Sageli ei osata sellele piisavat tähelepanu pöörata ja
väidetakse, et hallituskord on juba ammu ära kuivanud. Ohtlikke toksiine produtseerivad
vees kasvav P. citrinum ja rohehallituse tekitaja toiduainetel P. expansum[3].
Penicillium
Pintselhalliku liike on sisetingimustes alati olemas, isegi puhtas keskkonnas. Probleemid hakkavad tekkima olukorras, kus seente eoste kontsentratsioon on siseõhus suurem kui väljas. Pintselhalliku eosed sisaldavad kõige rohkem mükotoksiine, kuigi pinnaniidistik sisaldab neid samuti. Tähtis on teada, et eoste mürgisus ei vähene seene suremisel. Sageli ei osata sellele piisavat tähelepanu pöörata ja väidetakse, et hallituskord on juba ammu ära kuivanud. Terviseprobleemidest jagu saamiseks tuleb hallitus ka eemaldada! Ohtlikke toksiine produtseerivad vees kasvav P. citrinum ja rohehallituse tekitaja toiduainetel P. expansum.
Fusarium spp.(inglise keeles “common root rot=dryland root rot) kahjustab nii kõrrelisi teravilju kui heintaimi, mistõttu just selline nimetus on ka botaanikute poolt tunnustatud.
Fusarium liikide kaasnemisel haigustekitajate kompleksis nakatatud juurekael, alumine leht ja juuretipud võivad omandada roosa kuni purpurpunase tooni. Kahjustatud kudede pruunistumine ja hapraks muutumine võib esineda ka mullapinnast 3-10 cm kõrgemal. Enamasti on võimatu välistunnuste järgi eristada, millised organismid (Cochliobulus sativus või Fusarium spp.) on juuremädaniku tekitajad konkreetsel juhul. Selgust võib tuua vaid haigustekitajate väljakasvatamine niiske kambri meetodil ja mikroskoopiline määramine.
Haiguse tagasihoidlikul arengul loetletud tunnused on väljendunud nõrgalt. Hilisemas arengujärgus esineb tõusmete järgus nakatunud taimedel produktiivvõrsete hävimist, mida aga sageli ei märgata. Hilisemas arengujärgus nakatumisel arenevad tühjade pähikutega või kõlujate teradega pead, mis ka küpsedes jäävad püstiselt seisma, sest pea on kerge (valgepähiksus) (Foto 4). Sügisperioodil sellised pead kattuvad saprofüütsete hallitusseentega ja muutuvad mustaks. Sellised kõrred on kuivad, helehalli tooniga, esmased ja teisesed juured, sageli ka juurekael on pruunistunud ja rabedad. Kahjustatud taimed on kergesti mullast väljatõmmatavad. Kõlujad terad on kerged, halvemate toiduvilja- ja külvisekvaliteedi näitajatega.
Olenevalt milline haigustekitaja , kas Cochliobolus sativus või Fusarium spp.
on ülekaalus, võivad haigustunnused suuresti varieeruda2. Hallitusseened
* Aspergillus
- Aflatoksiinid on väga kantserogeensed omavahel lähedase koostisega ained, mida teatud tingimustel (kõrge temperatuuri ja niiskuse juures) toodavad hallitusseened Aspergillus flavus ja mõned teised liigid perekonnast Aspergillus, sealhulgas Aspergillus parasiticus. Nad kuuluvad mükotoksiinide hulka. Looduses esineb neid vähemalt 20; inimesele kõige ohtlikum on aflatoksiin B1.Nad on nime saanud liiginime Aspergillus flavus algustähtedest. Aflatoksiinid avastati 1960, kui uuriti maapähklijahuga söödetud kalkunitibudel tekkinud mürgistust, ja isoleeriti 1961.Need ühendid võivad tekkida eriti teraviljal, maapähklitel ja parapähklitel.Tegu on kumariini derivaatidega. Nad on stabiilsed. Aflatoksiinid tekitavad mutatsioone ja vähktõbe, eriti maksas (maksavähk). Mürgiseks muutuvad nad pärast ümbertöötamist maksas. Kui saadus aflatoksiin M1 reageerib maksarakkude DNA-ga, tekib mutatsioon, mis muudab maksarakud vähirakkudeks. Et aflatoksiine on suhteliselt lihtne toota ja nende surmav annus on väike, siis kahtlustatakse, et on välja töötatud neil põhinev relv.
* Penicillium.
- Penitsilliinid on antibiootikumide klass, mida saadakse perekonna Penicillium seentest. Penitsilliin on ajalooliselt tähtis, sest tegu oli esimeste ravimitega, mis ravisid varem tõsiseid haigusi nagu süüfilist ja stafülokokinakkusi. Ehkki penitsilliine kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval, on paljud bakterite tüübid nende suhtes resistentsed. Kõik penitsilliinid on beetalaktaam-antibiootikumid ning neid kasutatakse peamiselt grampositiivsete bakterite tekitatud haiguste ravis . Enamik penitsilliine on 6-aminopenitsillaanhappe derivaadid , mis erinevad üksteisest asenduse poolest aminorühma külgahelas. Penitsilliinide toimemehhanism ei ole täielikult teada.
* Fusarium
- Seenhaigus , eeskätt kahjustab nisu. Pähikutel areneb roosakas seeneniidistik , nakatuvad ka terised , mis on toksilised. 1. Bakterid
* Salmonella:
- Proteobakterid (Proteobacteria) on suurim, mitmekesiseim ja üks tähtsamaid rühmi (käsitletud tavaliselt hõimkonna tasemel) baktereid. Siia rühma kuulub suur hulk patogeene, nagu Escherichia, Salmonella, Vibrio perekonnad, samuti mitmeid teisi tähtsaid rühmi.
* Clostridium pesfringens
- Clostridium pesfringensi toksiidid on teatud bakterite , taimede või teiste elus organismide produktid. Clostridium pesfringensi bakterid võivad teha inimese haiges kui bakterid satuvad kehasse.
* Stahylococcus aureus
- Staphylococcus aureus on bakteriliik stafülokoki perekonnast.Need on grampositiivsed bakterid, kes on sageli rühmitunud kobarateks. Nad on liikumatud ega moodusta eoseid. Läbimõõt on 0,8–1,2 µm. Staphylococcus aureus esineb looduses kõikjal, sealhulgas paljude inimeste nahal ja ülemistel hingamisteedel. Umbes 25–30 protsendil inimestest leidub teda ninas. Enamasti sel puhul haigussümptomeid pole. Kui inimese normaalsesse mikrofloorasse kuuluv Staphylococcus aureus soodsate tingimuste või inimese nõrga immuunsüsteemi korral levivad, tekivad nahanakkused ( furunkul , karbunkul), lihasehaigused (püomüosiit), ebasoodsatel juhtudel ka eluohtlikud haigused, näiteks kopsupõletik, endokardiit, toksilise šoki sündroom ja sepsis.
* Escherichia coli
- Soolekepike ehk kolibakter ehk coli-bakter (Escherichia coli, sageli kasutatud lühendatult E. coli) on üks paljudest bakteriliikidest, kes elab imetajate soolestikus. Jämesooles elavad soolekepikesed aitavad kaasa jääkainete töötlemisele ja toiduimendumisele, tootes ka K-vitamiini. Soolekepikesed avastas 1885. aastal saksa lastearst ja bakterioloog Theodor Escherich. Inimeses on soolekepikeste arv väga suur: näiteks inimese päevases väljaheites võib olla 100 miljardit kuni 10 triljonit soolekepikest.
* Baccillus cereus
- Bakter mille tüved on inimestele ohtlikud ning võivad tekitada toidumürgituse , samalajal kui teised tüved võivad olla vajalikud loomadele. Võivad tekitada kaitsvaid endospoore.
* Clostridum batulinum
- Botulism on väga raske, lihashalvatusega kulgev haigus, mida põhjustab anaeroobse bakteri Clostridium botulinum eritatav mürkaine - botuliin. Botuliin blokeerib taaspöördumatult atsetüülkoliini vabanemise närvisünapsites. Selle tagajärjel tekib lihaste paralüüs. Surm saabub hingamis- ja südamelihaste halvatuse tagajärjel.
On kolm peamist botulismi vormi:
1 .Toidubotulism
- Toiduainete kantud botulism, mida põhjustab botulismi mürkainet sisaldava toidu söömine. Ohtlikud on toidud, mida hoitakse õhukindlalt, näiteks (peam. kodus valmistatud) lihakonservid, suitsuliha jms. Saastunud toiduained ei ole kuidagi iseäralikud, ainsaks väliseks tunnuseks on "kummis" konservikaaned.
2. Haavabotulism
- Tekib Clostridium botulinumiga nakatunud haavas.
3. Beebibotulism
- Põhjustab botuliini tootvate bakterite eoste sissesöömine, mis sisikonnas kasvades hakkavad tootma toksiine. Beebide botulism on üks levinumaid imikute tervisehäireid USA-s. Infektsiooni tagajärjel tekib kõhukinnisus, üldine nõrkus, suutmatus pead kontrollida ja söömisraskused. Nende sümptomite tõttu viidatakse beebibotulismile sageli kui “lontis beebi sündroomile”.