MIKROBIOLOOGIA Lõpptest (0)

MIKROBIOLOOGIA



MIKROBIOLOOGIA Grampositiivsetel bakteritel on paks ja homogeenne rakukest. Gramnegatiivsetel rakukest mitmekihiline ja rakukestas välismembraan. Grampositiivsed kokid Jagunevad: - Fakultatiivselt anaeroobsed perekonnad: - Micrococcus - Staphylococcus - Streptococcus - Enterococcus - Anaeroobne perekond Peptococcus I. Stafülokokid Stafülokokk on bakter, mis võib elada inimese nahal ja ninas inimesele endale kahju
tekitamata. - On söötme suhtes vähenõudlikud, pesade pigment
varieerub valgest kollaseni (S. aureus’e pesad
kuldkollase värvusega) - Väga vastupidavad, jäävad ellu nii kuivas kui niiskes,
suvepäikeses ja talvekülmas. - Suudavad paljuneda 10% keelusoola ja 40% sappi
sisaldavatel söötmetel. - Kasvuks optimaalne temperatuur 37 kraadi. - Kuival pinnal elavad kuni 6 kuud. - Kuna levivad ka õhu kaudu, siis vastsündinute osakonnas ja operatsiooniblokis on
vajalik ruumide ultraviolettkiiritus. - On tundlikud paljudele antibiootikumidele. Koagulaas (clumping factor, CF) on ensüüm, mis põhjustab plasma hüübimist ja kaitseb seeläbi stafülokokke fagotsütoosi eest:
koagulaas seob fibriini ja muudab selle lahustumatuks fibrinogeeniks, kleepides mikroobid
klompidesse. Koagulaasnegatiivne KONS (CONS) – koagulaasnegatiivsed stafülokokid (coagulase-negative staphylococci) Koagulaaspositiivne S. aureus - Infektsioon tekib resistentsuse vähenemisel


- Põhjustavad infektsioone vähenenud
resistentsusega haigetel (vastsündinud,
onkoloogilised ja transplantatsiooni patsiendid). - Kõikidest südameklappide ja ortopeediliste
proteeside, intravaskulaarsete kateetrite ja
šuntidega seotud infektsioonidest on 20-65%
põhjustatud CONS poolt. - CONS S. saprophyticus on kuseteede
infektsiooni põhjustajaks noortel seksuaalselt
aktiivsetel naistel 10-20% juhtudest. - Koagulaas-negatiivseid stafülokokke on
olemas inimeste nahal,  ninaneelus, suus,
seede-ja urogenitaaltraktis. (trauma, operatsioonijärgselt). Terves nahas
põletiku tekitamiseks on vaja 106
mikroobirakku, koos võõrkehaga (näiteks
õmblusniit) piisab umbes 60 rakust. - S. aureus  esineb inimesel ninasõõrmetes ja
sageli ka nahal. Metitsilliinresistentsed stafülokokid (MRSA – metitsilliin-resistentne S. aureus) - on resistentsed kõikidele beetalaktaamidele ja paljudele muudele antibiootikumidele. - MRSA on tuntud kui ohtlik haiglasisese infektsiooni tekitaja. - See bakter võib põhjustada haigust inimestel, kes on äsja opereeritud, kellel esineb
nahahaavu, kellele on paigaldatud võõrkeha (näiteks liigese- või südameklapiprotees
või veresoonesisene kanüül või põiekateeter), kes on saanud keemiaravi. - Bakter võib põhjustada haigust enneaegsetele lastel ning vanuritel. II. Streptokokid - kokid, mis peale pooldumist ei lahkne ja
moodustavad pikemaid ja lühemaid ahelaid. - Mitmesuguseid streptokokke leidub hulgaliselt
inimese nahapindadel, suu, ülemiste
hingamisteede ja soolestiku limaskestadel. - Loomadele on ka olemas. - Põhjustavad eeskätt mädapõletikulisi infektsioone. - Sagedasemad haigustekitajad on Streptococcus
grupp A, Streptococcus grupp B, Streptococcus
pneumoniae ja viridans-streptokokid. - Väliskeskkonnas leidub neid piimas – nad aitavad kaasa juustu ja jogurti
valmistamisele piimast. Streptokokkide hulgas on: - Hemolüütilisi (ß-hemolüüs, vereagaril erütrotsüütide kestad katki) - Mittehemolüütilisi viridans-streptokokke


III. Enterokokid On väga resistentsed: taluvad kuiva ja kuuma (kasutatakse indikaatororganismina
suplusvee kvaliteedi hindamisel). - Kuuluvad inimese normaalsesse soole ja suguteede mikrofloorasse. - Patsiendi vähenenud resistentsuse korral põhjustavad kuseteede
infektsioone, meestel prostatiiti, samuti alaägedat endokardiiti,
haavainfektsioone. - Üldiselt on tundlikud paljudele antibiootikumidele, aga viimasel ajal on
täheldatud multiresistentseid tüvesid, millega kaasneb
vankomütsiinresistentsus (VRE – vankomütsiinresistentne enterokokk) Gramnegatiivsed kokid Gramnegatiivsed katalaaspositiivsed kokid või kokobakterid kuuluvad Neisseriaceae
sugukonda. Tuntumad esindajad on gonokokid ja meningokokid, lisaks sellele oluline
olmeinfektsioonide tekitaja Moraxella catarrhalis ja raskeid haiglainfektsioone
põhjustav Acinetobacter baumanii. Perekond Neisseria Olulisemad infektsioonide tekitajad on Neisseria gonorrhoeae (gonokokid) ja N.
meningitidis (meningokokid), kelle infektsioone iseloomustab mädaste sekreetide
teke. - Gramnegatiivsed paaridena asetsevad kokid (nagu kohvioad). - Eristatakse 13 liiki, enamus kuuluvad inimese normaalse mikrofloora
koostisse. Neisseria gonorrhoeae
On aeroobsed mikroobid, kuid kasvatamiseks vajavad 5-10% CO2, nõudlikud
söötmete suhtes. Väga tundlikud keskkonnategurite suhtes – tundlikud kuivamisele,
jahtumisele, kuumutamisele, päevavalgusele.
Patogeensed ainult inimesele. Levivad peamiselt otsese seksuaalkontakti teel, harva
infitseeritud sekreediga. Põhjustavad 15-20% suguteede infektsioonidest.
Haigestumine on tihedalt seotud vanusega – on noorte haigus (kõige sagedasem
naistel vanuses 15-19 a) ja seda mitte ainult seksuaalse aktiivsuse tõttu, vaid ka
bioloogiliste iseärasuste tõttu: noortel naistel keerdub gonokokkidele vastuvõtlik
silindriline epiteel emakakaelakanalist välja. - Ründavad kuseteede, suguteede, silma, rektumi ja neelu limaskesta,
põhjustades ägedat mädapõletikku. Kliiniline pilt on meestel, naistel ja lastel
erinev, peamised haigusnähud on düsuuria ja mädased eritised. Võib levida
muudesse organitesse. - Laboratoorne analüüsimine eeldab väga kiiret materjali saatmist
laborisse, sest mikroob hukkub jahtumisel ja kuivamisel kergesti. Neisseria meningitidis - meningokokk - on baktermeningiidi tuntuim tekitaja.


Õhk-piisknakkus: haigus kandub üle rääkimisel, köhimisel ja aevastamisel.
Haigestumisel on oluline pikaajaline kontakt haigega (kuni 0,5 m).
Kõige vastuvõtlikumad on kuni 14 aasta vanused lapsed (70-80%) ja noorukid
(10-15%). Ohustatud võivad olla ka imikud, üliõpilased, sõdureid.
Laboratoorseks analüüsiks kasutatakse uurimismaterjalina seljaaju vedelikku,
verd, nina-neelu lima, kaabet naha hemorraagilistest elementidest ja
lahangumaterjali erinevatest organitest. Moraxella catarrhalis
on oportunistlik mikroob, mis võib inimese immuunseisundi nõrgenemisel põhjustada
tervet rida lokaalseid (keskkõrvapõletik lastel, sinusiit, alumiste hingamisteede
põletik vanuritel) ja süsteemseid (endokardiit, meningiit) infektsioone. Acinetobacter
Enamasti kokkobatsillid või diplokokid.
Acinetobacter leidub kõikjal meid ümbritsevas keskkonnas – vees, toiduainetes,
mullas, reovees. Nakatumine võib toimuda kokkupuutel infitseeritud materjaliga või
süües. Farmerite esineb õhukaudne nakatumine.
Acinetobacter’it isoleeritakse süljest, rögast, konjuktiivilt, uriinist, roojast,
tupesekreedist ja verest.
Võib põhjustada infektsioone vähenenud resistentsusega isikutel (alkoholism, vanus,
kroonilised haigused), postoperatiivsel perioodil ja sisestatud võõrkehadega
patsientidel (kateetrid, intubatsioonitorud). Sagedamini seotud hingamis- ja
kuseteede infektsioonidega.
Sagedased on hospitaalinfektsioonid: Acinetobacter’iga  võivad olla nakatatud
ventilatsioonitorud, instrumentaarium, intravenoossed kateetrid ja plasmalahused.
Osal haigetel leidub mikroobe nahal ja suus. Haiglates on kõige levinud A. baumanii. Küsimused: 1. Stafülokokid on väliskeskkonnas (vastupidavad)
2. S. aureus võib inimest koloniseerida haigust põhjustamata (Tõene)
3. Streptokokkide hulgas on nii alfahemolüütilisi, beetahemolüütilisi kui ka hemolüüsita liike. (Tõene) 4. Streptokokid moodustavad (ahelaid)
5. Staphylococcus aureus - odraiva Neisseria menigitidis - meningiit
Streptococcus pyogenes - sarlakid
Streptococcus mutans - hambakatt
Enterococcus faecalis - kuseteede infektsioonid
Neisseria gonorrhoeae - gonorröa 6. Stafülokokkide enterotoksiinid ... kuumutamisele vastupidavad. (on)
7. Nii stafülokokid kui ka streptokokid võivad põhjustada mädapõletikulisi infektsioone. (Tõene) 8. Koagulaaspositiivsed stafükokokikd on inimesele ... kui koagulaasnegatiivsed stafülokokid (ohtlikumad)


Gramnegatiivsed pulkbakterid Tähtsamad: - Enterobakterid - Pseudomonas - Vibrioonid - Campylobacter - Helikobakterid - Legionella Enterobakterid Enterobacteriaceae sugukond on suur, heterogeenne gramnegatiivsete pulkbakterite
grupp. Looduslikuks esinemiskohaks on inimeste ja loomade seedetrakt, aga leidub
ka väljaspool elutsevaid liike, satuvad keskkonda väljaheitega. Vastupidavus väliskeskkonna teguritele on suur: mullas, vees, esemetel,
toidunõudes võivad säilida  1-6 kuud. Nakatumine toimub fekaal-oraalselt. Üheks tähtsaks tunnuseks, mis eristab tõeliselt
patogeenseid liike (Salmonella, Shigella, Yersinia) ja
oportuniste (E. coli, Citrobacter jne) on laktoosi kääritamise
võime, mis patogeenidel puudub. Siia kuulub sadu mikroobiliike, meditsiini seisukohalt on
tähtsamad umbes 20 liiki. Ligi 90% kõikidest Enterobacteriaceae poolt põhjustatud
liikidest on seotud ainult 4 mikroobiliigiga: - Escherichia coli - Enterobacter aerogenes - Klebsiella pneumoniae - Proteus mirabilis


Escherichia coli (E.coli) On seedetrakti normaalse mikrofloora üks tuntum mikroob, esineb jämesooles
107—108/g hulkades (anaeroobe on seal 100-1000 x rohkem). Väikestes kogustes
võib esineda ka hingamis- ja suguteedes. Väliskeskkonnas esineb pinnases, vees,
taimedel.
On üks vastsündinud beebi esimesi mikroobe
(peale tema veel epidermaalsed stafülokokid ja enterokokid). Patogeensus avaldub üldjuhul siis, kui satuvad  keha
steriilsetesse piirkondadesse või mõnda teise
anatoomilisse piirkonda. 1. E.coli on kõige sagedasem uroinfektsioonide tekitaja.
Kliiniliselt esineb põiepõletiku korral sage urineerimine,
valu, hematuuria. Püelonefriidi puhul on omased seljavalu
ja palavik. Komplikatsioonina võivad tekkida bakterieemia
ja sepsis. 2. Sepsis: E.coli  on kõige sagedasem sepsisehaige verest isoleeritud
gramnegatiivne mikroob. Sepsis areneb enamasti täiskasvanutel, kellel on
immuunsüsteemis mingi puudulikkus. Vastsündinutel on tavaline, sest neil puuduvad
IgM antikehad. 3. Meningiit: E.coli on vastsündinute üks sagedasemaid tekitajaid (40%). Seedetrakti infektsioone põhjustavad erinevad tüved:
- Enterotoksigeenne E.coli (ETEC)
Põhjustab nn “reisijate kõhulahtisust”, kahjustavaks faktoriks on enterotoksiinid.
Peale fekaal-oraalset nakatumist reisidel arengumaadesse tekib 1-2 päevase
inkubatsiooni järel 3-4 päeva kestev kõhulahtisus, esineb iiveldus ja oksendamine. - Enteropatogeenne E.coli (EPEC)
Põhjustab sõimeealiste laste infektsioone, täiskasvanud haigestuvad harva. Kandlus
kõrge (20% lapsi). Põhjustavad kõhulahtisust, oksendamist, madalat palavikku,
malabsorptsiooni, kaalukaotust, arengupeetust. Suremus võib olla kuni 30%. - Enteroinvasiivne E.coli (EIEC)
Neid infektsioone esineb harva. Enteroinvasiivne E.coli on tänu ensüüm invasiinile
võimeline sisenema enterotsüütidesse.
Kliiniliselt esineb palavik ja kõhukrambid, roojast leitakse rohkesti leukotsüüte ja
erütrotsüüte. Esineb ka ETEC taolisi vesise kõhulahtisusega infektsioone. - Enterohemorraagiline E.coli (EHEC)
Tekitab sooles histopatoloogilisi muutusi (omab Shiga toksiini ehk veortoksiini, mis
viib raku surmani). - Enteroagregatiivne E.coli (EaggEC)
- Diffuusselt adsorbeeiv E.coli
- Tsütotoksiline nekrotiseerivat faktorit kandev E.coli


Shigella neli liiki: S. dysenteriae (serogrupp A,12 serotüüpi), S. flexneri
(serogrupp B, 6 serotüüpi), S. boydii (serogrupp C), S. sonnei (serogrupp
C, 1 serotüüp). Looduslik elukeskkond on ainult inimese ja loomade seedetrakt, vabalt looduses ei
esine, bakterikandlust ei täheldata. Serogrupid A-D. 1-2 päeva peale nakatumist tekib kõhuvalu, palavik, vesine diarröa. Paari päeva
pärast muutub roe limajas-veriseks ja tekivad jämesoole krambid. Protsess areneb
edasi horisontaalselt ühest rakust teise, rakud surevad järjest, limaskestal tekivad
mikrohaavandid. Täiskasvanutel lõpeb haigus 3-5 päevaga, eakatel ja lastel võivad
järgneda tüsistused (isegi surm). Düsenteeria esinemist peetakse ühiskonna halva sanitaarse  olukorra puudulike
hügieeniharjumuste näitajaks. Salmonella Kirjeldatakse üle 2400 erineva serotüübi DNA homoloogia alusel koosneb see perekond 2 liigist.
Salmonellasid leidub peaaegu kõikidel loomadel. Nakatumine
suukaudne, põhjustades enterokoliiti ja süsteemseid infektsioone
(tüüfus, paratüüfus, septitseemia). Salmonellade omavaheline eristamine toimub grupi- ja
tüübispetsiifiliste antikehade määramise abil (väiksemad laborid
võivad saata oma tüved referentlaborisse). Salmonellad põhjustavad kolme tüüpi haigusi, mille on erinev patogenees: 1) enterokoliit – võivad tekitada 1500-2000 erinevat serotüüpi, aga enamasti
tekitajateks S. enteritidis või S. typhimurium. 2) baktereemia koos lokaalkolletega või gastroenteriidiga – S. cholerasuis 3) tüfoidne palavik, kõhutüüfus, paratüüfus - S. typhi Yersinia Y. pestis -  põhjustab katku (must surm), tungib organismi kirbuhammustuse kaudu muhk-katk e. bubooniline vorm: haigel on
palavik, müalgia, peavalu, ja nõrkus,
tundlikkus ja valu ühes või rohkemas
piirkondlikus lümfi sõlmes, mis on lähemal
katkupisikule. Suurenev muhk on väga valulik,
ümbritsev kude on tursunud, ümbritsev nahk
punetab ja on soe. Buboonid võivad minna
mädaseks ,võivad põhjustada vähkkasvajat.
Haigel on hirmunud näoilme.


septiline vorm: progressiivne, ülekaalukalt bakteriaalne infektsioon. Esineb iiveldus,
oksendamine, diarröa, kõhuvalu ja palvik. Tekib septiline šokk, millesse suremus on
kõrge. kopsukatk: kulgeb kõige kiiremini, põhjustab surma kõige sagedamini. Inkubatsiooni
kestab harva kauem kui 1-4 päeva. Haigus algab järsult: külmavärinad, palavik,
peavalu, müalgia, nõrkus ja peapööritus, köha. Kiiresti tekib septiline šokk Y. enterocolitica – põhjustab enterokoliiti, levib toidu, vee ja loomaväljaheidetega
(leidub vees, piimas, närilistel, koduloomadel); Y. pseudotuberculosis – põhjustab mesenteriaalset adeniiti ja diarröad, leidub
loomade faeces’es, fekaal-oraalne ülekanne Vibrioonid Enamasti põhjustavad seedetrakti haigusi, patogeensed liigid on V. cholerae ja V. parahaemolyticus. Vibrio cholerae põhjustab koolerat:  äge kõhulahtisus, oksendamine, iiveldustunne
võib puududa. Tugeva vedelikukao tulemusena kujuneb välja koolera algstaadium:
kehatemperatuuri langus, haige muutub tsüanootiliseks, tekivad toonilised krambid,
ka diafragmas, mille tulemuseks on luksumine. Nahk on külm ja kahvatu vedeliku
puuduse tõttu jääb nahk kortsu, tekivad niinimetatud „pesunaise käed”. Ravita sureb
vähemalt 50% patsientidest. Nakatumine toimub fekaal-oraalselt. Vibrio parahaemolyticus seotud enamasti korralikult kuumtöötlemata mereandidega. Campylobacter (campylo – kr. keeles kõverdunud). Kõverdunud (S-kuju) kampülobaktereid  loeti varem Vibrio perekonna liikmeteks Kampülobaktereid iseloomustab laialdane ökoloogiline levik: taimejuurtel, reo-ja joogivees,
lindudel, loomade suguteedes ja seedekanalis. Esinevad paljudel koduloomadel (lambad,
koerad, kassid) zoonoosina, kujutades ohtlikku reservuaari inimesele. Põhjustavad sooleinfektsioone, kuid C.fetus võib anda ka mitmeid süsteemseid
infektsioone. Tööstusmaades on kampülobakterid sagedaseim enteriidi tekitaja. Grampositiivsed pulkbakterid Listeria monocytogenes - on ainus inimpatoloogiat põhjustav Listeria. Võib levida nii toiduainetega (põhiliselt) kui otsesel kontaktil (täiskasvanutel tekib
otsesel kontaktil nahavorm). Kuna mikroob on fakultatiivselt intratsellulaarne, viib kontamineeritud toidu
tarvitamine mikroorganismide invasioonile ja paljunemisele sooleepiteelis.


“Camp”-test S. aureus’ega Põhjustavad täiskasvanutel tavaliselt meningiiti, harvem baktereemiat, endokardiiti,
lokaalseid infektsioone.
Vastsündinutel eristatakse varajast listerioosi (nakatumine toimub emakas, abtsessid
ja granuloomid paljudes organites) ja hilist listerioosi (nakatumine sünniteede
läbimisel või nosokomiaalselt, tulemuseks meningiit ja meningoentsefaliit, harvem
sepsis). Umbes 1/3 listerioosi juhtudest on seotud sünnitusega. L. monocytogenes - on looduses laialdaselt levinud, esineb pinnases, vees, taimedel, imetajatel,
lindudel, kaladel, putukatel. Loomadel ja inimesel võib esineda ka kandlust. Listeeriad püsivad väliskeskkonnas
aastaid, külmumisele resistentsed.
Listerioosi haigestuvad eeskätt raske immuunpuudulikkusega, kasvajatega või
hormoonravi saavad inimesed.
Ka rasedusaegne hormoonsüsteemi ümberkõlastumine soodustab listerioosi
haigestumist. Erysipelothrix rhusopatiae Erysipelothrix perekonnal esineb pleiomorfism – mikroobid võivad moodustada pikki
mittehargnevaid filamente (meenutavad aktinomütseete). Inimesel põhjustab erüsipeloidi, mis võib esineda kolme vormina: Nahavorm (lokaalne) –
peale 1-4 päevast
inkubatsiooni trauma
piirkonnas põletikuline
nahakahjustus, harilikult kätel.
Iseloomulik on  violetne
punetav ala, mis on äärtelt
kõrgem ja selgelt  eristuva
servaga. Piirkond sügeleb ja on
valulik.
Paraneb iseenesest 2-4 nädala
pärast, antibiootikumravi
kiirendab paranemist. Generaliseeritud nahavorm –
kliiniline vorm eelnevaga
sarnane, kaasnevad rasked
üldised haigusnähud. Sepsis – esineb harva,
kaasneb endokardiit. Corynebacterium Koloniseerivad tavaliselt inimese nahka, ülemisi hingamisteid, seedekulglat,
kuseteid. Enamik neist on fakultatiivsed patogeenid, põhjustades vähenenud
resistentsusega patsientidel näiteks pneumooniat, endokardiiti, pehmete kudede
infektsioone. Neist tähtsaim on lastel sageli surmaga lõppevat difteeriat tekitav C.
diphtheriae. C. diphtheria saab toksiini geenid bakteriofaagi ehk bakteriviirusega.


Corynebacterium diphtheriae – difteeria Difteeria on piisknakkus, kuid nakatumine võib toimuda ka kontakti teel, eriti
kokkupuutel süljega kontamineerunud jooginõude või söögiriistadega.
Inkubatsiooniperiood on 1-7 (18) päeva. Mükobakterid  (happekindlad bakterid) Nimetus mükobakterid (mykes – kr. k. seen) tuleneb sellest, et vedelsöötmes
kultiveerides kasvavad nad söötme pinnal hallitust meenutava kelmena ja võivad
vanades söötmetes meenutada hargnevaid, seenniidistikku meenutavaid rakke. On väga varieeruva suuruse ja morfoloogiaga pulkbakterid. On resistentsed hapete suhtes – see tuleneb rakuseina rohkest lipiidide ja vahade
sisaldusest. Enamik liike on kultiveeritavad söötmetel, eri liikide nõudlikkus söötme suhtes, kasvu
kiirus ja iseloom ning pesade värvus on väga erinev. Jaotatakse: - patogeensed mükobakterid: põhjustavad tuberkuloosi (M. tuberculosis, M. bovis,
M. africanum) ja leeprat (M. leprae) - mittetuberkuloossed (potentsiaalselt patogeensed) mükobakterid:
põhjustavad rakulise immuunpuudulikkusega haigetel, lastel ja eakatel
mükobakterioosi. Siia kuulub mitmeid liike. M. tuberculosis – tuberkuloos - on peamine inimese tuberkuloosi tekitaja. Morfoloogiliselt on kergelt kõverdunud bakterid, iseloomulik on happekindlus,
aeglane kasv, resistentsus fagotsütoosile. Pärast pooldumist jäävad rakud sageli
omavahel kokku, seetõttu esinevad rögas ja mädas sageli 2-3 kaupa, kultuuri
preparaatides moodustavad palmikutaolisi niite. Nakatumine piiskinfektsiooni teel; tekitaja on nii väike, et ripsepiteel ja köha ei
eemalda teda. Haigust iseloomustab koe destruktsioon ja fibroos, mis tulenevad organismi
vastusest intratsellulaarsele bakterile: organism üritab tekitajat isoleerida ja
elimineerida. Kudede kahjustuse põhjuseks on tavaliselt infektsiooni vastu tekkinud
lokaalne või süsteemne põletikuline reaktsioon. Võib lokaliseeruda enamikus elundites ja kudedes, jaotatakse - kopsutuberkuloosiks (85%) ja - kopsuväliseks tuberkuloosiks (15%). Kopsuvälise tuberkuloosi alla kuuluvad naha tuberkuloos, kuse- ja suguelundite
tuberkuloos, tuberkuloosne meningiit jm.


M. leprae – leepra ehk pidalitõbi - on intratsellulaarne parasiit, kes kunstlikel söötmetel ei kasva.
Leepra võib levida õhu kaudu aerosoolide sissehingamisel ja ka otsese nahakontakti
teel.
M. leprae on patogeenne peamiselt nõrgenenud immuunsusega inimestele. Leepra kaks peamist kliinilist vormi on tuberkuloidne ja leptomatoosne leepra. Tuberkuloidne vorm on healoomuline ning tekitab tundehäired ning
depigmenteerunud nahapiirkondi. Leptomatoosse leepra korral on infitseerunud piirkonnad väga ulatuslikud ja
põletikulised muutused tekitavad kroonilisi haavandeid. Peremeesorganismil puudub
rakuline immuunsus ja bakterid võivad keha perifeeria närvirakkudes vabalt
paljuneda. Leptomatoosse leepra tekitajad levivad vere kaudu peale perifeersete
närvide ja naha ka teistesse jahedatesse pindmistesse kudedesse nagu silmad,
pindmised lihased, ülemised hingamisteede limaskestad ning käte ja näo luud. Mittetuberkuloossed mükobakterid Looduses laialt levinud, normaalse kaitsevõimega inimestele tavaliselt ohutud.
Immuunpuudulikkusega haigetel võivad tekitada mükobakterioosi. Tuberkuloosiga võrreldes on mükobakterioosi kulg raskem, allub raskemini
antibakteriaalsele ravile tekitajate kõrge ravimiresistentsuse tõttu ja lõppeb sageli
surmaga. Bacillus Bacillaceae sugukonda kuuluvad lisaks perekonnale Bacillus ka klostriidid: klostiriidid
on ranged anaeroobid, aga raku kuju ja spooride moodustamise võime poolest on
perekonnad sarnased. Bacillus perekonda kuuluvad aeroobsed bakterid. Enamus neist on looduses laialt
levinud (pinnases ja vees). Nende eosed levivad kergesti tolmu ja aerosooliga.
Kuivatatud toiduained (vürtsid, piimapulbrid jm) on batsillidega tugevalt
kontamineeritud. Bacillus anthracis– siberi katk ehk antraks Siberi katku on võimalik nakatuda kolmel viisil - naha, hingamisteede ja seedetrakti
kaudu. Spoorid võivad püsida maapinnas elujõulistena aastaid. Inimesed võivad nakatuda
kokkupuutes haigete loomadega, loomsete produktidega või hingates sisse spoore.
Nakatuda võib ka liha süües. Sümptomid varieeruvad vastavalt haigusesse nakatumise viisist ja ilmnevad seitsme
päeva jooksul. Nahk: umbes 95 % siberi katku nakatumistest toimub haigustekitaja jõudmisel
organismi haava või nahamarrastuse kaudu, mis on olnud kontaktis saastunud villa,
naha või karvadega.


Esimeseks sümptomiks on tavaliselt sügelev kupp või mügarik, mis meenutab
putukahammustust. Järgnevalt muutub see valutuks haavandiks läbimõõduga 1 - 3
cm ning mis on tavaliselt musta keskosaga. Tursuda võivad ka lümfinäärmed. Ravi
puudumisel lõppevad 20% juhtumitest surmaga. Hingamisteed: Esimesed sümptomid sarnanevad tavalisele külmetusele, millele
võivad järgneda hingamishäired ning mõne päeva möödudes šokk. Haigestumised
hingamisteede kaudu lõppevad tavaliselt surmaga. Seedetrakt: Haigestumine toimub saastunud liha tarvitamisel ning seda
iseloomustab äge seedetrakti põletik. Esimesed sümptomid on iiveldus, söögiisu
puudumine, oksendamine ning palavik. Sellele järgneb kõhuvalu, veriokse ning
kõhulahtisus. Umbes 25 - 60% juhtumitest lõppevad surmaga. Bacillus cereus - on oportunistlike infektsioonide tekitaja, samuti toidumürgituste põhjustaja. Gastroenteriit on põhjustatud kahest toksiinist, millest üks on termostabiilne ja teine
mitte ning mis annavad erineva haiguspildi: - Oksendamisega vorm - Kõhulahtisusega vorm B. cereus  on üks tavalisemaid komplikatsioonide tekitajaid silmatraumade korral,
kuna ta võib kasvada nii esemel, mis vigastas silma kui koloniseerida sarvkesta. Ülejäänud haigused on harilikult seotud intravenoossete kanüülide ja
kesknärvisüsteemi šuntidega (põhjustab ka B. subtilis). Küsimused: 1. Märgi gramnegatiivsed bakterid. (Escherichia coli, Salmonella sp, Shigella sp)
2. Märgi bakterid, kes moodustavad spoore ehk eoseid (Bacillus cereus)
3. Märgi enterobakterid. (Salmonella sp, Shigella sp, Escherichia sp, Citrobacter sp)
4. Vali enterobakterid. (Citrobacter sp, Klebsiella sp, Salmonella sp, Escherichia sp)
5. Enterobakterid põhjustavad põhiliselt sooleinfektsioone. (Tõene)
6. Ühenda mikroob haigusega, mida ta tekitab: Pseudomonas aeruginosa - haavainfektsioonid
Listeria monocytogenes - meningiit
Clostridium tetani - teetanus
Mycobacterium leprae - pidalitõbi
Bacillus cererus - toidumürgistus
Bacillus anthracis - siberi katk 7. Märgi rangelt anaeroobsed bakterid. (Clostridium perfringens, Clostridium botulinum) 8. Märgi pulkbakterid. ( Clostridium perfringens, Bacillus cereus, Listeria monocytogenes, Escherichia coli) 9. Mükoplasmad on happekindlad (väär) ÕIGE: Mükobakterid on happekindlad.
10. Klostriidid on ranged aeroobid? (Väär) ÕIGE: Klostriidid on anaeroobid.
11. E. coli on sagedaseim uroinfektsioonide tekitaja.(Õige)


Anaeroobid Anaeroobne organism on mis tahes elusolend, mis ei vaja kasvuks hapnikku. Kohustuslikud anaeroobid surevad, kui nad puutuvad kokku atmosfääri hapniku
tasemega. Fakultatiivsed anaeroobid võivad kasutada hapnikku, kui see on olemas. Aerotolerantsed organismid võivad hapniku juuresolekul ellu jääda, kuid nad on
anaeroobsed, sest nad ei kasuta hapnikku lõpliku elektronaktseptorina. Anaeroobsed mikroobid on limaskestade alalised asukad ja nende hulk ületab aeroobide
arvu sadu kordi. Normaalse mikrofloora koostisesse kuuluvad näiteks Bifidobacterium ja
Lactobacillus. Anaeroobsete infektsioonide tekkeks peavad mikroobid sattuma limaskestade
taha steriilsetesse piirkondadesse. Anaeroobsete mikroobide infektsioonid jaotatakse: - Endogeensed (normaalsest mikrofloorast pärinevad) - Eksogeensed Grampositiivsed - Pulgad: Clostridium,  Eubacterium - Korünevormsed: Actinomyces,
Propionibacterium - Kokid: Peptostreptococcus Klostriidid On looduses laialt levinud grampositiivsed
suhteliselt suured kandiliste otstega eoseid
moodustavad pulkbakterid, neid leidub pinnas
mere-ja magevetes, enamik neist on kahjutud
saprofüüdid. Ka patogeensed liigid säilivad
ebasoodsates tingimustes hästi, sest suudava
moodustada spoore ehk eoseid. Kahjustatud kudedes (trauma, operatsioon)
suudavad paljuneda kiiresti. Toodavad mitmeid
väga tugevatoimelisi eksotoksiine. - Clostridium botulinum - botulism Inimese botulismi põhjustavad tüübid A, B, E ning harvem F ja G.
C. botulinumi eosed kannatavad keetmist
1,5 – 6 tundi, autoklaavimisel hävivad 120
kraadi juures 15 minutiga. Resistentsed
päikesele, kõrgetele NaCl
kontsentratsioonidele, külmumisele; vees ja
konservides säilib 6-8 kuud. Gramnegatiivsed - Pulgad: Bacteroides, Prevotella,
Porphyromonas, Fusobacterium - Kokid: Vellionella Gramnegatiivsed aeroobid reeglina resistentsed
rifampiini suhtes – rifampiini toimekoht rakus
sees, ei läbi membraani.


- Toidust põhjustatud botulism - Tekib kui konserveeritav toiduaine sisaldab
mikroobi eoseid, konserveerimine ei
inaktiveeri eoseid, kuid tapab teised
mikroobid, mis võiksid inhibeerida C.
botulinum`i paljunemist ning toitu ei
kuumutata enne söömist.
Inkubatsiooniperiood sõltub organismi
sattunud toksiini hulgast, keskmiselt 18-36
tundi.  Tekib lihasnõrkus, võivad esineda
iiveldus, oksendamine ja kõhuvalu.
Kaasnevad suu kuivus, nägemishäired, valu
kurgus, pupillide refleksi langus, fikseerunud
või laienenud pupillid, uriini peetus. Surma
põhjuseks võib olla hingamispuudulikkus. - Imikute botulism - tekib alla aasta vanustel lastel.
Riskifaktoriteks on rinnapiim ja mesi, mis on
potentsiaalseteks C. botulinum`i eoste
allikaks. - Haava botulism – kui eosed satuvad haava, hakkavad haavas
paljunema ja toksiini tootma. - Clostridium tetani – teetanus C. tetani leidub mullas ja loomade (hobused,
lehmad, kitsed, lambad) sõnnikus. Teda võib
leiduda ka inimese normaalses mikroflooras.
Roojaga satub tekitaja pinnasesse, kus ta
moodustab eoseid, mis on väga
vastupidavad ja säilitavad eluvõime aastaid. - Clostridium perfringens Seedetraktis on ta normaalse anaeroobse
mikrofloora liige, kuid tema leid steriilsetest
kudedest on raske, eluohtliku infektsiooni –
gaasgangreeni näitajaks. C. perfringens on
histotoksiline ja kudetlõhustav klostriid.
Toodab mitmeid eksoensüüme ja toksiine.
C. perfringens on laialt levinud mikroob,
esineb nii inimeste kui loomade
seedekulglas ja väliskeskkonnas.
Nakatumine võib toimuda:
- Endogeenselt – seedetraktist satuvad
tavaliselt steriilsetesse kehapiirkondadesse
- Läbi vigastatud naha – trauma,
operatsioon
- Kontamineeritud toidu söömisel. Põhjustab haigusi kergest gatroenteriidist kuni gaasgangreenini: - Baktereemia


- Gaasgangreen - Pehme koe infektsioonid (tselluliit,
fastiit) - Klostridiaalne toidumürgitus. - Nekrootiline enteriit. Küsimused: 1. Peamiseks B. burgdorferi reservuaariks peetakse põldhiiri. ( Tõene)
2. Klamüüdiaid nimetatakse energiaparasiitideks, sest nad ei suuda ise sünteesida (ATP) 3. Klamüüdiad on rangelt rakusisesed parasiidid, rikketsiad võivad elada ja paljuneda ka väljaspool rakku. (Väär) ÕIGE: Nii rikketsiad kui klamüüdiad on obligaatsed
rakusisesed parasiidid, sest ei tooda ise ATP-d. 4. Spiroheetide laboratoorne diagnostika põhineb viroloogilistel ja seroloogilistel uuringutel. (Tõene) 5. Leptospiroos on zoonoos. (Tõene)
6. Lyme tõbi ehk … (Puukborrelioos)
7. Leptospiroosi nakatumine toimub enamasti veega, mis on kontamineeritud nakatunud loomade uriiniga. (Tõene) 8. Mycoplasma hominis ja Ureaplasma urealyticum levivad põhiliselt sugulisel kontaktil. (Tõene) 9. Sea vastavusse haigus tekitajaga. - Borrelia burgdorferi- lyme tõbi haigustekitaja - Treponema pallidum subsp. pallidum- Veneeriline süüfilis haigustekitaja - Leptospira interrogans- Leptospiroos - Treponema pallidum subsp. pertenue- Vabarnatõbi e.framböösia Seened Seened on looduses vabalt elavad väga mitmesugused mikroorganismid. Looduses võtavad
osa orgaanilise aine lagundamisest, samas põhjustavad osad seened haigusi alates
kosmeetilistest defektidest kuni letaalsete haigusteni. Peaaegu alati leidub seeni inimese
nahapinnal, seedekulglas, naiste suguteedes.
Erinevalt bakteritest kuuluvad seened eukarüootide
hulka: seenerakus esinevad tuum, mitokondrid, Golgi
kompleks, endoplasmaatiline retiikulum koos
ribosoomidega ja tsütoskelett.
Seenerakud on väga erineva suurusega, mõnda on
võimalik näha isegi palja silmaga.


Inimesele patogeensete seente hulgas esineb kaks morfoloogiliselt erinevat vormi: hallitused ja pärmid. Hallitused on niitjad, silinderjad, sageli esineb
hargnemisi. Seeneniidid ehk hüüfid
moodustavad mütseeli ehk seeneniidistiku.
Silmaga vaadates on hallituse pesa vatjas või
sametine ning sõltuvalt liigist erineva
värvusega. Pärmid on üherakulised ümara või ovaalse
kujuga rakud. Enamik paljuneb pungumise
teel, väike osa bakterite moodi pooldudes. Kui
pungunud rakk ei eemaldu ema küljest, võivad
osad pärmid moodustada pseudohüüfe.
Pseudohüüf sarnaneb pärishüüfiga, kuid tal on
vaheseinte kohal kitsenemised. Teatud seened on võimelised kasvama ainult pärmidena või ainult hallitusena. Väga paljudel
inimesele patogeensetel liikidel esineb dimorfism – kasv kahe faasina: pärmidena kasvavad 37
kraadi juures rikastel söötmetel, hallitusena madalamatel temperatuuridel vaesematel söötmetel.
Seetõttu kasvavad paljud inimesele patogeensed pärmid väliskeskkonnas hallitustena, inimese
kehatemperatuuril aga pärmidena. Meditsiinilisest vaatepunktist vaadatuna võib seente põhjustatud haigused jagada: - mükotoksikoosideks - allergilise geneesiga seenhaigusteks - mükoosideks Mükoos – seente poolt põhjustatud haigus, millega kaasneb seene kasv, paljunemine
ja/või invasioon. Mükoosid erinevad kliiniliselt pildilt üksteisest, kuid ühiseks tunnuseks
on alaäge või krooniline kulg ja sagedane retsidiivide ilmnemine. - I. Dermatofüütia ... on dermatofüütide  poolt põhjustatud haigus, mis kahjustab harilikult marrasnahka, küüsi või
juukseid, harvem ka pärisnahka. Dermatofüüdid – seened, mis parasiteerivad inimese ja loomade keratiniseerunud kudedel,
põhjustades erinevaid seenhaigusi. Kuuluvad kolme perekonda: Microsporum,
Epidermophyton, Trichophyton. Inimesel on levinumad peanaha, küünte ning käte ja jalgade seenhaigus. - II. Kliiketendustõbi on naha normaalsesse mikrofloorasse kuuluva lipofiilse dimorfse pärmseene Malasseria furfur
põhjustatud naha sarvkesta infektsioon. Nakkus harilikult kergekujuline, avaldub ketenduse ja
pigmentatsioonina. - III Kandidoos Candida albicansi liigne vohamine tekib seente ja bakterite vahelise tasakaalu häirumisel
seedetraktis, suus, nahal, sõrmedel, tupes, peenise peal. - IV. Aspergilloos on perekonda Aspergillus kuuluvatest seentest põhjustatud infektsioon.


Haigused: Mütsetoom (seenepall, aspergilloom) kopsus – tekib tavaliselt patsientidel, kellel on eelnev
kopsukahjustus (tuberkuloosi vm tagajärg). Trahheobronhiit – kähisev hingamine, mõned patsiendid võivad trahhea või bronhi sulguse
tõttu surra Kopsu aspergilloos- äge invasiivne (immunosupresseeritud patsientidel, sageli fataalne) ja
krooniline nekrotiseeriv (harva, põhiliselt kopsukahjustusega vanuritel) Sinusiit–aspergilloos- levinuim seentest põhjustatud sinusiit Põhjustab ka muid infektsioone, näiteks tserebraalne aspergilloos, endokardiit ja müokardiit. V. Krüptokokkus Pärmseen Cryptococcus neoformans põhjustab. Enamasti nakatuvad immunokomprimeeritud patsiendid. Nakatumine seeneeoste
sissehingamisel. Sagedaseimaks väljenduseks on cryptococcus-meningiit, sageli ka dissemineeritud
krüptokokkoos. Enamus krüptokokkoosi juhtudest jääb kuni meningiitdi ilmnemiseni
diagnoosimata. AIDSihaigetel on krüptokokkoos üks peamisi eluohtlikke seenest põhjustatud komplikatioone,
nad tervenevad sellest infektsioonist harva. Küsimused: 1. Seene kasv kahe faasina st väliskeskkonnas seeneniitidena (hallitustena) ning rakus pungrakkudena (pärmidena) ehk ... - (dimorfism) 2. Seeni ravitakse antibiootikumidega. (Väär) ÕIGE: Seeni ei saa ravida antibiootikumidega. Seenevastased preparaadid kuuluvad keemilise struktuuri alusel
nelja rühma: polüeenid (näiteks nüstatiin), asoolid (näiteks ketokonasool,
klotrimasool), nukleosiidide analoogid ja ehhinokandiinid. 3. Seenhaigused: -  kliiketendustõbi,
- krüptokokkoos,
- kandidoos,
- onühhomükoos 4. Seene põhjustatud infektsioon ehk ... (Mükoos)
5. Seened on prokarüoodid. (Väär) ÕIGE: Seened on eukarüoodid ehk päristuumsed. 6. Enamusel juhtudel tekitavad küünte seenhaigust dermatofüüdid (Tõene)
7. Seened kasvavad mikrobioloogilistel söötmetel aeglaselt, mistõttu neid kasvatatakse kuni neli nädalat. (Tõene) 8. Inimese normaalse mikrofloora koostises leidub alati seeni. (Tõene)


Viirused on nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus
ning, mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke. Viirused on parasiidid - nad ei saa kasvada ega
paljuneda väljaspool elusat peremeesrakku. Viirus koosneb põhiliselt: valguline kest ja
pärilikkuseaine selle sees (DNA või RNA), tuum ja
tsütoplasma puuduvad - ei ole rakulise ehitusega. Inimesel põhjustavad viirused mitmesuguseid
nakkushaigusi. Näiteks rõuged, leetrid, mumps,
gripp, nohu. Loomaviirused näiteks marutõbi, suu-ja sõrataud,
sigade Aafrika katk Taimedel on ka palju viiruseid- palju näiteks tomatil, kartulil. Viirused, mis kahjustavad baktereid – bakteriofaagid ehk faagid. Faagi genoom koosneb
samuti nagu teistelgi viirustel kas ühe- või kaheahelalisest DNAst või RNAst. Corynebacterium
diphtheria ja Clostridium botulinum: toodavad oma toksiine ainult siis, kui on nakatatud
lüsogeense faagiga. Viirused jagunevad: Lüütilisted  – viiruse paljunemine lõppeb peremehe raku lüüsumisega ja viirusosakesed
vabanevad ning nakatavad uusi rakke. Näiteks närvirakkudesse tungiv lastehalvatuse viirus
ehk polioviirus põhjustab lõpuks peremeesraku hävinemise. Lüsogeensed – ei pruugi alati peremeesrakku lüüsida, vaid võib asuda peremeesrakuga
sümbioosi: viiruse nukleiinhape lülitub raku genoomi  ja muutub raku genoomi osaks ja võib
püsida seal kaua vaikivana. Näiteks Herpes simplex. Vahel võib lüsogeenne viirus muutuda lüütiliseks, seda protsessi nimetatakse induktsiooniks. Inimeses pikalt püsivaid viirusi nimetatakse ka persisteerivateks viirusteks polioviirus /adenoviirus/gripiviirus


Küsimused: 1. Viirushaigused: gripp, marutaud, mumps, rõuged
2. Viirustel on tuum ja tsütoplasma (Väär)
3. Bakteri viirus ehk ... (Faag)
4. Sea haigustekitaja vastavusse haigusega: - Epstein-Barri viirus - mononukleoos - Hepatiit - HAV - Rotaviirus - kõhulahtisus - Adenoviirus - nohu 5. Viirused on parasiidid (Tõene)
6. Clostridium botulinum ei tooda toksiini, kui ei ole nakatatud faagiga.(Tõene) LÕPUTEST 1. Lühend MRSA = metitsilliinresistentne Staphylococcus aureus (Tõene)
2. Inimese normaalse mikrofloora koostises leidub alati seeni. (Tõene)
3. Nimeta üks spiroheetide perekondadest. (Leptospira)
4. Streptokokkide hulgas on nii alfahemolüütilisi, beetahemolüütilisi kui ka hemolüüsita liike. (Tõene) 5. Stafülokokkide enterotoksiinid ... kuumutamisele vastupidavad. (on)õ
6. Paljud mükoosid on seotud kindla geograafilise piirkonnaga või siis on oportunistliku iseloomuga. (Tõene) 7. Märgi ära Gram-positiivsed mikroobid (Staphylococcus, Streptococcus, Enterococcus) 8. Märgi bakterid, kes moodustavad spoore ehk eoseid. Iga vale vastuse eest saad miinuspunkte. (Clostridium perfringens, Bacillus cereus) 9. E. coli ei põhjusta kunagi uroinfektsioone. (Väär)
10.Sobita paarid: - Bacillus cereus → toidumürgistus, - Clostridium tetani → teetanus, - Mycobacterium leprae → pidalitõbi, - Listeria monocytogenes → meningiit, - Pseudomonas aeruginosa → haavainfektsioonid, - Bacillus anthracis → siberi katk 11. Klamüüdiad on obligatoorsed rakusisesed parasiidid. (Tõene)
12.Märgi seenhaigused. ( kliiketendustõbi, krüptokokkoos, kandidoos, onühhomükoos) 13.Märgi bakterid, kes saavad aeroobselt kasvada. (Salmonella enteritidis, Listeria monocytogenes, Bacillus cereus) 14.Enterobakterid põhjustavad põhiliselt sooleinfektsioone. (Tõene)
15.Leptospiroos on zoonoos. (Tõene)
16.Vali enterobakterid.  (Citrobacter sp, Klebsiella sp, Salmonella sp, Escherichia sp) 17.Patogeensus on virulentsuse väljendumise aste. (Väär)
18.Klamüüdiaid nimetatakse energiaparasiitideks, sest nad ei suuda ise sünteesida … (ATP)