Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Soolinnud". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kiur, kurg, sookiur, rabapistrik, metskiur, sookurg, sookure, linnud, sood, sootihane, lasku, elupaigaks, rabad, lahkuvad, alapool, valkja, emaslind, nokk, kael, lageda, parv, kured, kurgualune, valkjas, tumedam, jookse, rändlind, teata, linnuke, maikuu, linnul, pesakonda, aladele, tihased, poegade, mahl, toidulaud, kuklal, külgedel, kaelal, jooksebSissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit
elanutega, seda ei teata. Rõngastusandmete kohaselt talvituvad meie pistrikud Edela-Euroopas. Rabapistrik on meil väga haruldane lind. Veel käesoleva sajandi keskpaigas arvati teda olevat 40 paari, kuid kümmekond aastat hiljem algas rabapistriku arvukuse katastroofiline langus, seitsmekümnendatel tehtud vaatluste tulemusena arvati, et meil pesitseb vaid 5 paari. Selline tendents pole omane ainult Eestile, kogu Euroopas on linnu arvukus tohutult langenud. Saaki jälitab ja tabab rabapistrik alati õhus, seega on tema saakobjektideks vaid linnud. Kui linde meil veel enam oli ja neid uurida sai, tehti kindlaks, et esineb ka toiduspetsialiste, kes toituvad näiteks vaid tuvidest, varestest või partidest. Rabapistrik on looduskaitse all. 11
mistõttu on ta sobimatu maas Põldlõoke kõndima. Mustsaba-vigle Kurvitsalised Panajalg-tilderlased on väga Punajalg-tilder on üsna suur Punajalg-tilder on lärmakad linnud, kes oma lärmiga ja kurvitsaline. Sulestik on helepruun, märgade ja niiskete kisaga kaitsevad ennast kuid tagaselg ja kõhualune on valged. alade lind. Heaks Ka tiiva tagaserval on valge vööt. elupaigaks talle on Nokk on sirge ja keskmise pikkusega
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
Kurnas tavaliselt 4 muna. Esimeste kurnade hukkumise korral võib muneda mitu järelkurna. 4Tikutaja Gallinago gallinago Umbes rästasuurune. Tikutaja teeb lennates saba ja tiivasulgedega selliseid liigutusi, mille tulemusena tavaliselt vaikne lend omapäraselt möhisevaks muutub. Eriti sage on see heli kevadel, mängulennu ajal, mil isalinnud kõigest väest möhiseda püüavad. Selle eripära tõttu ongi lind saanud endale rahvasuus nimeks taevasokk. Elupaik ja -viis Elupaigaks on sood, üldse niisked alad. Luhad, hõredad metsad, rabade äärealad. Lemmikelupaigaks on tal mätlikud mülkad järvede abajates, kus ta saab mätaste vahel toitu otsida, ise aga peaaegu nähtamatuks jäädes. Tikutaja lend on väga omapärane, lennates tekitab tiiva- ja sabasulgedega erilist möhisevat heli, mille järgi ta ka palju rahvapäraseid nimesid on saanud. Ränne Tikutaja on rändlind, kes saabub meile märtsis ja lahkub oktoobriks.
hõredates metsades, tulles sageli ka linnaparkidesse ja -aedadesse. Sabatihase pesa on üks kõige viimistletumalt ehitatud linnupesi. Teravatipulise musta-valgekirju suletuti tõttu peas on tutt-tihane hõlpsasti tuntav. Tutt-tihane on tihastest kõige okaspuulembesem ja eelistab esmajoones mände. Linnu ja asulaid see lind aga lausa väldib. Laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Sootihane on pisike pruunikashall linnuke valkja alapoole ja musta lagipeaga. Väga liikuv lind. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip- dip-dip...". Sügisel rändab osa sootihaseid meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall. Eestis on hakk levinud kõikjal.
kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned. Harvem ka putukad ja ussid. Arvukus. Eestis pesitseb 150250 tuhat paari, Euroopas 4082 miljonit paari. Kuldnokk Kuldnokk saabub tavaliselt märtsis, harvemini veebruaris. Äraminek algab juuli lõpust ja kestab oktoobrini. Üksikud linnud võivad ka talvituda. Kuldnokk on levinud kogu Euroopas ,Siberi metsa ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike Aasias, KeskIdas, Kaukaasias ja Kesk Aasias (v.a. kõrbealad). Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis ja Belgias. Kuldnokal on must metalse läikega sulestik, mis seljal ja rinnal üle külvatud väikeste valgete tähnidega. Talvises sulestikus on valged tähnid suuremad ning neid on rohkem, kattes kogu keha ja pea.
Iseloomulikud rabataimed on turbasamblad, sookail, hanevits, tupp-villpea, murakas, jõhvikas, huulhein ja rabakas (2.). Rabades elab rohkesti erinevaid selgrootuid, eriti veeselgrootud ja selliseid, kes veedavad osa oma elutsükli järkudest vees (sääsed, parmud, kihulased), kelle valmikud moodustavad suvekuudel põhiosa kõigi raba kohal lendavate putukate põhimassist. Tavalisemad liblikaliigid on raba-võiliblikas ja kirburohutäpik (1.). Rabalinnud on sookurg, rabapüü, põldrüüt ja mudatilder (2.). Soodel toituvad ka pardid, kajakad, haned ja mitmed röövlinnud ning värvulised. Soodes otsivad toitu ka põdrad, hirved, metskitsed ja marju otsivad karud (1.). Abiootilised tegurid Madala taimestiku tõttu on sood avatud maastikud, kus peaaegu kõigil taimedel on piisav hulk valgust. Rabades ei kasva varjulembelisi taimi. Valguselembelised taimed on sookased, männid ja kanarbik
Sookurg Sissejuhatus Sookurg on meie maastike üks suursugusem linnuliik. Tema ladinakeelne nimetus on Grus grus. Nagu ütleb ka vanasõna heal lapsel mitu nime, nii kutsutakse sookurgi veel hall-, raba-, mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi-, rukki- ja külmakureks. Hulgaliselt on sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi kurekolmnurk taevas on üks tuntumaid sügise sümboleid. Täiskasvanud sookurg kaalub 5-6 kilo, 1.5 meetrit kõrge ning tiibade siruulatus 2- 2,5 meetrit. Sulestik on hall, vaid kurgualune ja hoosuled on mustad ning peas punane laik. Jalad on samuti musta värvi ja nokk kollakasroheline. Sookured elavad looduses 20- 30 aastat, vangistuses kuni 42 aastaseks. [ 2 ] Elupaik ning levila Sookurg on levinud Euraasia põhjaosas metsatundra vööndist kuni stepivööndini. Maailmas pesitseb umbes 100 000 sookure paari, neist 80 000 Euroopas, ning 350 paari Eestis. [ 1 ]
Lääne-Euroopas. Ta võib elutseda nii üksikpaaridena kui ka kolooniatena. Toitub peamiselt putukatest. Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha kiivitaja mängulendu, mida saadav "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on kiivitajal küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Kurnas on 4 pirnikujulist pruuni-musta laigulist muna. 33 päeva vanuselt hakkavad noored linnud lendama ning koonduvad järk-järgult salkadesse. 4 Header and footer ; nimi Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel. Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt-
kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval
Tundra linnud Liigikirjeldus Jahipistrik: Jahipistrik on suurim pistrik, peaaegu viu suurune. Jahipistriku sulestiku värvus varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele. Harvem pesitseb ta puude otsas, kasutades selleks teiste
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Hakk Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma.
· Arvukus. Eestis pesitseb 15 000 25 000 tuhat paari, Euroopas 1,3 - 2 miljonitpaari. · Iseärasused. Lendab haruharva, enamasti ainult rändamise ajal. Vajab 20 cm kõrgust või kõrgemat heina, et jääda nähtamatuks. Hallpea-rähn e. Hallrähn · Eluviis. Lind püüab ennast varjata ja eriti sageli silma alla ei satu. Linnu leiab üles alles siis, kui ta lendu tõuseb. Kergem on lindu otsida häälitsuste järgi. · Pereelu. Pesa uuristavad linnud ise lehtpuutüvesse, eelistades pehmema puiduga haaba või remmelgat. Pesa vooderdatakse puulaastudega. Pesas 5-10 muna. Haudeaeg 15-17 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi väljaöögitud toiduga. Pojad annavad pesas valjuhäälselt märku tühjast kõhust, reetes sellega pesa asukohta. · Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 5,5 aastat. · Toidulaud. Meelistoit on sipelgad, kuid sööb ka puidus elutsevaid selgrootuid ning putukaid ja nende vastseid.
1. Hänilase üldiseloomustus Eestis võib kohata hänilase kolme alamliiki: lambahänilane, põhjahänilane ja mustpea- hänilane (Peksar, 2014). Hänilasel on palju rahvapäraseid nimesid : karjalind, karjatsirk, veistevästrik, lambalinavästrik, lambahällulind, kesvatalleke jt. Tema elupaigad on niidud, karjamaad, jõeluhad, harvem kohtame lambahänilast ka madalsoodel ning erandjuhtudel ka päris rabades. Üldiselt võib öelda, et talle meeldivad niiskemad kohad kui linavästrikule. Tihti märkame teda mõnel madalal põõsal või tugevamal rohukõrrel istumas või ka hoopis karilooma turjal ratsutamas. Ta on leidnud ka oma koha vanarahva heades ennustustes: kui lambatalleke kevadel lammaste seas kõnnib, siis on teisel aastal head lambasigimist oodata. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) Aastal 2006 valis Eesti Ornitoloogia Ühing hänilase aasta linnuks. (Laurits, 2014) Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügis
Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. Täpsem info Levik ja rändamine. Suitsupääsuke on pääsulastest kõige laiema leviareaaliga. Ta on levinud haudelind peaaegu kogu põhjapoolkeral, väljaarvatud Lõuna-Aasia ja Arktika. Euroopa ja Aasia linnud talvituvad Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ning Austraalias. Põhja-Ameerika linnud talvituvad Lõuna-Ameerikas. Sügisrände alguseks koondutakse suurteks parvedeks veekogude, soode ja roostike kohal. Rännatakse tavaliselt päevasel ajal ning öösiti kogunetakse roostikesse puhkama. Erandiks on Sahara kõrbe ületamine, kus pigem lennatakse öösel, et vältida ülekuumenemist. Eluviis. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist
6-8 sekundit. Noorlindude sulestik on tähniline. Kehakuju on liigile tüüpiliselt jässakas. Oliivpruun saba. Maapinnal nõksutavad punarinnad sageli tiibade ja sabaga. Külma ilmaga ajab punarind oma sulestiku kohevile ja näib siis üsna tüsedana, muidu on ta üpris sale lind. Punarind on oma territooriumi kaitstes väga hoolas. Nii valib ta laulmiseks esileulatuva oksa, et avaneks hea vaade oma maa alale. Üksteise vastu vaenu ilmutades ajavad linnud rinna puhevile. Tagantvaates on punarind üsna matsakas. Nichulas Hammond 2007 Punarind on Eestis harilik haudelind ja läbirändaja. Hästi tunneme ta ära intensiivselt roostepunase kurgualuse ja rinna esiosa järgi. Ülapool on tal oliivhall, alapool hallikasvalge. Väga kaunis on punarinna laul, mis lõpeb meloodilise hõbekellukese helinaga. Iseloomulikud on veel suhteliselt kõrged jalad
Noorlinde saab harva näha talvekuudel. Täpne arvukus on teadmata. (svenska-djurparksforeningen.nu) Sooräts: Hornugglan on üsna levinud Lõuna-ja Kesk-Rootsi, kuni umbes 61 ° põhjalaiusel. Enamik rändavad lõunasse sügisel, kuid mõned talved Lõuna-Rootsist, suurim tihedus ongi Lõuna- Rootsis.(wikipedia.org) Vöötkakk: Ei ole looduskaitse all. Hinnanguliselt on number vahemikus 2000-6000 paari. Esineb Rootsi männimetsades.Kohad, kus on lähedal sood, niidud ja lagendikud. Rändab kaugemale lõunasse sügisel ja talvel.(naturskyddsforeningen.se) Kodukakk: Ei kuulu Rootsis looduskaitse alla. Levinud enim lõuna-Rootsis Lõuna-Västerbottens. Eelistab lehtpuusid, nagu tamme metsi, parke. Rootsis on hinnanguliselt 10.000 kuni 20.000 paari.(naturskyddsforeningen.se) Loorkakk: Loorkakk on Rootsis looduskaitse all. Loorkakk (Tyto alba) on umbes varese suurune südamekujulise näosulestikuga ja mustade silmadega väga hele kakuline
paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika. Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead pöörates vaadata otse seljataha, 180o. Öine rünnak
...................... Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas
Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest.
....................................................................17 Hall lepp........................................................................................................................18 Paju................................................................................................................................18 Harilik toomingas..........................................................................................................19 KEVADE LINNUD..................................................................................................................20 1 Kuldnokk.......................................................................................................................20 Kägu..............................................................................................................................20 Laulurästas..
ning ka vanalinnud muutuvad suvise sulgimise käigus tuhmimaks. Ümber varvaste on sõudepinda suurendavad nahalaiendid. Äsjakoorunud pojad on tumedate udusulgedega kaetud poegadel on punane laup ja kurgualune ning ümber kaela kollastest udusulgedest krae. Suurus Keskmise pardi suurune. Pikkus 36-38 cm, kaal 700-1000 g. Keha kuju Vutti meenutava kehaehitusega, küllaltki ümmargune. Paaritumine ja/ või pereelu Pärast pesapaikadele saabumist algavad laugul omapärased paaritumismängud: linnud kogunevad rühmiti vabaveelaikudele, ajavad üksteist taga, pekstes tiibadega vastu vett ja lastes kuulda omapäraseid häälitsusi. Mängude lõpus heidavad linnud paaridesse ja nii ema- kui ka isalind asuvad pesa ehitama. Lennu iseärasused Lendutõusmiseks tuleb tal teha veepinnal pikk ja pladisev hoojooks. Veest lendu tõuseb raskepäraselt ja alati vastutuult. Tegutsemispaik, elupaik Elutseb taimestikurikastel siseveekogudel ja merelahtedel. Eestis
.." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes minema ei rända ning see on veel üheks tõendiks selle kohta, et kana on tema menüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta.
poole, seda vähem on värvulisi nii absoluutselt, kui suhteliselt. Vaatamata tunduvatele erinevustele väliskujus ja bioloogias on nad kõik väga ühelaadsed. Paljudel juhtudes ei õnnestu leida piisavalt põhjendatud kriteeriume, et jaotada seltsi sugukondadeks või et määratleda nende mahtu süsteemis. Suurema osa värvulistest moodustavad laululinnud. (Ling, R 1980; Eneke 1986 ) Välimus Värvulised on keskmise suurusega või väiksed linnud. Välimuselt on värvulised mitmekesised. Noka kuju on neil väga varieeruv, sagedamini enam-vähem sirge, ent leidub ka pikka paindunud, lühikest massiivset, mõnikord kolmnurkset ülalt-alla suunas lamendunud laia nokalahuga nokka. Jookse ja varbad on mõõduka pikkusega , varbaid on neil neli, esimene on neist tahapoole suunatud. Küünised on kõverad ja ainult tagavarbal võib mõnikord olla pikk enam-vähem sirge küünis. Tiivad
või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas
Suitsupääsuke Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica Rahvapäraseid nimesid: Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja. Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja. Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud. Elupaik ja Eluviis Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal on suitsupääsuke levinud asulates, elades peamiselt hoonetes. Linnadesse nad enamasti ei tule. Nad ründavad vaenlasi ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides. Ma
742 8442, faks 742 8166 Pk. 245 E-post: [email protected] 50002 Tartu www.elfond.ee Elektrooniliselt on õppematerjal kättesaadav Eestimaa Looduse Fondi kodulehel www.elfond.ee Õppematerjali võib paljundada sihipäraseks kasutamiseks. © Eestimaa Looduse Fond, 2006 ISBN-13: 978-9949-13-918-7 ISBN-10: 9949-13-918-X Sisukord Eessõna 4 Kes on linnud? 5 6 Leevike 7 Tihased 8 Varblased 10 Varesed 12 Kuldnokk 13 Harakas 14 Linavästrik 15 Rähn 17 Lõoke 19 Toonekurg 21 Pääsukesed 25 Kägu Mänge lindudest 28 Kirjandust lindude kohta 32 3 Saateks
Rukkirääk Rukkiräägu joonistus 1 Sisukord: 1. Esileht 2. Sisukord 3. Sissejuhatus 4. Sisu 5. Sisu 6. Kokkuvõte 7. Kasutatud Allikad Sissejuhatus: 2 Rukkirääk (Crex crex) on väike lind ruiklaste sugukonnast. Rukkiräägu nimi tuleneb sellest, et tema häälitsust võib kirjeldada "krääkimisega" – 2-silbiline "krääk krääk". Erinevalt teistest ruiklastest ei pesitse rukkirääk märgaladel, vaid niitudel ja haritavatel maadel. Tema pesitsusala hõlmab suure osa Euroopast ja Lääne-Aasia aladest, talvitub Aafrikas. Tänapäeval on intensiivse põllumajanduse ja varajase niitmise (enne linnu pesitsemise lõppu) tagajärjel linnu arvukus Lääne-Euroopas ja Eestis tugevasti langenud. Eestis on ta suhteliselt laialdaselt levinud, kuid kuulub III kaitsekategooriasse. Välimus Rukkiräägul on lühike nokk. Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm. Eluviis Tema toi
TurkuDalarnaOsloHardangeri joonel. Nominaatvorm A. a. atthis asustab Venemaad ja Siberit ning lõunapoolset Euroopat ja Põhja- Aafrikat. Kaug-Idas, Kagu-Aasias ja Indias elutseb vähimate mõõtmetega A. a. bengalensis Gm., Jaapani saartel aga A. a. japonicus Bp. Jäälinnu alamliike võrreldes ilmneb selgesti Bergmani reegel: jahedamas kliimas elutsevate taksonite mõõtmed on suuremad kui soojemate alade omadel, samuti Alleni juhis: põhja pool levinud linnud on tumedama sulestikuga. Esimesena on jäälindu Liivimaal maininud Jakob Benjamin Fischer (1791) oma Liivimaa looduskirjelduse neljandas osas: tegu on siin jõgede ääres elutseva ja sügiseti lahkuva liigiga [4]. Lõunapoolsemates Balti provintsides paistab jäälind juba varem tuntud olevat nii on teda sealsete lindude seas oma joonistel kujutanud cand. Weber. Ernst Wilhelm von Drümpelmann (1811), kes mainib teda Liivimaal suurte ja väikeste vooluvete kallastel elutseva, aprilli
Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb
annaabi.ee 
