ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi). 1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus: Arete voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade kohta, kasutatakse juhul, kui on saavutatud sisemine potentsiaal parimal võimalikul viisil. Nt kirves on vooruslik, kui temaga saab hästi puid lõhkuda, kui tema funktsioon on hea. Silm näeb väga hästi vooruslik.
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
silmapaistvatel ametisaavutustel. 9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige tunnetus, sellest, mis on hüve, õiged hüved on seesmised, loomupoolest head, mis ei olene sellest, kuidas neid kasutatakse (õiglus, julgus, mõõdukus)
Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne 2) legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument: kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad; ajalooline argument: kunigad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad) Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist ,,demokraatiat" ei eksisteeri. Kattevari. 2) Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). ,,Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Filosoofid omavad tõelist ,,teadmist", näevad asjade olemust, teised näevad vaid varje (,,koopamüüt"). 2 teed: 1) filosoofid haaravad võimu 2) kuningas hakkab filosoofiks 2
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: filosoofide valitsuse ideaal (monarhia või aristokraatia); filosoofid näevad asjade tõelist olemust (koopamüüt); kaks võimalust: filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks; türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest 2 Aristoteles: head vormid: monarhia (üks valitseja), aristokraatia (vähesed), politeia
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6. Soti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas). * Sõprus on privaatsfääri suhe. * Ühiskond (majandus) toetub omakasule. * Riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele. ARMASTUS 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis): * Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil. Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega
· demokraatia (demos-rahvas) ehk rahvavõim · monarhia - ainuvalitseja · türannia hirmuvalitsus türanni poolt Vana-Kreeka poliitilised ideed. Algus 9-6 saj.eKr. Homerose ja Hesiodose mütoloogilised ettekujutused riiklusest ühiskonnaelu korraldamisel on eeskujuks jumalale ja müütiliste kangelaste elu ja teod. Pythagoras, Herakleitos ja Demokritos müütiline arusaam hakkas asenduma ratsionaalse-filosoofilise maailmakäsituseg. Sokrates (469-399 eKr), Platon (427-347 eKr), Aristoteles (384 322 eKr) ja Polybios (200-120 eKr) ratsionaalne mõtteviis arenes mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sokrates arvas, et valitsema peavad need kellelon teadmisi ja oskavad eraldada õiglust ebaõiglusest. Sokrates oli Platoni õpetaja. Platon asutas filosoofiakooli nimega Akadeemia. Platon arvas, et kuna inimese võimed on piiratud mistõttu ta üksinda ei suuda oma vajadusi rahuldada, siis kogunevad nad kogukondadeks ja läbi tööjaotuse suureneb heaolu.
10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2 Antiikaeg -> Keskaeg -> Uusaeg (võibolla ka modernism) -> Postmodernism Mõelda mis juhtus ajastutel ja millega filosoofid tegelesid? Vaata millal elas, paigutada ajateljele et arusaada millised olid teemad!!! 1. Antiikaeg Aristoteles, Sokrates, Platon: filosofeerisid üldistel teemadel, maailm kui selline, olemine, religioon (Zeus ja Hera) sai läbi sõdadega; mõista ümberringi toimuvat (paradigmaatiline murrang) 2. Keskaeg Augustinus, Acquino Thomas, jumal, religioon (ristiusk) (muutus sest ei usutud junalat, tööstuslik revolutsioon) 3. Uusaeg/Modernism narratiiv, absoluutne tõde ja õitseng, Saksa Reich, Kant, Locke, Hobbes, Rousseau sai läbi sõdade tulemusel, suured ideed
Võim, valitsev seisund ühiskonnas inimeste poliitiliste suhete sfääris. Võim tähendab võimalust isikule käsutada, mõjutada, suunata teiste tegevust. Võim eeldab alati normatiive, mis annavad võimukandjale käsutada või kasutada õigust.Võim oli ja on alati väga magus. Võim võib avalduda mitmel kujul: loodusjõud, raha, asjade kultus, kaunite kunstide võim, ideed ja teooriad, religioossed vaated,... Võimu allikad: religioon, omandisuhted, töösuhted, perekondlikud suhted, enimgruppide suhted. Võimu iseloomustus: võim eeldab kahte osalist (poolt), (kas füüsilist või juriidilist isikut). Ükson võimu teostaja ja teine alluv. Võim on seotud käsuga, millele objekt on sunnitud alluma. Mitteallumisel rakenduvad sanktsioonid. Võimu juurde kuuluvad õigusnormid, mis reguleerivad võimu teostaja õigusi ning objekti kohustusi. Võimu
KLASSIKALINE PERIOOD SOKRATES 470-399 e.Kr Sofist õpetaja, Oli antiikaja suurimaid mõtlejaid ja filosoofe. Pühendas oma elu ja tegevuse moraalifilosoofiale ning hüve, vooruse ja õigluse otsingutele. Peamise meetodina kasutas ta dealektikat küsimuse ja vastuse kaudu teadmiste otsimne ehk sokraatiline küsimine Sellega püüdis ta inmestele näidata kui rumalad nad on aga ühtlasi ka aidata neil iseenaast tundma õppida Sokratese pannus filosoofiasse oli väga suur eriti selle pärast et tema jaoks ei kujutanud väärtust taevakeha, maakera, plved jne vaid inimhinge universum. Hakkab inimese mõttemaailmaga tegelema "Ma tean, et ma midagi ei tea" "Tunne iseennast!" "Õpin, kuni elan." "Keegi ei ole meelega halb." "Linnu tuleb ehtida kujudega, hinge voorusega" pühendus eetikale ehk kõrbelise hüve, vooruse ja õigluse otsingule elu põhimission tõsta noorte moraalset ja intelektuaalset taset ja aidata kaaskodanikke näha
hindavad enim au. Õnn Koos Platoniga leiavad, et õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne. Õnne tingimus on voorus (aga kas piisav?). Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Riigimehe elu: poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, aga mitte oma eluks. Oma voorusi rakendab ta ebatäiuslikes olukordades (sõda nt). Filosoofi elu (eelistatuim): filosoof praktiseerib tarkuse voorust. Selle saavutanu, mõtiskleb maailma üle oma valguses. Jumalasarnane elu. Poliitika eesmärgiks (nagu inimeselgi) on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Seega parim riigikord selline, mis tagab inimesele õnnelikema elu. Selline näiteks riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas või siis suure keskklassiga riik. Riigist ja valitsemisest Polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
inimene vältida eksimisest tekkivat frustratsiooni lihtsalt mitte millessegi uskudes. Samal ajal leidsid skeptikud, et inimesed peaksid sellegipoolest püüdma käituda pragmaatiliselt ning vastavalt selle ühiskonna reeglitele, mille liikmed nad on; oluline oli lihtsalt teada ja uskuda, et tegelikult ei ole nendel ühiskonnareeglitel mitte mingisugust ratsionaalset alust. Künism - koeralikkus Antisthenes (ca 445-365 e. Kr.), esiküünik; kaotas täielikult usu filosoofiasse. Ühiskond, mis paneb peaasjalikult rõhku materiaalsetele väärtustele, staatusele ja töötegemisele, on ebaloomulik ja moondunud eluvorm ning et sellist elu peaks vältima. „tagasi loodusesse”-tüüpi filosoofia, mis tähendas elu, mis on vaba tahtmistest ja kirgedest ning ühiskonna piirangutest ja konventsioonidest. Epikuros ca 341-270 e. Kr. ja stoa filosoofia Juhindudes Demokritose atomistlikust teooriast postuleeris vaba tahte olemasolu.
Maailmamõistmise vorm. Käsitus maailmavaatest on ise filosoofilist päritolu, kuid saanud nii kandvaks, et tagasiulatuvalt hakanud määratlema filosoofiat. Vahetu maailmavaade 1.) Müüt - hõimu või sugukonna algkogum, etümoloogiliselt jutt, lugu. Igikestvana ilmnev lugu sugukonna seotusest jumalate ja kangelastega. Müüdis ei olnud loomuliku/üleloomuliku, meelelise/ülemeelelise eristust. Müütide kaudu mõistsid inimesed endid kokkukuuluvana 2.) Religioon Teoreetiline maailmavaade 1.) Filosoofia (mõtlemine mõistetes, abstraktsioon, "kreeka ime"). 2.) Teoloogia ja 3.) teadus võtsid üle filosoofias leiduvad mõtlemise vormid. (Idamaades pole selles mõttes teoreetilist mõtlemist tekkinud.) Esimeste meile teadaolevate mõtlejate töödes on veel palju müüdilist. Ka ei saanud filosoofiast kunagi valdavat maailmamõistmise vormi -- valdas tragöödia (müsteeriumi teisenemine).
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
EETIKA 1. Sissejuhatus Mis on eetika? Argo Buinevits Soovituslik kirjandus: · Eetikaveeb www.eetika.ee TÜ eetikakeskus · Eetika ja moraal. Maie Tuulik 2002 · Õpetaja eetika. Maie Tuulik 2008 · Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003 · Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996 · Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007 · Mõtestatud Eesti ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve?
Sissejuhatus: Eetika keskne küsimus on, kuidas peaks elama. "Eetika" tuleneb kreeka sõnast (ethikos): (ethos) tava, komme, harjumus (thos) iseloom, karakter ,,Moraal" tuleneb ladina keelest: mores kombed (omadussõna moralis). Eetika kui moraalifilosoofia on filosoofia haru, mille käsitlusaineks on moraal. Moraal on arusaam, eetika on teadus. Eetika püüab avastada teid moraalitunnetusele. Eetika tahab juhtida inimese käitumist. Ühelt poolt on eetika nõnda kogemuslik ehk empiiriline teadus, mis uurib käitumist psühholoogiliselt ja sotsioloogiliselt, teisalt aga juhendav ehk normatiivne teadus, mis põhjendab kõlbelise elu aluseid ja annab praktilisi käitumisnorme. Moraaliprintsiibid on universaalsed (kehtib kõikidele sarnases olukorras), normatiivsed (neid tuleb
võõrandamatuid inimõigusi, fikseeriti sõnaselgelt arvukates rahvusvahelistes dokumentides ÜRO Harta (1945), Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948), Euroopa Inimõiguste Konventsioon (1950) [Jõgi 1997, lk 51]. Küsimus: mis inimõigused on ja miks inimõigused üldse eksisteerivad? on õigusfilosoofiline küsimus, mis iseloomustatakse loomuõiguse ja õiguspositivismi ajaloolise vastaseisuga. Võib eristada järgmiste inimõiguste päritolu teooriat: religioon, loomuõigus (autonoomne indiviid), positivism (riigivõim), marksism (inimene kui üks liik teiste seas), sotsioloogiline lähenemine (protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend. Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate 3
riiklike institutsioonidega Moraalinormide täitmist tagatakse: · Väliste sanktsioonidega (teiste inimeste viha, põlgus, eiramine) · Sisemiste sanktsioonidega (häbi, süütunne) Eetika eesmärk on kujudnada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi. MORAALIRELATIVISM Moraal on normide süsteem Normid on reeglid, mis ütlevad, mida peab tegema või tegemata jätma. Normatiivsed süsteemid: · Mäng (male, jalka) · Õigus (seadused) · Religioon · Moraal (mitteformaalsed kokkuleppelised normid) · Kombed, etikett Väärtused väljendavad seda mida soovime ja peame kalliks. Neid kaitsevad moraaliprintsiibid ja normid. Etnotsentrism oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks, teisi kultuure hinnatakse oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. Eetiline relativism pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Moraalipõhimõtted on suhtelied, olenedes kultuurist või isiku valikust.
lendlen siia-sinna, tungin nii sügavale kui suudan, · Kui see on suunatud igavesele (ascendit), siis on kuid lõppu pole kusagil. Säärane jõud on mälul, see CARITAS. säärane jõud on sureliku inimese elul!" 10 R · Kui see on suunatud maisusele (descendit), siis on XVII,26 see CUPIDITAS. · Kuigi ka suured kreeka mõtlejad nagu Herakleitos · CARITAS JA CUPIDITAS ja Platon olid hinge sügavusi uurinud. Augustinust · Võrdlus Amor on nagu veeoja, mis juhituna aeda eristab neist suurem psühholoogiline teravus, muudab selle viljakaks (caritas). enesevaatluse kirglikus ja enesekriitika. · Kui seesama vesi valgub sihitult kloaaki, siis on · Selline avatus on kreeklastele võõras. see cupiditas.
teooriad (mis oli enamasti absolutism). Võiks öelda, et nad isegi unistasid täiuslikust riigist, sest nende mõtteid oleks olnud väga raske, kui isegi võimatu, ellu viia. Voltaire, näiteks nägi võimalust reformides ning nende elluviimiseks korraldas ta kirjavahetust Katariina II-ga ja Friedrich II-ga. Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon. Valgustus avaldas ka suurt mõju tööstuslikule pöördele. Sisukord Valgustus Valgustuse mõiste Valgustusajastu oli ajajärk Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
