kehastaja. Marduk oli Babüloni jumal. Viljakuse jumal Ea Karistada kardeti saada pärast surma Austati väga lahkunuid Surnukehad palsameeriti Maeti hauakambrisse koos tarbeesemetega Vahel pandi kaasa ka lemmikloom Kassi sarkofaag Mesopotaamia rahvad pöörasid tähelepanu eeskätt elule enne surma. Ees ootas rõõmutu oleskelu sünges allilmas. Karistused ülekohtustele, pidid kätte jõudma juba siinpoolses elus. Surnuid eriliselt ei koheldud vaid maeti lihtsalt maha. http://cache.eb.com/eb/image?id=26778&rendTypeId=4 http://www.therugs.com/images/UWOA/Novelties/04106570.jpg http://s7d3.scene7.com/is/image/DesignToscano/WU68568?$detail$ Inimene Ühiskond Kultuur I osa Vanaaeg
Sealseks kuulsaimaks teoseks on ,,Sinuhe jutustus". Astroloogia ning matemaatika olid pigem Mesopotaamia trumpideks. Egiptlased uskusid tugevalt elusse peale surma, mis ootas vaid neid, kelle keha mumifitseeriti. Sealseteks jumalateks olid päikesejumal ja maailma looja Ra, Pistrikukujuline taevajumal Horos ning viljakuse jumal ja surnute valitseja Osiris. Aga Mesopotaamias pöörati tähelepanu pigem elule enne surma ja nad uskusid, et karistused toimusid siinpoolses elus. Seal kummardati taevajumalat ja jumalate valitsejat Anut, jumalate kuningat ja Anu poega Enlili, Maa-aluste vete ja sügavuste valitsejat Ead, taeva kuninganna jumalannat Istari ja Babüloni jumalat Marduki. Kokkuvõtteks ütleks, et need kaks tsivilisatsiooni on pigem erinevad, kui sarnased, sest mõlematel on oma maailmavaated ja jumalad, keda nad kummardavad. Millised olulised erinevused ja sarnasused olid Egiptuse ja Mesopotaamia arengus?
rõõmsavärvilised maalingud sümbolitest ja jumalatest. Ka hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Surm oli kujunenud omamoodi rituaaliks. Egiptlased elasid, et surra. Vastupidiselt egiptlastele, kartsid mesopotaamlased surma. Seepärast pöörasid nad eeskätt tähelepanu elule enne surma, sest karistused, mis jumalatelt ülekohtustele osaks saavad, pidid kätte jõudma juba siinpoolses elus. Surmale järgnevast ei oodatud head ees ootas rõõmutu ja sünge allmaailm. Mesopotaamlased pühendusid elus maiste hüvede nautimisele ja püüdsid saavutada kõik võimalik oma eluajal, sest uskusid, et pärast surma on nad vaid jõuetud ja tahtetud vaimud. Mesopotaamlastel ja egiptlastel olid välja kujunenud täiesti erinevad arusaamad elust enne ja peale surma. Mesopotaamlaste arusaamad on minu meelest natuke tänapäevasemad. Neid oleks
Arvati, et peale surma saab inimene teispoolsusesse ning tema senine elu jätkub seal samamoodi. Sellejaoks, et sinna sattuda, oli vaja traditsioonilist matuserituaali ning hauakambrit. Hauakambrid asusid peamiselt Niiluse lääne kaldal. Vaarao ehk riigivalitseja, kellel oli piiramatuvõim, lasi endale ehitada hauakambriteks püramiidid. Jumal Osiris oli teispoolsuse jumal. Mesopotaamias usuti, et karistused, mis jumalatelt ülekohtusele osaks saavad, pidi kätte jõudma juba siinpoolses elus ning et peale surma ootas rõõmutu oleskelu sünges allilmas seega surma kardeti. Templitesse said mõlemas riigis ainult preestrid. Nemad pidid hoolitsema ka jumalate kujude eest. Templite kõrval olid koolid, kus õpetati kirjutama siiski rikkamaid lapsi. Mesopotaamias oli astmiktempel, kus olid ka majandusruumid, mitte ainult jumalale pühendatud koht. Selles riigis, sai lihtrahvas käia templi sisehoovis ohverdamas jumalate loomi
Egiptuses usuti, et surnukeha säilimisel, inimene jätkab oma elu tavapärasel viisil ka pärast surma. Sellest arenes välja suurejooneline matuserituaal, mille keskseks osaks oli mumifitseerimine ehk surnukeha spetsiaalne töötlemine selle paremaks säilimiseks. Mesopotaamias aga arvati, et pärast surma ootab kõiki rõõmutu oleskelu sünges allmaailmas. Ka kõik jumalate karistused pidid kätte tulema juba siinpoolses elus. Sellepärast lootsid mesopotaamlased elada võimalikult kaua ja õnnelikult. Mesopotaamia religioon oli aga rahvapärasem, jumalad olid lihtinimestele lähemal. Mesopotaamias ei peetud kuningaid, erinevalt Egiptusest, jumalateks, nad olid ülempreestritena vaid inimliku ja jumaliku maailma vahetalitajad ja neile ei pööratud nii palju tähelepanu. Egiptuses oli aga vaaraodel väga suur tähtsus, kuna neid võidi pidada ka
Tuntud loo- dusvaradeks olid savi ja pilliroog, mis olid nii elamute kui ka tarbeesemete peamne tooraine, ning datli- palmid. Levinud olid astroloogia, põlluharimine, käsitöö ja majapidamine ning häid tulemusi saadi ka matemaatikas. Lõunas oli ulatuslikum põlluharimine võimalik maa kunstlikul niisutamisel. Pärsia lahe rannikul oli aga vaja maad kuivatada. Pöörati tähelepanu elule enne surma ja usuti, et jumalate karistused toimusid siinpoolses elus. Tuntuimateks jumalateks olid taevajumal ja jumalate valitseja Anu, jumalate kuningas, Anu poeg, Enlil, Maa-aluste vete ja sügavuste valitseja Ea, taeva kuninganna jumalanna Istar ja Babüloni jumal Marduk.
· Maailmausundid(kristlus, judaism, islam), suurusundid(järgijate arvu järgi määratletav) · Traditsionaalsed usundid · Pärimuslikud usundid(lugude edasi andmine) Traditsioonilisi ja pärimuslikke usundeid iseloomustab: -suuline pärimus -traditsionaalne eluviis(milles elatakse? kuidas elatakse? ) -siinpoolsusesse suunatus(et inimesel läheks elu hästi siin, nüüd ja praegu, mitte ei mõelda hauatagusele elule; oluline on siinpoolses elus hakkama saamine) -kohtumine suurusunditega: toob kaasa teistsugused kultuurinormid, lugemine, kirjutamine kultuurimuutus: autoriteetide muutumine - aus noored kirjaoskajad>>kohustuslik käia koolis, keeleoskuse arendamine võõrkeelte arvelt (NB! tihti ei suuda noored enam seetõttu elada oma vanas traditsioonilises kultuuriruumis, jäävad kusagile uue ja vana vahepeale) Soovitatav lugeda:
Templi sisemus oli vähemoluline kui välimus.Oraaklid:Jumalate tahte selgitamiseks jälgisid kreeklased endeid.Kreekas olid ka spetsiaalsed pühamud kus võis nõu küsida jumalatelt.Neid kohti minetati oraakliteks.Kuulsaim Delfi oraakel.Mitte alati ei küündinud inimlik mõistus jumaliku tõeni.Surmajärgsus:Kreeklased ei pannud suurt rõhku sellele, mis saab neist pärast surma.Inimese saatus pärast surma ei sõltunud oluliselt tema tegudest eluajal.Hakati ka uskuma seda, et siinpoolses elus elades vooruslikult sai mõjutada surmajärgset saatust.Spordivõistlused: Sport oli üks meelisharrastusi.Kuulusid usupidustuste programmi.Neid peeti enam-vähem kõigis linnriikides.Hinnati ilusat musklis keha. Kreeklased sportisid alasti.Noormehed ja poisid veetsid palju aega gümnaasiumis.Nii kujunesid Gümnaasiumid hariduskeskusteks.Spordi juurde kuulusid võistlused. Kohalike ürituste seas kerkisid esile ülekreekalised võistlused ja nende seas omakorda olümpiamängud.(Esimene
Templi sisemus oli vähemoluline kui välimus.Oraaklid:Jumalate tahte selgitamiseks jälgisid kreeklased endeid.Kreekas olid ka spetsiaalsed pühamud kus võis nõu küsida jumalatelt.Neid kohti minetati oraakliteks.Kuulsaim Delfi oraakel.Mitte alati ei küündinud inimlik mõistus jumaliku tõeni.Surmajärgsus:Kreeklased ei pannud suurt rõhku sellele, mis saab neist pärast surma.Inimese saatus pärast surma ei sõltunud oluliselt tema tegudest eluajal.Hakati ka uskuma seda, et siinpoolses elus elades vooruslikult sai mõjutada surmajärgset saatust.Spordivõistlused: Sport oli üks meelisharrastusi.Kuulusid usupidustuste programmi.Neid peeti enam-vähem kõigis linnriikides.Hinnati ilusat musklis keha. Kreeklased sportisid alasti.Noormehed ja poisid veetsid palju aega gümnaasiumis.Nii kujunesid Gümnaasiumid hariduskeskusteks.Spordi juurde kuulusid võistlused. Kohalike ürituste seas kerkisid esile ülekreekalised võistlused ja nende seas omakorda olümpiamängud.(Esimene
Arvati, et peale surma saab inimene teispoolsusesse ning tema senine elu jätkub seal samamoodi. Sellejaoks, et sinna sattuda, oli vaja traditsioonilist matuserituaali ning hauakambrit. Hauakambrid asusid peamiselt Niiluse lääne kaldal. Vaarao ehk riigivalitseja, kellel oli piiramatuvõim, lasi endale ehitada hauakambriteks püramiidid. Jumal Osiris oli teispoolsuse jumal. Mesopotaamias usuti, et karistused, mis jumalatelt ülekohtusele osaks saavad, pidi kätte jõudma juba siinpoolses elus ning et peale surma ootas rõõmutu oleskelu sünges allilmas seega surma kardeti. Templitesse said mõlemas riigis ainult preestrid. Nemad pidid hoolitsema ka jumalate kujude eest. Templite kõrval olid koolid, kus õpetati kirjutama siiski rikkamaid lapsi. Mesopotaamias oli astmiktempel, kus olid ka majandusruumid, mitte ainult jumalale pühendatud koht. Selles riigis, sai lihtrahvas käia templi sisehoovis ohverdamas jumalate loomi.
pikemalt mõtiskleb. Tema ideaalis on luuletaja tark, vabameelne isiksus, kes kuulub kõrgema vaimu väljavalitute sekka. Erinevalt oma kaasmaalastest romantikutest hoidus Goethe ülemäärasest müstikast ja irratsionaalsusest. Üsna tihti on tema selleaegses luules aforistlikke ja humoristlikke jooni maandamaks paatost. Luuletuses ,,Eelmaik" vihjab Goethe, et kui kaunis uus noorus paradiisis ka ei ootaks, on vaja nooruslikku eluindu ja armastust juba siinpoolses elus. Üldse laienes Goethe hilisluules filosoofiline rõhk. Goethe jäi elukõiksust ja inimest selle osana jaatama elu lõpuni. Johann Wolfgang Goethe suurteoseks sai ,,Faust", mille I osa ilmus 1808. aastal ja äratas laia tähelepanu. Kakskümmend aastat hiljem oma kõrges eas jätkas ta selle teose kirjutamist. II osa valmis vahetult enne kirjaniku surma ja avaldati postuumselt aastal 1833. Neid kahte osa vaadeldes leiame sealt nii mõnegi erinevuse
Kõik vanad jumalad jäid küll alles , kuid nende kõrval hakkasid kreeklased üha enam austama ka paljusid idamaiseid jumalaid. Nt isis. Klassikalise Kreeka maainimesed austasid aga vähemtähtsaid jumalaid. Kreeklased ei uskunud surmajärgsesse ellu. Õiguspoolest ei pannud nad väga suurt rõhku sellele. Nad uskusid, et peale surma rändavad nende hinged allilma Hadese riiki. Aja jooksul, hellenistlikus Kreekas, kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt sai siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada Selleks tuli elada vooruslikult ja pidada spetsiaalseid riitusi mõne allilmaga seotud jumaluse auks. Kirjutades neid võrdlusi tekib mul mulje, et väga raske on võitjat välja selgitada. Nii hellenistlikul kui ka klassikalises Kreekal on midagi muljetavaldavat pakkuda. Mulle meeldib klassikalises Kreekas see, et nad ei uskunud surmajärgsesse ellu- nad suutsid jääda mõistuse piires. Hellenistlikul perioodil imestab mind see, kuidas saab nii
Näiteks tippu tõusis seni tähtsusetu Babüloni kaitsejumal Marduk, kes hakkas Enlili jumalate kuninga kohalt kõrvale tõrjuma. Müüdid tehti niimoodi ümber, et Enlili asemel osales neis nüüd Marduk. Egiptlastest erinevalt ei pööranud Mesopotaamia rahvad tähelepanu sellele, mis tuleb peale surma. Nad lootsid elada võimalikult kaua ja olla õnnelikud eluajal. Ka kõik jumalate karistused ülekohtustele pidid kätte tulema juba siinpoolses elus. Kes karistusest pääses, siis ähvardas see tema järglasi. Pärast surma aga ootas kõiki rõõmutu elu sünges allmaailmas. Jumalatele püstitati maised kojad - templid. Tempel kaitses ka linna tema ümber. Mida suurem ja uhkem, seda parem. Kui sumeri linnriikides domineersid kõrgustesse ehitatud astmiktemplid, siis hiljem levisid madalad templikompleksid. Keset templiõue paikneva altari ees toimetati jumalale loomade ohverdamist, ühte tähtsaimat rituaali.
on siiski just hingelised hüved.Õnn on elu kooskõlas voorustega. Voorused ongi nendeks kohasteks vormideks, milliseks tuleks inimesel oma loomupärased püüdlused kujundada, et oma elusihti saavutada. Järelikult tuleb õnnelikkuse saavutamiseks kujundada ennast vooruslikuks inimeseks. Platoniga võrreldes torkab silma see erinevus, et Aristoteles ei tunnista individuaalse hinge surematust. Järelikult on üksikisiku õnnelikus saavutatav ainult siinpoolses elus. Õnnelikkust käsitletakse aga teiselt poolt just elu kui terviku karakteristikana. Esimene pääsuke ei tähenda veel kevadet, üksik õnnestunud tegu või päev või eluperioodgi ei ole õnnelikkuseks siin defineeritud tähenduses. Kas inimene on elanud õnnelikuna, selgub alles elu lõpuks kui on võimalik hinnata elukäiku tervikuna. Aristoteles lisab isegi siia veel ühe tingimuse, üteldes, et päris õnnestunuks saab inimese
Kõrgemale tõusmises nähti upsakust, madalamale langemises häbiväärset pattu. Inimesi kummitas keskajal patt. 12. sajandil loendati seitset surmapattu: uhkus, ihnus, liigsöömine, lihahimu, viha, kadedus ja laiskus. Talurahva raske elu tekitas lootuse imepärasele abile kõrgemalt. Usuti mitte ainult viimsesse kohtusse, mis tuleb aegade lõpul ja tasub vastavalt igaühe tegudele, vaid ka Jumala kohesele karistusele või tasule siinpoolses maailmas. Keskaja inimese maailmas oli kõik korrastatud, kõigele kindel koht määratud; kõigile ja kõigele oli kätte näidatud isiklik osa ja isiklik au. Keskaja kristluse kosmoloogilise teooria järgi ei olnud inimesel iseseisvat tähendust: oma olemasoluga ülistas ta Issandat. Sel ajal ei nähtud maailma mitmetahulisust ega vaheldusrikkust, kalduti otsustama selle üle oma väikese piiratud maailma järgi. Kalduti ka kergeusklikkusele
LÜNKTEST EGIPTUSE kohta Arvestuslik töö nr.3 I osa Õpilase nimi: klass: Egiptus paikneb Niiluse jõe orus, kus juba umbes 5000 a eKr hakati tegelema põlluharimisega. Riigina jagunes Egiptus Niiluse suudmealal paiknevaks Alam-Egiptuseks ja sellest ülalpool esimese kärestikuni paiknevaks Ülam-Egiptuseks. Kärestikest lõuna poole jääv ala oli Nuubia, mis tähendab kullamaad. Kuna Egiptus on kõrbetest ümbritsetud, on ta muu maailma suhtes eraldatud. Egiptuse alad liitis pärimuse järgi ühtseks riigiks Menes , kes oli valitseja. See toimus umbes 3000 a.eKr. Egiptuse ajalugu jaotatakse kolmeks perioodiks. 1 Vana riik , mis eksisteeris aastatel u 2650-2100 2. Keskmine riik , mis eksisteeris aastatel u 1950-1650 3. Uus riik , mis eksisteeris aastatel u 1550-1075 Egiptuse sisemise ühtsuse ja valitsejate võimu ning autoriteedi kõrgaeg oli Vana riigi perioodil. Keskmise riigi ajajärgul oli riigi riigi juhtimi...
· Kreeklased ei pannud sellele väga suurt rõhku · Karistused pidid inimest tabama juba eluajal või siis päranduma needusena tema järglastele · Inimese saatus pärast surma ei sõltunud oluliselt tema tegudest eluajal, surm tähistas ilmaelu rõõmutut lõppu · Surnute hinged rändasid allilma Hadese riiki, kus allilma sügavustes troonis selle emand Demeteri tütar Persephone · Aja jooksul kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt sai siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Selleks tuli elada vooruslikult ja pidada spetsiaalseid riitusi mõne allilmaga seotud jumaluse auks. Selliste uskumuste tähtsus tõusis eriti hellenismiperioodil.
muutus kõige tugevamaks ja domineerivamaks jõuks, seetõttu iga kuningas, parun või lord soovisid nende juures rüütleid pidada. Sotsiaal statusega rüütlikkus oli samal tasemel, nagu feodaalid olid. Kuigi varane keskaeg oli suuresti vanade kõrgkultuuride lammutamine, barbaarsuse ja pidevate sõdade periood, kasvas siit välja kõrge eetilise tasandiga ideaalse inimese mudel. Sääraselt inimeselt võisid abi ja kaitset oodata kõik abitud, väetid, solvatud ja vaesed ning seda juba siinpoolses elus. Muidugi ei saanud säärane nähtus püsida kaua puhtal kujul, selleks olid inimlikud kired liiga tugevad, saagiiha, võimuahnus, jumus ja toorus madalasid kõrget kõlbelist sisu ja juba 13-14 saj vahetusel oli tegemist rüütlikultuuri enam välise süsteemi ja kommete kogumiga kui sisult kõrgete eetiliste püüdlustega. Sellele vaatamata oli rüütlikultuuri ideaalidel, põhitõdedel ja kommetel tohutu mõju nii tolleaegsele kui ka hilisemale Euroopa kultuurile
Jumalad ksutasid loodusjude ja vahel ka kehastasid ise neid . Ning seisid hiskondiliku moraali ja vrtuste eest. 9)surmajrgsus kreeklasel? Ei pannud suurt rhku sellele, mis saab neist prast surma. Karistused tabama eluajal vi pranduma needusena jrglastele. Saatus prast surma ei sltunud tegudest eluajal. SURM- ilmaelu rmutut lppu. Surnute hinged rndasid allilma Hadese riiki, maailma mbritsevat Okeanose jge mda. Aja jooksul kujunes ka teistlaadi ettekujutusi- sai siinpoolses elus oma surmajrgset saatust mjutada. Selleks tuli elada vooruslikult ja pidada spetsiaalseid riitusi mne allilmaga seotud jumaluse, nt. Dionysose vi Persephose auks. 10) religioon Roomas ja Kreekas -Sarnasused ja erinevused Roomlaste religioon sarnanes Kreeka omaga. Roomlased austasid loodusjude ja vaime. Igal asjal vi elusolendil oli hing. Kuid sama olulised kui vaimud olid roomlastele ka inimesekujulised jumalad, kelle puhul oli selgelt
V: Irenaeus Väike-Aasiast 15. Millist võrdpilti kasutab Irenaeus rääkides Logosest (Kristusest) kui ka Püha Vaimust? V: need on nagu Jumala käed, mille abil ta on loonud maailma aegade alguses ja mille kaudu ta nüüd end ilmutab 16. Millise Rooma keisri ajal Irenaeus 202. aastal suri tõenäoliselt loomulikku surma? V: Septimius Severuse [193-211] ajal 17. Kes usuvad, et aegade lõpul ärkavad ellu surnute kehad (hinged on surematud) ja iga hing ühineb oma kehaga, milles ta elas siinpoolses maailmas ning siis hakkab ka keha osalema kannatustes (põrgupiinades) või hingeõndsuses (taevases paradiisis), kuna keha osales koos hingega patu sooritamises või heategude tegemises? V: kristlased 18. Millise gnostikuga vaidles Irenaeus? V: Valentinosega 19. Kelle kaudu tuli surm ja kelle kaudu elu Irenaeuse järgi? V: ,,Surm tuli Eeva, elu Maarja kaudu" 20. Millise linna kogudus on Irenaeuse arvates ,,kristliku tõe keskuseks ja mõõdupuuks"? V: Rooma linna kogudus
Ka Delfi oraakel Parnassosel. Suhtumine surmajärgsusse. Tänini on üks paremini säilinud tempel Poseidoni tempel Lõuna-Itaalias. Tähtsaim oli kindlasti Zeusi pühamu Olümposel, kus asus ka Hera tempel. Võidujumalanna Nike tempel asus Ateenas. Kreeklaste meelest tuli kõik oma karistused saada maapealses elus, muidu kanduvad need järglastele. Surm oli ilmaelu lõpp. Surnute hinged rändasid allilma. Hellenismiperioodi lõpul tähtsustus ka uskumus, et inimene saab siinpoolses elus oma surmajärgsust mõjutada. Jumalate tahte välja selgitamiseks jälgisid oraaklid (ennustajad) kõikvõimalikke endeid. Kuulsaim neist oli Delfi oraakel, kes istus kolmjalgsel kaanetatud katlal ning lausus seal jumalatelt kuuldavat, mis värssideks vormiti. Tema ennustusse usuti täielikult, kuid alati oli mitmeid tõlgendusviise. 9. Kreeka maailmaimed: Zeusi kuju Olümpias, Rhodose koloss 10.OM, teatri teke, millest.
lõpus on kirjas: "Minge kõiki maailma, kuulutage kristlus kõikidele vms" meie vaimne päritolu, iga inimene võib olla osa sellest väljavalitusest. Kristluses puudusid seisuslikud vahed, leiti , et see on suunatud ka neile, kes on tõrjutud teiste ühiskonnagruppide poolt. Esimesed kristlased olid eelkõige ük madalamatest kihtudest: orjad, vaesed... kristlus oli mõnesmõttes vaimnereligioon, mis algas alt poolt kihtudest pihta või nii. 3. inimene ja maailm Inimese elu eesmärk on siinpoolses elus, no õnne peab siin leidma. Selles elus pidi võimalikult hästi end sisse seada. Kuna nähakse, et inimesel on olemas side teispoolse jumalaga, jumal, kes on transendentne Jumal, siis see toob endaga kaasa kõige ilmaliku eitamise. Vastandamine- jumalik maailm ja see maailm, kus me elame. Selle maailma reeglid ei ole primaarsed. Seadustele ja valitsusele tuleb alluda, kuivõrd need ei lähe vastuolla jumalike seadustega. Kuid inimese elu kaugem eesmärk on jumalariigis
tulevikku kuulutas, püütiaks. -Püütia istus templi tagumises ruumis(adyton), ja oli jumalast täidetud e entusiastlik. -Kuulutuste tõesuses ei kaheldud. Surmajärgsus: -Inimese saatus pärast surma ei sõltunud tema tegudest eluajal: ilmaelu rõõmutu lõpp. -Surnute hinged rändasid allilma Hadese riiki, allilmajõest viib üle paadimees Charon. -Allilma sügavustes troonis selle emand, Demeteri tütar Persephone. -Hellenismiperioodil kujunes ettekujutus, et siinpoolses elus saab surmajärgset saatust mõjutada. Jumalate ja inimeste põlvnemine: Maailm eksisteeris enne jumalaid. Algul valitesid Taevas ja Maa. Seejärel nende lapsed vanema põlvkonna jumalad- titaanid. Zeus tõstis titaanide vastu mässu, nii said jumalad valitsejateks. Inimesed sündisid maast või vooliti jumalate poolt mullast. Prometheus inimeste kaitsja, kaval ja petlik titaan. Varastas inimestele tule ja õpetas.
Toetudes Cicerole ütles Milton, et orjusseisund on rahuseisund vaid näiliselt. Augustinus Augustinus õnnest ja poliitikast. Augustinus pidas paganlike filosoofide õnnefilosoofiat upsakuse märgiks, sest nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Kuid nemadki ei ole kaitstud siinse elu hädade eest. Nad saavad vaid olla "õnnelikud lootuses", sest siinpoolses elus õnne (felicitas) ei olegi: selle saamiseks tuleb elada vaga elu, et teispoolsuses õnne (õndsust beatitudo) leida. Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend, ent samas hädavajalik, et tagada kord ja rahu. Seetõttu on igasugune riik (ka paganlik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja
Piibli gooti keelde, 341. aastal sai ta piiskopiks. Samal ajal toimusid muutused ka kiriklikus elus. Liitumine kogudusega ei võtnud nüüdsest enam aastaid, katehumeenid olid neljanda sajandi lõpul peamiselt täiskasvanud. Peredele anti piiskoplik ülesanne omadele õiget õpetust jagada. Kirik muutus niimoodi ka haridusasutuseks. Tähtsamaks muutusid jutlused, mille rõhuasetus seondus kristlaseks saamisega, igavese eluga, kuid ka arusaamaga, et usu järgi tuleb elada ka siinpoolses ilmas. II 1. Õhtumaa üleminek Keskaega. Suur rahvasteränne. Lääne kristluse germaniseerumine ja selle mõju. Õhtumaa üleminek keskaega toimus järk-järgult aastatel 300 pKr kuni 800 pKr. See periood tähistab üleminekut hilisantiikajalt varakeskajale. Suur rahvasteränne jaotatakse kahte perioodi, olulisem oli esimene faas aastatel u 300 500 pKr. Sel ajal kimbutasid nii Ida-Rooma kui Lääne-Rooma keisririiki germaanlaste ja hunnide hõimud
Paljud neist ametnikest pärinesid lihtrahva hulgast, kuid pikkade aastate jooksul omandatud koolihariduse omandanud, seisid nad ühiskondliku positsiooni ja heaolu poolest muudest toortegijatest kõrgemal. 2.Kuidas on seotud "Sinuhe jutustus" egiptlaste surmajärgsuse-kujutlus? Egiptlased uskusid surmajärgsesse ellu- nende ettekujutuses jätkas lahkunu parast surma suurel maaral samasugust elu, nagu tal oli olnud siinpoolses maailmas. Kuna Sinuhe pidi pagema võõrsile, kuigi ta seal oli edukas sojamees ja rahva hulgas lugupeetud valitseja, ei olnud ta ikkagi rahul ja õnnelik. Ta tahtis igavest elu oma kodumaal. Kombekohane matus, mis talle osaks sai, (uskumuse järgi )tagas igavese elu ning vaarao soosis teda ning ta eluajal ehitati talle valmis uhke hauakamber. 6.Peatükk. Egiptuse kunst 1.Võrrelda hauakambrite arhitektuurilisi vorme nende arengus.
Paljud neist ametnikest pärinesid lihtrahva hulgast, kuid pikkade aastate jooksul omandatud koolihariduse omandanud, seisid nad ühiskondliku positsiooni ja heaolu poolest muudest toortegijatest kõrgemal. 2.Kuidas on seotud “Sinuhe jutustus” egiptlaste surmajärgsuse-kujutlus? Egiptlased uskusid surmajärgsesse ellu- nende ettekujutuses jätkas lahkunu parast surma suurel maaral samasugust elu, nagu tal oli olnud siinpoolses maailmas. Kuna Sinuhe pidi pagema võõrsile, kuigi ta seal oli edukas sojamees ja rahva hulgas lugupeetud valitseja, ei olnud ta ikkagi rahul ja õnnelik. Ta tahtis igavest elu oma kodumaal. Kombekohane matus, mis talle osaks sai, (uskumuse järgi )tagas igavese elu ning vaarao soosis teda ning ta eluajal ehitati talle valmis uhke hauakamber. 6.Peatükk. Egiptuse kunst 1.Võrrelda hauakambrite arhitektuurilisi vorme nende arengus.
päästis niimoodi inimkonna ja loomariigi täielikust hävingust. Surmajärgsus Mesopotaamia rahvad pöörasid egiptlastest vähem sellele, mis tuleb pärast surma. Seetõttu on ka meie teadmised mesopotaamlaste surmajärgsus-uskumustest väga piiratud. Inimesed lootsid elada võimalikult kaua ja õnnelikult enne surma ja karistusedki, mis jumalatelt ülekohtustele osaks saavad, pidid kätte jõudma juba siinpoolses elus. Kui mõni pahategija karistusest pääses, siis ähvardas see tema järglasi. Pärast surma ootas aga rõõmutu oleskelu sünges allmaailmas, kuhu pääses paadiga üle almaailmajõe. Templid ja jumalateenistus Jumalaid tuli austada ja nende tahtmisi täita, et nad inimestesse soodsalt suhtuks ja neile nende ettevõtmistes toeks oleks. Jumalad aga soovisid, et nende eest igakülgselt hoolt kantaks. Eelkõige tuli jumalatele püstitada nende maised kojad templid
ootuste piiramine, et vältida pettumusi. Õnnelik elu tähendaks elu heade sõpradega, eemal poliitikast, sest poliitiku elu ei saa olla õnnelik. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Augustinus pidas paganlike filosoofide õnnefilosoofiat upsakuse märgiks, sest nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Kuid nemadki ei ole kaitstud siinse elu hädade eest. Nad saavad vaid olla "õnnelikud lootuses", sest siinpoolses elus õnne (felicitas) ei olegi: 2 selle saamiseks tuleb elada vaga elu, et teispoolsuses õnne (õndsust beatitudo) leida. Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja ajend, ent samas hädavajalik, et tagada kord ja rahu. Seetõttu on igasugune riik (ka paganlik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral
Titaanid esimesed jumalad: Kronos tappis oma..Igatahes, neist sündisid jumalad Zeus jne. Kreeklased ei pidanud tingimata seda täpselt uskuma, võisid seda varieerida. Ei tekkinud mingit ortodoksust. Mütoloogia polnud kreeklaste jaoks religiooni keskmes. Oluline hoopis, kuidas käituti. Ühelt poolt seisid jumalad normide ja seaduste eest. Kui käituti reeglitevastaselt, siis arvati, et jumalad maksavad kätte. Hukatus tuleb siinpoolses elus, mitte teispoolsuses, võib kanduda üle ka teistele põlvkondadele. Kujunesid välja ka salajased jumalateenistused mysterion. Austati eelkõige allilmaga seotud jumalusi. Lähtuti sellest, et ka pärast surma võib mingil määral elu edasi minna. Suurem populaarsus alles hellenistlikul perioodil. Tavapärane ettekujutus surmajärgsusest oli nukker eksistents, mida keegi ei tahtnud, aga mida ka vältida ei olnud võimalik. Hades
Keha viidi Niiluse läänekaldal. Toimetati surnu paadiga üle jõe. · Hauakambrid püramiidid, kaljusse raiutud hauakambrid. Kuningate org vaaraode matmiskoht. · Hauakambri ülesanne oli tagada lahkunu häirimatu elu surnute riigis. Et muumiat kaitsta, suleti ta massiivsesse kivist sarkofaagi. · Egiptlaste ettekujutuses jätkas lahkunu pärast surma suurel määral samasugust elu, nagu tal oli olnud siinpoolses maailmas. · Ehnaton asendas traditsiooniliste jumalate kultuse päikeseketta Atoni austamisega ja püüdis teha Atonist Egiptuse ainujumalat. Sellega seoses rajas Teeba ja Memphise vahele uue pealinna Ahet-Atoni. Egiptuse arhitektuur: mastabast kaljuhaudadeni. · Egiptus oli kiviarhitektuuri ja portreekunsti sünnimaa. · Hauakambrid mastaba (piklik längusküljelise kasti taoline ehitis, mille all paiknes hauakamber sarkofaafiga
Aristoteles eritleb selles plaanis väliseid (söök, rikkus), kehalisi (tervis, jõud) ja hingelisi (tarkus, rahulolu) hüvesid. Õnnelikkuseks on need kõik vajalikud, ent kõige olulisemad on hingelised. Õnn on hinge suutlikkus toimida vastavalt voorustele. Voorust omakorda mõistis Aristoteles hinge teatud toimimisvõimena. Kuivõrd erinevalt Platonist ei tunnista Aristoteles indiviidi hinge surematust, siis üksikisiku õnnelikkus on võimalik vaid siinpoolses elus. Kas inimene on tegelikult elanud õnnelikuna, saab selgeks alles elu lõpus, isegi järeltulijate käekäik on selles hinnangus oluline. Kõige täiuslikum õnnelikkus on autarkiline, iseenda loodud, maailmast maksimaalselt sõltumatu, õnnelikkus. Aristoteles eristab dianoeetilisi (dianoia aru) ja eetilisi voorusi. Dianoeetilised voorused on teoreetilise tegevuse voorused ja neid saab kujundada üksnes õpetamisega. Eetilised (ethos
ümbritsevat Okeanose jõge mööda. Ka allikad võisid tähistada teed allmaailma. Surnute riiki piiras allmaailmajõgi, millest paadimees Charon hingi hõberaha eest üle viis. Seetõttu oli kombeks panna surnule matmisel münt suhu. Inimese saatus pärast surma ei sõltunud reeglina tema käitumisest enne surma. Kõik hea ja halb tuli inimestele kätte juba eluajal. Aja jooksul kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt oli võimalik veel siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Sellised ettekujutused levisid eeskätt seoses kitsamates gruppides, mille liikmed pidasid suletud jumalateenistusi müsteeriume surma ja allilmaga seotud jumalate auks. Müsteeriumidel osalesid üksnes kindlad pühitsusrituaalid läbinud inimesed. Ainult nemad teadsid sealseid pühi toiminguid, varjates kõike seda kiivalt pühendamatute eest. Saladuse väljarääkimine oli ränk pühaduseteotus
ümbritsevat Okeanose jõge mööda. Ka allikad võisid tähistada teed allmaailma. Surnute riiki piiras allmaailmajõgi, millest paadimees Charon hingi hõberaha eest üle viis. Seetõttu oli kombeks panna surnule matmisel münt suhu. Inimese saatus pärast surma ei sõltunud reeglina tema käitumisest enne surma. Kõik hea ja halb tuli inimestele kätte juba eluajal. Aja jooksul kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt oli võimalik veel siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Sellised ettekujutused levisid eeskätt seoses kitsamates gruppides, mille liikmed pidasid suletud jumalateenistusi müsteeriume surma ja allilmaga seotud jumalate auks. Müsteeriumidel osalesid üksnes kindlad pühitsusrituaalid läbinud inimesed. Ainult nemad teadsid sealseid pühi toiminguid, varjates kõike seda kiivalt pühendamatute eest. Saladuse väljarääkimine oli ränk pühaduseteotus
Inimese saatus pärast surma ei sõltunud oluliselt tema tegudest eluajal. Surm tähistas ilmaelu rõõmutut lõppu. Surnute hinged rändasid allilma Hadese riiki, kuhu võis pääseda koobaste või allikate kaudu, aga ka maailma ümbritsevat Okeanose jõge mööda. Räägiti ka surnute riiki piiravast allilmajõest, kus paadimees Charon hingi üle viib. Allilma sügavustes troonis selle emand, Persephone. Aja jooksul kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt sai siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Selleks tuli elada vooruslikult ja pidada spetsiaalseid riitusi mõne allilmaga seotud jumaluse auks. Selliste uskumuste tähtsus tõusis eriti Kreeka ajaloo hilisemas järgus – hellenismiperioodil. Jumalate ja inimeste põlvnemine Kreeklased uskusid, et maailm polnud jumalate loodud, vaid eksisteeris
Poolasse ja Ungarisse jõudis ristiusk laias laastus aastal 1000. Skandinaavia ristimine lähtus Hamburgi piiskopkonnast, mille rajas Püha Ausgard. Kaasaegsete allikate paganad ja kristlased erinevad tänapäevasest arusaamast see oli eelkõige poliitiline. Kui valitseja ristiusu vastu võttis, oli see poliitiline samm kümnist anti lunastuse ostmiseks. Ka ajalik õnn oli oluline faktor Jumal ja pühakud aitavad ka siinpoolses elus. Kristlaseks olemine tähendas kuulumist kirikuinstitutsiooni, mitte seda, mida inimene päriselt mõtles ja tundis. Germaani paganlust on raske mõista: eeposed ja müüdid on kirja pandud kristlike autorite poolt. Võimalik, et nt vendid kummardasid tegelikult pühakuid, aga ei allunud kirikule ja seega kirjeldati neist paganatena. Pole teada, kas eestlaste hiiekultus pärineb antiikkirjandusest või on reaalne
Tõelised eesmärgid on kõrgemad. Maist elu võib teataval määral nautida, kuid tähtis on siiski igavese elu ehk õndsuse taotlemine. Seega on kirik tähtsam kui valitseja, sest see tegeleb inimeste kõrgete, vaimsete vooruste arendamisega. Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. Olulisemalt positiivsem filosoofia. Varauusaja käsitlus humanistid. Kolm uut suunda 1617. saj. Õnne hakati rohkem otsima siinpoolses maailmas ilmalikustamine. Suureks trendiks oli pööre sissepoole inimene hakkas õnne tõlgendama pigem oma enda subjektiivsetest tahtmistest lähtuvalt. 16. sajandi rahutustest lähtuvat: Kodanikuhumanism (Machiavelli ,,Discorsi"), eeskujuks Rooma vabariigi aegne korraldus · aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses. Õnn on kogukondlik nähtus (enda ohverdamine kogukonna heaks) Individualism (nt Montaigne) · tagasitõmbumine aktiivsest elust
pattu. Me kõik satume põrgusse. Kuid Jumal on hea ja saatis meile oma Poja Jeesuse meid lunastama. Jeesus pidi lunastama inimeste patte. Jeesus ohverdas oma elu meie eest ja ta ka suri meie eest. Paradiisi pääsevad need, kes tunnistavad Jeesust kui lunastajat. Neile antakse igavene elu. Kuid inimesed, kes Jeesust ei tunnista, satuvad igavesse hukatusse. Kui kurja tegevad inimesed ei kahetse oma patte siinpoolses elus, siis tuleb pattude kahetsemine neile teispoolsuses. Kuid teispoolsuses langeb neile palju suurem vaimne surve, kui siinpoolses elus patte kahetsedes. Kui inimesed kahetsevad oma patte siinpoolses elus, siis teispoolsuses lasub neile kergem vaev või lausa õndsus. Seetõttu tulebki oma patud lunastada ehk kahetseda juba siinpoolses 40 elus, et teispoolsuses nautida ainult õndsust, mitte suurt vaeva. Kristuse lunastuse põhiideeks ongi
pattu. Me kõik satume põrgusse. Kuid Jumal on hea ja saatis meile oma Poja Jeesuse meid lunastama. Jeesus pidi lunastama inimeste patte. Jeesus ohverdas oma elu meie eest ja ta ka suri meie eest. Paradiisi pääsevad need, kes tunnistavad Jeesust kui lunastajat. Neile antakse igavene elu. Kuid inimesed, kes Jeesust ei tunnista, satuvad igavesse hukatusse. Kui kurja tegevad inimesed ei kahetse oma patte siinpoolses elus, siis tuleb pattude kahetsemine neile teispoolsuses. Kuid teispoolsuses langeb neile palju suurem vaimne surve, kui siinpoolses elus patte kahetsedes. Kui inimesed kahetsevad oma patte siinpoolses elus, siis teispoolsuses lasub neile kergem vaev või lausa õndsus. Seetõttu tulebki oma patud lunastada ehk kahetseda juba siinpoolses elus, et teispoolsuses nautida ainult õndsust, mitte suurt vaeva. Kristuse lunastuse põhiideeks ongi
langes esimesena pattu. Me kõik satume põrgusse. Kuid Jumal on hea ja saatis meile oma ainukese Poja Jeesuse meid lunastama. Jeesus pidi lunastama inimeste patte. Jeesus ohverdas oma elu meie eest ja ta ka suri meie eest. Paradiisi pääsevad need, kes tunnistavad Jeesust kui lunastajat. Neile antakse igavene elu. Kuid inimesed, kes Jeesust ei tunnista, satuvad igavesse hukatusse. Kui inimesed, kes valmistavad teistele kannatusi, ei kahetse oma patte siinpoolses elus, siis tuleb pattude kahetsemine neile teispoolsuses. Kuid seal langeb neile palju suurem vaimne raskus, kui siinpoolses elus patte lunastades. Kui inimesed kahetsevad oma patte siinpoolses elus, siis teispoolsuses lasub neile kergem vaev või lausa õndsus. Seetõttu tulebki oma patud lunastada ehk kahetseda juba siinpoolses elus, et teispoolsuses nautida ainult õndsust, mitte selle asemel suurt vaeva. Kristuse lunastuse põhiideeks oligi see, et inimesed peaksid kahetsema oma patte juba
Hepri sõnab: "Ma ei leidnud kohta, kus seista, ma panin omaenda südamele nõiduse. Ma võtsin aluseks Maati. Ma lõin iga kuju. Ma olin ihuüksi. Ma ei olnud veel endast eraldanud jumal Shud ega sülitanud välja jumalanna Tefnutit. Minuga koos ei töötanud ainsatki olendit". (Maat naisekujuline korra, korrapära, seaduse, tõe, õigluse ja õiguslikkuse kehastus. Teda peeti jumal-demiurgi Ra tütreks, kes maailmaloomise kestel kehastus siinpoolses maailmas). Jumal lisab, et tema südamest tekkis hulk olendeid. Kuid päike, mis oli Nuni silm, püsis "varjus Su ning Tefnuti taga". Alles hulk aega hiljem kerkisid need kaks olendit, kes olid Nuni lapsed, vetesügavusest ja tõid kaasa oma isa silma. Siin on näha, et silma kujul esinev Päike on teatud määral seotud veega. Kui Hepri/Hepra (või Atum- Ra) oli ohtrasti nutnud, võrsusid tema pisaratest mehed ja naised. Seejärel lõi jumal teise silma, mis oli tõenäoliselt Kuu
gnostilisest maailmanägemisest. ,,Lutheri jaoks on kuri midagi palju rohkemat kui jõud, mis haarab kogu inimkonda. See on niihästi isikulise tahte tulemus kui ka selle valitsusala, mis ei haara ainult üksikisikut, vaid kogu inimkonna ühendatud tahet; see on inimülene tahe, mis on suunatud Jumala vastu, seesugune, millel on omaenese eksistents." (ibid) Siin näeme sarnasusi Jungi vaadetega. Erinevalt Lutherist aga, kes nägi kurja äärmiselt tugevasti toimivana ka siinpoolses maailmas, eitab Jung kurja immanentsust. Meile lihtsalt näivad osad asjad heade või kurjadena, ilma et meil tegelikult nende olemusest aimu oleks. Lutheri jaoks aga oli kurja näol tegemist reaalsusega, mida ta ,,omal nahal" palju kogenud oli. Nii rõhutab ta kuradi väe võimsust ja koledust. ,,Ükskõik, millisest küljest seda ka vaadata, kurat on selle maailma prints" ning ,,Jumala armust olen ma õppinud Saatana kohta paljugi" (ALTHAUS 1989: 164)
annaabi.ee 
