Vanaaja tsivilisatsioonid (0)

VANAAJA TSIVILISATSIOONID
Religioon
Muistne Egiptus
Egiptuse ühiskonna harituim osa olid preestrid , kes kujundasid nende vaimuelu ja mõttemaailma. Seega tuntaksegi egiptuse religiooni ja maailmapilti eelkõige preesterkonna pilgu läbi.
Egiptlased austasid paljusid jumalaid. Neid võis olla üle 800. Osad kehastasid loodusnähtuseid, pajude puhul oli tegu mõne pühaks peetud looma jumalustamisega. Jumalate seast oli tähtsaim päikesejumal Ra, kes oli maailma looja ja esmane valitseja. Teda hakati samastama Teeba jumala Amoniga. Uue riigi ajal sai Amon -Ra tõeliseks peajumalaks. Tema tähtsaim pühamu oli Karnaki tempel Teebas . Järgmiseks valitsejaks sai tema pojapojapoeg Osiris , kes oli viljakuse jumal ja suur inimkonna heategija. Temaga seondub egiptuse mütoloogia tähendusrikkaim lugu. Tema õde ja abikaasa oli jumalanna Isis. Nende kuri vend, viljatu läänetuul Seth tükeldas Osirise ja viskas tema tükid igasse ilmakaarde laiali. Isis ja tema poeg Horos aga otsisid tükid üles, valmistasid temast maailma esimese muumia ja äratasid selle ellu. Ent Osiris eelistas maailmapealsele valitsemisele maa-aluse surnuteriigi kuningavõimu, seega uueks kuningaks valiti jumalate poolt Horos.
Ühelt poolt kajastas see müüt aastaaegade vaheldumist, kindlat teadmist, et Niiluse üleujutus saab ähvardavast põuast igal aastal lõpuks võitu. Samuti ka seda, et Egiptust valitsevate jumalike vaaraode vaheldumine Horose ja Osirisena on samavõrd igavene nagu aastaaegade vaheldumine. Horos oli vaarao elavana maa peal valitsedes ja Osiris sellest hetkest, mil ta muumiana surnute riiki suundus.
Tähtis jumalanna oli veel lehmakujuine Hathor , kes kehastas loomade ja inimeste viljakust; šaakalikujuline surnute jumal Anubis (kes abistas ka Isist ja Horost Osirise mumitsifeerimisel); iibise või paaviani peaga Thot , kes oli kuujumal , hieroglüüfide leiutaja, kirjatarkuse kaitsja. Paljud pidasid teda isegi maailma loojaks.
Egiptuses austati ka pühasid loomi, näiteks skarabeused (sõnnikumardikas), Apis-härg ja kassid. Kasse palsameeriti ning kassi tapjat karistati rängasti.
Jumalatele rajati templeid. Seal paiknes jumalakuju kellele ohverdati loomi, teda toideti, pesti jne. Kõik need olid preestrite kombetalitused, lihtrahva ette ilmus jumal ainult suurte usupidustuste käigus.
Egiptlasetel oli suur uskumus surmajärgsesse ellu. Nad uskusid, et inimene jätkab elu tavapärasel viisil ka pärast surma. Selleks said surnule osaks niisugused matuserituaalid, mis pidid tagama tema keha säilimise: mumifitseerimine, matusetseremoonia, palsameerimine ehk muumia valmistamine, mis oli väga pikk ja vaevarikas protsess. Tuntuimad hauakambrid olid püramiidid. Uue riigi ajal asendusid püramiidid kaljusse raiutud hauakambritega, mille eelis oli, et nad paistsid halvasti silma ja olid kaitstud hauarüüstajate eest. Et muumiat kaitsta, suleti ta massiivsesse kivist sarkofaagi. Kõike seda selleks, et tagada lahkunu häirimatu elu surnute riigis.
Mesopotaamia
Sealgi tegelesid religioossete tõekspidamiste kujundamisega eelkõige preestrid, millel põhineb ka meie ettekujutus toonaste inimeste uskumustest. Müüdid ja õpetused käisid sageli üksteisele vastu ja nende ühtlustamisele ei pööratud suuremat tähelepanu, nagu ka Egiptuses. Usk oli seotud riigivõimuga, põhjendas valitseja kui jumalate maise asemiku juhtpositsiooni.
Erinev Egiptusega oli, et Mesopotaamias ei peetud kuningaid jumalateks, nad olid riigi ülempreestrina vaid inimliku ja jumaliku maailma vahetalitajad. Seega ei pööratud kuningale kaugeltki nii suurt tähelepanu nagu Egiptuse religioonis.
Mesopotaamia jumalad olid peaaegu eranditult inimesekujulised. Nad olid inimlikud, inimestest erinesid nad vaid oma surematuse ja vägevusega.
Mesopotaamia jumalkond tipnes kolme suure meesjumalaga - taevajumal Anu oli jumalate isa; tema poeg Enlil oli tormi-, vihma- ja piksejumal ; Enlili poeg või vend, maa-aluste vete ja sügavuste isand Ea. Jumalate seas oli tähtis koht taevakehadel. Kuujumal Sin hoolitses kalendri eest, valdas taevalikku tarkust ja tähtede järgi ennustamist; päikesejumal Šamaš oli kohtumõistja; taeva kuninganna Ištar oli viljakuse kehastaja jne
Uute linnade esiletõusuga tõusid Mesopotaamia jumalkonna esirinda uues jumalad. Näiteks tippu tõusis seni tähtsusetu Babüloni kaitsejumal Marduk , kes hakkas Enlili jumalate kuninga kohalt kõrvale tõrjuma. Müüdid tehti niimoodi ümber, et Enlili asemel osales neis nüüd Marduk.
Egiptlastest erinevalt ei pööranud Mesopotaamia rahvad tähelepanu sellele, mis tuleb peale surma. Nad lootsid elada võimalikult kaua ja olla õnnelikud eluajal. Ka kõik jumalate karistused ülekohtustele pidid kätte tulema juba siinpoolses elus. Kes karistusest pääses, siis ähvardas see tema järglasi. Pärast surma aga ootas kõiki rõõmutu elu sünges allmaailmas.
Jumalatele püstitati maised kojad - templid. Tempel kaitses ka linna tema ümber. Mida suurem ja uhkem , seda parem. Kui sumeri linnriikides domineersid kõrgustesse ehitatud astmiktemplid, siis hiljem levisid madalad templikompleksid. Keset templiõue paikneva altari ees toimetati jumalale loomade ohverdamist, ühte tähtsaimat rituaali.
Ennustamine oli Mesopotaamias tähtis, mis kuulus peaaegu iga kombetalituse juurde. Tunnistust annavad arvukad ennustuskunsti teosed. See oli omaette teadus ja ükski valitseja ei teinud tähtsaid otsuseid jumalatelt küsimata. Iga pisimgi vahejuhtum võis olla jumalate märguanne, pidi vaid oskama seda õigesti lugeda. Eriti tuli jälgida seda, mis juhtus ohvritalituse juures, ennustati ohvrilooma siseelundite, eeskätt maksa järgi. Palju ennustamisvõimalusi pakkus ka tähistaevas.
Kreeka
Kreeka jumalad olid inimese moodi nii välimuselt kui ka iseloomult ja neid kujutati ühe suure perekonnana, samuti nagu Mesopotaamias. Tähtsamate jumalate peamine elupaik oli Olümpuse mägi. Jumalaid oli väga palju. Nende arvu ei saa kindlalt öelda, sest samalaadne jumal võis kanda mitut nime. Kreekased võtsid mõnigi kord ka võõramaiseid jumalaid omaks, neid vahel ka mõne enda omaga samastades.
Jumalkonna eesotsas seisis taeva-, tormi- ja äiksejumal Zeus . Tänu piksenooltele oli ta kõigist võimsaim ja talle pidid teised jumalad kuuletuma . Tal oli palju lapsi. Tema abikaasa oli tema õde Hera, keda austati kui abielu kaitsjat. Zeusi vend oli merejumal Poseidon ja allmaailma ja surnute valitseja Hades. Zeusi teine õde, Demeter , oli mulla, selle sigivuse ja vilja jumalanna.
Jumalate kohta on palju müüte, nagu ka Muistses Egiptuses ja Mesopotaamias.
Ülejäänud tähtsamad jumalad olid kõik Zeusi lapsed ja moodustasid jumalate noorema põlvkonna: sõjajumalanna Athena , kellest peeti erinevalt sõjajumalast Aresest väga lugu; valgusejumal Apollon ja tema kaksikõde jahijumalanna Artemis ; ilu-, armastus ja viljakusjumalanna Aphrodite ; veinijumal Dionysus .
Tüüpiline kreeka pühamu koosnes templist ja selle juures paiknevast altarist. Altaril sai jumalatele ohvreid tuua. Et iga jumal oli inimestele vajalik, siis rajati kõigis linnriikides võimalikult paljude jumalate pühamuid. Jumalatega võis suhelda, neile ohvreid tuua ja vastutasuks soosingut paluda iga inimene, kuigi pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Preestrid ei moodustanud omaette seisust , vaid elasid harilike kodanike tavapärast elu, erinevalt Egiptusest ja Mesopotaamiast. Sarnane oli aga, et põhiline jumalate austamise viis oli loomade ohverdamine.
Linnriikides peeti aasta jooksul mitmeid usupidustusi, kus viibis kogu elanikkond. Rongkäigus kanti jumala kuju, pühamus järgnes suur ohvritalitus, peeti ka võistlusi jms.
Nagu ka teised rahvad (mesod), püüdsid kreeklased jumalatelt tulevikku teada saada ja jälgisid kõikvõimalikke endeid. Näiteks lindude lendu, altaril ohvritule süttiist, ohvriloomade siseelundeid jms. Olid ka eraldi pühamud, kus käidi jumalatelt tuleviku kohta küsimus, neid nimetati oraakliteks. Kuulsaim oli Apolloni oraakel Delfis .
Kreeklased panid rõhku peamiselt siinpoolsele elule. Surma mõisteti kui meeldiva elu paratamatut lõppu, millele järgneb igavene olesklemine sünges Hadese riigis. Kuna tähelepanu vääris vaid elu, ei loodud surmajärgsusest ettekujutust.