Erinevused ja sarnasused Egiptuse ja Mesopotaamia arengus. (0)

Millised olulised erinevused ja sarnasused olid Egiptuse ja Mesopotaamia arengus?
3000 aastat eKr tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Lähis-Ida piirkonnas, Mesopotaamias (tänapäe-va Iraagis ) ja Egiptuses. Mõlemad asusid Vahemere ääres, põlluharimise sünnipiirkonnas, mida nimeta-ti viljaka poolkuu alaks oma kuusirpi meenutava kuju järgi kaardil. Arenes põlluharimine, karjakasva-tamine ja tekkis varanduslik kihistumine. Ühiskonna areng oli tihedalt seotud religioossete tõekspida-mistega ning ühiskonna elu korraldasid ülemkihist esile tõusnud pealikud .
Muistne Egiptus jagati kaheks – Alam-Egiptus (Niiluse tasane ja soine suudmeala e. delta) ning Ülem-Egiptus (kõik, mis jäi ülesvoolu delta ja Niiluse esimese kärestiku vahele). Nuubia asus käres-tikest lõunapool. Peamine ühendustee Egiptuse ja Nuubia vahel oli Niilus . Aasiasse pääses mööda Va-hemerd või läbi Siinai poolsaare kõrbete. Vaatamata ühendusteedele oli Egiptus ülejäänud maailmast suhteliselt eraldatud. Vaid tänu Niiluse korrapärastele üleujutustele oli põlluharimine võimalik. Seem -ned pandi maha sügisel, talvel vili valmis ning kevadel võis saaki koristada. Aja möödudes aretati välja ulatuslikumad niisutussüsteemid. Egiptuse kõige tähtsamateks loodusvaradeks olid vask, kivilademed, kuld ja papüürus. Ühiskonna struktuur oli rõhutatult traditsiooniline ning rangelt hirearhialiselt korral-datud, mis allus jumalikustatud kuninga e. vaarao piiramatule võimule. Vaarao tätsaks ülesandeks oli ühendada Ülem- ja Alam-Egiptus terviklikuks. Selle saavutades toimis kogu maailmakorraldus ( egipt -laste nimetuses Maat ). Egiptuses oli väga arenenud arstiteadus, geomeetria ja kujunes ka kõrgtasemeli-ne kirjandus. Kuulsaimaks teoseks on „ Sinuhe jutustus”. Suureks saavutuseks peetakse ka egiptlaste loodud päikesekalendrit. Arenenud oli ka põlluharimine, karjakasvatus ning kalapüük. Egiptuses austati jumalaid väga ning nende eest kanti rituaalselt hoolt, siis võis loota jumalate toetusele. Egiptlased usku-sid tugevalt, et peale surma jätkab lahkunu samasugust elu. Kuid selline saatust ootas vaid neid, kelle surnukeha säilitati e. mumifitseeriti. Tutnuimateks jumalateks olid päikesejumal ja maailma looja Ra, Pistrikukujuline taevajumal Horos ning viljakuse jumal ja surnute valitseja Osiris .
Mesopotaamia e. jõgede vahelise alaga tähistati vanal ajal Pärsia lahte suubuvate Eufrati ja Trigrise jõe kesk- ja alamjooksu alasid. Iga suurem linn moodustas omaette riigi. Seda valitses kuningas, kes juhtis ka sõjaväge ja mõistis kohut. Preesterkonna prestiiž oli Mesopotaamias väga kõrge. Tuntud loo-dusvaradeks olid savi ja pilliroog, mis olid nii elamute kui ka tarbeesemete peamne tooraine , ning datli -palmid. Levinud olid astroloogia , põlluharimine, käsitöö ja majapidamine ning häid tulemusi saadi ka matemaatikas. Lõunas oli ulatuslikum põlluharimine võimalik maa kunstlikul niisutamisel. Pärsia lahe rannikul oli aga vaja maad kuivatada. Pöörati tähelepanu elule enne surma ja usuti , et jumalate karistused toimusid siinpoolses elus. Tuntuimateks jumalateks olid taevajumal ja jumalate valitseja Anu, jumalate kuningas, Anu poeg, Enlil, Maa-aluste vete ja sügavuste valitseja Ea, taeva kuninganna jumalanna Ištar ja Babüloni jumal Marduk .