Milline oli Kreeka hiilgavaim ajastu (0)

Milline oli Kreeka hiilgavaim ajastu: klassikaline või hellenistlik?
Nii palju, kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid arvamusi . Nagu me koolis kõik õppinud oleme on Kreekal kaks tähtsat ajastut. Klassikaline ja hellenistlik. Klassikaline periood u 500-338 aastat eKr oli väidetavalt Kreeka tsivilisatsiooni õitsengu tipp. Ligi 150 aastat erakordset loovat mõtlemist, kirjandust, teatrit ja kunsti. Näiteks tuntud tragöödia loojad nagu Aeschylus, Sophocles ja Euripides ning ülikuulsad filosoofid nagu Sokrates, Platon ja Aristoteles. See oli siiski ka verevalamise ja sõjapidamise ajastu. Hellenismiperiood 338-30 aastat eKr. Aleksander Suur täitis Pärsia vallutamisega oma isa Philip II plaanid ja lõi suure impeeriumi, mis ulatus Indiani ja hõlvas ka Egiptust. Hellenismi perioodil levis üle vallutatud maade kreeka keel, religioon ja kultuur. Nii kestis see peale Aleksandri surma kuni 323. a e kr, kui roomlased hakkasid tema loodud impeeriumit lammutama. Kumb oli siis hiilgavam?
Polis vs kuningriigid
Klassikalises Kreeka ajastul oli polis tüüpiline Vana-Kreeka linnriik , mis koosnes kesksest asulast ja selle lähiümbrusest. Linnriigid püsisisd ka hellenismiperioodil, kuid need polnud enam sõltumatud nagu varem, vaid allusid suurriikide valitsejatele. Klassikalisel perioodil paiknes tavaliselt polis kõrgeimale kaljule rajatud kindluse ehk akropoli jalamil. Linna südameks oli aga koosoleku- ja turuplats agoraa. Samuti oli polises kindlasti vähemalt üks tempel. Tänavad olid enamasti väga kitsad , välja arvatud mõnedes kreeka kolooniates, kus tänavatevõrk oli algusest peale planeeritud. Tihti kattis tänavaid sillutis . Linna kaitsesid müürid.Kreeka ühiskond oli linnadekeskne, sellest hoolimata, et enamus inimesi elas maal. Linnad olid majanduslikud, poliitilised ja religioossed keskused. Kuna poliste äärealad ei ulatunud kunagi polistest väga kaugele, olid ka maaelanikud linnaga tihedalt seotud. Hellenistlikes linnades juurdus kreekapärane elu-ja valitsusviis, maapiirkondi valitsesid aga hellenistlikud monarhid enamvähem samamoodi, nagu nende idamaised eelkäijad seda teinud olid. Näiteks Egiptuse talupojad jätkasid tööd riigivõimu range bürokraatliku kontrolli all nagu juba aastatuhandeid tavaks, ainult nüüd laekusid maksud kreeka- makedoonia valitsejatele.
Riigivõimu kõrgeim organ oli rahvakoosolek, millel osalesid kõik kodanikud. Rahvakoosolekutel valiti igal aastal ka riigiametnikud , kelle kohuseks oli juhtida sõjaväge ja korraldada igapäevaelu. Rahvakoosolekute kõrval eksisteeris ka valdavalt rikastest ja suursugustest kodanikest koosnev nõukogu, mis sageli täitis kõrgeima kohtuorgani ülesannet ja mitmetes polistes oli ka rahvakoosolekust tähtsam. Hellenistlike suurriikide eesotsas seisis peaaegu piiramatu võimuga kreeka-makedoonia päritolu monarhid(ainuvalitseja). Oma lähemad nõuandjad ja abilised valisid kuningad õukondlaste seast, kes enamasti olid kreeka-makedoonia ülikud. Õukonna kombed ja elulaad olid üldjoontes kreekapärased, kuid paljus võeti eeskuju ka Idamaa varasematest valitsejatest ja riigikorraldusest.
Klassikalise perioodi linnriigi sõjavägi koosnes peamiselt kodanikest, kes hankisid endale ise ka relvastuse, igaüks vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Rikkad, kes suutsid hobust üleval pidada, moodustasid ratsaväe, keskmise jõukusega kodanikud võitlesid raskelt relvastatud jalameestena ja vaesed moodustasid vibulaskajatest ja lingumeestest kergejalaväe sõjaväe. Hellenistlikus Kreekas sõjavägi ei koosnenud enam kodanikest, vaid palgasõduritest. Enamasti palgati kreeklasi ja makedoonlasi, sest Aasia elanikke hellenistlikud valitsejad ei usaldanud. Palgaväe kasutamisega tõusis armee profesionaalsus. Klassikalises Kreekas peajõu moodustas enamasti raskerelvastusega jalavägi, mis võitles lahingus üksteise taha asetunud pikkades viirgudes- nn faalanksina. Sõjamehed seadsid oma ümmargused kilbid tihedalt üksteise kõrvale ja liikusid vilepillihelide saatel vaenlasele vastu. Kuna faalanks moodustas peamise löögijõu ja aristokraatide uhkus ei lubanud neil otsustavast võitlusest kõrvale jääda, siis võitlesid nemadki sageli faalanksis. Nii ühendas faalanks erineva jõukusega kodanikke ja suurendas nende ühtekuuluvustunnet. Hellenistlikus Kreekas tõusis jalameestest faalanksi kõrval ka ratsaväe tähtsus. Idamaade eeskujul hakati kasutama sõjaelevante linnade vallutamiseks oli vaja arendada sõjatehnikat, nt ehitati kiviheitemasinaid, piiramistorne. Täiustusid ka sõjalaevad.
Klassikalises Kreekas filosoofia üritas seletada maailma teket ja toimet. Kreeka kultuur on teadaolevalt esimene, kus hakati otsima looduse ja ühiskonna nähtustele mitte jumalikke, vaid mõistupäraseid seletusi . Mitmed õpetlased ei uskunud enam jumalate otsest sekkumist, vaid tõlgendasid jumalikkust kui maailmakorralduse üldist alust. Esimesed filosoofid tegelesid maailma seletamisega ja probleemiga, millest maailm on tehtud. Ka filosoofia elas läbi muutusi. Hellenistlikul perioodil juurdlesid filosoofid selle üle, kuidas võiks inimene saatuse heitlikusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. Filosoofia tähelepanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Kujunes välja mitu mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna kõik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mõtet seda karta. Tuleb vaid surmahirmust üle saada ja inimene leiabki hingerahu. Suurema populaarsuse saavutas aga teine koolkond – stoitsism . Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega halb ja mõttetu.
Vana-Kreeka teater oli hobuserauakujuline. Seal olid kivist pingiread. Näitlejateks olid mehed. Teatrit käisid peaaegu kõik vaatamas, vaesed võisid odavamalt või tasuta tagaridadest vaadata. Teater kaotas hellenismiperioodil oma senise tähtsuse. Jätkus küll tragöödiate ja komöödiate kirjutamine, kuid nende traditsioonilised teemad vahetusid. Esiplaanil oli luule. Klassikalises Kreekas toimusid etendused millegi auks ning toimusid päise päeva ajal kuuma päikese all. Näidendid olid tragöödilise sisuga ning kreekakeelsed. Esimesed teatrietendused toimusid Dionysose auks peetud pidustuste raames, mida kutsuti dionüüsiateks. Tõsise sisuga näidendite ainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Müüdid olid üld tuntud ning sisu vaatajatele ette teada. See-eest püüti võimalikult kaasakiskuvalt kujutada tegelaste kannatusi.Tihti olid õnnetu või traagilise lõpuga. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid, tihti kujutati päevasündmusi. Komöödiad olid mõeldud rahva naerutamiseks, tekst oli teravmeelne, kuid räme, sisaldades palju nilbet nalja . Hellenismiperioodi kreeklased soovisid komöödiates näha pigem eraaeluga seonduvaid teemasid , kui ühiskonna ja poliitikaga.
Muistsete kreeklaste arvates elasid Vana-Kreeka jumalad Olümpose mäel kuldsetes lossides. Kreeklased uskusid, et jumalad ja jumalannad suudavad muuta tulevikku ja mõjutada elus ja looduses toimuvat. Jumalad olid nii välimuselt kui käitumiselt inimeste sarnased, kuid erinevalt inimestest tarvitasid nad joogiks nektarit ja söögiks ambroosiat, mis andis neile igavese nooruse ja surematuse. Kui kreeklasi hellenismiperioodil massiliselt Idamaadele asus, puutusid nad seal senisest palju tihedamalt kokku idamaiste kommete ja elulaadiga. Kreeka religiooni ilmus nüüd mitmeid uudseid jooni. Kõik vanad jumalad jäid küll alles , kuid nende kõrval hakkasid kreeklased üha enam austama ka paljusid idamaiseid jumalaid. Nt isis.
Klassikalise Kreeka maainimesed austasid aga vähemtähtsaid jumalaid. Kreeklased ei uskunud surmajärgsesse ellu. Õiguspoolest ei pannud nad väga suurt rõhku sellele. Nad uskusid, et peale surma rändavad nende hinged allilma Hadese riiki. Aja jooksul, hellenistlikus Kreekas, kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt sai siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada Selleks tuli elada vooruslikult ja pidada spetsiaalseid riitusi mõne allilmaga seotud jumaluse auks.
Kirjutades neid võrdlusi tekib mul mulje, et väga raske on võitjat välja selgitada. Nii hellenistlikul kui ka klassikalises Kreekal on midagi muljetavaldavat pakkuda. Mulle meeldib klassikalises Kreekas see, et nad ei uskunud surmajärgsesse ellu- nad suutsid jääda mõistuse piires. Hellenistlikul perioodil imestab mind see, kuidas saab nii maeruväärsetest teatriteemadest üle minna arukatele ja elukogenud teemadele.
Nagu ütles Bob Wells :“Sinu tõeline väärtus sõltub täielikult sellest, millega sind võrreldakse“.