Goethe arengutee suurteoseni (0)

Goethe (kui kirjaniku ja isiksuse) arengutee suurteoseni.
Linda Laura Mets
XVIII sajandi Saksamaal viljelesid kirjanikud eeskätt draamat ja romaan oli kaua teisejärguline žanr . Johann Wolfgang Goethe (1749- 1832 ) tegi enne sajandi lõoou Euroopas kuulsaks ka romaani.
Goethe rikas elu ja looming ulatuvad peaaegu läbi terve sajandi.
Goethe oli pärit jõukast perekonnast ja sai väga mitmekülgse hariduse. Juba nooruses oli ta väga teadmishimuline. Esimesed kirjanduslikud katsetused kuulusid sellesse aega, millal ta õppis õigusteadust Leipzigi ülikoolis. Suurt tähtsust edasises kirjanduslikus tegevuses omasid õpingud Prantsusmaal, kus ta tutvus Henderiga ja temast sai üks „tormi ja tungi“ põhitugesid.
„Tormi ja tungi“ aegadesse kuulusid silmapaistev näidend „Götz von Berlichingen“ ja romaan „Noore Wertheri kannatused“
1775 aastal sai Goethe Weimari hertsogilt pakkumise asuda sealsesse riigiteenistusse ja temast sai Weimari valitsuse salanõunik ja talle anti aadlikutiitel. Sel ajal tegeles Goethe väga erinevate asjadega. Innustunult oli ta seotud ühiskondlike asjadega, sest tema sooviks oli teoks teha valgustuslikke reforme. Teda kütkestas loodusteadus ja ta pühendus botaanikale, bioloogiale, geoloogiale ja mineraloogiale.
Uut inspiratsiooni sai ta Itaaliareisist. See mõjutas looma luuletsüklit „ Rooma eleegiad“. Sellest tulenevalt sai kirjutatud ka näidendid „ Egmont “ , Iphigeneia Taurises“,
Romaan „Noore Wertheri kannatused“ oli kirjutatud Goethe isiklike elamuste põhjal, mil ta oli juurapraktikal 1772. aastal Wetzlari kohtu juures. Ta armus maakonnaametniku tütresse, kes oli aga kihlatud ja Goethe jäi naist taga igatsema. Pärast Wetzlarit oli Goethel veel teine armulugu, mis vastu tema tahtmist katkes. Kõik selle vormis suur kirjanik üheks selles romaanis , tuues sinna detaile mujaltki. Romaan sai tohutu vastukaja. Teose kaudu paljastab kirjanik ühiskonna masendava ebaõigluse kui ka elu traagilise poole tervikuna . Ta näitab põhjusi ja tingimusi, millest kannatus välja kasvab.
Üks tähelepanuväärsemaid teoseid oli ka „Wilhelm Meisteri õpiaastad“. See romaan oli realistlikum kui „Werher“. Samas aga ületas nimetatut ka mahult. See oli suur samm edasi kogu Euroopa ja eeskätt saksa romaani arengus. Goethe andis selle teosega esinduskuju romaanitüübile ja seda hakati nimetama kujunemis- ehk isiksuseromaaniks. Sellises teoses langeb põhirõhk enamasti kunstniku või kirjaniku kujunemisele isiksuseks. Need romaanid on sageli autobiograafilised. Isiksuseromaan kasutab sageli jutustust 1. isikus .
Siit tuleneb ka see, et „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ romaani kangelane meenutab Goethet ennast mitmest vaatepunktist.
Romaanis väljendab Goethe irooniat ja kriitikat seisuslikule ebavõrdsusele Saksamaal, avab kultuuri- ja vaimuelu temaatikat . Sisse on põimitud ka romantiline õhkkond.
Sellele raamatule kirjutas Goethe ka jätku „Wilhelm Meisteri rännuaastad“ (1829).
Euroopa romantismi haripunktis XIX sajandi alguses oli Goethe hilisluule.
Loomejõudu jätkus Goethel hilise vanaduseni. Siis jõudis ta ka filosoofilise küpsuse ajajärku ja viis lõpule „Fausti“ ning täiendas oma loomingut süviti ka teistes žanrites.
1791. aastast juhatas Goethe Weinaris õukonnateatrit. Seal süvene sõprus ja koostöö Schilleriga, kelle surm 1805. aastal oli talle raskeks hoobiks. Õukonnateatris töötamise ajal valmis ka „Fausti“ I osa, mis ilmus 1808. aastal.
Uus värskendav tõus lüürikas tuli 1810-ndate algupoolel. Siis avaldati saksa keeles pärsia luuletaja Hafizi loomingut ja see avaldas Goethele sügavat muljet. Selle kümnendi teisel poolel aga hakkas levima Byroni Ida-aineliste poeemide mõju. Kõige olulisem oli aga 65-aastase Goethe vahekord 30 aastat noorema Marianne von Willemeriga. Sellest saadud inspiratsiooni tulemusel sündis suur luulekogu (1819) „Lääne-Ida diivan “.
Kui teised romantilised luuletajad seadsid eesmärgiks pakkuda lummavat Ida-.eksootikat, siis Goethe huvi Hafizi vastu oli filosoofilist laadi
Kuigi Goethe nimetas oma luuletsükli „diivamiks“ (pärsia k „kogu“), kasutas ta seal saksa rahvaluulele omaseid nelikvärsse ja ei püüdnud teha Ida-ainest valitsevaks ega Ida Läänele vastandavaks.
Selle teose kogu 12 tsükli (raamatu) on kesksel kohal on luuletaja, kelle rolli üle Goethe pikemalt mõtiskleb. Tema ideaalis on luuletaja tark, vabameelne isiksus, kes kuulub kõrgema vaimu väljavalitute sekka.
Erinevalt oma kaasmaalastest romantikutest hoidus Goethe ülemäärasest müstikast ja irratsionaalsusest . Üsna tihti on tema selleaegses luules aforistlikke ja humoristlikke jooni maandamaks paatost. Luuletuses „Eelmaik“ vihjab Goethe, et kui kaunis uus noorus paradiisis ka ei ootaks, on vaja nooruslikku eluindu ja armastust juba siinpoolses elus.
Üldse laienes Goethe hilisluules filosoofiline rõhk. Goethe jäi elukõiksust ja inimest selle osana jaatama elu lõpuni.
Johann Wolfgang Goethe suurteoseks sai „ Faust “, mille I osa ilmus 1808. aastal ja äratas laia tähelepanu. Kakskümmend aastat hiljem oma kõrges eas jätkas ta selle teose kirjutamist. II osa valmis vahetult enne kirjaniku surma ja avaldati postuumselt aastal 1833. Neid kahte osa vaadeldes leiame sealt nii mõnegi erinevuse. Esimene osa oli emotsionaalne ja lüüriline, teises osas oli näha intellektuaalset küpsust.
„Fausti“ saamislugu oli pikk. Filosoofiline haare kumab siiski läbi alates I osa lõpuleviimisest. Siin üritas kirjanik luua sünteesi kogu varasemast filosoofilisest ( draama ) luulest . Teema arendamisel inimelu tähendusest sai Goethe antiiksest tragöödiast, Dantelt, Shakespeare ’lt ja mitmeltki teiselt kirjanikult. Ta pöördus ka Saksamaalt pärit legendide juurde ja lõi „ Faustis “ sügavalt rahvusliku suurteose. „Faust“ ei mahu päriselt näidendi žanripiiridesse teose mahukuse ja keerulisuse tõttu. Selles teoses puudub jaotatus vaatusteks, vahelduma on pandud erinevaid värsivorme. Oluline koht on teose mitmehäälsuses ja seepärast on see ka raskesti tõlgitav.
Sel ajal oli Goethe sissevõetud klassikalisest ideaalist ja sellest lähtudes tõi kirjanik suurteosesse antiikdraama eeskujul arvukaid koore. Koorid on pandud mitte ainult jutustaja osasse vaid nad on ka tegelased, kes sündmusi aktiivselt mõjutavad. „Faust“ on realistlikult kujutatud olustik , kus tegelased segunevad fantastiliste kujunditega.
„Fausti“ üldine ülesehitus meenutab Dante „Jumalikku komöödiat“.
Teoses teeb Goethe tegelaste läbi kriitilisi üldistusi ühiskonnaelu ja poliitika kohta. Ta annab fantaasiale voli ja läbi allegooriliste tegelaste toob esile elukülluse ja vaatepunktide paljususe.
„Fausti“ lõppvaatuses toob Goethe välja, et ka õilsast püüdlusest ajendatud loov tegu nõuab ohvreid ning selle kaaslasteks maises elus on peaaegu vältimatult inimlik valu ja mure.
Lõpuks tunneb peategelane Faust ülimat õnne ja oma elukohuse täitumist. Mefistofelese lootus saada pärast Fausti maist surma tema hing endale aga jääbki täitumata.