puuviljadega müslit koos jogurtiga. Putru soovitan proovida ka näiteks jogurtiga (muidugi mitte tatart, tatar on hea nätiteks hapukoorega) või siis natukese moosiga, oleneb kuidas endale rohkem meeldib. Kõrvale kohv/tee meega või vett Variant 2 200g kodujuustu ükskõik siis kuidas soovid süüa seda + 60-75g kuivainena putru/ kaerahelbemüslit puuviljadega Variant 3 3-4 muna, kõrvale 4 viilu täisteraleiba või sepikut, koos juustuga Kõrvale ikka kohvi/teed või vett 2.Söök Variant 1 200-250g kodujuustu. Kui teed magusana, nt koos banaani ja rosinatega või õuna ja kaneeliga, siis rohkem midagi pole vaja. Kui sööd soolaselt ( paljalt või tomati/kurgiga nt) siis võid kõrvale süüa 2 viilu täisteraleiba või sepikut koos juustuga Variant 2 200-250g kanafileed(võib olla ka kalkunifilee/ korralik seafilee) ning korra nädalas võiks süüa ka forelli/lõhet kui võimalik.
Töö, aga edenes ja linarehed said pekstud. Hiljem tulid naistele ja tüdrukutele veel ketramis ja kudumistööd. Meestel tulid aga puuraiumispäevad, haotegemine ja tarbepuude raiumine. Viimase suvepäeva kõrval oli Mihklipäev ka esmimeseks talvepühaks, nagu Maarjapäev oli esimeseks kevadpühaks. Kui Mihkipäeva ei peetud, tuli hunt järgmisel aastal loomadele kallale , ka vili ei kasvanud. Mihklipäeval tapeti talus lambaid, keedeti verikäkki, tehti õlut ja küpsetati sepikut. Ennevanasti viidud pool sepikut toapeale Tõnni vakka, tänutäheks Tõnnile, põldude ja karja haldjale, kes oli lasknud viljal põllul kasvada ja loomadel karjamaal ja koplis priskeks ning rammusaks minna. Tõnni tunti peamiselt Lääne Eestis, rohkem küll Vändra kandis, kus teda veel Vändra küünlaks kutsuti, sest vakas pidi olema ka vahaküünal. Kana ja kukeliha olnud hingedele viidavaks toiduks. Mõnelpool kodumaal ohverdati põldude ja karja haldjale mihklipäeval kukk
EESTI RAHVUSTOIDUD Eesti rahvustoidud on 19.sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroad. Üks tähtsamaid sööke on rukkileib, mis muutus omamoodi sümboliks ja musta leiba hinnatakse tänini. Lisaks leivale küpsetati karaskit, sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teravilja toit on ka kama, mida vanasti söödi hapupiimaga, kuid tänapäeval süüakse seda ka jogurti või keefiriga. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kaalikas, kapsas ja naeris. Kartul muutus eestlaste söögilaual väga oluliseks 19. sajandi lõpupoole. Munapuder ja keedetud munad olid pühapäevatoit, üldiselt olid munatoidud haruldased. Joogiks tarvitati hapupiima ja
vastab 12. oktoober. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Keelud Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud. Mihklipäev teiste maade rahvakalendris Inglismaa Inglismaal ja Walesis oli mihklipäev üks
tarbjate arv d. e. f. g. 5. Miks nimetatakse turuhinda majanduse tasakaalustajaks? Kuna turuhind on põhiline mille järgi hakatakse edasi hindu panema. 6. Tooge näiteid kaupadest, mis on sinu jaoks väheväärtuslikud ehk inferioorsed. Kunstlilled,kommid,ajakirjad,raamatud,küpsised,kala. 7. Valige oma kodusest majapidamisest vähemalt kolm näidet asenduskaupade ja täiendkaupade kohta. Saia asemel ostame meie sepikut. Poes moosi asemel teeme ise moosi. Vorsti asemel sööme sinki. Vali õige variant, põhjenda oma vastust 1. Kui tarbijad ootavad suhkru hinna tõusu, siis suhkru nõudlus suureneb, kuna inimesed arvavad et hind kallineb veelgi või toodet ei jätku ja siis peab palju ostma suhkrut kokku ja inimesed teevad ka moose, kuhu läheb palju suhkrut. 2. Kui suhkru tarbijate arv väheneb, siis suhkru nõudlus väheneb, kuna inimesed ei osta
Eriti Lõuna-Tartumaal ,aga ka mujal Lõuna-Eestis keedeti odratangu-või odrakruubiputru.Siit pärineb pudrupäeva nimetus.Saaremaal küpsetati leiba (siis leib ei lähe sel aastal hallitama).Üks leib pandi hoiule ning anti karjalaskepäeval loomadele,et nad terved ja kurja silma eest kaitstud oleksid.Mitmel pool oli kombeks leivatükke kaussi murda,lihaleent peale valada ja siis seda nn rasvaleiba süüa.Lõuna-Eestis küpsetati odrajahust karaskit,sepikut .Võrumaal ka väikesi kakukesi ,Ida-Eestis nisu-,odra sõi kaerajahust pliine.Tänapäeval küpsetatakse nisujahust vastlakukkleid ,kusjuures retsepti kohaselt tuleb jahtunud kuklil pealt tükike koorikut lahti lõigata, lõikekoht vahukoorega katta ning koorik selle peale tõsta . Et peres ikka sealiha jätkuks ,pandi seajalad odrakruupide ja ubade või hernestega,mõnel pool hapukapsastega koos keema.Hiiumaa erijoon on keeta supp sea või veise rinnatükiga
Kui 1990 aastal toodeti 151 tonni, siis 2007 ainult 74 tonni saia ja leiba. See näitab selgelt, et leiva osakaal meie toidulaual on sootuks teise tähenduse saanud. Varasemalt osteti leiba kõhutäiteks, täna on selle osatähtsus meie toidulaual vähenenud. Leiba ostetakse põhitoidu kõrvale. Viimane tervisekäitumise uuring näitab, et 28 protsenti rahvastikust ei tarvita üldse rukki- ja teraleiba, ning sepikut või terasaia ei söö 67 protsenti.(http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/tarbija/leiba- suuakse-jarjest-vahem-valja-veetakse-rohkem?id=69906099) Eesti leivatööstusele annab praegusel ajal suurt hoogu eksport. Peamisteks sihtturgudeks on Soome, Rootsi, Läti, Leedu ja Venemaa. Leibur ekspordib 45% oma saia- ja leivatoodangust, mis on üpris suur maht. Leiba, saia ja pagaritooteid eksporditi 2014 jaanuarist juulini ligi 16 000 tonni jagu, kokku 24,8 miljoni euro eest
IDAEESTI JA SETOMAA IDAEESTI KÖÖK • Valmistati nii juuretiseleiba kui ka sepikut, saia ja karaskit • Putrudest oli kõige sagedamini laual kruubipuder ( kruubisupid) • Kartul oli toidulaua lahutamatu osa ( kartulipuder, kartulilkotletid) • Rohelised supid : oblika-, nõgese-, naadi-, rabarberi-, peedi- ja kapsalehtedest • Hapukapsasupp, hernesupp • Soolati seeni • Köögiviljadega keedetud sealiha – pühapäevatoit • Hakklihakaste, soolaliha • Söödi ohtralt kala ( silgud, räimed, siig, rääbis) • Munavõi IDAEESTI KÖÖK
ja tomat. 2. Suur Einevõileib Einevõileib on suur ja rikkaliku kattega. Aluseks on ovaalse kujuga sepik, mis on pooleks lõigatud. Määreks on pehme kitsejuust. Katteks on jääsalat, praetud sibul, kahte erinevat sinki ja õhukesed juustuviilud. Valmistamine: sepik tuleb määrida kitsejuustuga, peale panna jääsalat, röstitud sibul, sink ja viilutatud juust ja siis jälle jääsalat nin peale panna teine pool sepikut. Serveeritakse vahetult peale valmistamist. 3. einevõileib Aluseks on Tallinna peenleib. Määreks on peal soolane Keiju või. Aluseks on jääsalat, 3 kanafilee singi viilu. Kaunistuseks tomat, 3 kurgi viilu ja maitseroheline. Valmistamine: Leib tuleb määrida võiga, panna ilusti peale jääsalat, 3 singiviilu poolitada, tomati kübar peale ja 3 kurgiviilu ning maitseroheline. Serveeritakse vahetult peale valmistamist. 4. Rullvõileib Aluseks on ise valmistatud biskviitpõhi
suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp.
liituda mõne spordiklubiga või kehalist treeningut pakkuva teenusega nagu pallitrennid näiteks. Igapäevane kõndimine ning ka jalgrattaga sõitmine ei nõua raha ja on igale ühele kättesaadav. Peab ainult olema soov ja tahtmine seda teha ning seda lisada see oma päevakavasse. Esimene korrus: teraviljasaadused ja kartul Esimesel astmel on teraviljasaadused ja kartul, mida on soovitatav tarbida 8-13 portsjonit päevas. Sepikut ja leiba 4-7 portsjonit, kus üks portsion on 30g; kartulit võib tarvida 2-3 portsjonit, üks portsjon kaalub 90g. Teisi teraviljatooteid nagu puder, pastatooted, helbed võib päevas tarvida 2-3 portsjonit, see teeb kokku umbes 2-3 dl'it. See aste on päevases toidus kõige suuremat portsjonite hulka märkiv märkiv tärkliserikaste toitude grupp. Teine korrus: puu- ja köögiviljad ning marjad Värskete köögviljade ja marjade söömine on väga oluline meile kõigile, kuna nendest saame
Rakvere Ametikool Tervislik toitumine Referaat Koostas: Merle Kaasik MT-12 2014 Rakvere Ametikool Toidupüramiid. Toidupüramiidi jälgides on lihtsam igapäevaselt vajalikud toitained kätte saada. Esimene põhikorrus tärkliserikkad toiduained: teraviljasaadused ja kartul ( nt. 1 viil rukkileiba, 1 dl putru, 3 spl helbeid, 1-2 viilu sepikut ). Teine põhikorrus puu-, köögiviljad ja marjad (ka mahlad, nektar, kuivatatud puuvili) ( nt. 100 g puu-, köögivilja või salatit, 2 dl mahla, 2 dl marju, 15 g kuivatatud puuvilju ). Kolmas põhikorrus piim ja piimatooted (jogurt, kohupiim, juust) ( nt. 1 2 dl piima või hapendatud piimatooteid, 100 g kohupiima, 80 g kodujuustu, 20-35 g juustu ). Liha, kala, kana, muna (eelistada kala, väherasvaseid lihatooteid) ( nt.
sagedast ussidega kohtu Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus see tähendas talvist toidupuudust
Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega. Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas. Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat
selles on umbes kolm korda rohkem rauda kui valges lihas. Toitumine teisel eluaastal Kõige paremini kohaneb laps uute maitsetega teisel eluaastal, kui kõik uus on põnev ja ahvatlev. Väikelaps peaks sööma koos perega, sest ta on juba harjunud mitmekülgse toiduga. Teisel eluaastal on lapse jaoks see, kuidas süüa, sama oluline kui see, mida süüa. Kiudaineterikaste toitude esindajaks on leib. Peab harjutama last söma leiba ning sepikut ja samas ka putrusid. Köögiviljad sobivad põhitoiduks ka hautatult või keedetult. Vahepaladena sobiksid aga paremini toored juurviljad. Kindlasti peaksid igapäev kättesaadavad olema puuviljad. Liha peaks olema lapse menüüs üle päeva või vähemalt kaks korda nädalas. Kindlasti tuleks meeles pidada, et lapsel ei ole veel purihambaid ning liha tuleks peenestada. Lihast saab laps rauda, mis on vajalik vere punaliblede jaoks.
riidekapp ja kummut. Ka pulmakombestikus asendus kirst kapiga, mille pidi pruudile kaasavaraks tellima tema isa. Uus mööbel paigutati elukambritesse, rehetuppa jäid vanad ja viletsamad asjad. (3) Talurahva toit Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga . Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa
pulmaleib, mis oli ümmarguse kujuga, kuid paikkonniti erines valmisviisi poolest. Pulmas söödi rohkest suitsusinki, küpsetatud ja keedetud liha, sülti, tanguvorsti, lihasuppi klimpidega, kala, kartuleid, kapsaid, kohupiima jm. Magustoiduks on üldiselt tehtud õllesuppi. Suure rahvahulga toitmine nõudis palju toiduained, kuna pulmi peeti mitte vähem kui kolm päeva. Seepärast oli üldiseks tavaks, et iga pulmaline tõi kaas nn. pulmakoti, mis sisaldas leiba, sepikut, suitsusinki, kala, karbiga võid, kohupiima, sõira jm. Varrudel ja matustel olid üldiselt samad toidud nagu pulmadeski, puudusid ainult kindlad lõputoidud. Loomulikult sisaldab raamat veel hulga retsepte vanadest aegadest. Kuid selline oleks siis lühiülevaade antud raamatust. Ning ma loodan, et leidsite ka midagi huvitavat enda jaoks nendest vanade aegade toitumiskommetest. Iga tahes mina sain nii mõndagi huvitavat siit teada.
Tänapäevaga ei ole see traditsioon väga muutunud, tehakse vastlakukleid ja kõige enam ka hernesuppi seajalgadega. Lähemalt uurides sain palju teada, et on veel väga mitmeid erinevaid toite, mida sel päeval söödi. Tuhkapäev- (liikuv püha, 40 päeva enne ülestõusmispüha) tuhkapäeval pidi ahjule ikka labidat näitama, s.t pidi midagi küpsetama. Siis ei läinud leib suvel hallitama. Küpsetati mitmesuguseid kakukesi: odrakaraskit, odrajahust kukleid. Küpsetati ka sepikut pärmiga. Tehti odrapulli tuhkapulli, mis küpsetati koldes tuha sees, hoiti alles kuni karja väljalaskmiseni ja söödeti siis loomadele. Populaarseteks toitudeks olid: räimesupp, silgusupp tangudega, keedetud värsked räimed, hautatud räimed hapukoorekastmes, odrajahupuder, odrajahukäkid, odraleib, kanepitemp odra- või nisujahuga, silgupannkoogid, võipiima pannkoogid. Ka selle
Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja neid peksti puust kootidega. Mihklipäevaks, 29. septembriks, kui lahkus suvi ja loodus valmistus talve vastuvõtuks, tapeti talus lambaid, keedeti verikäkki, tehti õlut ja küpsetati sepikut ning pererahvas pidas koos suiliste ja sulastega pidu. Suilistele maksti nende palk välja. Mihklipäevaga lõppesid ka karjalaste aasta ning naiste välistööd. Kari jäi lauta ja neile anti põhk ette. Mihklipäevaks pidi olema kartul võetud ja kõik põllutööd lõpetatud. 19. sajandil ei olnud Eestis veel tänapäevased mõõtühikud välja arenenud. Mõõtmiseks kasutati erinevaid käepäraseid vahendeid. Tuntumad pikkusmõõdud olid küünar, milleks oli
Toidurühmad Toiduvaliku lihtsustamiseks on jagatud toiduained 6 rühma: 1.Köögiviljarühm sisaldavad palju kiudaineid ja seal leiduvad süsivesikud imenduvad aeglaselt. Kartul siia rühma ei kuulu, kuna sisaldab palju tärklist. Kuivatatud oad, herned ja mais sisaldavad rohkesti süsivesikuid neid võib süüa 25-30g korraga. 2. Leivarühm (kartul, teravili). Toiduvalikut hõlbustab leivaühiku süsteem (LÜ)=10-12 g süsivesikuid. Nt. 1 viil leiba, 1 viil sepikut, 100g kartulisalatit, 2 spl keedetud riisi, 2 spl müsilt. Saavutamaks head kontrolli diabeedi üle on vaja teada kui palju on toidus süsivesikuid ja jaotada see kolme söögikorra ja kolme vaheeine vahel. 3. Puuviljarühm Koosneb puuviljadest ja marjadest. Süsivesikuterikkad toiduained. Ühel toidukorral on soovitav süüa üks portsjon puuvilja, päeva jooksul 2-3 korda. Mahlad võib lahjendada veega. 1 LÜ= 1 keskmine õun, 1/2 banaani, 100g marju, 1 pirn, 15g rosinaid 4
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp.
Üleval kondiitris on suur ruum kus asuvad külmkapid,kus hoitakse valmis toodangut ehk torte ja plaadikooke. Igal ühel on oma laud kus ta siis paneb tordi või plaadikoogi kokku ja kaunistab. 1.2 Toodangu sortiment ,kogused Eesti Leivatööstuse toodang jaguneb üldiselt kolmeks. Peamine on leiva-saia valdkond. Hetkel toodame 9 sorti 6 leiba, 4 sorti saia ning 1 sorti sepikut. Leibade osas teeme rukkileiba, kroovleiba, peenleiba, teraleiba ning musta leiba. Saias teeme lisaks klassikalisele saiale ka suhkurvaba saia.Sepikule annavad lisaväärtust valmistamisel kasutatud rukkikroovjahu, kaerakliid ning tatrajahu. Kaerakliid aitavad alandada vere kolesterooli taset ning kaalust alla võtta, kiudaine soodustab seedimist, puhastab organismi, aitab vabaneda jääkainetest. Tatrajahul on kõrge kaaliumi, fosfori, raua ja tsingi sisaldus, sisaldab ka P-vitamiini
Sanditamine lõpetati peoga või mardipulmadega,kus keskseks oli mardinoorik ja tema peigmees.Pidu peet kas viimaseks käidud talus või külakõrtsis.Seal söödi ära kõik kostiks saadud toiduained ja jagati muud annid.Maha võeti ka maskid.Mõnikord peeti selliseid pulmi mitu päeva. TOIT Mardipäevaks tapeti mõni loom,küpsetati vorsti või verekäkki,pruuliti õlut ja küpsetati karaskit,et jätkuks oma perel süüa ja ka martidele anda. Mardipäeval söödi ka sepikut ka kartuleid ja muud talutoitu. Vanaks mardipäevatoiduks on ka seapea keedetud naeriste või kaalikatega. Laual olid ka kali,õlu,mesi ja õunad. VANASÕNAD JA RAHVALIKUD ÜTLEMISED Mart ja Mihkel on vennad ja Kadri nende õde. Mardi-,mihkli-ja kadripäev on ühel aastal alati ühel ja samal nädalapäeval. Kui mardipäeval on udu,siis jõuludeks hanged. Mart ripsib riidega,kadri kapsib kasukaga. Ilmad on nüüd juba muutlikud ja külmad.
külalidtele pakkuma meile eriti iseloomulikke toite: leiba ( magushaput rukkileiba, hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut). Eesti toitlustus- ja turismiettevõtted on võimelised pakkuma rohkem kui kahtsadat toitu, mida oma rahvustoiduks peame. 5 Eesti toidukultuuri areng ja toidupärand Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19.sajandi teist poolt on üsna napilt
sellest ¾), siis kuuekümnendatel tarvitati neid vaid 200-400g päevas ja saia osakaal tõusis kuni pooleni, hakati rohkem maiustama kondiitritoodetega. Üheksakümnendatel tõusis uuesti leiva-saia ning putrude tarbimine, kuna loomsed toiduained kallinesid märgatavalt. Eesti täiskasvanud elanikkonna tervisekäitumise uuringust (A. Kasmel, A. Lipand ) selgus, et 1996. aastal sõi rukkileiba iga päev 91%, saia 84% ja sepikut 12% inimestest. Enamus neist (69%) sõi 1-4 viilu rukkileiba päevas, ainult 16% tarbis 5-6 viilu ja üle 7 viilu leiba vaid 6% elanikest. Miks on siis leib nii oluline? Tänapäeval saame me leivast kolmandiku toiduenergiast ja kolmandiku valgu ja süsivesikute kogusest. Leiva tarbimise vähenemisega on oluliselt halvenenud organismi varustamine B-rühma vitamiinidega (2-3 korda vähem B1- ja B2- vitamiini kui kolmekümnendatel aastatel), vähem saame olulisi mineraalaineid
lid, pannkoogid, rasvapirukad, friikartulid jm). Ka köögiviljades; tselluloosi jt mitteimenduvaid kiud- 10 vere suurenenud KoLesterooLisisaLdus aineid on täistera- ja jämejahutoodetes, kaerahel- vestes, müslisegudes, nisukliides, ubades, hernestes, kapsas jt köögiviljades. Mõned pähklid ei tee paha. · Eelista leiba ja sepikut ning putrudest tatra- ja kaera- helbeputru, suurenda täisteraleiva ja täisteratoodete osa toidus. · Söö rohkelt naturaalseid antioksüdante (flavonoi- de) sisaldavaid toiduaineid. Nende allikaks on nt puu- ja köögiviljad (paprika, õunad, sibulad, brok- koli jt) ning tee (eriti roheline, vähem must tee). · Söö iga päev puu- ja köögivilju ning marju ka too- relt. Eelista aurutamist ja kiiret kuumutamist, et vältda vitamiinide väljutamist keeduveega
Toidurühmad Toiduvaliku lihtsustamiseks on jagatud toiduained 6 rühma: 1.Köögiviljarühm sisaldavad palju kiudaineid ja seal leiduvad süsivesikud imenduvad aeglaselt. Kartul siia rühma ei kuulu, kuna sisaldab palju tärklist. Kuivatatud oad, herned ja mais sisaldavad rohkesti süsivesikuid neid võib süüa 25-30g korraga. 2. Leivarühm (kartul, teravili). Toiduvalikut hõlbustab leivaühiku süsteem (LÜ)=10-12 g süsivesikuid. Nt. 1 viil leiba, 1 viil sepikut, 100g kartulisalatit, 2 spl keedetud riisi, 2 spl müsilt. Saavutamaks head kontrolli diabeedi üle on vaja teada kui palju on toidus süsivesikuid ja jaotada see kolme söögikorra ja kolme vaheeine vahel. 3. Puuviljarühm Koosneb puuviljadest ja marjadest. Süsivesikuterikkad toiduained. Ühel toidukorral on soovitav süüa üks portsjon puuvilja, päeva jooksul 2-3 korda. Mahlad võib lahjendada veega. 1 LÜ= 1 keskmine õun, 1/2 banaani, 100g marju, 1 pirn, 15g rosinaid 4. Piimarühm
valke ning vähem taimseid, nemad võiksid suurendada just taimsete valkude tarbimist. Head loomsete valkude allikad on linnulihas, punases lihas, kalas, munades, piimas, madala rasvasisaldusega juust, tofu. Loomsed valgud on tihti samal ajal suure rasvasisaldusega. Terviseriskide vähendamiseks on oluline vältida liha liigset tarvitamist valgu allikana. Piisavalt taimseid valke saab tarvitades igapäevaselt täisteraviljatooteid (leiba, sepikut, pastatoite). Valguallikad on tavaliselt ka väga head B-grupi vitamiinide, raua ja foolhappe allikad. Kui rasedal on probleeme kehakaaluga tuleks silmas pidada, et tema menüüs oleks vähem sahharoosi ja rasvu ning rohkem valku. Tihti soovitatakse raseduse ja imetamise ajal suurenenud toiduenergia vajaduse kompenseerimiseks süüa iga päev tavalisele toidule lisaks 100 g leiba, mis on hea valguallikas, sest sisaldab ühtlasi ka 7g valku ning katab seega ka lisandunud valguvajaduse.
Üks tähtsaid rahvakalendri tähtpäevi septembris on mihklipäev 29. septembril. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni. (http://et.wikipedia
klimbid ja lambaliha). Õhtul mängis Kustas pilli ja kõik tantsisid. Ta läks Tooni käest küsima, ega lärm teda ja last ei sega ja kutsus teda ka tantsima, kuid Tooni ei tulnud. Külalised lahkusid alles hilisööl. Kui kõik olid läinud, kutsus Jüri Kustase tagakambrisse ja rääkis, et ta peaks endale naise võtma ja mitte teiste abielunaistega jändama (selge vihje Hildele) ja et see vaigistaks ka külajutud. Siis pani ema Kustasele Võrkele viimiseks kaasa pool sepikut ja teel Võrkele mõtles Kustas, et ta peab Hildega tõsiselt rääkima, et ta ei saa teda Võrkele tuua. Ka Hilde arvamus rasedusest osutus valeks, niiet kohustusi Kustasel polnud. Küünlakuus mindi jälle hülgejääle. Seekord tuli Kustasele jahikaaslaseks lisaks Kalamaja Priidula ja Tursa Simmule veel Kaarel ja mindi sama paadiga, mis kord mehed Läti randa viis. Jälle tehti jäälaager, kuid hülgeid oli see talv vähem. Ühel pimedal hommikupoole ööd ajal ärkasid mehed mürina peale
Külmi jooke liigitatakse nende valmistamiseks kasutatud toorainete ja valmistamise tehnoloogia järgi: Mahlajoogid Morsid Limonaadid Jäätisega joogid Kaljad Piimajoogid Keefiri- ja hapupiimajoogid Boolid Kohvi- ja teejoogid Alkoholiga joogid. LIHTSAMAD PAGARITOIDUD PÄRMITAIGEN Pärmitaigen on odav, tervislik (eriti, kui kasutada täisterajahusid ja võimalikult tumetaid jahusid) Pärmitaignast küpsetatakse saia, sepikut, stritslit, kringlit, plaadisaia, kukleide, väikseid kohvisaiu, väikesi ja suuri kaetud ja katmata. Pärmitaigna toorained: Presspärm või kuiv pärm Sooja vett/vedelikku Nisujahu Soola LIIVATAIGEN Muretaigna põhiretsepti järgi valmistatud magusat taigent nim. liivataignaks. Liivataignast võib vormida väga erineva kujuga koogipõhju, kaunistuselemente tortidele, korvikesi jne. Mida õhem on liivataignapõhi, seda parem ta on. Liilataigna koostisosad: Või
lõppepudruks. Samuti pühapäeval ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks laupäevaks ja kolmapäevaks. Odratoidud kuulusid ka mitmete kalendritähtpäevade juurde, nt tanguvorst oli kindel jõulutoit. [] Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või hapupiima kuid ka vere, verevorstide keemise leeme või supivedeliku sisse, mis tegi taigna kohevamaks. Jämedast nisujahust või odrajahust tehti õllepärmiga kergendatud sepikut. Mulgimaal oli sellele lähedane rõõsa piima või koore sisse tehtud taignast rõõsk, Kagu-Eestis vatsk, kuhu lisati ka lihatükke, seeni, tanguputru. Kõik need leivad olid aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida tehti pidupäevadeks või tähtpäevadeks, pühapäevaks või laupäeva õhtuks. [] Pudrud ja leemed (supid) olid samuti tavalisemad igapäevased toidud. Tanguleemele lisati ka piima, naereid, kaalikaid. Tangupudrule pekitükke, rasva, piima, herneid, ube, kapsaid jm
tärkliserikast toiduainet - värske varane kartul, täisterapasta, pruun riis või tatar. Kui tegemist on segatoiduga, näiteks vormiroaga, võiks segutoit moodustada poole ja köögiviljad teise poole taldrikutäiest. Sõltuvalt sellest, kui suur on praes või supis sisalduv süsivesikute kogus ning kas põhisöögile lisaks on plaanis süüa ka magustoitu, võib menüü ühtlustamiseks juurde lisada täisteraleiba või sepikut. Oode. Päeva jooksul söödavate oodete valikul tuleb arvesse võtta veresuhkrunäitusi, insuliini toimeaega ja füüsilist koormust. Oodete ajal võiksid söödavad toidukogused sisaldada 10-20 g süsivesikuid. 21 Hilisõhtune oode, kui see on vajalik, võiks olla kergesti seeditav, rohke kiudainetesisalduse ja madala GI-ga - köögiviljad, teatud puuviljad, täisteraleib, sepik
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp.
et edasi liikuda oma äriga 8 PUUDLIK SPETSIALISEERITUS 1) Ettevõttel ei jätku vahendeid, tööjõudu, masinaid, seadmeid. Tegutsetakse ainult ühel tegevusalal, ei ole võimalik soetada teisi masinaid, mille abil saaks toota tooteid, mille üle on turul nõudlus. Kui kaup läheb väga hästi, siis saab ühe asjaga läbi, küpsetatakse ainult leiba, hakatakse tahtma sepikut, saia. 2) Piiratud vabadus, pikad tööpäevad. Tööpäeva lõpus võetakse kokku, mida osteti ja kui palju Nädalas kuni 50 tundi 23% ettevõtetest 60-69 tundi 28 % ettevõtetest 80 ja rohkem tundi 12 % ettevõtetest Ma võin jääda ilma oma varast, risk on olemas. Kardetakse minna puhkusele, äkki juhtub midagi. 3) Bürokraatia, paberitöö Vabanduseks tuuakse, et mul on vanaema, kes võib kirjutada valesti, tegelikult ei juhtu midagi (elektriarve).
Neid 8 tavaliselt väikeseid tavandileibu on sageli nimetatud kakkudeks. Tehti ka mitmesuguseid erileibu, Lõuna-Eestis kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu, peki- või lihatükke, porganeid, soolakala jne. Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille tainas segati peti, rõõsa või hapupiimaga, kuid ka verega. Jämedast nisujahust, osalt ka odrajahust tehti õllepärmiga kergitatud sepikut. Peale leiva olid kõige tavalisemad igapäevased toidud mitmesugused pudrud ja leemed (supid). Tatrakasvatusalal Lõuna-Eestis ja Peipsimaal söödi ka piimaga keedetud tatratanguputru. Veidi vedelam puder kört. Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu-, vahel harvemini jahuvorstid, mida söödi eriti jõuluajal. Põhja- Eestis ja saartel, aga ka Setumaal söödi laialdaselt verelisandita valget vorsti. Traditsiooniliseks toiduks olid ka
Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega. Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas. Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat
LEIBA VÕIB SÄILITADA MITMETI. PABERKOTIS jahtub leib aeglasemalt ja koorik püsib krõbe. KÜLMKAPIS vananeb leib "keemiliselt". Koorik imeb sisust vett ja kaotab rabeduse, sisu mureneb. KÜLMUTAMINE peab toimuma lühiajaliselt. Soovitavalt viilustatult ja söögikorra jagu portsjonitena. Külmutatud leiba võib kuumutada mikrolaineahjus. RÖSTIMINE annab leivale aroomi ja rabedust. KILES säilib leib 3-4 päeva. Saia ja sepikut on soovitav osta ühe päeva tarbeks. Säilitada on otstarbekas paberkotis või perforeeritud kiles. Kui kilekotis on märgata veepiisku, siis on soovitav jätta kotisuu mõneks ajaks lahti. HEALE LEIVALE HEA LEIVANUGA! Hea leivanuga on hambulise teraga ja umbes 20 cm pikk. Tera peab olema piisavalt õhuke, et kergelt saagides saada õhuke ja sileda pinnaga leivaviil, mis ei pudene. Väga värsket leiba on raske lõigata.
koguaeg korjama, ka kaevatud kraavid ummistuvad koguaeg, Andresel tunne nagu peaks kõike otsast peale tegema igal aastal ja nii surmani välja XXVII - sündis uus poeg, nimeks sai Ants - Andres ja Mari vaidlevad, kumb ennem korda teha ja valmis ehitada kas laudad või aidad - hakati õlut tegema, tehti ka liigsed lambad lihaks, tapeti ka sigu - nelipühad Eesperes pidid tänavu eriti pidulikud olema varrude tõttu, lisaks erinevale lihale ja õllele küpsetati saiu, sepikut, leiba, vorsti, sülti - lapsed said esimesel pühal koju jääda ega pidanudki karja minema - Varrulisi oli kutsutud suur hulk, isegi Oru Pearu oma pere ja sulase ning tüdrukuga - lapse ristijaks tuli köster kohale, rahvast oli nii palju, et ei mahtunud ühte tuppa äragi, pühatalitus oli ilus, pärast istuti pikka pidulauda - lauas jutustati, vaieldi, naerdi, lauldi - ka Pearu suutis tempe teha, võttis endalt rätsepa õmmeldud püksid jalas ja pani need talle
odrakaraskit. Tüdrukud hkkasid uuesti saepuru viima. Kui Mari teada sai lubad ta Andresele mitte öelda. Mari ei lubanud eriti palju viia sest neil endalgi vaja XXVII Maril ja Andresel sündis järgmine poeg, Ants. Loomadega oli häda, sest nad surid üksteise järgi. Mari arvas et nende naabrinaine on nad ära nõidunud või posinud ja et too käib öösiti midagi nende loomadega tegemas. Eesperes hakati pidama varrusid. Varrudeks tehti veel saia, sepikut ja magushaput leiba. Õhtul hakkasid aga mehed vaidlema köstri kõne üle. Järgmisena juhtus juba nii et Pearu viskas rätsep Taarile tema tehtud püksid pähe ja käis palja tagumikuga ringi ning ütles et ta palkab endale uue rätsepa. Pearu käskis oma naisel koju pükste järgi minna. Köstrile toimunu kohe üldse ei meeldinud ning ta tahtis sealt lahkuda, kuid otsustas natukeseks ikkagi jääda. Külanaistele tegi aga see pahameelt et Pearu püksteta ringi käis. Nii
täpsust ning korrektsust, kaunistatakse hoolikalt. Üheks eineks valmistatakse 4- 5 liiki, selleks kulub 100 g võileivaalust, 40 70 g määret ning katteainet 100 140 g. Serveeritakse kohe. Torn- ehk püramiidivõileivad: tornvõileivad koosnevad ülestikku pandud ja tiku või vardaga kinnitatud üht või mitut liiki võileibadest. Et püramiidid kaunimad jääks ja püsti seisaks, peaksid võileivad olema erineva suurusega. Tornvõileivad aluseks kasutatakse leiba, saia, sepikut või kõiki neid koos. Katteks valitakse kuivemaid toiduaineid, et üks võileib ei rikuks teise maitset. Kilu, heeringa ja teiste niiskette katteainete peale asetatakse munaviil või salatileht, et neile asetatud võileib ei saaks maitset. Igale sööjale arvestatakse 1 torn, mille jaoks kulub võileivaalust 100 200 g, määret 20 25 g ning katteainenet 120 150 g. Kihilised võileivad ehk klassikalised inglise teevõileivad: koosnevad kahest või mitmest
Uuteks esemeteks olid ka tekstiilid. Võeti kasutusele lina ja padjapüür ning korralik tekk, aknakaunistused, seinavaibad, väiksemad põrandavaibad. Tikandid olid moraliseerivad, virkusele ärgitavad, vanasõnad. Kell valdavalt seinakell esialgu oli vaid iluasi. Seltsielu tähtsamaks muutumisega, muutus ka kell tähtsamaks. TOIDUMAJANDUS Toiduained olid valdavalt enda kasvatatud. Leib oli endiselt tähtsaim toiduaine. Leib muutus puhtamaks rukkileivaks. Odrajahu. Sepikut tehti odrajahust. Pidulikumad toidud olid kõikvõimalikud vorstid. Lihasöömine oli ka suhteliselt harv. Toitumine erines kohati ka aastaajast: sügisel ja talvel söödi paremini kui kevadel ja suvel. Kuni 19. saj söödi 2x päevas: hommikul ja õhtul. 19. saj jooksul hakati sööma 3x päevas: olulisim toidukord oli õhtul. Hommikul söödi õhtusöögi jäänuseid. Kõrvale joodi suvel hapupiima ja talvel kalja
pärast mihklipäeva aga on huntidel see luba jälle käes. Kui karja koju aeti, vaadati, kas loomadel on kõrsi suus. See oli märgiks, et talvel tuleb karjasöödast puudus. Mõnel pool jälgiti tuule suunda. Kui tuul on lõunast, siis puhub põhutulu Lapimaale ja loomadel napib toitu. Mihklipäeva toidud olid sügiseandidest: lihaga supp aed- ja juurviljaga ning klimpidega; küpsetati karaskit, sepikut, pirukaid. Võid jätkus toidulauale vaid suvel. Lõuna-Eestis öeldi, et jaanipäeval teretatakse võid ja mihklipäeval öeldakse hüvasti. Naisperele tähendas välistööde lõpu tärmin seda, et nüüdsest peale algab tubane ketrustöö. Mardi- ja kadrisandid ju lausa kontrollisid tüdrukute virkust ja lasksid lõngavihid ette näidata. Algasid ka tüdrukute ühised tööõhtud koguneti mitmest perest, koos oli lõbusam. Üksteiselt
o teiste antud hüvisega seotud hüviste hinnad (asenduskaupade ja täiendkaupade hinnad) o tarbijate maitse või eelistused o ostjate ootused o tarbijate arv turul · Asenduskaupu kasutatakse ühe ja sama vajaduse rahuldamiseks. Neid kasutatakse ühel ja samal viisil (näiteks: sai ja sepik). Asendushüviste korral ühe hüvise hinna tõus suurendab teise hüvise nõudlust. Nt. Kui saia hind tõuseb, ostetakse rohkem sepikut. · Täiendkaubad on kaubad, mida tarbitakse koos (näitaks: bensiin ja auto). Täiendkauba hinna tõus vähendab antud kauba nõudlust. Nt. Kui auto jaoks kasutatava bensiini hind tõuseb, väheneb autode nõudlus ja nendega ka sõitjate arv eelistatakse mõnda muud transpordi liiku jalgratast või ühissõidukit. · Normaalhüvised kaubad, mille nõudlus sissetuleku kasvades suureneb.
asju välja. Nii see asi sinnapaika jäigi ja sellest ei räägitud enam midagi. Eesperes hakati pidama varrusid. Selleks tuli muidugi palju õlu valmistada et ikka külaliste kurgud kuivama ei hakkaks. Andres valmistas seda väga hoolega, tahtis et kõik ikka korralik ja hea saaks. Varrudeks tuli ka loomi tappa et sülti ja liha saaks. Lastele eriti ei meeldinud see aeg, sest tihti olid siis verised looma kehaosad toas. Varrudeks tehti veel saia, sepikut ja magushaput leiba. Pidupäevalisi oli palju. Pühade talitus õnnestus ilusasti, isegi köster jäi rahule. Õhtul hakkasid aga mehed vaidlema köstri kõne üle. Järgmisena juhtus juba nii et Pearu viskas rätsep Taarile tema tehtud püksid pähe ja käis palja tagumikuga ringi ning ütles et ta palkab endale uue rätsepa. Pearu käskis oma naisel koju pükste järgi minna. Köstrile toimunu kohe üldse ei meeldinud ning ta tahtis sealt lahkuda, kuid otsustas natukeseks ikkagi jääda
välja. Nii see asi sinnapaika jäigi ja sellest ei räägitud enam midagi. Eesperes hakati pidama varrusid. Selleks tuli muidugi palju õlu valmistada et ikka külaliste kurgud kuivama ei hakkaks. Andres valmistas seda väga hoolega, tahtis et kõik ikka korralik ja hea saaks. Varrudeks tuli ka loomi tappa et sülti ja liha saaks. Lastele eriti ei meeldinud see aeg, sest tihti olid siis verised looma kehaosad toas. Varrudeks tehti veel saia, sepikut ja magushaput leiba. Pidupäevalisi oli palju. Pühade talitus õnnestus ilusasti, isegi köster jäi rahule. Õhtul hakkasid aga mehed vaidlema köstri kõne üle. Järgmisena juhtus juba nii et Pearu viskas rätsep Taarile tema tehtud püksid pähe ja käis palja tagumikuga ringi ning ütles et ta palkab endale uue rätsepa. Pearu käskis oma naisel koju pükste järgi minna. Köstrile toimunu kohe üldse ei meeldinud ning ta tahtis sealt lahkuda, kuid otsustas natukeseks ikkagi jääda
◦ väikesed võileivad ehk kanapeed, ◦ lihtsad võileivad, ◦ einevõileivad ehk à la carte võileivad, ◦ torn- ehk püramiidvõileivad, ◦ kihilised võileivad ehk klassikalised inglise teevõileivad, ◦ rullvõileivad, võileivatordid. Valmistatakse ka sooje kihilisi võileibu (hamburgereid) ja taskuleibu. Võileibade alustena kasutatakse: lihtjahust leiba, peenleiba, kuivikuid, näkileiba, sepikut, saia, kukleid, röstitud saiatooteid, mitmevilja- ja -seemnetooteid, magusaid ja soolaseid küpsiseid, keeksiviile, rahvuslikke küpsetisi, soolast ja magusat biskviiti, vahvleid jm Ühele sööjale arvestatakse ainult võileibadest koosneva eine korral kokku 100-150 g leiba, saia, küpsiseid. 135 Võileibade määrimiseks sobivad:
,,Miks sa oma raamatud ära müüd?" küsis Indrek. ,,Et toitu osta," vastas Lible. ,,Kas siis siin nii vähe süüa antakse?" küsis Indrek. ,,Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole," seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna ,,oma leivaga" -- sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga ,,vana" ja tema ,,tädi" andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad. ,,Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?" küsis keegi teiselt üle laua.
annaabi.ee 
