Rahvuspüha (0)

Rahvuspüha, mis on puhkepäev:

• 24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
  

Riigipühad ja puhkepäevad aastal 2014 on:

• 1. jaanuar – uusaasta
  
• 24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
  
• 18. aprill – suur reede
  
• 20. aprill – ülestõusmispühade 1. püha
  
• 1. mai – kevadpüha
  
• 8. juuni – nelipühade 1. püha
  
• 23. juuni – võidupüha
  
• 24. juuni – jaanipäev
  
• 20. august – taasiseseisvumispäev
  
• 24. detsember – jõululaupäev
  
• 25. detsember – esimene jõulupüha
  
• 26. detsember – teine jõulupüha.
  

Riiklikud tähtpäevad aastal 2014

• 6. jaanuar – kolmekuningapäev 
  
• 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev
  
• 14. märts – emakeelepäev 
  
• 11. mai, maikuu teine pühapäev  – emadepäev  (2015. aastal 10. mai)
  
• 4. juuni – Eesti lipu päev
  
• 14. juuni – leinapäev
  
• 23. august – kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev
  
• 14. september, septembrikuu teine pühapäev –  vanavanemate päev (2015. aastal 13. sept)
  
• 18. oktoober, oktoobri kolmas laupäev – hõimupäev (2015. aastal 17. okt)
  
• 22. september – vastupanuvõitluse päev
  
• 2. november – hingedepäev
  
• 9. november, novembrikuu teine pühapäev – isadepäev (2015. aastal 8. nov)
  
• 16. november – taassünni päev
  
• 14.märts – emakeelepäev
  

Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid.
Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga.
Keedeti rituaalseid toite, nagu ( tangu )putru ja sealiha , ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt
Jaanipäeval - Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Mardipäev - Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel , nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha . Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea . Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast.
Kardipäev - Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale.
Jõulutoidud
Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis , et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road . Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.
Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid , naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle.
Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes .
Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega.
Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas.
Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat. Aga ka pasteet , verivorstid, sült, lihatarretised, sink, soolaheeringas või ka heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat , saiakesed , kringel, tort , kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid ), aga ka kommi ja präänikuid. Erilise staatuse on säilitanud piparkoogid, mida ostetakse poest ja valmistatakse ise. Tänapäeval on võimalik valida erinevate vormide vahel, samuti on valida, kas teha suhkruvõõbad ise või osta poest.
Jookideks morss ja mahlad , õlu, vahuvein, viimasel paaril aastakümnel ka glögi. Kuna maitsvat õlut on tänapäeval laias valikus poest saada, siis suurte jõuluõllelaaride valmistamine, mis oli tavaline veel 1980. aastatel, on jäänud märgatavalt vähemaks. 20. sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele kanguse tõstmiseks ja pähehakkamiseks mõndagi hulka segati. Enamasti oli sekkapandav õllemeistri saladus .
Vanal ajal visati jõulukahja õlgedele, saunakerisele, kaevu, ja loomadele. Lääne-Eestis ja saartel käisid mehed õlut otsides , lauldes ja juteldes ringi veebruari alguseni.
Munadepühad - Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim . Saiad. Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati varem rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa. 19. sajandi eestlasele oli liha üldse harv toit, mistõttu lihatoitudega pühad olid igal juhul erilised.