Eesti pühad (0)

Vastlapäev on noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini. Vastlapäev on päev enne seitsmenädalast paastu. Et paastuajal olid keelatud lõbustused ja rammus toit, siis kasutati vastlapäeval juhust, et enne veel korralikult pidutseda ja süüa. Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk vastlaliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu.
Tõnisepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 17. jaanuaril. Tõnisepäeva peetakse talve keskpaigaks. Vanarahva tarkuse järgi pidi tõnisepäeval loomatoidust pool alles olema. Tõnisepäeval ei tohtinud kedrata: siis sead ei sigi ja lambad hakkavad "ümber käima". Ka kalavõrku ei tohtinud kududa ega parandada. Tõnisepäeval tuli treppi pesta, siis pidi peale talve rikkus majja tulema . Tõnisepäeva söögiks oli seapea (või seakõrvad): siis pidid sead sigima. Tõnisepäeva ilma järgi ennustati suvist heinaaega: tõnisepäeval kellaaeg 9-st 15-ni vastab suvel ajale 25. juunist 30. juulini ehk 1 tund tõnisepäeval tähendab 5 päeva heinaaega.
Madisepäevi on eesti rahvakalendris kaks. Sügisene madisepäev (21. sept) on nime saanud apostel Matteuselt, talvine (24. veeb) aga Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt.Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtu
Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra - ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Pärast mihklipäeva karja eriti välja ei aetud , kui veel aetigi, siis kariloomad ilma kelladeta ja karjane karjasesarveta. Usuti , et mihklipäevast on hundilluba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja. Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni .
Mardipäev on Eesti rahvakalendri tähtpäev 10. novembril. Hingedeaja sisse või lõppu jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võib-olla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Mardipäeval kehtis mitmete tööde keeld, eeskätt olid keelatud naiste lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas meeste välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi. Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide (st mardikerjuste) ehk martide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul.
Kadripäev. 10. sajandil kinnistus püha Katariina mälestuspäev 25. Novembrile. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd. Kadripäeva lahutamatu osa oli kadrisandiks käimine.Eestlaste jaoks on kadripäev olnud traditsioonirikas, näiteks pügati sel päeval lambaid ning oodati karjaõnne (ka vanasõna ütleb: Mart on üle maa, Kadri üle karja). Tüüpiline kadrirituaal nägi välja järgnev: kadripäevale eelnevalhanipäeval e. kadrilaupäeval mindi maskeerituna laulu ja pillimängu saatel küla peale käima. Uste taga küsiti tervituslaulu saatel luba tuppatulekuks. Luba saadud, usutleti pererahvast, esitati mõistatusi, lauldi, pritsiti vett ja visati vilja. Kui annid kätte saadud, lauldi tänulaulu ja minnes hüvastijätulaulu.
* Kadripäeval ei tohtinud kedrata, õmmelda, kududa, lambaid niita, metsloomi küttida.
* Kui kadripäeval tuleb võõras meesterahvas majja, siis lambad toovad oinaid, kui naisterahvas , siis uted .
* Kadripäeval ei tohtinud kanasuppi keeta, siis kanad söövad kapsad ära.
Andresepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev (30. november), mis saanud nime apostel Andrease järgi. §Tavaks oli teha öö läbi tuld.
§ Enne magamaminekut loitsiti, et näha oma tulevast unes: "Eos, Meos , püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Loitsu lausumise ajal tuli voodi ette heita peotäis viljateri või linaseemneid. Enne voodisse minemist tuli süüa soolast, veenõu asetada voodi alla, siis tulevane toovat unes vett juua.
§ Uinudes aga soovima : tahan oma tulevast unes näha.
§ Unenäos ei tohi aga midagi vastu võtta ega ära anda, mis tähendas halba, tõmbavat õnnetuse ligi. Loitsul nagu kaks otsa - üht tahtes ja saades , võid sellega ka riskida , et millestki ilma jääd. Vanades hirmutuslugudes on jutustatud, et leiad armsama aga annad vastu kalli inimese, hullem veel kui ise kaasa lähed, siis hommikut enam mitte nägema - surm tulnud järele