Joachim Rückert. The Unrecognized Legacy: Savigny's Influence on German Jurisprudence after 1900 Autorist Artikli on autoriks on Joachim Rückert. Rückert on saksa õigusteadlane, kes annab loenguid Frankurdis Johann Wolfgang Goethe Ülikoolis õigusfilosoofia, -ajaloo ja eraõiguse alal. Artikli väljaandmise ajal, 1989. a andis Rückert loenguid Hannoveri Ülikoolis. Artiklist Rückerti ajendas artiklit kirjutama asjaolu, et Savigny mõju õiguse arengule on liiga vähe uuritud. Kuigi igale juristile on teada teiseste või kolmandate allikate vahendusel Savigny panus õiguse arengule, on see vähekülladane ja vajaks rohkem uurimist. Rückert analüüsib Savigny mõju kuuest erinevast teemast lähtuvalt: 1.) õigusajalugu 2.) autoriteetsus õiguse praktiseerimisel 3.) akadeemiline kirjandus tsiviilõiguses 4.) põhilised õiguse kontseptsioonid 5.) põhilised õiguspoliitilised seisukohad 5.) üldine õiguse
need oleksid siis premissid 2 ja 3). Argumendid tuginevad koos algupärasele süllogismile. Nad moodustavad omamoodi mosaiigi, mille tervikpilt otsustab, kas põhjendus rahuldab või ei. Tervikpildile mõeldes on sageli räägitud põhjuste koherentsist e kokkusobivusest. Välimise põhjenduse jõud on nimelt argumetide kokkusobivuses, mitte ainult põhjendamise sisemises loogikas. Tõlgendusinstrumendid ja -meetodid. Kaasaegse tõlgendamisteooria rajaja Friedrich Carl v. Savigny jaoks oli tõlgendamine "vaba vaimutegevus... Sest iga seadus peab ellu astuma, mis on kõigepealt võimalik ainult selle vaimse mõistmise abil....". Savigny määratleb tõlgendamist üldiselt kui seadusele omase vaimu rekonstrueerimist. Selleks tuleb end mõttes asetada seadusandja seisukohale ja tema tegevust iseeneses kunstlikult korrata, seega seadust mõttes uuesti tekkida lasta. Savigny järgi eristatakse tõlgendamise nelja elementi: grammatiline, loogiline,
kultuuri teadmisi Rooma Õiguses, kuulub see ikkagi Ida-Kreeka kultuuri.6 Uue etapi avas Euroopa õigusele Rooma õiguse uuringud 1100 aastal Bologna Ülikoolis, saades Euroopa õigusliku teaduse aluseks. Varsti pärast Teist Maailmasõda kirjutas Saksa õpetlane raamatu Rooma õiguse tähtsusest vastalistunud Saksamaal. Üks suuremaid teaduslikke töid Rooma õigusest keskajal oli ,,Richte des Römischen Rechts im Mittelalter", mis oli koostatud Saksa õigusajaloolase Friedrich Carl von Savigny poolt. See töö oli kahes osas. Esimeses osas kirjeldatakse seadust enne Bologna kooli ja teises osas Rooma õiguse õpinguid keskajal. Tänapäeva Savigny pealkirjaga Jus romanium medii avei nii uurib ja eeldab uut eel-Bologna ajalugu rooma õigusest. Kuid peamine põhimõte jääb samaks Savignyga. Rooma õiguse ja 6 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 189-190 6
tähendusega. Näiteks võib tõlgendamise koht olla seal, kus puudub ühtne kriteerium, tegemist on vigase viitega, sätte asukoht seaduses ei ole normitehniliselt õnnestunud või on terminit kasutatud seadustes mitmes eri tähenduses. TÕLGENDAMISE VAHENDID Tõlgendamise vahendeid nimetatakse teoorias elementideks, kriteeriumiteks, meetoditeks, kaanoniteks, argumentideks või ka lihtsalt vahenditeks. Ka süsteemid on erinevad. Kõige vanem ja tuntum on Friedrich Carl von Savigny süsteem, mille kohaselt on olemas grammatiline, loogiline, ajalooline ja süstemaatiline meetod. Riigikohtu kriminaalkolleegium on esitanud omalt poolt õiguse tõlgendamise klassikaliste viiside täieliku kataloogi, nimetades grammatilist, süstemaatilis-loogilist, ajaloolist ning objektiiv-teleoloogilist tõlgendamist. Selle kataloogi eeskujuks on 20. sajandi teisel poolel Saksamaal mõjukas olnud Karl Larenzi tõlgendamiskriteeriumite kataloog, kuhu kuuluvad
ei üritatud mehaaniliselt inimestele peale sundida. Üritati tabada ratsionaalne tuum, luua sild vana rooma õiguse ja uuema aja normide vahele. Dualistlik süsteem – eraõigus, erahuvid ja avalik õigus, avalik huvid. Õiguse allikad on omapärased mandrieuroopa õiguskultuurile. Kodifitseerimine on väga oluline civil law. 18 sajandi juriste nimetatakse kodifikatsioonijuristideks generaalse kodifikatsiooni idee. Savigny ütles et tuleb tundma õppida rahva vaimu. 1.3 Kodifikatsioonid ja valgustusajastu loomuõiguskoolkond Kodifikatsiooni mõiste – J. Bentham. Kõige rohkem kodifikatsioone oli valgustusajastul, algas siiski varem. 13-14 saj hakkas rooma õiguse retseptsioon, mis 16. sajandiks lükkas tavaõiguse paljus kõrvale. Rooma õiguse retseptsiooni põhjused: õiguse killunemine, protsessinormide puudulikkus, absolutism. Corpus iuris civilis oli populaarne, sest lisaks
Loomuõigus on kindlas õiguskorras valitsevad väärtusmastaabid, mis dikteerivad õiguskorra olemuse. Positiivses õiguses on vaja silmas pidada ülipositiivset õigust. Ajalooline õigus tuleneb loomuõigusest. Ajalooline õigus on rahva õigustaju peegeldus. Pole võimalik lugematute üksikisikute laialivalguva, pealiskaudset ja vastuolulist kogemust sellest, mis on õige ja väär kujundada ühtseks õiguspõhimõtete koguks (von Savigny). Õigus peab rahvast välja kasvama, seda ei tohi teha loomulikku arengut arvestamata, kunstlikult. Kontinentaal-Euroopas jaguneb õiguskord kahte suurde valdkonda: era ja avalik õigus. Need jagunevad veel alavaldkondadeks ning kõrvalvaldkondadeks. Õiguskorra jagunemine määrab ära, milline riigiasutus on kindla kaasuse puhul pädev otsust langetama. Kaasajal on määravaks subjektiteooria. Õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhetes
Loomuõiguse kontseptsioon teeb võidukäigu Kontinentaal-Europpas XVII sajandil. Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib asjast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ja positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu. Valgustusajastu kodifikatsioonid sundisid taanduma Mandri-Europpas seni valitsenud kasuistlikkuse. 1.4. Ajalooline koolkond. J. Thibaut nõudis 1814. aastal loomuõigusel põhineva ülemaailmset seadustikku Saksamaa jaoks. Savigny esitas talle aga vastuväite, sest leidis, et enne generaalsete koodeksite loomist tuleb küsida, kas me oleme valmis selliseid koodekseid tegema. Ajaloolise koolkonna ideed said tõsiseks takistuseks suurtele kodifikatsioonidele. KK käsitluses ei olnud aeg kõikehõlmavateks seadustikeks, ulatuslikeks kodifikatsioonideks küps. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, õigus peaks välja kasvama tavaõigusest
Ta hoolitses ka CC leviku eest Euroopas, "eksportis" seda Itaaliasse, Poola, Saksamaa. Pärast Napolioni kukutamist arutati Saksamaas kas jätta CC seal kehtima (kehtis edasi Reini vasakkaldal). Sakslased ise asusid seda uurima ja töötlema. Code Penal Need Napolioni koodeksid muutusid Euroopa kodifitseerimise eeskujuks. Loovad ühe rahvusriigi piires ühtse õigus ruumi. Rahvusluse toob Saksamaa õigusteadusesse ajalooline koolkond, kellega seotud von Savigny. Ta leidis, et õigus on rahva vajaduste ja ajaloolise arengu tulemus. Seda loomulikku arengut ei tohi mingi koodeksiga tähistada. Areneb välja õiguspositivism. Uus seadus ja õigus sulavad kokku. Õigus=seadus. Sellele alusepanija on inglane J. Austin. Sveitsi tsiviilseadustik ZGB Koostatud ühe mehe poolt. Seda peetakse lihtsamaks ja paremaks BGBst (Saksamaa tsiviilseadustik). XVI sajandil tõrjus seadusõigus Kontinentaal-Euroopas tavaõiguse paljus kõrvale
Tõlgendamise mõiste 1. Kõige laiemas mõistes tõlgendamine largissimo sensu (kõige laiem)- arusaamine eseme mõttest, mis on valmistatud isiku poolt, kasutades võimet, siduda esemega mõte 2. Tõlgendamine largo sensu- arusaamine keelelistest väljenditest 3. Tõlgendamine sensu stricto- algab hüpoteesiga, lõpeb otsustusega ühe lahenduse kasuks mitmest võimalikust Tõlgendamisega on õigusteadust kõige rohkem võimendanud Friedrich Carl Savigny 1. Grammatiline 2. Loogiline 3. Ajalooline 4. Süstemaatiline Tänapäevased voolud 1. Toopika- pärineb antiikajast, ning oli kasutusel Antiik-Kreeka retoorikas ning seda kasutati tähenduses: leitakse suvaline teema, et selle üle vaielda 2. Hermeneutika- põhisõnum on hermeneutiline spiraal- iga korraga saadakse asjaoludest paremini aru kui loetakse seadust ja vastupidi kuni lõpuks jõutakse lahenduseni 3
abstraktse faktilise koosseisu alla Samasuse või sarnasuse korral võib teha otsustuse õigusliku tagajärje rakendamise osas Õigusnormi analüüs Õiguskord ei ole täiuslik, rakendaja peab olema võimeline õiguskorda täpsustama austades stabiilsust ja paindlikkust Tõlgendamise tänapäeva metoodika: Normilooja kavatsus Normiformulatisooni tähendus Ettekirjutuse otstarve Normiteksti lugeja arusaam Friedriech Carl von Savigny- „Tuleb ennast mõttes asetada seadusandja seisukohale ning tema tegevust kuntslikult korrates lasta mõttes seadusel uuesti tekkida” „Savigny kvart”: 1. Grammatiline 2. Loogiline 3. Ajalooline 4. Süstemaatiline Õigusnormi analüüs Õigusnormi valik See on subsumeerimine e. tegelikkuses juhtunu mõtteline paigutamine õigusnormi hüpoteesi Tõlgendamine Õigusele vastavuse kindlakstegemine tõlgendaja subjekti jaoks: Stabiilsus
olevaks, kui valdajal on võimalik peremehelik käitumine- isanduse teostamine asja üle. On olnud palju vaidlusi selle üle, kuna on nt metsloom jahimehe valduses, kala kalamehe valduses. Valdust võib omandada ka teiste isikute kaudu. (nt perepoeg või ori omandab valduse). VALDUS KAOB, kui kaob üks ta elementidest, s.o. kas animus või corpus. Igale õigusele annab tema tõelise väärtuse õiguslik kaitse. Roomas olid valduse kaitseks erivahendid. Saksa õigusteadlane Savigny arvas: 1)valdust hakati kaitsma selleks, et riigivõim saaks tõrjuda vägilda. 2) valdajat kaitstakse sp, et ta on tavaliselt ka omanik. Peamiseks valduse kaitse aluseks on siiski ühiskondliku korra säilitamine , sest vanimal ajal ja hiljemgi veel püüti valdust kaitsta vägivaldsete rünnete puhul jõuga põhimõttel - jõudu võib jõuga tagasi tõrjuda.
Valduse saamine Valduse saamiseks on vajalikk, et valdaja oleks animus-tahe asja enda käes pidada ja corpus-tegelik asja enda käes pidamine. Animus on eelduseks, millel järgneb corpus.Corpus ei tähenda käega haaramist,asi loetakse valduses olevaks , kui valdajal on võimalik peremehelik käitumine-isanduse teostamine asja üle. Valdust võib omandada ka teiste isikute kaudu. Valdus kaob, kui kaob üks ta elementidest, kas animus või corpus. Valduse kaitseks olid erivahendid. Savigny-saksa kuulus õigusteadlane.arvas, et valdust hakati kaitsma selleks, et riigivõim saaks tõrjuda vägivalda. Ihering arvab, et valdajat kaitstakse, sest ta on tavaliselt ka omanik. Vim vi repellere licet-jõudu võib jõuuga tagasi tõrjuda. Valduse interdikte kolme liiki: 1. Interdicta adipiscendae possessionis so.valduse taotlemise interdiktid, kui taotlejal valdust varem polnud. 2. Interdicta retinendae possessionis so. Interdiktid, millega kaitstakse veel käesolevat
isikult normi nõuetest kinnipidamist aga ta saab teadaandmisega riigiorganile mõjutada teda normi nõudeid realiseerima. Selline vahendatud mõju on reflektsiooniõigus. Ehk siis olukord, kui subjekt nõuab riigiorganit, et viimane mõjutaks mingit subjekti pidama kinni õigusnormist. 2. Subjektiivne õigus Subjektiivne õigus kui õiguslikult kaitstud huvi (Ihering). Huvi teooria. Õiguse sisu. Subjektiivne õigus kui õiguslikult kaitstud tahtevõim või lihtsalt võim (Savigny, Puchta ja Windscheid). Õiguse eesmärk. Tänapäevane seisukoht huvi ja võim haaravad subjektiivse õiguse olemuse. Subjektiivsed õigused avalduvad era- ja avalikus õiguses erinevalt. Eraõiguses võib subjektiivse õiguse liigitada, lähtudes tagatud õiguse sisust: 1. Absoluutseteks subjektiivseteks õigusteks (täielik õiguslik võim) õiguslik võim inimese või asjade üle teda vahetult mõjutada ja kolmandate mõju välistada. Need on õigused ,,millelegi",
Õiguskord ei ole täiuslik > õiguse rakendaja peab seda õiguskorda täpsustama. Ta peab seda tegema õiguskorda austades. Õiguse rakendaja peab eelkõige ise seda õiguskorda austama selline, nagu ta on. Selleks austuseks peaks püüdlema õiguskorra stabiilsuse säilitamise poole. Austus tähendab ka paindlikkuse andmise oskust. See ongi tõlgendamise situatsioon. Tõlgendusargumentide kataloog Klassikalised tõlgendamisviisid: (Savigny) 1. Literaalsed (filoloogiline, keeleline, grammatline, lingvistiline) tõlgendamine põhineb ius scriptumil. Jõuame normitekstini, sellest saab alguse tee õigusele vastavuse juurde. Subsumeerimise käigus, olles leidnud vajaliku õigusnormi, on tegemist juhusenormi või kaasusenormiga. See peegeldab kõige rohkem tegelikkuses juhtunud. Subsumeerimise abil leitud norm ongi siis kaasusenorm, juhusenorm. Sellest arusaamine toimub läbi literaalse tõlgendamise
erinav kaal. Tuleb leida vastust küsimusele, millist osa üks ja teine printsiip reguleerimisel mängib. Nii muutuvad printsiibid tõlgendaja jaoks väärtus-mastaapideks, mis moodustabad ühe osa otsustamisel vaja minevast baasist. Teleoloogiline argumentatsioon teenib huvi- ja väätrusjurisprudentsi sellega, et riiklikult õrganiseeritud õigussüsteemis on õiguse leidmisel tõusetuvad põhjendamisprobleemid lahenduste jaoks eelisseisundis. Savigny: tõlgendamise ülesanne on asetada ennast mõtetes seaduseandja kohale ja korrata kunstlikult tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse seesoleva mõtte rekonstruktsioon. 5. Tõlgendamise võimalused tänapäeval, sh õiguse üldpõhimõtetel ja väärtushinnangutel rajanev tõlgendamine. Õigusemõistmisel on otsustamise lähtekohaks alati konkreetne juhtum. Juriidiline probleem keskendub sellele, millist seaduse teksti tõlgendusvõimalustest või mitmetest võimalikest
M. ei olnud eriti originaalne, kuid ta ühendas loominguliselt oma aja hajutatud ja teadvustamata mõtteid ning ajastu soosis tema stiili ja peamisi ideid mõtteid inimeste ja rahvaste ainulaadsusest, mõõduka põhiseaduse poole püüdlevast ja inimestega hoolikat ümberkäimist nõudvast optimistlikust inimvaimust. Kuna talle olid olulised inimesed ja rahvad nende ainulaaduses, siis oli võimalik pakkuda vaid teaduslikke üksikvaatlusi ja üksikõpetusi. Friedrich Carl von Savigny (1779-1861) Vt kohustsuslik kirjandus. [[Aarnio 1997:] For von Savigny, law was a historical phenomenon whose origins were not to be looked after in divine sources. Law grew naturally from the people, its customs, its history. Law was a product of the natural spirit, the Volksgeist. The challenging task of the legal profession was to give a form to the concept of law that had thus originated.//The form of the law was a kind of an enlightened doctrinal opinion
Lubatud õigusallikad: Süstemaatika (struktuurne ja sisuline) Võrdlev õigus(teadus) Õiguse ajalugu Õigusteadus Teleoloogilised otsustused (eesmärgid, prognoosid, soovid, huvid) Väärtused ja hinnangud. Tugevdavad õiguslikku argumentatsiooni, kuid ei asenda kohustuslikke allikaid. Nendega mittearvestamine ei tingi kohtuniku vastutust, kuid jätab võimaluse otsuse tühistamiseks kõrgema astme kohtus. 55. Nimetage õiguse tõlgendamise F. C. von Savigny nn klassikalised kaanonid ja kirjeldage lühidalt tõlgendusargumentide tüüpe Robert Alexy järgi? Klassikalised kaanonid (F. C. von Savigny järgi): keelelised (grammatilised ja semantilised), süsteemsed (süstemaatilised, loogilised, kontekstuaalsed), ajaloolised (subjektiiv-teleoloogilised), funktsionaalsed (objektiiv-teleoloogilised ehk sihi- või eesmärgipärased). lingvistilised argumendid:
tõlgendamine? Selgita! See on nagu ajalooline tõlgendamine ehk tahtetõlgendamine. Kui tähtsust ei oma mitte ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Tõlgendaja peab küsima, millist eesmärk teenib norm, milline on normi mõte. Ratio legis est anima legis – seaduse mõte on seaduse hing. Kriteeriumid: faktilised asjaolud, mida tõlgendaja muuta ei saa; õiguslikud printsiibid, mis asuvad väljaspool tõlgendamist. Savigny on öelnud, et tõlgendamiseks tuleb end asetada seadusandja rolli ja kunstlikult korrata tema tegevust. Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi (kr: telos) alusel Tõlgendamise ulatuse järgi liigitatakse tõlgendamine: sõnasõnaline ehk adekvaatne ja kitsendav või laiendav 25. Mis on lünk õiguses ja kuidas seda ületatakse? Selgita! Igas õiguskorras esineb lünkasid. Sellisel juhul ei leia me teatud
tunnistuste kogumine. · Viidi sisse nõue, kus kõik kohtunikud pidid juhinduma oma otsustes CCC-st. CCC mõjutas suurel määral järgneva aja kriminaalseadusandlust. CCC normid kehtisid üle impeeriumi ja sellest juhinduti kuni 18 saj. CCC edu, lisaks elutruule lähenemisele, tagas selles kasutatav täpne terminoloogia ja õiguslike seisukohtade kindlus. Eeltoodut on kinnitanud ka Friedrich Carl von Savigny, kes ütles CCC kohta: ,,Ma ei tea ühtegi 18 saj Saksa seadustikku, mis oma täpsuselt ja väljenduse oskuselt võiks olla võrreldav CCC-ga". Kogu 16. kuni 18. saj, kriminaalõiguslik kirjandus toetub sellele positiivsele õigusele, mille rajajaks oli CCC ja mida ka ohtralt omal ajal kommenteeriti. Lisaks eelnevale seisnes CCC tähtsus asjaolus, et see oli esimene Itaalia kanoonilise õiguse instituudi inkvisitsiooni adaptsioon
esemega mõte. Tõlgendamine eeldab, et keegi on sidunud esemega mõtte meie OMISTAME mõtte (nt kunstiteose autori poolsed mõtted jne) Largo sensu arusaamine keelelistest väljendustest Sensu stricto kitsas tähenduses (juura) Esineb kui algab hüpoteesiga ja lõppeb ühe võimaliku lahendusega mitmest võimalikust. (mitu lahendusvõimalust, muidu pole kohta tõlgendamiseks) ,,Tõlgendamise isa" on F. C. Von Savigny (1779-1861) koostas esimese tõlgendamiselementide argumentide kataloogi (grammatilised, loogilised, ajaloolised ja süstemaatilised argumenditüübid) - Tänapäeval arvatakse, et on vananenud, sest ei kata kõike, mida tõlgendamiseks vaja (arvatakse, et pole optimaalne) - Grammatika koosneb keelereeglitest ja semantikast, mis Savigny´l puudub (tõlgendamisest; märgiteadusest) T
tõlgendamisele. Juriidiline otsustus peab olema väärtusotsus. LOOMUÕIGUS: 1) Kaitseb õigluse ja teiste moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse eest; 2) Kaitseb igavese ja üldise väärtusi, mille alge on loomuõiguses; 3) Ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, vaid õiguse aluseks on loomuõigus; 4) Paneb positiivse õiguse normide kasvu tingimustes õiguse süstematiseerimisele ehk kodifikatsioonile. Ajalooline koolkond loodi Fr.C.Savigny poolt 19.saj algul. Savigny leidis, et enne generaalsete koodeksite loomist uleb küsida, kas me oleme valmis selliseid koodekeseid tegema. Need ajaloolise koolkonna ideed said takistuseks kodifikatsioonidele. Ajaloolise koolkonna arvates ei olnud aeg kõikehõlmavate koodeksite sünniks küps, kuigi just sellel perioodil toimus seadusandluse plahvatuslik kasv. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, see peaks välja kasvama tavaõigusest. Seepärast peab kõigepealt tavaõiguse
largissimo sensu see on arusaamine esememõttest, mis on valmistatud isiku poolt, kasutades oma võimet siduda esemega mõte(mõtestada ese). 2) Tõlgendamine largo sensu: arusaamine keelelistest väljenditest 3) Tõlgendamine sensu stricto: Algab hüpoteesiga ja lõpeb otsustusega ühe lahenduse kasuks mitmest võimalikust. St. et kitsamas tähenduses tõlgendamisega on tegu siis kui on mitu võimalikku lahendust. See on see, mida kasutame õigusteaduses. II Friedrich Carl v. Savigny teadaolevalt esimene, kes jaotas tõlgendamise argumendid nelja kategooriasse: grammatiline, loogiline, ajalooline ja süstemaatiline tõlgendamine. Neid nimetatakse tõlgendamise kaanoniteks või tõlgendamisteks. Sisult on tegemist argumendi liikidega. III TÄNAPÄEVASED VOOLUD 1.TOOPIKA tegeleb mõistete ja lausete koondamisega. Püüab luua mõistete ja lausete struktuuri. Peamine (ainus) autor Theodor Viehweg. Toopikale heidetakse ette, et ta kujutab endast mõistetega mängimist
4.3.4. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine See on nagu ajalooline tõlgendamine ehk tahtetõlgendamine. Kui tähtsust ei oma mitte ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Tõlgendaja peab küsima, millist eesmärk teenib norm, milline on normi mõte. Ratio legis est anima legis – seaduse mõte on seaduse hing. Kriteeriumid: faktilised asjaolud, mida tõlgendaja muuta ei saa; õiguslikud printsiibid, mis asuvad väljaspool tõlgendamist. Savigny on öelnud, et tõlgendamiseks tuleb end asetada seadusandja rolli ja kunstlikult korrata tema tegevust. Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi (kr: telos) alusel Tõlgendamise ulatuse järgi liigitatakse tõlgendamine: sõnasõnaline ehk adekvaatne ja kitsendav või laiendav 4.3.5. LM-ist: Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel: 1) ametlik ehk ofitsiaalne - jaguneb omakorda
tsunftid ja gildid). Tunnused: õigusvõime olemasolu, organisatsioonilise struktuuri kaudu tagatud sõltumatus oma liikmetest, vastutuse piirang. Keskajal olid kasutusel terminid: persona ficta, persona representanta. Termini "juriidiline isik" eelkäijaks oli termin "moraalne isik" (S.Pufendorf). Termini "juriidiline isik" võttis kasutusele G.Hugo (Lehrbuch des Naturrechts, 1798). · Juriidilise isiku tähtsamad ajaloolised teooriad 1.Fiktsiooniteooria (F.C. von Savigny. System des heutigen römischen Rechts, 1840). Juriidiline isik on fiktsioon, mis võimaldab käsitleda konkreetset kooslust kui õigussubjekti. Ainus tegelik õigussubjekt on inimene. Juriidiline isik omab õigusvõimet, kuid ei oma teovõimet. 2. Organiline e. reaalse sidusisiku teooria (O. Gierke. Deutsches Privatrecht, 1895). Juriidiline isik on kokkupandud ehk sidusisik, mis omab nii õigus- kui ka teovõimet.
Põhiseaduse kommentaarid ei sea ei formaalseid ega sisulisi takistusi selle formaalseks muutmiseks. Ületada tuleks aga arusaam, nagu oleks juriidiline hermeneutika võimeline pakkuma ainult väärtusvabu lahendusettepanekuid. Eriti tuleb seda silmas pidada konstitutsiooniõiguses. Mandrieuroopalik õiguskultuur tunneb kaanoneid (canones), mille abil on võimalik tõlgendamistulemusteni jõuda. Tegemist on ajaloolise koolkonna rajaja Fr. C. von Savigny poolt õiguse kohta info saamiseks formuleeritud erineva kvaliteediga küsimustega, mille esiisadeks olid juristid klassikalise Rooma õiguse ajast. Õiguse kohta on võimalik esitada viis erinevat küsimust: keele, loogika, süstemaatika, ajaloo ja funktsionaalsuse ehk teleoloogia- alase küsimuse. Viimati nimetatutega on mõeldud seisukohti, mis püüavad leida vastust õigusnormi algupärasele eesmärgile. Valdavalt saab mandrieuroopaliku õiguskultuuri
Õ sots kuulub sotsiaalfilosoofiast väljakasvanud süstemaatiliste teadmiste hulka, moodustab suhtel iseseisva haru. Küsimused sellest, mis eeldustel võimaldab õ inimkäitumist juhtida ja kuidas õ ise reageerib sots-tele muutustele. Õ s kasutab uurimiseks eelkõige empiirilisi meetodeid. Seetõttu eristud õs õ filosoofiast. Õs uurib süstemaatiliselt õ jaoks olulisi elulisi asjaolusid. I.2.3. Õe ajalugu kui Õe tunnetusviis õ ajalugu . ajaloo esemeks on varasemad õ-korrad. Savigny nägi ajaloos väga vajalikku õ tundmaõppimise viisi. Tegemist 1 õ tunnetusviisiga.. õ ajaloo fn-d on 1) filosoofiline (Ajalugu asub õ f-le lähedal. Õpitakse tundma, milline oli kunagi kehtinud õ eesmärk, ettekujutused õ-st), 2) geneetiline (kunagi eksist-d õ käsitletakse tänapäeva õ eelastmena ja nii konstrueerub õ mõistmisel teatud astmestik, mis on pidevas arengus); 3) kogemuslik fn ( teadasaamine olnust)
Teisisõnu, on ootuspärane, et eksisteeriks kahe teaduse piirimail teadus, mis püüab seda komplementaarsuhet eraldi distsipliinina realiseerida. Õigussotsioloogia kui teadus on eeskätt kontinentaal-Euroopa nähtus, vähem levinud USAs ja Suurbritannias. Paljud õigussotsioloogia esindajad on ise olnud juristid, paari märkimisväärse erandiga = Emile Durkheim. Ajaloolise koolkonna rajaja F. C. v. Savigny on leidnud, et õigusteaduses tuleb luua üldise sisuga reeglid, mis ei allu juhuslikkusele, vaid neis peab avalduma teatav paratamatus. Ajaloolise koolkonna ideed sai tõsisteks takistusteks suurtele kodifikatsioonidele. Seda vaatamata sellele, et 19.sajandil toimus Mandri-Euroopa riikides seadusandluse plahvatuslik kasv ja 19.sajandit seostatakse õigustatult rahvuslike õigussüsteemide sünniga. Ajaloolise koolkonna käsitluses ei
mõistet „põhiseaduse aluspõhimõtted”, oli PSTS § 1. Seega tingib PSTS § 1 PS aluspõhimõtete eristamise PS muude printsiipide või põhimõtete hulgast. PS aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja PS kaotavad oma olemuse. 10. Millised on põhiseaduse tõlgendamise meetodid? Mandrieuroopalik õiguskultuur tunneb kaanoneid (canones), mille abil on võimalik tõlgendamistulemusteni jõuda. Tegemist on ajaloolise koolkonna rajaja Fr. C. von Savigny poolt õiguse kohta info saamiseks formuleeritud erineva kvaliteediga küsimustega, mille esiisadeks olid juristid klassikalise Rooma õiguse ajast. Õiguse kohta on võimalik esitada viis erinevat küsimust: keele, loogika, süstemaatika, ajaloo ja funktsionaalsuse ehk teleoloogia-alase küsimuse. Viimati nimetatutega on mõeldud seisukohti, mis püüavad leida vastust õigusnormi algupärasele eesmärgile. Pikemalt PS sissejuhatus (kommentaarid). 11
mõistet ,,põhiseaduse aluspõhimõtted", oli PSTS § 1. Seega tingib PSTS § 1 PS aluspõhimõtete eristamise PS muude printsiipide või põhimõtete hulgast. PS aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja PS kaotavad oma olemuse. 10. Millised on põhiseaduse tõlgendamise meetodid? Mandrieuroopalik õiguskultuur tunneb kaanoneid (canones), mille abil on võimalik tõlgendamistulemusteni jõuda. Tegemist on ajaloolise koolkonna rajaja Fr. C. von Savigny poolt õiguse kohta info saamiseks formuleeritud erineva kvaliteediga küsimustega, mille esiisadeks olid juristid klassikalise Rooma õiguse ajast. Õiguse kohta on võimalik esitada viis erinevat küsimust: keele, loogika, süstemaatika, ajaloo ja funktsionaalsuse ehk teleoloogia-alase küsimuse. Viimati nimetatutega on mõeldud seisukohti, mis püüavad leida vastust õigusnormi algupärasele eesmärgile. Pikemalt PS sissejuhatus (kommentaarid). 11
demokraaatia ainult konstitutsionaalne demokraatia on võimeline täielikult siduvat õiguskorda looma, mis on kõigile üksikisikutele kohustuslik. 2.13. Õigus kui rahvavaimu väljendus Georg Wilhelm Hegel, ajalooline koolkond. uurib ja vaatleb õigust moraali ja kõlbluse raamides, riik kui õiguse, moraali ja kõlbluse kroon. Õigus, riik ja kõlblus on ajaloolise kujunemise väljendid, mis avaldavad ja teostavad end rahvavaimus. Friedrich Carl von Savigny (1779- 1861) rõhutab veel rohkem rahvavaimu, õiguse ja rahva vahel valitseb orgaaniline side. Rahva veendumus liidab need kokku ühtseks tervikuks, mis samaaegselt lülitab välja kõik jumaliku ja suvalise tavaõigus kui elav õigus tähtsuselt esikohale, seadusandlus omab ainult deklaratiivset iseloomu. 2.14. Õigus kui klassiideoloogia K.Marx, F.Engels. Õigus on võimuväljendus, vahend klassihuvide teenimisele, mis ei seondu õigluse ideega
eseme mõttest, mille on valmistanud isik, kes kasutab oma võimet siduda esemega mõte nt päikeseloojang 2. Tõlgendamine largo sensu arusaamine keelelistest väljenditest tõlgendamine laias tähenduses 3. Tõlgendamine sensu stricto arusaamine keelelistest väljenditest, mis algab küsimusega ja lõpeb otsustusega ühe lahenduse kasuks mitmest võimalikust II F. C. V. Savigny Grammatiline Loogiline Ajalooline Süstemaatiline III Tavapärased voolud 1. toopika : T. VIEHWEG tõlgendamisel on toopiline struktuur 2. hermeneutika: hermeneutiline ring on põhisisu H.G.Gadamer ; W.Dilthy ; G.H.v.Wright 10 3. analüütiline filosoofia kõike peab analüüsima 4. argumentatsiooniteooria IV Tõlgendamise koht 1
eseme mõttest, mille on valmistanud isik, kes kasutab oma võimet siduda esemega mõte nt päikeseloojang 2. Tõlgendamine largo sensu arusaamine keelelistest väljenditest tõlgendamine laias tähenduses 3. Tõlgendamine sensu stricto arusaamine keelelistest väljenditest, mis algab küsimusega ja lõpeb otsustusega ühe lahenduse kasuks mitmest võimalikust II F. C. V. Savigny Grammatiline Loogiline Ajalooline Süstemaatiline III Tavapärased voolud 1. toopika : T. VIEHWEG tõlgendamisel on toopiline struktuur 2. hermeneutika: hermeneutiline ring on põhisisu H.G.Gadamer ; W.Dilthy ; G.H.v.Wright 10 3. analüütiline filosoofia kõike peab analüüsima 4. argumentatsiooniteooria IV Tõlgendamise koht 1
eseme mõttest, mille on valmistanud isik, kes kasutab oma võimet siduda esemega mõte nt päikeseloojang 2. Tõlgendamine largo sensu arusaamine keelelistest väljenditest tõlgendamine laias tähenduses 3. Tõlgendamine sensu stricto arusaamine keelelistest väljenditest, mis algab küsimusega ja lõpeb otsustusega ühe lahenduse kasuks mitmest võimalikust II F. C. V. Savigny Grammatiline Loogiline Ajalooline Süstemaatiline III Tavapärased voolud 1. toopika : T. VIEHWEG tõlgendamisel on toopiline struktuur 2. hermeneutika: hermeneutiline ring on põhisisu H.G.Gadamer ; W.Dilthy ; G.H.v.Wright 10 3. analüütiline filosoofia kõike peab analüüsima 4. argumentatsiooniteooria IV Tõlgendamise koht 1
Tõlgendamine largissimo sensu – tõlgendamine kõige laiemas tähenduses – arusaamine eseme mõttest, mille on valmistanud isik, kes kasutab oma võimet siduda esemega mõte nt päikeseloojang 2. Tõlgendamine largo sensu – arusaamine keelelistest väljenditest – tõlgendamine laias tähenduses 3. Tõlgendamine sensu stricto – arusaamine keelelistest väljenditest, mis algab küsimusega ja lõpeb otsustusega ühe lahenduse kasuks mitmest võimalikust II F. C. V. Savigny (18.-19. saj) ■ Grammatiline ■ Loogiline ■ Ajalooline ■ Süstemaatiline III Tänapäevased voolud 1. toopika : T
Valduse saamine Valduse saamiseks on vajalikk, et valdaja oleks animus-tahe asja enda käes pidada ja corpus-tegelik asja enda käes pidamine. Animus on eelduseks, millel järgneb corpus.Corpus ei tähenda käega haaramist,asi loetakse valduses olevaks , kui valdajal on võimalik peremehelik käitumine-isanduse teostamine asja üle. Valdust võib omandada ka teiste isikute kaudu. Valdus kaob, kui kaob üks ta elementidest, kas animus või corpus. Valduse kaitseks olid erivahendid. Savigny-saksa kuulus õigusteadlane.arvas, et valdust hakati kaitsma selleks, et riigivõim saaks tõrjuda vägivalda. Ihering arvab, et valdajat kaitstakse, sest ta on tavaliselt ka omanik. Vim vi repellere licet-jõudu võib jõuuga tagasi tõrjuda. Valduse interdikte kolme liiki: 1. Interdicta adipiscendae possessionis so.valduse taotlemise interdiktid, kui taotlejal valdust varem polnud. 2. Interdicta retinendae possessionis so. Interdiktid, millega kaitstakse veel käesolevat
Tähendus, mida saab tõlgendada. Oleme tõlgendamise piirialade. 2. Largo sensu arusaamine keelelistest väljenditest. Kogu arusaamisprotsess on tõlgendamine. 3. Sensu stricto arusaamine keelelistest väljendustest. Algab hüpoteesiga ja lõpeb otsustusega ühe lahenduse kasuks mitmest võimalikust. See on kõige kitsam mõiste. Seda kasutame õigusteaduses. Peab olema mitu võimalust. II Friedrich Carl v. Savigny Canones teadaolevalt esimene, kes jaotas tõlgendamise argumendid 1. Grammatiline 2. Loogiline 3. Ajalooline 4. Süstemaatiline Need on olnud kõigi tõlgendamisõpetuste alguspunktiks. Need on tõlgendamise kaanonid. See süsteem on puudulik tänases perspektiivis. Soovitav on võtta midagi moodsamat. TÄNAPÄEVASED VOOLUD TÕLGENDAMISEL 1. Toopika Antiik-Kreekas, leida mingi ese retooriliselt käsitluseks. See oli õpetus
Õiguse ajaloo eesmärk on avardada meie tunnetamisulatust õigusest. Kuid lisaks on vaja kunagi eksisteerinud positiivse õiguse tähendust tänapäeva kanda, selleks on vaja võrrelda. Õigusajaloo esemeks peab olema varasemate ajalooliste epohhide õiguskorrad. Esiplaanil asuvad kirjaliku õiguse allikad, ilma selleta ei ole võimalik olukorda täielikult mõista. Tõelise tähenduse õiguse tunnetuse viisina saavutas õiguse ajalugu Savigny koolkonnaga. Tema jaoks elas õigus nn rahvavaimus, kust teda leida tuleb läbi oma teaduslike arusaamade. Õigusajalugu on filosoofiale märksa lähemal, kui näiteks sotsioloogia, tal on filosoofiline funktsioon. Teda tuleb tundma õppida sellest seisukohast, milline oli kunagi kehtinud õiguse eesmärk, millised olid tolle aja ja ruumi poolt üldiselt omaksvõetud ettekujutused õiglusest, mis seisnesid objektiivse õiguse taga. Geneetiline funktsioon tähendab seda, et kunagi
ühistu, MTÜ, AS. Korporatiivse juriidilise isiku aluseks mingi liikmeskond. Samal ajal on ka asutused, mis ei tugine liikmeskonnale, kuid kus on koondatud vara mingisuguseks eesmärgiks (nt. Haigekassa, sihtasutused). Üks suuremaid raskusi juriidilise isiku ühtse mõiste määratlemisel ongi see, kuidas leida mingisugune ühine nimetaja neile korporatsiooni-tüüpi ja asutuse-tüüpi juriidilistele isikutele. Neli peamist teooriat juriidilise isiku kohta: 1) Fiktsiooniteooria - Savigny poolt esitatatud; juriidilist isikut tegelikkuses pole, see on vaid juriidiline konstruktsion / fiktsioon. Põhimõtteliselt on õige väide tõesti, et juriidiline isik on juriidiline konstruktsioon, kuid pole õige öelda, et teda pole olemas - teda pole küll inimese kujul, kuid on olemas organisatsiooni kujul 2) Sihtvara teooria juriidilise isiku olemuseks ongi mingi vara koondamine ja
ühistu, MTÜ, AS. Korporatiivse juriidilise isiku aluseks mingi liikmeskond. Samal ajal on ka asutused, mis ei tugine liikmeskonnale, kuid kus on koondatud vara mingisuguseks eesmärgiks (nt. Haigekassa, sihtasutused). Üks suuremaid raskusi juriidilise isiku ühtse mõiste määratlemisel ongi see, kuidas leida mingisugune ühine nimetaja neile korporatsiooni-tüüpi ja asutuse-tüüpi juriidilistele isikutele. Neli peamist teooriat juriidilise isiku kohta: 1) Fiktsiooniteooria - Savigny poolt esitatatud; juriidilist isikut tegelikkuses pole, see on vaid juriidiline konstruktsion / fiktsioon. Põhimõtteliselt on õige väide tõesti, et juriidiline isik on juriidiline konstruktsioon, kuid pole õige öelda, et teda pole olemas - teda pole küll inimese kujul, kuid on olemas organisatsiooni kujul 2) Sihtvara teooria – juriidilise isiku olemuseks ongi mingi vara koondamine ja
tegelikkust ja selle seotust õigusega. Charles Louis de Montesquieu (1689-1755)- teos ,,Seaduste vaim" 1748.a, seal analüüsib õiguse olemust ja rõhutab viimase seost sotsiaaleluga. Leiab, et seadusandja peab looma seadused, mis oleksid kooskõlas konkreetse ühiskonnatüübiga. Sellest teosest tingituna hakkasid mitmesugused koolkonnad ja nimekad sotsiaalteadlased võtma seisukohti õiguse sotsiaalse tingituse kohta. Ajalooline koolkond. XIX sajand. Nimekaim esindaja Friedrich Carl von Savigny o Kogu positiivne õigus on algul rahvuslik õigus. See on ,,kõikides indiviidides ühiselt (kollektiivselt) elav ja tegutsev rahvavaim", mis edasi areneb. Ta tekib ja muutub algselt nähtamatult ja ebateadlikult nagu keel ja tavad. Alles ühiskonna hilisematel etappidel muutub riikliku seadusandluse protsess teadlikumaks, mille käigus lihtsustub seaduste elluviimine, ebatäpsuste
3) ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus; 4) paneb positiivse õiguse normide lausa plahvatusliku kasvu tingimustes XVIII saj lõpus ja eriti XIX saj aluse õiguse süstematiseerimisele, st ulatuslikule kodifikatsioonile. P.4. Ajaloolise koolkonna teooriad Vastukaaluna loomuõiguse koolkonna teooriatele tekib XIX saj algupoole ajalooliste koolkondade käsitus õigusest ning riigist (olulisim esindaja von Savigny ). Nende käsitustes 29 ei ole õigus staatiline nähtus, nagu loomuõiguses (loomuõigus on igavene ja universaalne), vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärasustega. See tähendab: õiguse eesmärk on inimese (indiviidi) vabaduse kindlustamine > vabaduse kindlustamine on võimalik vaid indiviidide ühinemisel riigiks > riigis realiseerub vabadus (st: riiklus ongi realiseeritud loomuõigus)
annaabi.ee 
