KALAD 1) Kala välisehitus: Kala kuklas olevat uime nimetatakse lõpusekaaneks. Lõpusekaas on lõpuste kaitseks. Kaladel on laugudeta silmad. Kala alakeha piirkonnas asuv uim, mis on pea juures nimetatakse rinnauimeks. Rinnauimest paremal pool asub kõhuuim. Kõhuuimest paremal pool asub pärakuuim. Sellest ülevalpool, kala peal asub jooneke mida nimetatakse küljejooneks. Kalal aitab edasi liikuda sabauim, mis on kala kõige suurem uim.
toiduks taimed või teised loomad, hapnikku ja eritavad elutegevuse kkäigus süsih. ,kehas paiknevad keerulisema ehitusega organid kui taimedel.,sigivad suguliselt või mitte,moondegaja ilma arenevad 2.-silmade taga paikneb lõpuseid kattev lõpuseklaas,,,,,keha kaitsevad soomused,soomused kasvavad,nahas-limanäärmed,mis kehale limakiht.Tänu sellele kala libe ja voolujooneline saab paremini liikuda.....Liikumisele aitavad uimed,eriti sabauim,tõukab sellega liigub.teised manööverdamiseks ja tasakaaluks.Küljejoone abil saab orienteeruda ja tajub vee liikumist. 3.-keha sisemuses-luustik,luustiku mood. Koljuluud ja selgroog. Siseelundeid kaits. Roided,mis on selglülidel...Närvisüsteem juhib elundte tööd-osad:peaaju ühenduses seljaajumis on selgrookanalis, närvid lihastesse...Meeleelundid võtavad vastu infot,valu ei tunne....Ujupõis-gaasiga,hulka vähendades sukeldub,suurendades tõuseb...Toidu vastuvõtmiseks seedeelundid
või ruljas (põhjakaladel) Värvus:……… (avaveekaladel), ………. (taimestikuvööndis elavatel), ……. (troopilistel kaladel) – kaitsevärvus: selg ………., kõht ………… Kehakatted: …………………………………………………….. Kehaosad: pea, kere, saba pea - 1paar silmi, 1 paar ninasõõrmeid, suu, lõpusekaaned kere - küljejoon, uimed (kõhuuimed, rinnauimed, seljauim, pärakuuim) saba – sabauim MEELED JA MEELEELUNDID: nägemine – …………………… kuulmine – ……………………. tasakaal - ……………………… haistmine – ……………………. maitsmine – …………………… kompimine – ………………….. vee liikumise taju – …………… KOHASTUMUSED ELUKS VEES • Voolujooneline kehakuju • Selg tume, kõht hele • Soomused ja lima • küljejoon • Lõpused • Uimed • Ujupõis MITMEKESISUS
Keelikloomad: Koosneb selgroogsetest, kuid ka mõned selgrootud Seljakeelik Toru-tüüpi kesknärvisüsteem Lõpusepilud Saba Lihaste kimbud 3 alamhõimkonda Imetajad: Närvisüsteemi kõrge arengutase Poegimine, imetamine (piimanäärmed) Täiuslik termoregulatsioonisüsteem Lihaskond diferentseeritud Alalõug üks hambaluu Trummiõõnes kolm kuulmeluukest Neljaosaline süda 4500 liiki Vaalalised: Kalataolise kehaga 8 sugukonda, 100 liiki Tagajäsemed taandarenenud, esijäsemed loivad Sabauim (ka seljauim, kuid mitte kõigil) Voolujoonelisus Monogaamsed Delfiinlased: Suurim vaalaliste sugukond Elavad gruppidena Väga kiired ujujad Intelligentseimad vaalalised Kohanevad uute situatsioonidega kiiresti Akrobaatilised ujujad Delfiin: Voolujooneline, torpeedojas keha Sile karvadeta nahk 1-10m pikkune keha Hobuseraua kujuline hingats Kumer otsmik Nokataoline teravate hammastega koon Tavadelfiin: Ka harilik delfiin 1,6-2 m pikkune 70-235 kg Isased pikemad ja raskemad
Miks selline kehakuju on kaladele elukeskkonnas vajalik? Voolujooneline, liigub vees kiiremini edasi. 2. Mis katab kala keha? Miks on selline kehakate kalale vajalik? Soomused ja lima kiht, saab kiiremini liikuda. 3. Nimeta kala liikumiselundid. Uimed. 4. Nimeta kala hingamiselundid. Lõpused. 5. Kalade välis- ja siseehitus. Lõpusekaas- lõpuseid kattev õhuke luuplaadike Uimed- liikumiseks, mille abil ta saab säilitada ja muuta keha asendit (rinnauim, kõhuuim, pärakuuim, sabauim, seljauimed) Küljejoon- meeleelund, mis on tundlik vee liikumisele Ujupõis- gaasiga täidetud põietaoline organ kala kehas, mis aitab tal vajalikkus sügavuses püsida. Lõpused- kala hingamiselundid Seedeelundid- toit tuleb söögitoru kaudu makku, toidu seedimine jätkub maksas ja kõhunäärmes, lõhustunud toiduained imenduvad läbi soole seina verre, tahked jääkained väljuvad päraku kaudu. 6. Võrdle lõhe ja ahvena sigimist. 1.erinevus- lõhel on kuderänne, ahvenal see puudub. 3
Delfiinid Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm (kuni 50 liiki) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit. Nad elavad kuni 30 a. vanaks. Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles- alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Nende ujumiskiirus on enamasti 36 km/h, kuid võivad ka ujuda 60 km/h. Delfiinid on väga iseloomulikult värvunud, sulandudes lainete sillerdusega veepinna läheduses ning hajutades keha piirjooni. Ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal
teravat hammast näitab, tundub see üsna hirmuäratav. Kuuluvus Delfiinid on kiiresti ujuvad veeimetajad, kes kuuluvad vaalaliste seltsi delfiinlaste sugukonda. Kehaehitus Delfiinlased on üsna väikesed (1-10m), enamasti väga liikuvad, sihvaka kehaehitusega. Delfiinidel on voolujooneline torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Suuremal osal delfiinlastel on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedal . Sabauim tagaserv on sügava sälguga. Kiirus Delfiinidele meeldib mängida mööduvate laevade juures. Nende tavaline kiirus on 36 km/h, kui aga püsib kiirekäigulise laeva vöörilainel, siis isegi 60 km/h. Helisignalisatsioon Delfiinid on võimelised kuulma heli sagedusega mõnest tuhandest Hz-st kuni üle 100 000 Hz, mõnede andmete järgi ka kuni 200 kHz. Paaritumine Delfiin sigib peamiselt suvel. Tiinus kestab peamiselt 10-11 kuud. Delfiini poeg sünnib saba eespool
Gotlandist lõunapool. Läänemere pringlid on muutunud teatud määral geneetiliselt erinevateks võrreldes Põhjameres elutsevate pringlitega, ehkki pringlid rändavad vahel Taani väinade kaudu Põhjamerre ja tagasi Läänemerre Eestis elavad nad põhiliselt Saaremaa lääne- ja kirdeosa rannikuvetes. VÄLIMUS Pringel on kujult väike ja ümar. Tema pea on ümar ja ilma laubata ning ujuva pringli pead ei ole veepinnast ülalpool näha. Sabauim hoiab horisontaalselt nagu teistelgi vaalalistel. Kui pringel ujub, ei ole tema saba veepinnast ülalpool näha. Pringli tunneb kõige paremini ära madala, kolmnurgakujulise seljauime järgi, mis aegajalt tuleb merest nähtavale pringli aeglasema pinnaujumise ajal. Pringli hingamisel ei ole veepinnast ülalpool näha veejuga, kuid lähedal olles võib hingamist kuulda. Täiskasvanud pringel on keskmiselt 1,55 meetrit pikk (1,42 m) ning kaalub ligikaudu 50 kilogrammi (4565 kg)
erinevamate tingimustega veekogusid: nii soolaseid kui magedaid, külmasid kui sooje, voolava kui seisva veega. Nad võivad elada nii pinna lähedal kui ka kilomeetrite sügavuses, nii üksi kui parvedena. Paljud kalad veedavad kogu elu ühes veekogus, teised aga võtavad ette tuhandete kilomeetrite pikkusi rändeid Kuidas kalad liiguvad? Kala ujub vees keha ühele ja teisele poole painutades, suureks abiks on sabauim. Liikumissuuna muutustel abistavad rinna-, kõhu- ja seljauimed. Kõhuõõnes paiknev gaasidega täidetud ujupõis hõlbustab kalal sukelduda või veepinnale tõusta. Kuidas kalad hingavad? Kalad hingavad pea tagakülgedel paiknevate lõpustega. Nende abil saavad kalad vees lahustunud hapnikku ning eritavad keskkonda süsihappegaasi. Vähesed kalad (näiteks angerjas) võivad niiskes rohus hingata mõnda aega ka läbi naha. Kaladel
Nagu vaaladki pole delfiinid kalad, vaid imetajad. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiini kehaehitus Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik''. Toitumine Delfiinid püüavad peamiselt kalu ja kalmaare, keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla
a. Väherasvane kala b. Poolrasvane kala c. Rasvane kala 23.EL skaalal hinnatakse kalade kvaliteeti a. Kahes värskusastmes b. Neljas värskusastmes c. Viies värskusastmes 24.Kala veretustamisel võib kasutada toote välimuse parandamiseks a. Kloori b. Keedusoola lahust c. Äädikhappe lahust 25.Kala keetmisel jäetakse kala soomustamata, sest a. Soomused parandavad maitseomadusi b. Soomused aitavad hoida kala kuju c. See on tüütu tegevus 26.Saba ja sabauim on kala a. Liikumissuuna reguleerimiseks b. Põhiliseks liikumiselundiks c. Enesekaitseks 27.Krõbeda kooriku ja kalale erilise meeldiva maitse ning aroomi andmine on a. Praadimise eesmärk b. Fritüüris praadimise eesmärk c. Paneerimise eesmärk 28.Praadimisel eraldub kalalihast 20-30% kalarasva a. Lahjade kalade puhul b. Keskmise rasvasisaldusega kalade puhul c. Rasvaste kalade puhul 29.Pärast marinaadi valamist kalaga täidetud toosi äädikhappe pH a
esimesed ÕISTAIMED ehk KATTESEEMNETAIMED. Loomariigi evolutsioon- 540 400 miljonit aastat tagasi hulkraksete loomade areng vees. Kujunesid välja loomade peamised ehitustüübid nn. kambriumi plahvatus. Käsnad - veekogu põhjale kinnitunult elavad primitiivsed, tõeliste kudede ja elunditeta hulkraksed. Lõuatud 480 miljonit aastat tagasi primitiivsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik. Uimedest oli olemas vaid suur sabauim. Kõhrkalad 400 miljonit aastat tagasi iseloomulik kehakuju. Kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused. 400 miljonit aastat tagasi tekkisid- Putukad Kahepaiksed Roomajad Luukalad tänapäeva kalad nt. haug, ahven. 200 miljonit aastat tagasi ilmusid : IMETAJAD on kõrgeima arenguastmega selgroogsed. kõik imetajad toidavad oma poegi piimanäärmeta nõrega emapiimaga. Püsisoojus Esimesed imetajad olid väikesed, peamiselt putukatest toituvad ööloomad
Ja veel: ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal kuigivõrd silma. Delfiinidele meeldib olla soojas vees nagu inimeselegi. Neile meeldib elada vees, kus on umbes 25 kraadi. Vees, kus on alla 21 kraadi, nad hakkavad kiirelt ujuma, et sooja saada. Vees, kus on üle 30. kraadi, on nende jaoks palav. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik''. Delfiinid püüavad peamiselt kalu ja kalmaare, keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla. Kiirelt liikuvaid saakloomi aitab neil jahtida looduslik kajalood
Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm, merisutt KLASS KÕHRKALAD Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid, raid 8 Haid – käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N: saaghai Raid – keha dorsoventraalselt lamendunud, saba piitsjalt peenike, suured peaga liitunud rinnauimed, väikesed hambad. N Mõrtsukhai, tömpnina-hallhai, liivhai, vaalhai, koerhai, harilik saagrai/hai ehk saagkala KLASS KIIRUIMSED rohkesti luid, ujupõis, uimi toetavad luulised või sarvjad kiired, nahas tõelised soomused, puudub hingats, lõpusepilude vaheseinad taandunud, südames arterioossibul N ogalik, ronikala
3. Kus elavad vähid, too näiteid. Meres-homaar, krabi, krevett Magevees- jõevähk, vesikakand, vesikirp Maismaal- mullakakand, keldrikakand, kookosevaras ja TRIINU 4. Kirjelda jõevähi välimust (katted, kehaosad, nende osad) Nende keha katab kitiinist koorik, mis sisaldab lupja, värvuselt rohekas-pruun, keha koosneb 2. osast-pearindmik(2p.tundlaid, nokis, 1p liitsilm, suu, käimisjalad) ja tagakeha(6 lüli, 5p. ujujalgu, 5-osaline sabauim) 5. Kuidas vähid kasvavad? Vähid kasvavad kestudes. 6. Kellest, kuidas vähid toituvad? Taimtoidulised- krill; loomtoidulised- homaar; segatoidulised- jõevähk. 7. Milles seisneb vähkide tähtsus looduses? 1. Loomadele toiduks; 2. toituvad väiksematest loomadest; 3. Puhastavad veekogusid 8. Millised loomarühmad kuuluvad ämblikulaadsete hulka, too näiteid. Skorpionid-…………………….….…………….. ; lestad- tolmulestad,sametlestad, ;puugid-
Kujunesid välja loomade peamised ehitustüübid nn. Kambriumi plahvatus. Trilobiidid - madalmerede lülijalgsed, kes elasid Vanaaegkonnas ehk Paleosoikumis (550-250 miljonit aastat tagasi). Käsnad - veekogu põhjale kinnitunult elavad primitiivsed, tõeliste kudede ja elunditeta hulkraksed. Lõuatud - 480 miljonit aastat tagasi Primitiivsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik. Uimedest oli olemas vaid suur sabauim. Kõhrkalad - 400 miljonit aastat tagasi Iseloomulik kehakuju. Kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused. PUTUKAD Üks putukate suuri eeliseid oli lennuoskuse omandamine. Karbonis elasid ürgsed võrktiivalistega sarnanevad ja kiililaadsed putukad, kelle tiibade siruulatus ulatus kuni 75 cm. KAHEPAIKSED - 360 miljonit aastat tagasi , paljunevad vees, elavad maismaal ROOMAJAD - 300 miljonit aastat tagasi , kehasisene viljastumine, dinosaurused ehk Hiidsisalikud
[2, 3, 5] 5 Andmed kudemisbioloogia, kudemiskoha valiku ja substraadi kohta on väga vanad. Merisutid koevad kruusapõhjale kividest kokkukantavasse pesalohku. Teada on ka, et isased isendid on väiksemad. [2, 3] Jõesilm (Lampetra fluviatilis) Jõesilm on ka angerjalaadse kehaga. Kaks seljauime teineteisest tavaliselt veidi lahus, kuid kudemiseajal puutuvad kokku. Tagumine seljauim ulatub sabauimeni. Sabauim on keha tagumise otsaga üla- ja alaosaks jagatud. Lõpuseavasid 7 paari, erandjuhtudel 5 või 4 paari. Sarvhambaid ümber suuava hoopis vähem kui oli neid merisutil. Suuava peal on rõhtne sarvplaat kummaski otsas suure hambaga, allapoole suuava sarvplaat tavaliselt 7 hambaga, neist äärmised veidi suuremad. Ülahuulehambad paiknevad neil hajusalt. Sisemisi külgmisi huulehambaid kummalgi pool 3, neist keskmised tavaliselt kolmeosalised, teised kaheosalised
- keskNS asetseb selgmiselt - hingamine toimub seedekulgla eesotsa kaudu SubPH VÕRDLUS: Mantelloomad tunicata Süstikkalad cephalochordata Koljused craniata - kinnitunud või vees - 30 liiki mereloomi, - hõljuvad põhjaloomad - toituvad planktonit - mõlemad kehaotsad - filtreerides teravad - tuunika ehk mantel - selja- kõhu- ja sabauim - (välistoes) CL VÕRDLUS: Merituped Ripikloomad Meritünnikud - üle 1900 liigi - 70 liiki - 70 liiki - üksikud/ koloniaalsed - ehitavad avara maja - suured kolooniad - kinnitunud - seljakeelikuga saba - vees hõljuvad 47 SubPH Süstikkalad cephalochordata
keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed- liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Sugukond tintlased. MERITINT. (suur suu, sale, sabauim sügava väljalõikega) 3 PEIPSI TINT (suur suu, sale, silmad suuremad, kui meritindil) Tintlased on väikesed sihvakad kalakesed tumeda selja ning hõbedaste külgede ja kõhuga. Neile iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks". Peipsi tindile on meelepärane aeglaselt voolav või seisev vesi. Nad on mageveekogudes põhja lähedal
8 Sissejuhatus Esimesed imetajad elasid alguses kõik maismaal. Kuidas ja miks vaalade esivanemad merre kolisid, ei ole ikka veel selge.Umbes 55 miljonit aastat tagasi asustas üks imetajaterühm kaladest kihavad jõesuudmed. Aastatuhandete vältel nad järkjärgult muutusid, et paremini sobida oma märja koduga.Ürgvaalade koljudelt on näha, kuidas nende ninasõõrmed liikusid pealaele, et vee all hingamine lihtsamaks teha. Kujunes välja tugev sabauim. Esikäpad muutusid uimedeks, millega tüürida ning tagajäsemed kadusid pikkamisi. Kiusvaalad arendasid välja erilise toitumismooduse, kuid ilmselt põlvnevad nad hammasvaaladega ühistest esivanematest. Enamik teadlasi on nõus, et vaaladel on samad esivanemad kui sõralistel, kelle hulka kuuluvad ka tänapäeva lehmad ja hirved. Need esivanemad elasid maismaal ja küttisid teisi loomi. Ürgvaal elas madalas meres ja soolaseveelistes lahesuudmetes 55miljonit aastat tagasi. Tema
Suured kahepaiksed surid välja, kui kliima kuivemaks muutus (karboni ajastul) Roomajate eelis kahepaiksete ees on nende kõva kestaga munad, mistõttu roomajad saavad muneda ka maismaale. Karboni ajastul olid lülijalgsed suuremad kui praegu, kuna hapnikusisaldus atmosfääris oli 30% praeguse 20% asemel. Lõuatud- 480 miljonit aastat tagasi alguse saanud primitiivsed selgroogsed, kellel lõualuud puuduvad ja kelle luustik on kõhreline. Uimedest oli ainult olemas suur sabauim. Silmud on tänapäevased lõuatud kalad- sõõrsuud Kõhrkalad said alguse 400 miljonit aastat tagasi. Neil oli kõhrest luustik, lõualuu ning hambakesetaolised soomused. Soontaimed- organitega taimed (varred). Tekkisid 440-410 miljonit aastat tagasi (veest maismaale). Ürgraikad- sõnajalgtaimed, mis paljunesid eostega (puudusid lehed ja juured, esinesid varred ja risoomid). Vihtuimne kala on kalade ja kahepaiksete vaheline üleminekuvorm. Tänapäeval on nendest alles nt. latimeeria.
merevetikatega. Sellele kalale on antud irooniline nimetus- ,,mere kaltsukaupmees". · Niisugune kehakuju muudab kala vetikate vahel nähamatuks ja päästab teda arvukate vaenlaste eest. · Samuti imeteldav on akvaariumikalade kuju. · · Teil on võib-olla isegi raske uskuda, et joonisel kujutatud kalade esiisaks on tavaline koger- sedavõrd erinevad on nad oma esivanemast! · Heitke pilk uimedele. · Ühel kaladest sarnaneb sabauim kukesabaga, teisel meenutab see tulpi. Kalade välisehitus Põhja eluviisiga kalad Taime tihnkikusse hoidvad kalad Kalade suu kuju Kääbused ja hiiglased kalade hulgas Väikesed: · Filipiini saartel esineb tibatilluke parvedes elav mudillane luzoni pisimudil, kelle pikkus on 1-1,5 cm . · See mudilane esineb suurte parvedena. Saarte elanikud püüavad teda ja tarvitavad toiduks. · Luzoni pisimudilat peetakse kõige väiksemaks
Pea ja suu on suhteliselt suured. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid enamasti on küljed 5 Kalad meie toidulaual kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Röövkalana on tema ohvriks räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Tursk on üks tähtsamaid põhjalähedase eluviisiga püügikalu kogu maailmas. Eriti väärtuslikuks
Puudub neil iseloomulik ujupõis vajaliku sügavuse säilitamiseks peavad olema pidevas liikumises, seisma jäädes vajuksid põhja 184. Vee liikumise registreerimiseks on kõikide kalade ja veeloomade külgedel (või pea külgedel) küljejooneelundid 185. Kõhrkalad on ürgsed loomad, nende aju on võrreldes luukaladega vähearenenud, käitumine primitiivne vale 186. Kõhrkalad on olenevalt liigist elussünnitajad või munejad 187. Hailaadsetele on iseloomulik heterotserkne sabauim 188. Isaste kõhrkalade kõhuuimedest on kujunenud paarilised kopulatsioonielundid - pterügopoodid, milles on vagu sperma juhtimiseks emase kloaaki 189. Inimesele on ohtlikud järgmised hailiste liigid: tiigerhai, hiidvasarhai, mõrtsukhai, liivhai, vasarhai 190.Ogarail on sabal üksik terav mürgiastel vale 191. Inimesele on ohtlikud järgmised railiste liigid: harilik astelrai ehk merikass; harilik elektrirai; (astelrailased, jõerailased ja elektrirailased) 192
Pikkus: 25 cm või rohkem Toitumine: kõigesööja Vee omadused: temp. 10-20°C, pH 6,5-7,5 Ujumistasand: kõikjal Paljunemine: heidab marja hajusalt Märkused: Kõige vanem kodustatud liik. Sigib meelsasti.Vajab head filtratsiooni ja korrapärast vee vahetust. Alaliigid: Komeet-tugevalt läikivad uimed, pikenenud sabauim. Teleskoop-mustad, pundunud silmad. Loorsaba-tugevasti aretatud sabauim, võivad olla nii tavalised kui ka teleskoop silmad. Oranda- vaarikasarnane kasvaja peas ,,müts'' pikad ja õrnad uimed. ,,Punamütsikesel'' on hõbedane keha ja punane ,,müts''. Puna-Valge komeet-kuplikujulised pärjad soomused. Keha kerajas. Subunkin- sini-valge keha, mustad tähnid, uimed pärlmutrised või läiketud. 8.9. Riimveekalad, on kalad kes on kohanenud taluma oma elupaiga soolsuse ning ka
arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm, merisutt 16.3.3. Klass kõhrkalad Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid, raid Haid käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N: saaghai Raid keha dorsoventraalselt lamendunud, sba piitsjalt peenike, suured peaga liitunud rinnauimed, väikesed hambad. 16.3.4. Klass kiiruimsed 1. rohkesti luid 2. uimi toetavad luulised või sarvjad kiired 3. nahas tõelised soomused, puudub hingats 4. lõpusepilude vaheseinad taandunud 5. südames arterioossibul
kaladest kihavad jõesuudmed kus oli toitu palju ja ohtu vähe. Esialgu toitusid nad madalas vees, hiljem hakkasid toiduotsinguil ikka julgemini rannikust esmalduma. Lõpuks kaotasid nad sootuks seose maismaaga. Uues elukeskkonnas muutus pika aja jooksul põhjalikult nende kehaehitus ja eluviis. Keha kaotas kõik selle mis takistas libisemist vees karvakatte, tagajäsemed, kõrvalestad. Esijäsemed muutusid loibateks, sabast kujunes lai, lame horisontaalne sabauim. Kopsud muutusid elastseks ja mahukateks, võimaldades vee all viibida kuni 2 tundi. Naha alla kujunes paks rasvakiht, asendamaks soojust hoidvat karvakatet. Osa neist hakkas toiduks kasutama kalu ja neil säilisid toidu haaramiseks hambad, teine osa aga ,,Spetsialiseerus" väga mugavale toiduhankimisele avatud suuga pisielundite 2 ooplanktoni parvest läbiujumisele ja sel teel toidu saamisele. Minu valik on sinivaal seepärast, et nad on kõige suuremad imetajad Maa peal
peamised ehitustüübid nn Kambriumi plahvatus Trilobiidid madalmerede lülijalgsed, kes elasid Vanaaegkonnas 550-250 miljonit aastat tagasi Käsnad veekogude põhjale kinnitunult elavad primitiivsed, tõeliste kudede ja elunditeta hulkraksed Esimesed selgroogsed kalad 500 miljonit aastat tagasi Lõuatud 480 miljonit aastat tagasi, primitiivsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik, uimedest oli olemas vaid suur sabauim Kõhrkalad 400 miljonit aastat tagasi, iseloomulik kehakuju, kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused 400 miljonit aastat tagasi mõnede loomade siirdumine maismaale Putukad suuri eeliseid oli lennuoskuse omandamine Kahepaiksed 360 miljonit aastat tagasi, paljunevad vees, elavad maismaal, põlvnevad vihtuimsetest kaladest Roomajad 300 miljonit aastat tagasi, kehasisene viljastumine, hiidsisalikud ja dinosaurused
Pea ülaosa, selg, keha ülalpool küljejoont ja vahel ka seljauime alaosa ning sabauime ülemine pool on kaetud harvade, ümarapoolsete väheldaste tumedate täppidega. Sabauime kiirtel on saba lähedal läikiv hõbedane helk nagu ränd kisutsilgi. Pulmarüü üldtoon on tume vaarikapunane. Sarannoe järve kisutsi (kohalik nimetus baidarka) pulmarüü erineb Väikse Sarannoe järve kaladest. Üldtoon on oliivikarva või roheline, külgedelt punakast tooni, selg ja sabauim on kaetud arvukate tumedate täppidega. Kolmas pulmarüü variant on Halantõrskoje järve kisutsil: keha üldtoon on helelilla, tihti metallse läikega, piki küljejoont on hästi eristuv vaarikavärvi riba. [10] Pilt 2. Pilt 3. 2.3 Levik looduses Peamiselt leidub Põhja Ameerika Vaikse ookeani rannikutel Alaskalt Kaliforniani (Sakramento jõgi). Aasia rannikuvetes elutseb Anadõri jõest Kamtsatka rannikut mööda kuni
(Esociformes) seltsi, hauglaste (Esocidae) sugukonda ja haugi (Esox) perekonda kuuluv röövkala. (http://et.wikipedia.org/wiki/Haug ) Välimuse kirjeldus Haugi värvus on tähniline, heledad vöödid kulgevad risti ja piki keha. Sõltuvalt kaldavöötme veetaimestiku iseloomust ja arenguastmest on haug hallikasroheline, hallikaskollane või hallikaspruun, selg on tume, kõht valkjas hallide tähnikestega. Selja-, päraku- ja sabauim on punakaspruunid, rinna- ja kõhuuimed kollakaspunased. Haugi keha on suhteliselt pikk, nooljas. Pea on tugevasti välja venitatud, alalõug nihutatud ettepoole. Alalõua hambad on erineva suurusega ning on määratud saagi haaramiseks. Teistel suuõõne luudel paiknevad hambad on väiksemad, nad on oma teravate tippudega suunatud kurgu poole ja võivad luid katvasse limanahka alla tõmbuda. Seetõttu on saaki neelata kerge, kuid kui see
Hingamiselundkonna ülesanne on rikastada verd hapnikuga. Seedeelundkond: suu neel söögitoru magu sooltoru pärak. Erituselundkonna ülesanne on jääkainete eritamine. Vereringeelundkonna ülesandeks on toitainete ja hapniku viimine keha rakkudeni ning jääkainete ja süsihappegaasi viimine eritus elunditeni. ninaava lõpusekaas küljejoon suu silm küljeuim seljauim sabauim kõhuuim pärakuuim Kalade vereringe Kala süda on kaheosaline. Arterid on veresooned, mis viivad verd südamest eemale. Veenid toovad verd südamesuunas. Arteriaalneveri hapnikurikas veri venoosne veri süsihappegaasi rikas veri Kalade sigimine ja areng emaskala isaskala
Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiini kehaehitus Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik''. Toitumine
Välimus Vikerforellil on tüüpiline lõhelase voolujooneline kehakuju. Tema värvus sõltub elupaigast, vanusest, soost, suguküpsuse astmest. Selg on tumehall, sinkjas- või rohekashall, kõht kollakashallist hõbedaseni. Kamloops ja teraspealõhe on rohkem hõbedaselt sädelevad, esimesel on ka tihedamalt tähne. Kudeajal on isased tumedamad, punane küljevööt eredam, kõht tihti lausa tahmast värvi ja nende alalõual areneb konks. Pea, selg, rasva- ja sabauim on tihedalt tähne täis. Maimude külgedel on lõhilastele tüüpilised tumedad tähnikulaigud, nn. näpujäljed. Euroopa tarbija soov näha forelli lõhesarnaselt hõbedasena ja kalakasvataja majanduslik huvi saada võimalikult kiiret juurdekasvu ning suurt lihasaagist on viinud selleni, et aretuse ning intensiivse söötmise tulemusena on kasvandustes peetavad forellid tüsedad, väljast vähe värvilised, kuid erepunase lihaga. Kasvatatud vikerforellile on väga
Erituselundkond: neerud. Närvisüsteem: keerdtänk, jalatänk. Vereringe: süda, südamepaun, avavereringe. Karpidel pole pead. Nad elavad veekogudes. Peajalgsed: jalad paiknevad peas. Peajalgne kasutab tindinäärme vedelikku, et see välja pritsida ja siis vaenlase eest põgeneda. Lülijalgsed Vähid (jõevähk): elavad puhtavetelistes jõgedes ja järvede kallastel. Välisehitus: pearindmik, tagakeha, sabauim, uju- ja käimajalad, esijalgadel sõrad, keha on lüliline. Tähtsamad meeleelundid: liitsilmad, tundlad, haistmine, maitsmine. Toit ja toitumine: vetikad, väikesed konnad väikesed kalad, toitu haarab sõrgadega, siis suunab suhu. Hingamiselundid: lõpused. Eritus elundid: pikkade tundlate alumisel poolel paikenevad rohelised näärmed. Ämblikud (ristämblik): elavad maismaal. Välisehitus: pearindmik, tagakeha, lõugtundlad, kobijad, sugaküünised, kaheksa lihtsilma
arvukate vaenlaste eest. Narmaskala pikkus ulatub 25 sentimeetrini. Pilt 4. Suur narmaskala ehk suur vetikkala(Phyllopteryx eques). (http://farm1.static.flickr.com/53/154089029_95c5d92e89.jpg) Samuti imeteldav on akvaariumikalade kuju. Teil on võib-olla isegi raske uskuda, et joonisel kujutatud kalade esiisaks on tavaline koger- sedavõrd erinevad on nad oma esivanemast! Heitke pilk uimedele. Ühel kaladest sarnaneb sabauim kukesabaga, teisel meenutab see tulpi. Kuldkala, kelle teisendeid on kujutatud joonisel ( Joonis 1), on aretatud kogrest Hiina ja Jaapani akvaristide poolt. Kodustatud kokrede hulgas võisid ilmuda ebaharilike uimedega või orginaalse värvusega eksemplarid, nii nagu mõnikord kaljutuvide hulgas ilmuvad omapärase sabakujuga valged isendid. Hakati kasvatama nende isesuguste kokrede järglasi.
Valgeamuur on luukalade klassi, karpkalaliste seltsi, karpkalalaste sugukonda kuuluv liik ja on perekonna valgeamuurid (Ctenopharyngodon) ainus liik. Ta keha on väljavenitatud ja pea suhteliselt väike. Ninamik on väga lühike ja selle pikkus on võrdne või lühem silma läbimõõdust. Suu on valgeamuuril alaseisune. Värvuselt on valgeamuur roheka- või kollakashalli seljaga, küljed on tumekuldsed ja kõht helekuldne. Soomused on ääristatud tumeda randiga. Selja- ja sabauim on tumedad, kõik teised uimed heledamad. Silma vikerkest on kuldset tooni. Joonis 1. Valge amuur. http://www.loodusajakiri.ee/valgeamuur-eesti-veekogude-elustikule-ohtu-ei- kujuta/ Looduslik levila ja bioloogia Valgeamuur on magevees elav taimetoiduline kala. Ta eelistab aeglase vooluga suuri taimestikurikkaid jõgesid ja nende jõgedega ühenduses olevaid järvi ja vanajõgesid. Kala talub
tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla. 1. Kilu 2. Räim Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam. Eesti vetes elutseb Läänemerele omane tursa alamliik läänemere tursk, kes kasvab harilikult 4060 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad. Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea ja suu on suhteliselt suured
Mõrtsukhai on mereloom. Kõige paremini tunneb ta ennast soojades vetes. Ta peab koguaeg ujuma, et piisavalt hapnikku saada. Ta on üks maailma hirmuäratavamateas loomadest. Nad kuuluvad suurepäraste ujujate seltsi, mõnikord hüppavad nad koguni ka veepinna kohale. Mõrtsukhaid kogunevad heameelega saarte lähistele, kus leidub loivaliste või lindude kolooniaid. Välimus: Mõrtsukhaid kasvavad tavaliselt 6-8 meetri pikkuseks. Enamikul on süstjas keha ja äärmiselt tugev sabauim, mis võimaldab neil vees kiiresti edasi liikuda. Neil on pikk sile keha, samuti on ka nende nina pikk ja kooniline. Haidel on lisaks ühele sabauimele ka kaks seljauime, kaks rinnauime ja kaks kõhuime. Mõrtsukhaidel on suur pea. Suure pea külgedel on 5 kuni 7 lõpuseava. Eesmine seljauim paistab sageli veest välja, kui hai pinnavees ujub. Neil on ka äärmiselt suur suu, mis on täis teravatipulisi, nõelteravate hammaste ridu. Haidel kasvavad hambad koguaeg
sujuvalt üle kereks. Kael puudub, mille tõttu ei saa ta pead kere suhtes pöörata. Keha lõppeb sabaga. Keha katavad ja kaitsevad luulised soomused, mis asetsevad osaliselt üksteise peal. Nende kehas paiknevad limanäärmed, mis eritavad keha pinnale õhukese limakihi, mis kaitseb nende nahka ja hõlbustab liikumist vees. Kalade keha on painduv. Ujumisel painutab ta seda ühele ja teisele poole (vaata pilt 2). Liikumisele aitavad kaasa keha pinnal olevad uimed, kõige tõhusamalt sabauim. Teisi uimi kasutab kala enamasti aeglasel liikumisel, tasakaalu hoidmisel ja manööverdamisel. Mõlemal pool keha külgedel on kalal küljejoon. Selle abil tajub kala vee liikumist ja võnkumist. Selle abil saab kala orienteeruda ka sogases vees. ( Kalade välimus ja liikumine; Kala välisehitus) (Pilt 2, kalade liikumine) 8 Siseehitus Skelett
selle järgi, et sammalloomade loomikud on väiksemad kui korallide omad. Teiselt poolt on mõnedel sammalloomadel teatav väline sarnasus kõrgemate taimedega ja ka vetikatega, sellest siis ka kogu hõimkonna nimetus. Lõuatud (Agnatha) on primitiivsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik. Lõuatute kehakuju oli lihtne - tilga, värtna või ketta taoline. Uimedest oli olemas vaid suur sabauim. Silur Siluri ajastul põrkasid kokku Laurentia (Põhja-Ameerika) ja Baltika (Põhja-Euroopa) manner. See oli tähtsaim laamtektooniline sündmus Kesk-Paleosoikumis - selle tulemusena tekkis Kaledoonia mäestik Euroopas ja Akaadia mäestik Appalachi regioonis Ameeriakas. Kliima stabiliseerus Siluris, lõunapoolusel sulasid Gondwana mandriliustikud põhjustades olulise meretaseme tõusu. Ekvatoriaalses piirkonnas oli kliima päikseline ja soe, seal moodustusid ulatuslikud rifid.
· lülideks pearindmik ja tagakeha · 4 paari käimajalgu · 3 paari käimajalgu · 2 paari tundlaid · lõugtundlad mürk · 1 paar tundlaid · sõrad · kobijad · tagakehal hingamisavad · 5 paari käimajalgu · kehaväline seedimine · avatud vereringe · sabauim · elundid tagakehas · eritustorukesed avanevad tagasoolde · tagakehajalad · pugu · hea kuulmine · liitsilmad: mosaiikne nägemine · raamatkopsud · hea haistmine · hingavad lõpustega · avatud vereringe · moondega areng (vaeg või täis)
Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju. Samal ajal on vajalik ka 3 maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest seetõttu on kehakuju ka vastav eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist. Päripäeva lugedes on kala uimed seljauim (D), sabauim(C), pärakuuim(A), kõhuuimed(V), rinnauimed(P). Omaette nähtus on rasvauim(ad) . Kalade uimede paigutus lõhe näitel Kaks paari uimeisid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased). Uimed võivad olla mitmeteks jagunenud, üksteise suhtes nihkunud, omavahel liitunud, taandarenenud, iminapaks muutunud jne. Kiiruimelistel kaladel koosnevad uimed kiirtest ja nende vahelisest õhukesest nahast. Uimekiired
Lest on rannarahva toidus olnud üks tähtsamaid kalu juba kaua aega ja on seda ka praegu. Lesta liha on väga maitsev ning seda suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse .Lest on töönduskala. -8- -9- 4. Tursk Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo (Gadus morhua) on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik.Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem – kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täppidega, kõhupool on seljast heledam. Tursk on kala, kes asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe
vastavalt keskkonnale). Tekkisid erinevad seltsid ja sugukonnad. a) lahknemine ehk divergentsi ühe algse rühma lahknemine uuteks (putukad) b) konvergents erinevate arengutasemetega organismide sarnastumine vastavalt elukeskkonna tingimustega (jõehobu-konn-krokodill jalad kohendunud ujumiseks). Kala-vaal voolujooneline keha, kalade uimed ja vaaladel loivad, mõlemal sabauim liikumiseks. Evolutsiooniline regress organismi taandareng, lihtsustumine ( ei põhjusta väljasuremist). Näiteks parasiitidel mõned elundkonnad taanduvad, pole enam vaja. Paeluss ei vaja seedeelundkonda jm. Parasiit taimedel arenenud õis ja ei vaja lehti (seenlill). Mõnedel lindudel pole vaja kellegi eest põgeneda ja lennata pole vaja, seega lennuvõime kaotanud (jaanalinnud). Väljasuremine pikaajaline progress, teised vormid tõrjutakse kõrvale. Oletatavad põhjused:
Tõmmunosudelfiin kes on suur hüppaja ja elab Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Ameerika rannikuvetes. Jõedelfiin elab ainult Amazonase jõgedes. Delfiinlased on üsna väikesed.Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk.Delfiinidel on voolujooneline torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad.Suuremal osal delfiinlastel on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedal.Sabauime tagaserv on sügava sälguga.Nende jõuline sabauim liigub vees üles- alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina.Seljauim hoiab keha püstasendis.Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad.Delfiinid hingavad kopsudega.Väljahingamine on väga kiire, sellele järgneb kohe sissehingamine.Korraga hingab delfiin väga lühikese aja jooksul sisse 5-10 liitrit õhku
eest. Naha limanäärmed eritavad lima, mis muudab keha libedaks, et muuta liikumist vees kergemaks. Küljejoon Mõlemal pool keha küljel on rõhutundlik meeleelund- küljejoon, millega kala tajub vee liikumist ja võnkumist, et vees orienteeruda. Uimed Uimi kasutab kala liikumisel, tasakaalu hoidmisel ja manööverdamisel. Edasiliikumiseks töötab kõige tõhusamalt sabauim. Lõpused Lõpused on kala hingamiselundid. Kui vesi läbi lõpused, liigub hapnik veest lõpuste veresoontesse ja sealt kannab veri hapniku kõikidesse kala elunditesse. Elunditest tulnud süsihappegaasirikka vere pumpab süda samuti lõpustesse, kus süsihappegaas eraldub vette ning veri rikastub uuesti hapnikuga.
tootmiseks (vee kokkuhoid ja maismaaline eluviis). T3 aktiveerib täisk maksa geenid ja represseerib samal ajal kullese maksa geenid. Lisaks põhjustabT3 kullese hemoglobiiniga rakkude surma ja proliferatsiooni rakkudes, kus on täisk hemoglobiin. Kui ei toodeta thyrotropin'i ja T4 sünteesi ei aktiveerita, siis säilib kullese keha, kuid organism on suguküps (neoteenia). · Amfiibide metamorfoosi muutused, näited ja põhjused kulles- veeline eluviis, sabauim (lagund osaleb T3) täiskasvanu- 4 jalga hemoglobiin teistsugune -''- herbivoorne toitumine, pikk sooltoru karnivoorne toitum, lühike sooltoru eritavad ammoniaaki eritavad uureat limanäärmed puuduvad limanäärmed silmad külgedel - monokulaarne nägemine silmad otse binokulaarne nägemine
mitmesugused koorikloomad. Eluiga 8-9 a. Suurim kaal 40kg. Suguküpsed lõhed pöörduvad kudemiseks tagasi oma sünnijõgedesse. Rännates jõgede ülemjooksul elavad varuainetest. Kärestikes võivad teha 2-3 m kõrgusi hüppeid. Enamik lõhesid on pärast kudemist üsna kurnatud ning hukkuvad. 3. MERIFORELL on lõhele lähedani nii välimuselt kui ka eluviisilt. Üldiselt on lõhest veidi jässakam, sabavars on jämedam kui viimasel. Sabauim lõpeb otseselt, vanematel isenditel ka kumeralt. Kogu kehal esinevad tumedad täpid. Täpsemalt võimaldab liigilist kuuluvust määrata kala suulaes paiknev sahkluu, mis meriforellil on hammastatud. Koeb samuti jõgedes, kuid ei rända nii kaugele kui lõhe, sageli koeb ka väiksemates rannaojades. Kudemine toimub sügisel. Max pikkus üle 1 meetri. Kaal kuni 15 kg. Meie rannikuvetes on meriforell arvukam kui lõhe
Selgrootuid on ligi 10 miljonit, mitmeid kordi rohkem kui selgroogseid. 46. KALADE ÜLDISELOOMUSTUS Kalad on vee-eluks kohastunud selgroogsed loomad. Kala keha on valdavalt lapik, külgedelt kokku surutud. Kala keha (nahka) katavad sarvjad soomused. Kehapinna muudab libedaks nahas paiknevate limanäärmete poolt eritatud lima. Kalad liiguvad vees oma keha kord ühe, kord teise külje suunas painutades. Liikumisele aitavad kaasa kehal paiknevad uimed, eriti tugev on sabauim. Ujumist soodustab kehaõõnes asuv ujupõis. Kala luustik on toeks kerelihastele ja kaitseks siseelunditele. Selle põhiosadeks on kolju, lüliline selgroog, uimeluud ning selgroolülidele kinnituvad roided. Närvisüsteemi põhiosa moodustavad koljuõõnes asuv peaaju ning selgrookanalis kulgev seljaaju. Selgroo lülist väljuvad närvid lihastesse, nahapinnale ja teistesse elunditesse. Kaladel on hästi arenenud haistmis- ja maitsmismeel ning vee võnkumisi tajuv küljejoon.
planktonit filtreerides. Iseloomulik on tuunika - orgaanilisest ainest, kehapinnaga lõdvalt seotud välistoes. Keelikloomade ühised tunnused on kõige paremini näha vastsejärgus. Kolm klassi: merituped, meritünnikud ehk salbid ja ripikloomad ehk merikullesed 81. Koljutud. Väike rühm merepõhja loomi. Ehituselt tüüpilised keelikloomad. Pikk keha külgedelt lame, mõlemad otsad teravad; on selja-, kõhu- ja sabauim. Keha katab ühekihiline, ripsmeteta limanahk ja sidekoeline alusnahk. Suu eesotsas, pärak saba all. Seljakeelik ja selgmine närvitoru piki kogu keha. Nii seljakeelik kui lihaskond on seesmiselt lülilised. Neel arvukate lõpuspiludega, mida ümbritseb aatrium; aatriumi ava kõhu all eespool saba. Arenenud soonkond, värvitu veri. Nefriidid lõpuspilude juures; eritamine toimub ka tsöloomi kaudu. Lahksoolised, paljude paaride sugunäärmetega. Koevad vette. Vastne maimu moodi,
annaabi.ee 
