Silmlased (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Õpetajahariduse osakond
Kadri Mekk
SILMLASED
Referaat
Juhendaja : prof Henn Kukk
Tallinn 2012

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
SUGUKOND : SILMLASED, Petromyzonidae 4
Merisutt (Petromyzon marinus) 4
Jõesilm (Lampetra fluviatilis) 5
Ojasilm (Lampetra planeri) 6
Erinevaid silmlasi maailmast 8
KOKKUVÕTE 9
KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Sugukond silmlased (Petromyzonidae) kuuluvad taksonoomia alusel järgnevatesse rühmadesse: Hõimkond: Keelikloomad (Chordata); Klass: Sõõrsuud (Cyclostomata); Selts: Silmulised (Petromyzoniformes); Sugukond: Silmlased (Petromyzonidae).
Silmlaste keha on paljas ja angerjalaadse kujuga. Angerjalaadse kehaga silmud on esimeste ürgsete, veel ilma tõeliste lõugadeta kalalaadsete loomade viimased säilinud sugulased. Toes on silmastel kõhrene ja sidekoeline, luukude puudub. Neid iseloomustab omapärane segu vanapärastest ning samas tugevat spetsialiseerumist näitavatest tunnustest. Neil on sarvainest hambad, limane soomusteta nahk; ; neil pole paarisuimi ega eristunud samauime; lihaselisi lõpuskotte toetavad väljaspool lõpuseid paiknevad lõpusekaared ning ninamiku ülapoole keskosas avaneb paaritu ninasõõrme kaudu suur haiste-hüpofüüsikott. Suu on neil imilehtrina, mida toetab sõõrjas kõhr. Võimas toesega keel talitleb oherdi või pumbakolvina. [1, 2, 7]
Üldiselt elavad silmulised mage - kui merevees , sigivad ainult magevees . Areng toimub moondega. Vastsejärgus enne metamorfoosi , pole silmudel ümmargust imisuud, hambaid ega silmi ja ka uimed on vähe arenenud. [1]
Levinud on silmud mõlema poolkera parasvöötmes, mageveelised või siirdevormid. Umbes on teada 24 nüüdisliiki. Eestis võib esineda nendest 3 liiki: merisutt (Petromyzon marinu), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja ojasilm (Lampetra planeri). [1, 3]

SUGUKOND: SILMLASED, Petromyzonidae

Merisutt (Petromyzon marinus)

Merisutt nagu silmlased ikka on angerjalaadse kehaga. Kaks seljauime on teineteisest lahus, tagumine ulatub sabauimeni. Pea on neil väliselt ebaselgelt piiritletud , sest lõpuseavasid on 7 paari. Suuava ümbritseva imilehtri seintel paiknevad kaarjate ridadena teravad sarvhambad, suuava peal tavaliselt kahetipuline sarvhammas (või 2 alusel kokkupuutuvat hammast). Lõpuseavade rea ees suhteliselt väikesed silmad. Keha katab neil sile limane nahk. [4]
Seljauimed puutuvad peaaegu kokku, täiskasvanud isastel on seljal hari ja emaste kõhul anaaluim. Oliivpruunil kehal tumedad laigud, altpoolt valkjast kollakaspruunini, sigimisajal heledam. Noored merisutid on tumesinised või tinakarva, altpoolt valged.
Pikkus keskmiselt täiskasvanud isendil on 1,2 m ja mass 2,5 kg ning eluiga 11 a. Kromosoomide arv 2n = 168. Sarvhammaste arv suuava ümbritseval imilehtril veidi üle 110-ne. Müomeere 86-91 (Müomeer- kere lihaskonna lõik). Marjaterade arv võib ulatuda kuni 300 000-ni. [4, 5]
Üldiselt on merisutt haruldane siirdekala . Esineda võib teda Atlandi põhjapoolkera rannikul jõesuudmete piirkondades. Läänemeres eksikülalisena kuni Soome lahe idaosani; Botnia lahest polevat leitud. Põhjalähedane, viibib enamasti ranna lähedal ja estuaarides (ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud). Pärast 1-2 aastat meres viibimist lähevad 60-80 cm pikkused suguküpsed isendid Briti saartele (märts-aprill), Eestis jõgedesse (aprill-juuni), kus isased kaevavad imilehtri abil kiirevoolulistesse lõikudesse 300 000 väikese (pikkus 0,8-1,25 mm) marjatera tarvis lohu ; koevad (mai-juuni), pärast kudemist hukkuvad. [2, 4, 6, 7]
Vastsel, nn liivasonglasel (ammocoetuse), pole suulehtrit ja ta toitub mikroobe filtreerides; 4-5,5 a. veedab ta mudas, moone 13-20 cm pikkuselt. Pärast moonet laskub sügistalvel merre. Eestis haruldane, enamik isendeid tabatud Liivi lahest ja Pärnu jõest.
Toituvad merisutid suuremate elusate kalade (tursk, lõhi jt.) verest, tungides neile aktiivselt kallale. Ohvri kehakatted purustatakse sarvhammastega, vere imemist soodustab hüübimisvastase toimega põsenäärmete sekreet. [2, 3, 5]
Andmed kudemisbioloogia, kudemiskoha valiku ja –substraadi kohta on väga vanad. Merisutid koevad kruusapõhjale kividest kokkukantavasse pesalohku. Teada on ka, et isased isendid on väiksemad. [2, 3]

Jõesilm (Lampetra fluviatilis)

Jõesilm on ka angerjalaadse kehaga. Kaks seljauime teineteisest tavaliselt veidi lahus, kuid kudemiseajal puutuvad kokku. Tagumine seljauim ulatub sabauimeni. Sabauim on keha tagumise otsaga üla- ja alaosaks jagatud. Lõpuseavasid 7 paari, erandjuhtudel 5 või 4 paari. Sarvhambaid ümber suuava hoopis vähem kui oli neid merisutil. Suuava peal on rõhtne sarvplaat kummaski otsas suure hambaga, allapoole suuava sarvplaat tavaliselt 7 hambaga, neist äärmised veidi suuremad. Ülahuulehambad paiknevad neil hajusalt. Sisemisi külgmisi huulehambaid kummalgi pool 3, neist keskmised tavaliselt kolmeosalised, teised kaheosalised. Alahuulehambaid ei esine jõesilmul kunagi. [3, 4, 5, 6]
Kudemise ajaks muutuvad silmul hambad nüriks, seljauimed kõrgenevad; emastel moodustub pärakuuim (ilma kõhrest kiirteta), isastel lühike ja tömp genitaalnäsa. Keha muutub neil kudemisajaks umbes 10% lühemaks. [1, 2, 3]
Silmad on jõesilmul suuremad kui merisutil. Keha katab ka jõesilmul sile limane nahk. Värvus on seljapoolel tume (oliivrohekas, pronksjas või must), küljed sinakashallid, hõbejad või pronksjad, kõht valge, kollakasvalge, mõnikord ka must, uimed pruunikad. Kevadel tavaliselt muutub värvus vähem läikivaks, tumesiniseks. [1, 2, 3]
Jõesilma pikkus keskmiselt on 50 cm ja mass 150 g, eluiga 7 a. Kromosoomide arv 2n = 156. Kudemiseks jõkke rändavate jõesilmude pikkus on 17-49 cm, mass 20-195 g; suuremad isendid esinevad peamiselt lõunapoolsetes jõgedes. Koos tavaliste jõesilmudega tulevad Liivi ja Soome lahe jõgedesse väiksed, alla 25 cm pikkusega silmud (enamasti isased).
Viljastamata marjaterad on jõesilmul enamasti kergelt elliptilised, kudemise ajal pikema diameetriga 0,9-1,1 mm. Samas marjaterade suurus võib tugevasti samal isendil varieeruda.
Jõesilm on Lääne- ja Põhjamere vesikondade (Prantsusmaa, Iiri ja Lõuna-Norrani) ja Vahemere lääneosa (Arno, Tiberi ja Po jõgikonnad) siirdekala. [1, 3, 7]
Eestis tungib ta praktiliselt kõigisse merresuubuvatesse jõgedesse ja ojadesse. Jõkketõusu intensiivsus sõltub vooluhulgast, koelmuteks sobivad kohtade esinemisest ja vee kvaliteedist. Kõige silmurikkamad on meil Eestis Soome lahe jõed, eesotsas Narva jõega. Suhteliselt palju võib jõesilma ka kohata Puidsoo, Jägala, Vääna ja Kunda jõgedest.
Kudemiseks valib ta kiirevoolulised (1-1,8 m/s) liiva- kruusa - või kivipõhjalised kohad jões, sageli kümnete kilomeetrite (Narva jões ligi 15 km) kaugusel jõesuudmest. Suuremates järvedes ja meredes võib silmu kohata mitmekümne, isegi 100 m sügavusel. [1]
Jõesilm koeb meie jõgedes ja ojades tavaliselt mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani. Lähevad jõgedesse (sept./okt.). Kudenud isendid hukkuvad. Ühe mm pikkusi ellipsikujulisi marjateri on kuni 40 000. Vastsed elavad jões umbes 5 a., merre laskuvad 6. aasta kevadel, olles 9-15 cm pikkused. Eestis koeb arvukamalt Pärnu ja Narva jões; 1.04-30.06 püük keelatud. [1, 4, 5]
Ühe emase kohta võib esineda 1-6 isast, mõnikord on kohal mitu emast ja kuni 50 isast. Marja viljastamine on seotud rütmiliselt korduvate paaritumismängudega, mis kestvate mitmeid päevi. Kudemiskoha sügavuseks arvatakse olevat 0,2-1,5 m. Jõesilmu koelmud on sageli kõrvuti vimma koelmutega ja koos ojasilmu koelmutega. Kudemise alguseks on vajalik stabiilne vähemalt 9,5oC veetemperatuur . Marjaheitmine toimub tavaliselt öösel. Mari on kleepuv ja paisub umbes ühe tunni jooksul. Temperatuuril 15-18oC kulub marja arenguks ligi 2 nädalat. Koorunud kollakasvalged usjad kuni 4 mm pikad vastsed on 2-4 päeva väheliikuvad ja toituvad maksas leiduvastest varuainetest. Esimesel nädalal levivad nad passiivselt pehmema põhjaga taimestikurikastesse jõeosadesse, kus peagi kaevuvad põhjasetetesse, omandades ühtlasi põhja värvuse. Vastsete silmad on kaetud nahaga, ülahuul moodustab mütsisirmitaolise kaevamiselundi. Toiduks kasutatakse veega suuõõnde imetud ja siin väljakurnatavat detriiti, vetikad eriti ränivetikaid. [1]
Jõesilm on kõrgelt hinnatud turuväärtusega (delikatess). Peamiselt püütakse teda mõrdpüünistega jõkke siirdumise perioodil.

Ojasilm (Lampetra planeri)

Ojasilm sarnaneb kehakujult jõesilmuga, kuid on väiksem. Seljauimed neil puutuvad alati teineteisega kokku, tagumine neist ulatub sabauimeni. Esineb 7 paari lõpuseavasid. Sarvhambad paiknevad ümber suuava nagu jõesilmul, kuid nad ei ole kunagi teravad: suuketast ümbritsevad narmastepärja alusel kulgeb servhammaste rida, mis suuketta ülaserval laiub 1,5-3-reaseks ülahuule väikeste hammaste vööks. Selle ja suuavapealse (kummalgi küljel hambaga) sarvplaadi vahel paikneb 5-8 suuremat, väikestele alusplaadikestele kinnituvat ülahuulehammast. [3, 5, 7]
Kudemise ajaks seljauimed kõrgenevad, emastel moodustub pärakuuim, isastel pikk (umbes 4 mm) ja peenike genitaalnäsa (paaritusorgan). Narmad suuketta serval on isastel suuremad ja eredavärvilised, emastel peaaegu puuduvad, väikesed. Värvus võib isegi naaberjõgedes varieeruda. Selg veidi rohekas, pronkspruun, küljed oliivrohekad- pronksjad kuni hallid, kõht hallikaskollakavalge; seljauimed läbipaistvad, oliivrohekalt kollakad. Tagumise seljauime alusel tume kurd, eesmisel uimel on see kitsam. Sabauim kahkjalt pigmenteerunud. Läbi naha kumavad tihedate püstjoontena lihassegmentide piirid.
Keskmiseks ojasilmu pikkuseks on 20 cm ja elueaks peetakse 7 a. Kromosoomide arv 2n = 146. Sugu- ja kudemisküpsete, koelmule kogunenud ojasilmude pikkus varieerub 10-16 cm piirides. Emased ojasilmud on keskmiselt isastest pikemad. Vastsete pikkus on enamjaolt pikem kui jõesilmul. Ka marjaterad paisuvad ojasilmul veidi suuremaks kui jõesilmul. Absoluutse viljakusena on märgitud 500-1900 marjatera. [1, 2, 3, 7]
On levinud Lääne- ja Põhjamere samades jõgikondades, kus jõesilmgi, Pürenee poolsaare puudub. Puhtamageveekalana levinud tavaliselt merest eemale jäävates jõgedes ja ojades, ka Volga ülemjooksul. Lääne-Euroopas vete reostumise tõttu haruldaseks muutunud.
Vastsed elavad ojasilmudel mudapõhjasse uuristanult, suguküpsed elavad peamiselt kruusa-liiva setetes . [1, 3]
Ojasilm koeb meie ojades suuremates või väiksemates parvedes mais, juuni algul, praktiliselt jõesilmuga ühel ajal ja ligikaudu samades tingimustes.
Huvitav on, et ojasilmu vastsetel on suguproduktid moonde alguseks juba peaaegu küpsed, kuid jõesilmul kaugeltki mitte. Nagu silmud ikka, siis ka ojasilm suguküpsus lõpetab nende toitumise ja peale kudemist nad surevad. Vastse toiduks on taimejäänused, putukavastsed ja põhjaloomakesed. [1, 2]
Ojasilmudel turuväärtust pole leitud, kuna nende nahas leiduvate näärmete mürgine eritus ei kaota ka keetes inimese sooltoru põletikku tekitavat toimet. Kasutatakse kalastajate poolt õngesöödaks. [1, 2, 3]

Erinevaid silmlasi maailmast

Mere-siirdesilmud on levinud Atlandi ookeani põhjaosas (merisutt – Petromyzon marinus), Vaikse ookeani põhjaosas (kolmhammassutt – Entosphenus tridentatus), Kaspia meres (kaspiasutt – Caspiomyzon wagneri). Rannavees elutsevad jõe-siirdesilmud: Lääne-Euroopa rannikul lähedal euroopa jõesilm (Lampetra fluviatilis), Lõuna-Euroopa ja Ida- Aasia rannavees kaks jaapani jõesilmu vormi (L. japonica septentrionalis, L. japonica japonica), Vaikse ookeani Põhja-Ameerika ranniku ääres ameerika jõesilm (L. ayresii). Lõunapoolkeral on siirdesilmud levinud Lõuna-Ameerika ida- ja lääneranniku juures (lõuna pool 35-40o l.l.), Austraalia ja Uus- Meremaa ranniku lähistel (lõunasilmud – Geotria, lühipeasilmud – Mordacia, kokku 4 liiki). Euroopas ja Aasia järvedes, jõgedes ja ojades elab 8 paikset liiki perekonnast jõesilmud (Lampetra). Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas esineb kaks sama perekonna liiki, Põhja-Ameerika idaosas, Suure järvistu vetes, 6-7 ühe seljauimega silmu liiki puht ameerika perekonnast ameerikasilmud (Ichthyomyzon) ning merisuti järvevorm (Petromyzon marinus dorsatus). [1,7]
Suurima tööndusliku tähtsusega on euroopa jõesilm (Lampetra fluviatilis), kes kasvab kuni 41 cm pikkuseks. Selle silmu selg ja küljed on tumehallid kergelt metalse läikega, kõht helekollane või tuhmvalge. Ta on Lääne-Euroopa levinud Itaaliast Inglismaa ja Põhja-Norrani. Elutseb rannavees ja läheb jõgedesse kudema. [7]
Ungari jõesilm (Eudontomyzon danfordi). Keha keskosa mõnevõrra laiem. Imilehter külgmiste hammaste paigutus sarnaneb jõesilmu omaga, väikesi hambaid on rohkem, suuava taga ning keelel lisahambaplaadid, neil on 9-13 teravikku (keskmised on suurimad). Pruunikas. Pikkus 30 cm, eluiga 7 a. Väikestes jõgedes, nugib kaladel , kuid sööb ka orgaanilisi jäänuseid. Koeb aprill-mai pärast rännet ülemjooksu kiire vooluga kohtades. Vastsejärk 4-5 a. Lähedased mageveevormid (keha eesosa jämedam) on ukraina jõesilm (Eudontomyzon mariae), pikkus 22 cm, ja kreeka jõesilm (E. hellenicus), pikkus 6 cm. Kumbki ei nugi. [1, 2, 3]

KOKKUVÕTE

Üldse tuntakse silmlaste sugukonnas 7 perekonda 20-24 liigiga , neist 5 perekonda (Petromyzon, Entosphenus, Caspiomyzon, Lampetra, Ichthyomyzon) 16-20 liigiga põhjapoolkeral ja 2 perekonda (Geotria, Mordacia) 4 liigiga lõunapoolkeral.
Silmud on levinud nii põhja- kui ka lõunapoolkera parasvöötmes, puuduvad aga troopilistes vetes 30o p.-l. ja 30o l.l. vahel. [2, 3]
Üldiselt võib kõigilt silmudelt midagi sarnast leida. Erinevusi esineb selles, kus maailmas osas nad elavad ja milliseid tingimusi tahavad. Suuruse suhtes on varieeruvust küll, aga mitte väga oluliselt. Kõik silmud sigivad magevees, kuid nende hulgas on suuri siirde eluviisiga mereliike, kes täiskasvanult elavad meres, jõgedes-järvedes elavaid ja ka ojasid asustavaid väikesekasvulisi liike. [1]
Paljud siirde-eluviisiga ja järvedes elavaid ning mõned jõgesid asustavad silmuliigid on täiskasvanult parasiitse eluviisiga, tungivad kallale kaladele , imevad end nende külge ja toituvad lihast ning verest. [1, 2, 3, 7]
Kehakuju poolest on silmud pihklaste sarnased, kuid neil on üks või kaks seljauime. Silmude suu on lehterjas, välisküljelt ääristatud nahkjate narmastega. Suus on hulk sarvhambaid, neid leidub ka keelel. Pea ülapoolel paiknev ainus paaritu ninasõõre viib haiste-hüpofüüsiõõnde, mis ei ole ühenduses neeluga. Keha kummalgi küljel on seitse lõpusekotti, millest igaühel on omaette välisava. [1, 3]

KIRJANDUS

[1] Pihu, E. 1979. Loomade elu, Kalad . Valgus, Tallinn.
[2] Mikelsaar, N. 1984. Eesti NSV kalad. Valgus, Tallinn.
[3] James R. Bence , Roger A. Bergstedt, Gavin C. Christie , Phillip A. Cochran, Mark P. Ebener, Joseph F. Koonce, Michael A. Rutter, William D. Swink. 2003. Journal of Great Lakes Research. Volume 29, Supplement 1, 2003, Pages 253-282.
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0380133003704936 (viimati vaadatud 19.03.2012)
[4] Weiming Li, Michael Twohey, Michael Jones , Michael Wagner . 2007. Journal of Great Lakes Research, Volume 33, Supplement 2. Pages 70-86 http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0380133007701272 (viimati vaadatud 18.03.2012)
[5] John W. Heinrich, Katherine M. Mullett, Michael J. Hansen, Jean V. Adams, Gerald T. Klar, David A. Johnson, Gavin C. Christie, Robert J. Young. 2003. Journal of Great Lakes Research, Volume 29, Supplement 1.Pages 566-583.
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0380133003705176 (viimati vaadatud 21.03.2012)
[6] Roger A. Bergstedt, Rodney B. McDonald, Katherine M. Mullett, Gregory M. Wright, William D. Swink, Kenneth P. Burnham. 2003. Journal of Great Lakes Research, Volume 29, Supplement 1.Pages 226-239.
http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0380133003704912 (viimati vaadatud 22.03.2012)
[7] Peter J. Miller, Michael J. Loates. 1997. Euroopa kalad. Eesti Entsüklopeedia kirjastus, Tallinn
10