Ristideta hauad (0)

_____Gümnaasium
______nimi_______
12.a klass
SELTSIMEHELIKKUS, KOKKUHOIDMINE, ÜHTEKUULUVUS – RASKE AEG ÜHENDAB
Referaat
____2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Arved Viirlaid 4
1.1 Elulugu 4
1.2 Teosed 5

2. Teose „Ristideta hauad ” analüüs 6

Kokkuvõte 10
Kasutatud allikad 11

Sissejuhatus

„Arved Viirlaid, sünniaastaga 1922, kuulub kindlalt reedetud põlvkonda. See tugevas rahvuslikus vaimus kasvatatud aastakäik oli noorim kolmest, kelle nõukogude võim oma esimese okupatsiooni ajal värbas Punaarmeesse. Viirlaid mobilisatsioonikutsele ei järgnenud, vaid hakkas metsavennaks ja lõi sellesama Punaarmeega lahinguid major Hirvelaane pataljoni koosseisus. 19- aastasele noorukile ei antud võimalust võidelda võõrvõimu vastu Eesti Vabariigi sõdurina. Ta ei hoolinud ka võitlemisest koos teise põlisvaenlasega, vaid põgenes sakslaste mobilisatsiooni eest Soome. Naastes 1944. aastal kodumaale Soome sõjakooli lõpetanud lipnikuna, elas üle veel ühe reetmise ja põgenes uuesti üle mere Soome kaudu Rootsi. Briti luureteenistuses langevarjurina Eestisse tagasi minek luhtus – õnneks. Viimasest reetmisest õnnelikult pääsnuna otsustas Viirlaid jätkata võitlust sulerelvaga. See võitlus andis tulemusi ja sellest pole kirjanik loobunud ka praeguses auväärses eas, vaid lükib taluvaikuses ritta aina uusi sõnamürske.” (15 Jan 2010 Eerik Purje , Eerik 2010. Jaanuar, Arved Viirlaid – reedetud põlvkonna südametunnistus – Eesti elu. http://bit.ly/WzkkZG )
Sedamoodi kirjeldatakse Arved Viirlaiu elu ja seotust tema raamatuga „Ristideta hauad”. Kirjanik elas pea kõike samamoodi läbi kui raamatus. Elu Eestis oli väga vaevarikas ning põgenemine naaberriikidesse tundus ainuke mõistlik plaan oma elu jätkamiseks. Tung eestisse tagasi tulla oli suur, kuid selle teostamine oleks olnud võrdlemisi suur piin . Inimestel tuli hoida kokku ja põgeneda Vene võimu eest nii palju kui võimalik. Valisin just selle teema oma referaadi jaoks, kuna minu arvates on see väga aktuaalne , sest just need inimesed, kes pagesid sõja ajal välismaale on ka sinna jäänud ning paljud ei tunne, et nad tahaksid tagasi Eestisse tulla.
1. Arved Viirlaid

1.1 Elulugu

Arved Viirlaid alustas oma karjääri luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud üle ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda sõda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikku karmi ja uskumatut elu ning pagulasühiskonna eluprobleeme.
Arved Viirlaid sündis 11. Aprillil 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana . Ta õppis 1937–1941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana . 1941. aastal liitus ta metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas ning aastast 1953 elas ta Kanadas. (Kronberg, Janika 2009. Eesti lugu: Arved Viirlaid „Ristideta hauad” – Eesti Päevaleht 30.04, lk 15)
1954. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu fondi auhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus.
„Arved Viirlaid, nüüd juba seitsmekümneviiene, on ehk kõige rohkem tõlgitud eesti kirjanik. Ta kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine – algul metsa, siis üle mere. See oli pagemine nii ühe kui teise okupatsiooni eest. Ta võttis enesele veel ühe osa - teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagika kirjanduse kaudu. 9 romaani ja 7 luuleraamatut on sündinud tema põhitöö kõrvalt. Sündinud vihast ja valust, armastusest ja igatsusest. Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud.” (Lauring, Sirje 1997. Arved Viirlaid - Mees, kes keeldus riiklikust autasust – Õhtuleht 18.04 )

1.2 Teosed:

On avaldanud 7 luulekogu :

• „Hulkuri evangeelium " (1948)
  
• „Üks suveõhtune naeratus" (1949)
  
• „Jäätunud peegel" (1962)
  
• „Hõllalaulud" (1967)
  
• „Käsikäes" (1978)
  
• „Igaviku silmapilgutus" (1982)
  
• „Valgus rahnude all" (1990)
  

Romaanid:

• „Tormiaastad" Ι;ΙΙ – (1949, Eesti kujutamine rinde lähenemisel)
  
• „Ristideta hauad" (1952; tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania ja hiina keelde)
  
• „ Seitse kohtupäeva" – (1957, pihtimusjutustus. Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatud ja otsib selgust nii eneses kui teistes)
  
• „Vaim ja ahelad " (1961)
  
• „ Kustuvad tuled" (1965)
  
• „Sadu jõkke" (1965)
  
• „Kes tappis Erich Hormi ?" (1961 Lund, 1998 Tallinn)
  
• „Surnud ei loe" (1975)
  
• „Märgitud" (1980)
  
• „Põhjatähe pojad" (2009, autobiograafiline romaan)
  

Novellikogu :

• „ Saatuse sõlmed" (1993)
  
• „Ajal on mitu nägu" Kirjastus Ilmamaa, Tartu 2005
  

2. Teose „Ristideta hauad” analüüs

Tegemist on fiktiivse ajaloolise romaaniga, mis on tegelikult üsnagi reaalse põhjaga ning kogu tegevus on täiesti eluline. Romaani tegevus algab 1944. aasta oktoobrist ja lõppeb 1946. aasta sügisega. Sündmused toimuvad üle kogu Eesti, kuid põhiliselt Tallinna ja selle ümbruses ning Harjumaa rannikualadel . Raamat vaatleb Hiie ja Lepiku talu perekondade ja kogu Metsaoti küla saatust neil tõeliselt kaootilistel sõjaaastatel.
Peategelasteks on Taavi Raudoja , soome ohvitser , tema naine Ilme ja nende perekonnad. Raamatust käivad läbi ka paljud negatiivsed ning positiivsed kõrvaltegelased. “Sul, taat näib olevat kindel tunne, kui oma maalapp jalge all. Ära peta ennast ega mind. Pole see maalapp siin kuigi kindel ega ole venelaste ees ka oma tegude pärast mingit vabandust. Kui meid rindel nii armetult segi löödi, siis on mulle selge, et ainult teisel pool merd saab veel hingata , mitte siin, kui nende jalgu jääb.” (Viirlaid 1952: 3) Peamisena võib valja tuua Roosi Marta , keda alguses peetakse sõbraks ja Marta jätab kõigile ülimalt positiivse mulje, kuid hiljem muutub iseloomult hoopis kellekski teiseks ning see hävitab igasuguse usalduse ja positiivse suhtumise tema suhtes. Romaanis on ka NKVD tegelased, kes esmalt tekitavad lugejasse vastikust ja vihkamist teisalt ka halesust ja kaastunnet nende naiivsuse tõttu. Sündmustik algab Taavi Raudoja tagasitulekust kodukanti koos oma kaaslastega.
„Raamatus „Ristideta hauad" omavad nii heroilisus kui ka rahvuslikkus teistsuguse mõõtkava, kuhu mahuvad siiski ära vabadusvõtleja isiklik heroism, tema tõekspidamised, ja tema vankumatu tahe eelkõige väärtustada vaimu ja aadet kõikide olmeliste ja kehaliste kannatuste kiuste. Kui laenata Jaan Krossilt mõiste "kirjandus kui laiendatud autobiograafia", siis pole kahtlust, et Arved Viirlaiu sulest ilmunud teosed on eesti kirjandusele pärandanud unustamatult värvikalt kirjeldatuna eesti sõduri ja vabadusvõitleja, soomepoisi ja metsavenna kujud.” (Kirss, Tiina 1997. Arved Viirlaiu looming rahvuslikus perspektiivis – Sirp 02.11)
Taavi saab teada, et Hiie talu elanikud on lahkunud rannikule sooritama katset üle mere Soome minna. Seejärel Taavi lahkub , et minna Tallinnna. Oma kaaslased jätab ta Hiiele. Hiljem saabub Hiie rahvas tagasi, kuna katse Soome minna oli luhtunud. Saades teada abikaasa Tallinnase minekust, otsustab Taavi naine Ilme koos poja Lembituga oma mehele Taavile järele minna. Tallinnas koos olles hakkavad Ilme ja Taavi pingsalt otsima võimalust üle lahe Soome minemiseks ja sealt Rootsi minekuks , kus juba elab Ilme vend Lehto. Vanad tuttavad osutuvad isekateks reeturiteks nagu Joakim Lompus, kes kasutas teste meeleheidet ära materiaalse kasu saamiseks.
Koos teistega oodatakse rannas paati. Ööbitakse küünides ning paadi saabumise ööl meelitab Marta Taavi teiste juurest tagasi Tallinna, tuues ettekäändeks ülesõiduks vajaminevate väärisasjade olemasolu. Marta ütleb Taavile, et ehted on tema korteris . Korteris aga ehteid pole ja Taavi hinges kerivad kahtlused Marta usaldusväärsuse suhtes. Antud juhul on selgelt näha, kuidas Taavi peab pidevalt võitlema inimeste iseloomuga. Kunagi ei tea, keda usaldada või keda mitte. Marta saabub ka korterisse ja teatab Taavile, et teised said õnnelikult Soome. Tegelikkus on, et kõik nad võeti NKVD poolt kinni ja seekord Marta isiklikult andis nad välja. ,,Euroopas oli lõpuks rahu. Niisugune, millist keegi polnud kunagi soovinud ega kujutlenud. Inglased olid joonud venelastega koos igaveseks vendluseks vodkat! See oli kõige rängem hoop, mis nad NKVD küüsis vaeveldes olid saanud. Ja see hoop tabas kogu nende rahavast, poolt maailma.” (Viirlaid 1952: 16)
Taavi püüdlused üle pääseda jäävad tulemusteta. Ta asub tööle tselluloosi vabrikus. Taaskord on raamatus selge näidet tolle aja elust, kuidas inimesed töötasid enamasti vabrikutes ja suurtööstustes. Palk polnud just kõige parem, aga oma elu nimel tuli näha vaeva ja oldi valmis kõigeks. Vabrikusse tööle minnes vahetab ta ohutuse mõttes oma nime ära. Taavi Raudoja uueks nimeks saab ta Karl Heidak.
“Kui vabadus, humanism ja demokraatia ei ole ideed, mille nimel on sõditud nii omas kui võõras mundris, metsas, merel või põranda all, siis millised üldse on need ideed, mille eest võidelda ja vajadusel end ohverdada?” (Kronberg, Jaanika 2012. Ideelised eestlased – Eesti elu. http://www.eestielu.ca/et/kultuur/kultuur/66-ideelised-eestlased )
Jõulude ajal oli Taavi üsnagi õnnetu, sest ta mõtles oma naisele ja pojale. Pere oli kaugel ja antud ajajärgu depressiivsus viis pere Taavi juurest nii mõtetes kui ka reaalselt palju kaugemale. Võib vaid ette kujutada, kui raske võis Taavi Raudojal olla, kui tuleb oma perest teadmatult kaua aega eemal olla ning vahepeal tekivad mõtted, et ta ei pruugi neid iial näha, sest vangistamine või koguni surm oli iga päev järjest lähemal. Peale kirikuskäiku nägi Raudoja, kuidas inimesi tundmatusse musta autosse tõmmati ja minema viidi. Tegu oli rühma NKVD inimestega, kes nö vägivallatsejaid ja võimule vastuhakkajaid eemaldasid. “Praegu saan vanade pattude pärast, loodan, et Soome- asjani ei jõua. Endine vihavaenlane otsis mu üles. Tunneb mind läbi ja lõhki ning nüüd on NKVD-s. Eestlased ise on kõige kuradimad. Venelastel pole ju millestki aimu . Organisatsioon puudub veel täielikult” (Viirlaid 1952: 9)
Koduteel kohtab ta venelaste poolt paljaks röövitud meest. Taavi viib ta oma tuttava Selma juurde. Selma hoolitseb ta eest hästi ning mees terveneb. Mehe nimi oli Eevald ja Taavi taipas , et tegu on üsnagi nutika ja usaldusväärse mehega, kellele võib edaspidi lootma jääda. Kolmekesi hakati arutama plaane kevadiseks ülesõiduks Soome. Aeg läks edasi ja see sama Leitud mees Eevald sai järjest rohkem Selmaga läbi ning kevadel hakkasid Selma ja Eevald planeerima juba endi pulmi. Sõda toob inimesi kokku, sunnib neid mõtlema ühe plaani ja ideoloogia järgi. – Seda võib sõja juures ühe ainsa positiivse põhjusena esile tuua. Vastasel juhul poleks Selma kohtunud endale nii ideaalse inimesega.
Märtsi õhtul tullakse Taavit kinni võtma. Proovides end päästa valetas Taavi ülekuulamisel oma isiku kohta. Ta viiakse ööseks üksikkongi, kuid järgmisel päeval kuulatakse ta uuesti üle. Ähvarduse peale, et nad Linda Raudoja kohale toovad tunnistab Taavi üles, kes ta tegelikult on. Järgmisel ööl tunnistab Taavi oma Soomes viibimise üles, aga kaaslaste nimesid mitte. Vangipõlv kestab pool aastat. Raudojat piinati ja üritati pehmeks muuta nii nagu kõiki teisi vastuhakkajaid ja üldiselt ootas selliseid inimesi surm. Vanglates hoiti küll kokku ja prooviti võimalikult palju üksteist moraalselt toetada, kuid see alati ei aidanud. Kõik väärtused ja endine elu oli justkui kadunud. Ainult tugevamatel jäi püsima lootus, et agoonia lõpeb ja tunneli lõpus paistab valgus. Taavi vanglas veedetud aja peale on sõda lõppenud ja NKVD hakkab oma konge tühjendama mahalaskmiste abil.
“Võitlus vabaduse eest oli neile iseendast mõistetav, aga keegi ei teadnud , kui kallihinnaline on vabadus. Nüüd teadis Taavi, et oli vähe maid maailmas, kus vabaduse eest maksti nii kõrget hinda.” (Viirlaid 1952: 19)
Ühel ööl karjutakse välja ka Taavi nimi. Oma elu päästmiseks tuleb Taavile hiilgav mõte, ta lubab meestele Mannerheimi paberi anda. Taavi viiakse väidetavasse paberi peidukohta ehk vabrikusse, kus Taavi varem töötas. Üritades teeselda paberi otsimist, keerlevad Taavi peas põgenemisplaanid. Järsult kukutab ta end teise korruse aknast välja ning põgeneb. Pärast edukat põgenemist rändas Taavi mõnda aega teadmatuses ringi, kuni jõudis oma kaaslase Piibu Eesi tallu. Seal ootasid teda vanad head usaldusväärsed kaaslased, kes annavad talle edasi siiski ebameeldivaid uudiseid. Selgus, et paat, millest tema maha jäi, sattus paraku venelaste kätte. Eedi , Leonard ja veel mõned olid pääsenud, kuid Taavi naine ja poeg võeti kinni. Taavi hakkab taaskord kahtlustama, et kogu see katastroof on Marta korraldatud ja jällegi ei suuda ta kedagi usaldada. Ülekuulamisel pekstakse Ilmet, selle tagajärjel algab sünnitus enneaegselt. Ta viiakse paremas seisukorras olevasse kongi. Velsker aitab tal sünnituse vastu võtta ning hoolitseb naise eest peale lapse ilmaletoomist. Ilme paneb tütrele nimeks Hilja.
Kuna NKVD on ääretult jõhker ja inimlikkust seal ei tunta, viidi Ilme ülekuulamisele, kus ta pidi kirjakoopia põhjal üht käekirja tuvastama . Selgus, et paberil oli Taavi käekiri. Ilme saab teada, et Taavi oli vahi alla võetud, kuid suutis põgeneda. Ilmele tehti ettepanek, mis oli väga keeruline ning sellest sõltus kogu tema edasine elu. Ta lubati vabaks tingimusel, et lapsed jäävad vanglasse ning Ilme saadab Taavi vanglasse. “Kui Jumal annab lapse, annab ta lapsele ka süüa...” (Viirlaid 1952: 20) Esialgu puikleb Ilme vastu, kuid kui tal lubatakse Hilja kaasa võtta, siis ta nõustub.
Vahepeal oli Marta muutunud veelgi julmemaks ning halstamatult soovis Taavile ja Ilmele kätte maksta. Marta meelitab enda juurde ringiluusiva Reku, kelle sai nõusse Ilmele atendaati tegema. Külaelankele tullakse järgi, et nad Siberisse viia. Valitseb masendav meeleolu, puhkevad tulekahjud . Metsavennad alustavad rünnakut venelastele, tagajärjeks vallamaja vallutatamine. Taavi peab tegema väga raske otsuse: talle tehakse ettepanek, et ta Läände sõidaks ja eestlaste saatusest räägiks, kuid Taavi ei taha oma kalli naise ja ema pärast minna. Sellegipoolest ütlevad viimased talle, et nad jäävad Taavit igavesti ootama ja suure planeerimise ning mõtlemise järel nõustub Taavi siiski läände minema. “Rahvas ei vaadanud neile halva pilguga ega rutanud neid kui äsjaseid allutajaid pilkama või parastama. Vastupidi- eesti rahva ja saksa sõjavangi vahele oli tekkinud sõnadeta sümpaatia ning oma saatuse ühtsuse mõistmine” (Viirlaid 1952: 13)
Kokkuvõte
Raamat annab ideaalse ülevaate tollasest elust ja raskustest, mis valitsesid Eestis teise maailmasõja ajal. ,,Ristideta hauad” võib kästileda kui lihsalt põnevusromaani, mis oma kaasahaarava sisu ja süžee keerdkäikudega ei jää alla kuulsamatele kriminaalroomanidele ja seiklusjuttudele. Kuigi üsna liialdatud kujul toob „Risteta hauad“ meieni eesti rahva valu ja hingepiina. Samuti täheldasin, et suurema põhjalikkusega vaatleb Viirlaid inimhinge . Viies inimsuhted ja inimpsüühika piirialadesse, testides nende tugevust ja analüüsides nõrkusi. Hoolimata oma äärmulikust suhutumisest ei taha Viirlaid lugejat venelasi kommunismiga võrdstustada. Ja kuigi teose alguses tekitavad „punased“ viha, vastikust ja põlgust, siis raamatu arenedes suureneb ka nende vastu kaastunne . Inimest ei saa hinnata tema nahavärvi või rahvuse järgi, vaid tuleb mõelda selle peale, mis on tema südames ja hinges.

Kasutatud allikad:

Viirlaid, A. “Ristideta hauad” Eesti Päevaleht 2009

Kronberg, J. 2009 Eesti lugu: Arved Viirlaid „Ristideta hauad” http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-lugu-arved-viirlaid-ristideta-hauad.d?id=51167171

EWR Online. 2012 Arved Viirlaid 90 Tervitus soomepoistele http://www.eesti.ca/arved-viirlaid-90-tervitus-soomepoistele/article35937

Purje,E.2010 Arved Viirlaid – reedetud põlvkonna südametunnistus http://www.eesti.ca/arved-viirlaid-reedetud-polvkonna-sudametunnistus/article26894

Lauring, S. 1997 Arved Viirlaid - mees, kes keeldus riiklikust autasust http://www.ohtuleht.ee/2059

Vikipeedia 2012. Vikipeedia vaba entsüklopeedia. Arved Viirlaid. http://et.wikipedia.org/wiki/Arved_Viirlaid

Kirss, T. 1997. Arved Viirlaiu looming rahvuslikus perspektiivis
http://www.sirp.ee/archive/1998/22.05.98/Kirjand/kirjand1-2.html

Kronberg, J. 2012. Ideelised Eestlased
http://www.eestielu.ca/et/kultuur/kultuur/66-ideelised-eestlased
11