``Ristiteta hauad`` Arved Viirlaid (0)

Arved Viirlaid
Elulugu:
Arved Viirlaid sündis 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana . Ta õppis 1937–1941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise
toimetajana . 1941. aastal liitus ta metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse
koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus
luuretegevuseks Nõukogude tagalas ning aastast 1953 Kanadas.
1954. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu fondi auhinna.
1997. aastal loobus ta president Lennart Meri poolt talle määratud Riigivapi III klassi teenetemärgist.
Looming:
Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema.
Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest,
mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite
tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.
``Ristiteta hauad ``
Arved Viirlaiu "Ristideta hauad" annab meile masendava pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Siin jutustatakse kodumaale saabunud Soomepoiste saatusest,
NKVD vanglakoledustest ning metsavendade elust. Kuigi me oleme kõike ajaloost kuulnud, jõuab see raamatu vaheldusel paremini meieni ning läheb südamesse.
Lugedes ei jõua ära imestada inimeste reetlikust ja julmust, millele vastandub ustavus ja armastus lähedaste vastu.
Raamat algab 1944 a Taavi saabumisega Hiie tallu . Kuna ta on olnud Soome sõjas, siis on ta nüüd tagaotsitav. Ümberringi käivad küüditamised ja rahvas on hirmul.
Taavi naine Ilme koos poja Lembituga ning vanaemaga püüdsid Rootsi põgeneda. kuna see ebaõnnestus, tulid nad Hiiele tagasi. Taavi aga oli vahepeal lahkunud ning
lootis oma perele Rootsi järele minna. Koos teiste põgenikega jõuab ta Tallinna. Ta on tänu võlgu Roosi Martale, kes muretses neile vallamajast vanad vene passid.
Taavi on Martale alati meeldinud ning naine on valmis tema nimel kõigeks. Ta ise on olnud juba kaks korda abielus olnud ning külarahvas kahtlustas, et naine oma
viimase mehe ise üles andis. Martale ei läinud teised inimesed tõesti korda,kui ta oma eesmärgi poole pürgis. Ta andis venelastele üles poolsada paati oodanud
inimest, kelle hulgas oli ka Taavi rase naine Ilme ning poeg Lembit. Vähimgi ssüdametunnistus piina ta räägib ta Taavile, et Ilme läks ilma meheta minema ning, et tema poleks nii suutnd
Marta sarnaseid inimesi oli veel teisigi, Taavi oli rabatud, kui sai aru, et endine soomepoiss Lompus on reetur ning pettis inimestelt paadikahtade eest raha
välja ka Marta isa Roosi August oli omakasupüüdlik ning püüdis ükskõik mis hinnaga igale võimule meelepärane olla.
Ometi enamik inimesi toetas üksteist ning metsavendadele ja põgenikele anti taludes süüa ning öömaja, kuigi kardati. Kõigil oli ju keegi kusgil ilma peal ning südameid
olid poegade pärast vaevas. Venelased käisid läbi, jättes maha reostatud maa.Milleks see kõik?
Kuni Taavi teadis, et Ilme ja ta poeg on põgenenud, oli ta vendade pärast rahulik ning lootis isegi minema pääseda. Inimesed ümberringi olid ettevaatlikud ja umbusklikud.
Paljus olid olukorraga lepplikud ja püüdsid kohaneda. Taavi sai valepassi ning tehases tööd.Kuid oleti oli keegi teda reetnud ning ühel päeval ta vahistati. Vangis näeb
ja kogeb Taavi koledaid kannatusi ning ta mõistab, et piinamiste tagajärjel on inimene valmis kõike üles andma ning omaks võtma.Kui Taavi ülekuulamistel väidab, et
tal on Soomepoiste nimekiri töökotta peidetud, õnnestub tal ime kombel põgeneda.
Nüüd algas tema metsavenna elu. Endiste kaaslaste käest kuuleb ta, et Jlme pole siiski põgenema saanud. Tavi hing oli nüüd täis valu ja viha. Ta tundis end oma kodumaal kodumaatuna.
Pärast Taavi põgenemist aga lasti Ilme, kes oli vanglas tütre sünnitanud, vabaks . Tema kaudu loodeti Taavile jälile jõuda.Kuna tuttavad ei julgenud Ilmele öömaja anda,
läks ta koos lapsega öösel minema kui neli venelast teda vägistada püüdsid , põgenes ta hirmust ning laps jäi maha vihma kätte. Kui Ilme koos surnud lapsega Hiiele jõudis,
ei tundnud keegi teda esialgu äragi.Vanglakoledused ja kannatused olid oma jälje jätnud. Tema poeg lembit oli endiselt vangis. Ilme isa Ignar mattis tütretütre kodu lähedale
kaskede alla. Laps oli ju ristimata ning surnuaeda ei saanud matta. Pealegi oli surnuaed kõikjal. Raamatu pealkiri on pandud selle järgi, et ristiteta haudu oli kogu maal
nii vaenlaste kui ka omade omi.
Taavi ja Ilme elavad metsas punkris üle raskeid aegu. Ilme tahab, et mees läheks Lembitule vanglasse järgi, kuid Taavi teab, et sellest poleks abi. Vanglas peaks ta teisi reetma ning ei
pääseks keegi eluga. Nad olid võimetud olukorda muutma, abi loodeti mujalt maailmast ning et vaenlased lüüakse tagasi. Kuid vaba maailm leppis Baltimaade okupeerimisega ning rahvad jäid
oma hädas üksi. Toimusid küüditamised ning haarangud metsavendadele.
Ka venelaste käsilased ise ei pääsenud üldisest kahtlustamisest. Lõpuks ei kuulunud Marta koos oma isaga enam ei vaenlaste ega eestlaste leeri. Ning Marta puuakse vaenlaste poolt üles.
Ilme leidis, et tema kannatused olid olnud ainult üks lüli kogu rahva kannatuste ahelas. Taavile oli nüüd soov elada vabas maailmas vastik, sest ta tahtis elada oma maal. Siin aga
polnud tal kohta ega kambrit vabaduspäevadeks. Taavi saadetakse vabasse maailma sõna viima ning abi otsima , sest inimestes on veel lootust. Selle lootusega raamat lõpebki ning praegu teame, et
see kandis vilja- kuigi alles viiekümne aasta pärast.