Arved Viirlaid (2)

Arved Viirlaid on sündinud 11. aprillil 1922 Harjumaal Padise vallas taluniku pojana . Ta õppis Kloostri algkoolis ja Tallinna rakenduskunstikoolis. . Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana . 1941. aastal liitus ta metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas ta lühikest aega Rootsis, aastail 1945-1953 Inglismaal kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas ning 1953. aastast Kanadas.
Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees.
Viirlaid alustas kirjanikuteed luuletajana. Tema varases luule on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulasaja elamused ning armastusteema. Hilisemas loomingus süvenevad pettumusmeeleolud, luuletaja süüvib ühiskonna ning üldinimlikesse probleemidesse.
Tunnustuse on Viirlaid pälvinud eelkõige proosakirjanikuna.
Tema romaanid on kantud ühest eetilisest põhimõttest : rääkida maailmale tõtt sellest, mis juhtus Eestis Teise Maailmasõja ajal ja pärast seda. Teostes kujutatakse sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, Vene vangilaagrite tegelikkust , pagulaskonna probleeme ning vastuolusid. Viirlaiu proosaloomingut on nimetatud luhtunud vabadusvõitluse ja reedetud sugupõlve saatuse looks. Kirjanikult on ilmunud üheksa romaani, millest olulisemad on “Ristideta hauad ” I-II (1952) ning triloogia “Vaim ja ahelad ” (1961).
Ristideta hauad
Arved Viirlaiu peateos “Ristideta hauad”, mis jutustab eesti rahva saatusest Teise maailmasõja järgsel ajal. Romaan on ilmunud üheteistkümnes keeles, kuuludes nende väheste teoste hulka, mis on edukalt tutvustanud eesti kirjandust välismaal. Teose peategelane on soome poiss ja vabadussõjavõitleja Taavi Raudoja , kelle elu Nõukogude vägede poolt okupeeritud Tallinnas, kodukandis ja põhjarannikul kujutab kirjanik suure kaasaelamisega. Viirlaidu iseloomustab hea sündmustiku arendamise oskus : Taavi suhted oma naise ja noorusarmastusega, ebaõnnestunud põgenemiskatsed välismaale, NKVD eest põgenemine, vangilangemine, vanglakoledused ning metsavendlus on esitatud hoogsa põnevikuna Autor loob üksikasjaliku pildi ajajärgu oludest , ta näitab, kuidas sõda ja uus võim inimesi muudab ning muserdab. Põhjalikult ning lugejat proovilepanevalt kujutab Viirlaid NKVD hirmutegusid. Romaani aateline peategelane Taavi Raudoja, kes lunastab võitluskaaslaste vabaduse oma poja elu hinnaga, on sõtta kistud väikerahva saatuse võrdkuju.
On avaldanud 7 luulekogu :
"Hulkuri evangeelium" (1948)
"Üks suveõhtune naeratus" (1949)
"Jäätunud peegel " (1962)
"Hõllalaulud" (1967)
"Käsikäes" (1978)
" Igaviku silmapilgutus" (1982)
"Valgus rahnude all" (1990)
Romaanid:
"Tormiaastad" Ι;ΙΙ – (1949, Eesti kujutamine rinde lähenemisel)
"Ristideta hauad" (1952; tõlgitud soome, läti, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania ja hiina keelde)
" Seitse kohtupäeva" – (1957, pihtimusjutustus. Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatud ja otsib selgust nii eneses kui teistes)
"Vaim ja ahelad" (1961)
" Kustuvad tuled" (1965)
"Sadu jõkke" (1965)
"Kes tappis Erich Hormi ?" (1961 Lund, 1998 Tallinn)
"Surnud ei loe" (1975)
"Märgitud" (1980)
"Põhjatähe pojad" (2009, autobiograafiline romaan)
Novellikogu :
"Saatuse sõlmed" (1993)
Autasud :
1997. aastal loobus ta president Lennart Meri poolt talle määratud Riigivapi III klassi teenetemärgist.
Neljal korral Visnapuu nim. Kultuurifondi auhinna ,
Kahel korral Kanada Eesti Kunstide Keskuse kirjandusauhinna, ja korp! Sakala auhinna,
Kanada eestlaste kirjandusauhinna
ning aastal 1991 ka kodumaise Virumaa Fondi kirjanduspreemia.
Arved Viirlaid kuulub sugupõlve, kelle osaks sai põgenemine - algul metsa, siis üle mere. See oli pagemine nii ühe kui teise okupatsiooni eest. Ta võttis enesele veel ühe osa - teadvustada maailmale oma generatsiooni saatust mõjutanud sündmuste traagika kirjanduse kaudu. 9 romaani ja 7 luuleraamatut on sündinud tema põhitöö kõrvalt. Sündinud vihast ja valust, armastusest ja igatsusest. Ning sellise sugestiivsusega, et Kanada pressis on teda sõjakirjeldajana Hemingwayga võrreldud.
Arved Viirlaid on rahvusvaheliselt tuntuim väliseesti kirjanik, kelle nimi kodumaal seostub enamiku jaoks üksnes tema keeldumisega riiklikust autasust. Paraku on seegi jäänud vajalike selgituste ja kommentaarideta. Riiklikke autasusid ei anta kergekäeliselt, Viirlaid pälvis selle Eesti Vabariigi järjekestvuse kaitsjana . Just see oli tema missioon , mida ta kirjutades ja oma raamatuid levitades täitis. Ta teoseid on saadetud prlamendiliikmetele ja senaatoritele, Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma.
Isikliku raha ja energiaga on ta aastakümneid korraldanud oma loomingu tõlkimist eri keeltesse, teadvustamaks maailmale Eesti tragöödiat. Seda mitte kuulsusjanust ega auahnusest. Et ta kuulsusest ei hooli, näitab ju aurahast loobuminegi.
Pettumus kodumaas, mida ta eest külastades tundis, õigupoolest nördimus riigi juhtisikute omakasu ja printsiibituse pärast, ei lase aatelisel Viirlaidil end "siduda nende poolt jagatud auga ". Meie ajal ja meie riigis, mil kompromissivalmidust nimetatakse kohanemiseks ja ideaalide hülgamist reaalpoliitikaks, näib Viirlaidi-sugune muidugi anakronismina. Sõnad isamaa ja rahvus on esiotsa lihtsalt vanamoelised, eurotuhinas muutuvad nad varem või hiljem nagunii tarbetuks. Saati siis rahvuslikud ideaalid ja nende kandja.
Kuigi Viirlaid kuulub tõlgituimate eesti kirjanike hulka, on seda kummastavam, et ta ei ole paigutunud Eesti kirjanduspilti isegi mitte kauaaegse Eesti PEN-klubi esimehena.
Arved Viirlaid
1922
Martin Säde
Eüa07