Nimetu (18)

Sisukord
Sissejuhatus 2
Teose ajalooline skeem 2
Autori positsioon ajas ja mõju ilmumisajal 2
Teose saamislugu 2
Objektiivne väärtus tänapäeval 3
Teose tegelaskond 3
Teose tegelaskonna ulatus, mis on keskpunktis ja toese tüüpilisus 3
Tegelaste jagunemine gruppidesse 3
Pea- ja kõrvaltegelased 3
Tegelaskujude analüüs 4
Tegelase koht üldises tegelastesüsteemis 4
Tegelase iseloomustus 4
Tegelase kunstiline teostus 4
Tegelaskuju hindamine 5
Tegelasele antud hinnangud 5
Süžee 5
Kompositsioon 10
Autori keel ja stiil 10
Teema ja idee 11
Lõpphinnang teosele kui tervikule 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Kanadas elava eesti kirjaniku Arved Viirlaiu (s. 1922) romaan „Ristideta hauad “ (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis, mille tegevus algab 1944. aasta oktoobris , jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledutest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.

Teose ajalooline skeem

Autori positsioon ajas ja mõju ilmumisajal

Kahekümnendatel aastatel sündinud Eesti kirjamehi noorusaja olud ei soosinud. Mehekskujunemine jäi okupatsioonide ja sõjaperioodile. Oma saatuse üle otsustamine polnud enese teha. Hulganisti andekaid noori sattus võõrsile ja paljud neist jäid kodus tundmatuks. Ometi on nad oma juurtega kodumullas kõvasti kinni. Viljakamate väliseesti kirjanike hulka kuluvat Arved Viirlaidu peetakse laias maailmas vaieldamatult rahvuskirjanikuks. 40-ndate aastate alguses, kui Arved Viirlaid hakkas kirjutama, olid avaldamisvõimalused kasinad. Ta avaldas värsse ja proosapalu ajakirjanduses. Tõsisem loominguline tegevus algas paguluses . Briti saarel valimisid tema esimesed luulekogud ja romaanid. Viimaste sisuks on metsavendade ja sõjameeste ning nende perekondade traagiline käekäik.

Teose saamislugu

Tema loomingu üldinimlikult mõistetav sisu on jõudnud lugajani läbi ühe väikerahva katsumuste II maailmasõja ajal ja järel. Romaan „Ristideta hauad“ (1952) sai kogu rahva saatuse sümboliks, mis teadvustas maailmale Eesti saatuse dramaatikat ja see räige sõnum jõudis paremini kohale kui mõni poliitiline päevakõne. Romaani tõlked ilmusid suurtes keeltes: inglise, prantsuse ja hispaania, romaan on avaldatud ka hiina keeles, küll mitte puna-Hiinas, vaid Taivanil. Vastukajad Viirlaiu romaanile olid elavad ja osutasid, kui vähe maailm teadis Baltimaade saatusest.
Arved Viirlaiu looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanis kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.

Objektiivne väärtus tänapäeval

Maailm Viirlaiu teostes on julm, õrn, pitoreskne ja täis võitluspaatost. Menu tagatiseks oli põnevus ja dramaatika, mis ei lasknud lugejal hetkekski huvi kaotada. Aine on pärit tõsielust, reaalselt eksisteerinud inimeste jutustustest, kuid Viirlaid on eelkõige põnevuskirjanik, kes fabuleerib metsavendade võitluse, Siberi ja ohtlike põgenemiste teemal action-romaane.

Teose tegelaskond

Teose tegelaskonna ulatus, mis on keskpunktis ja toese tüüpilisus

Tegevus toimub Eesti külas 1944 aasta oktoobrist alates. Teoses on palju tegelasi ja kogu tegevus keerleb siiski peategelase ümber. Teose põhiteemaks on Punaarmeele vastuhakkamine ja üle lahe minek. Keskpunktiks on peategelase seiklused ja läbielamised Nõukogude Liidu valitsemise ajal. Viirlaiu teoste põhiteemaks ongi metsavendlus ja lahingud Punaarmeega.

Tegelaste jagunemine gruppidesse

Teoses on kaks põhigruppi: venelased ja eestlased. Eestlased jagunevad omakorda veel mitmeks grupiks:

need, kes pooldavad Nõukogude Liitu ja kes on nii öelda koputajad.

need, kes võitlevad Nõukogude Liidu vastu ja on metsavennad .

need, kes elavad maal ja kes tahavad rahus elada.

Pea- ja kõrvaltegelased

Peategelaseks on Taavi Raudoja , kes on metsavend . Kõrvaltegelasteks on Ilme (Taavi naine), Tõmm (Ilme vend, Taavit ei salli eriti), Lembit (Taavi poeg), Piskujõe Linda (Taavi ema), Piibu Eedi (Taavi kaaslane, vibalik mees, räägib imelikult ), Ferdinand Uba (Taavi kaaslane, sai haavata , teistest vanem umbes 40), Leonard Kibuviir (Taavi kaaslane), Osvald (Taavi äia talus (Hiiel) sulane , suurt kasvu), Hilda (Hiiel teenijatüdruk, Tõmmusse armunud), Aadu (varem oli vallasant, nüüd elab Hiie talus), Hiie Ignas ( vallavanem , Taavi äi, pōgenes koos perega (ka tütre ja tütrepojaga)), Roosi Marta (oli varem (ja on vist endiselt) Taavisse armunud), Roosi August (joodik, Marta isa, Hiie talu naaber), Selma (Taavi parim sõbranna), Inga (naine, kes organiseerib inimesi salaja Tallinnast üle lahe Soome, vastupanuliikuja), Manivald Pihu (kombinaadi- kamba eesotsas, seal asub sõjakooli meeste peastaap), Riks (Taavi endine sõjakaaslane, tapab enese), kokk Lompus (Taavi endine sõjakaaslane, lubab inimesi üle lahe aidata, tegelikult varastab paljaks).

Tegelaskujude analüüs

Tegelase koht üldises tegelastesüsteemis

Taavi Raudoja oli seotud peaaegu kõikide tegelastega. Ta teatas paljudele oma kaasvõitlejate vanematele, et nende poeg on kas surnud või raskelt viga saanud. Ta suhtles tihedalt ka nendega, kes tahtsid üle lahe minna. Ta aitas hädas olijaid.

Tegelase iseloomustus

Taavi oli noor mees, kellel oli naine ja laps. Ta hoolis väga oma peres. Ta oli mees, kes oli tugev, arukas, kergeusklik, sõbralik. Noore mehe kohta nägi ta vanem välja tänu oma habemele.
Taavi ümber ei olnud palju esemeid, välja arvatud siis kui ta oli koos Martaga. Taavil endal ei olnud palju asju. Tal endal oli ainult revolver, mille ta ka linna minnes pidi ära andma. Taavil olid ka mõned Nõukogude Liidu passe , mis Marta talle kodus käies oli andnud.
Taavi suhtus töösse suure tõsidusega. Talutööd ja talu üleval hoidmine oli tema jaoka väga olulised, kuigi tal ei olnud erilist võimalust selleks midagi teha, kuna pidi venelaste eest põgenema. Taavi suhtus oma kaaslastesse lugupidamisega. Ta sai kõigiga hästi läbi ja aitas alati teisi kui vaja oli. Ta oli alati rahulik olenemata, mis olukord oli. Ta kuulas alati sõbra muret ja kui oskas siis andis ka nõu. Samuti suhtusid kaaslased temasse hästi. Keegi ei norinud temaga eriti tüli.
Taavi oli temperamendilt flegmaatiline ja melanhoolne . Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Melanhoolne inimene on tagasihoidlik , erakordse emotsionaalse vastuvõtlikkusega. Ta on mõnevõrra endassesulgunud, väheseltsiv, taktitundeline. Ta suudab väga hästi tabada ja mõista üksikasju inimeste käitumises, suhtlemises, ümbritsevas elus, samuti kunstis, kirjanduses ja muusikas.

Tegelase kunstiline teostus

Seoses autori minevikuga, on teos sünge ja väljendab sõjaajal valitsevat meeleolu. Autor väljendab oma tundeid Nõukogude Liidu valitsemise ajal. Autori suhtumisest võib välja lugeda seda, milline hirm valitses eesti inimeste hinges.
Tegelaste iseloomustamisel on kasutatud autori meenutusi ja seda, millisena nägi autor kõrvalt omal ajal kaaskannatajaid. Autor kirjeldab tegelasi süngetena ja mõndasid ka vigastena, kuid sõja puhul pole see ka mingi ime. Elu sõjaajal on kohutav ja raske. Taluelanike iseloomustab kartus ja süngus.
Tegelaste keeletarvitus on tavaline. Paari tegelase puhul või märgata mingit murrakut, millest alguses oli raske arusaada. Näiteks ära õta i- inge älja. Kasutatud on ka eesti keel, mis on vene keelse aksendiga. Näiteks mjis tjeil oli sjeltsimees.

Tegelaskuju hindamine

Enamus tegelasi, kes on metsavennad, on tugevad talupojad, kes võitlevad oma kodumaa vabaduse eest. Mõnedel tegelastel on ka sarnaseid iseloomujooni. Käitumise poolest on osad tegelased sarnased oma rahulikkuse poolest, samas kui mõned on ägeda iseloomuga .
Tegelaste puhul võis märgata emotsionaalsust kui oli teemaks üle lahe minemine . Kõik Taavi kaasvõitlejad tahtsid minna üle lahe, kuigi kõigile ei olnud see võimalik kuna ühele paadile ei saanud nii palju inimesi minna kui taheti. Emotsioone võis märgata ka siis kui oli kokkupuuteid venelastega. Paljud inimesed kartsid venelasi ja seepeale muutusid ärevaks, kartes et nad võivad midagi halba teha või siis halvimal juhul maha lasta.

Tegelasele antud hinnangud

Arved Viirlaiu arvates on tema jaoks eesti rahva hulgas kaks tüüpi, kes on andnud talle jõudu, usku ja kindlustunnet. Esimene neist on vana, elutark ja rahulik talutaat, teine – tormlev ja innukas nooruk. Üks on meie rahva põhialus ja teine – meie tulevik.
Minu seisukohalt on tegutsesid tegelased õieti, et oma kodumaad päästa. Väga vapper tegu neist.

Süžee

Üks Taavi kaaslastest oli haavata saanud ja kuna nad olid parasjagu Taavi naise kodu lähedal, otsustasid sinna abi otsima minna. Hilde võttis ta vastu ja Taavi avastas, et ta naine ja poeg olid äia ja ämmaga koos põgenenud, ilma isegi talle kirja jätmata ja Hiie talus talitas nüüd tema ema, kes varem elas pisikeses popsionnis. Venelased tulid tallu viina otsima, kuid Taavi varjas end lakas ja Marta, kes juhuslikult seal oli, viis nad minema. Mehed käisid saunas , Marta tuli tallu ja proovis Taavile ligi ajada, kui Taavi vedu ei võtnud, kinkis talle hunniku vanu Nõukogude aja passe.
Järgmisel õhtul saabus Hiie pere koos Ilme ja Lembituga ootamatult koju. Neil ei olnud õnnestunud Saksamaale põgeneda ja nad olid pahurad. Linda ütles, et Taavi oli seal, aga läks samal hommikul minema, et oma perele järgi minna. Ilme läks ülejärgmisel hommikul Taavile järele. Taavi nägi raudteejaamas tuttavaid, keda viidi rongiga vangilaagritesse. Kui nende rong sõitma hakkas, laulsid vangid Eestile ülistuslaulu. Taavi käis Keilas, ütles sõbra vanematele, et nende poeg on surnud ja tuli järgmisel hommikul Tallinnasse Selma juurde, kuhu jäi peatuma ja ütles talle, et venelased lasksid Selma isa maha.
Ühel päeval tuli Riks, kes vanasti oli rõõmsameelne, kuid viimasel ajal närviline ja rääkis, et NKVD kuulas teda üle ja peksis teda selle käigus, ütles, et peab kirja kirjutama ja läks teise tuppa . Kui talle järele mindi , oli ta kadunud ja alles on 2 kirja - 1 naisele ( kinnine ) ja lahtine teistele, kus seisis , et ta ei andnud kedagi üles ja tapab nüüd enese, sest ta kardab, et ta võiks järgmisel ülekuulamisel murduda. Riksil oli koju jäänud haige naine, kes poleks põgenemist üle elanud ja väikesed lapsed.
Ilme oli otsustanud ikkagi koju jääda, sest ta avastas, et on Taavi eelmisest koduskäigust rase . Naabri-Mihkel oli aga sõjast ära karanud (võeti varem vägisi punaste poolele), tuli koju ja rääkis, et nägi Taavit. Seepeale hakkas Ilme ikkagi rongiga Tallinnasse minema, kuid raudtee oli lõhutud ja nad läksid häälega. Inge juures kuulsid nad, et Taavi läks eelmisel päeval ühe naisega (Martaga, aga nemad seda ei tea) ära ja on arvatavasti juba üle mere. Taavi aga sai samal päeval kui ta naine Tallinnasse jõudis teada, et tal on võimalus üle lahe saada ja tahtis seda võimalust ka sellele perele pakkuda, keda Lompus alt vedas, kuid need olid kadunud. Sel ajal kui ta asja uurida jōudis läks juba pimedaks ja tagasi Marta juurde jōudes avastas ta, et Martat pole kodus, tema on aga vōtme maha unustanud. Kuna öösel oli liikumiskeeld ja kell juba palju, läks ta kōige lähemasse kohta - Arno juurde ja kohtus seal oma naise ja pojaga. Kōik olid väga rōōmsad.
Järgmisel päeval hakkasid neljakesi (ka Vello , kes hästi vene keelt oskas, tuli nendega kaasa) ranna poole liikuma - paaris, Vello ja Taavi ja Ilme ja Lembit. Ilmel tuli küll kontrollpunktis jama, sest ta paber oli eestikeelne, kuigi templitega, kuid Vello pakkus venelastele lahkelt suitsu ja seletas, et Ilme ema on suremas haige ja kōik lasti läbi. Rannas ootavad juba Marta, Leonard ja Piibu-Eedi. Marta on Ilmet nähes väga pettunud (lootis ikka, et Taavi annab talle järele).
Külamehed käisid üksteise juures arutamas, mida metsas redutavate bandiitidega teha, kuid Matsu Juhani vastuseisu tõttu ei jõutud mingi otsuseni. Marta oli jälle maal ja ütles Lindale , et pakkus Taavile peale Ilme ja Lembitu ärasõitu ka võimalust üle lahe sõita, kuid Taavi keeldus. Linda sai aru, et Marta üritas Taavile läheneda. Marta rääkis, et lõpuks kadus Taavi ära ja ta ei suutnud teda enam Tallinnast üles leida. Tõmm, Osvald ja Värdi olid Hiie saunas sõja eest varjul . Ühel ööl tulid Osvald, Tõmm ja Ferdinand metsast (käisid peidukast relvi ära toomas) koju ja otsustasid Matsu Juhani tütardele ligi ajama minna, kuid avastasid , et neli venelast olid tulnud sinna peretütreid vägistama - tapsid venelased ära, päästsid kinniseotud perenaise lahti, sel ajal jõudis kohale ka Ignats ja hakkas asju korraldama . Sel ajal kui ta kodus teistele käske jagas, jõudis kohale Matsu Juhan, kes teda tänas ja lasi mehed oma maa peale salaja maha matta. Järgmisel päeval pani Juhan oma kodu juurde kella üles, mida sai kohe magamistoast kolisema panna ja nädala pärast tõi koju kutsika, kellest pidi suur koer kasvama (nōustub Ignatsiga).
Taavil ei olnud ōnnestunud üle mere pōgeneda ja kuna talv oli tulemas, püüdis ta vōimalikult vaikselt elada, et kevadel uuesti üritama hakata. Tal oli õnnestunud muuta ennast Karl Heidakuks, kes polnud kunagi ühtegi organisatsiooni kuulunud, ka tegi ta läbi Punaarmeesse värbamise komisjoni ja pääses sellest. Selmaga hakkas ta järjest paremini läbi saama. Jõululaupäeval läks Taavi kirikusse, kui ta sealt ära tuli, vangistati mōned kirikust väljunud inimesed, kuigi usk ja kirikus käimine pidi jälle vabatahtlik olema (varem oli keelatud). Hakkas Selma juurde ōhtusöögile minema ja avastas tee peal eestlase, kes oli täiesti paljaks röövitud, ainult katki rebitud maikasärk oli seljas , isegi püksid olid ära vōetud. Viis mehe Selma juurde, andsid koos Selmaga talle seal süüa ja juua ning panid ta magama. Taavi aga püüdis ette kujutada, mida võiks Ilme Rootsis teha, kuid sai hoopis nägemuse, kus Ilme vangis oli. Taavi kohtas tänaval sōpru, kuid taipas, et osi ei usalda ta enam ise ja osad ei usalda teda, see-eest sai ta sōbraks Evaldiga (mehega, kelle elu ta jōulude ajal päästis). Evald ütles talle, et kui nad kevadel pōgenevad, siis kavatseb ta kohe Selmaga abielluda .
Hilde hakkas Tōmmule järjest rohkem meeldima (Tōmm meeldis Hildele juba varem) ja sellega koos kasvas miskipärast ka soov tüdrukule haiget teha. Kui nad koos suusatasid, pani ta tüdrukule jala ette ja suudles tüdrukut, kes ehmatas, sest ta ei olnud varem suudelnud. Ka Tōmmu üks suusk oli murdunud ja poiss pahandas selle pärast - seepeale vōttis tüdruk ise katkised suusad ja andis poisile terved . Tōmm sōitis ees ära, kuid ootas ikkagi teda kogu aeg järele.
Ühel päeval tuli Roosi August Hiiele ja ütles Ignatsile, et miilits tuleb umbes poole tunni pärast läbi otsima, et ta oli tal käskinud viivitada, aga kaua seda teha ei saa - venelased otsivad taga naabripoissi Mihklit, kes on sōjaväest ära karanud. Kōiki poisse hoiatati ja nad pōgenesid suuskadega. Metsas said nad Rekuga kokku, kes rääkis, et ta olevat tahtnud Tōmmut metsas maha lasta, kui too tüdrukuga hullas, aga Andres polnud lubanud. Samuti polnud Andres lubanud tal sel päeval koju minna. Poisid ütlesid, et ei tohigi minna, seal on venelased, kuid sellest vōttis Reku kohe tuld ja tahtis minna venelasi tapma , kuid jäi varsti seisma, tuli tagasi ja ütles, et Andres ei lasknud tal minna (kuigi teised ei näinud kedagi). Poisid otsustasid, et Reku on metsas ikka päris hulluks läinud ja läksid varsti koju. Venelased tulid aga uuesti ja viisid Mihkli ikka minema.
Ühel päeval tulid NKVD töötajad Taavi juurde koju, teatasid, et nad teavad, et ta on Taavi Raudoja ja viisid ta 9 mehe saatel ühte majja ülekuulamisele. Kui tema ema ähvardati kohale tuua, tunnistas ta üles, et ta on Taavi Raudoja ja et ta muutis oma isikutunnistust, kuna ta mōisteti ilma pōhjuseta surma. Seda et ta on kunagi varem Soomes olnud (ta oli Talvesōjas), ta alguses eitas, kuid tunnistas selle juba järgmisel ööl üles. Ülekuulaja ütles talle, et ta naine ja laps on vangis ja näitas talle selle tōestuseks määrdunud naisepesu, mida Taavi ära ei tundnud . Samuti ütles ta, et Taavi peaks mōtlema oma varsti sündiva teise lapse peale - alles hiljem sai Taavi aru, et ülekuulaja lapsest teadis, tähendas seda, et Ilme oli tōesti vangis. Peale seda unustati Taavi pikaks ajaks vangikongi, kus tema ainuke sōber oli vanamees Tōnis, kes osa oma niigi vähesest söögist talle juurde andis. Seal hoiti neid kuni NSVL väljus Teisest maailmasōjast vōitjana. Suvel hakati neid uuesti öistele ülekuulamistele vedama, aga Taavit ei kutsutud. Inimesi jäi kongis järjest vähemaks ja vahel kōlasid kusagilt lähedalt lasud (nende kongikaaslasi lasti maha). Tōnis ei söönud enam peaaegu üldse.
Kui Taavi ülekuulamisele viidi, andis ta oma sōprade nimede asemel väljamōeldud nimed ja ütles, et aadresse ei tea, aga kui ta Tallinnasse lahti lastakse, siis uurib paari päeva jooksul välja. Ütles, et tal on töö juures ka marssal Mannerheimi koostatud nimekiri kōigist Soome sōjakooli lōpetanutest - seepeale läksid ülekuulajad närvi ja viisid ta kongi tagasi. Varsti tuldi talle järele, anti talle riided, kingapaelad jms ja viidi ta tänavale. Kuna tal pōgenemisvōimalust polnud, läks ta nendega oma vanasse töökohta kaasa ja tegi näo, et paberid on peidetud akna kohale - vōttis laualt paberinoa, ronis aknalauale ja hüppas järsku välja, hoovi. Kohe tema järel tulid lasud, alguses tahtis ta pōgeneda vabrikusse sisse, kuid uks oli lukus, sellepärast jooksis ta hoovist välja ja 600 m kaugusel algavasse metsatukka. Tema jälitamiseks toodi koer, kuid see hakkas hoopis hoovi prügikastist rämpsu sööma ja Taavi oli selleks korraks pääsenud, kuigi tänaval oleks ta oma kohutava kōhnusega ikka tähelepanu äratanud.
Taavi tahtis minna tuttavate juurde, et nende käest kasvōi mütsi küsida (vangidel aeti pea paljaks ja sellepärast oli jooksikuid tänaval kerge ära tunda, sest vabastatud vange sel ajal ei olnud - enamus lasti maha), kuid neid polnud kodus. Viimses hädas lasi ta lihtsalt naabrite uksekella ja pöördus murega sealse vōōra vanatädi poole (kuigi kartis, et see vōiks ta üles anda), kes andis talle värisevate kätega bareti ja soovis talle jumala ōnnistust. Õhtul läks ta Selma juurde, kuid see ütles, et ei saa teda enda juurde jätta, kuna venelased kuulavad teda pidevalt üle (ei julgenud seepärast ka Evaldiga abielluda, kuna mees elas vōltsitud isikutunnistusega ja oleks vangi viidud), andis talle aga puhtad riided ja organiseeris talle öömaja ühes korteris , mille üks elanik pidi ööseks minema sōitma ja teine, kommunistlike vaadetega naine, oli vōtme koju unustanud ja ei saanud hiljem sisse - nii et Taavi oli “tühjas” korteris ja öine passikontroll ei hakanud ust lōhkuma. Järgmisel päeval läks ta Evaldi juurde, kuid nad avastasid, et maja ümber (ja nagu selgus kogu kvartalis ) tiirutasid nuhid , kes arvasid, et ta üritab Arno ja Liisa juurde minna. Evald, kes ei teadnud Selmaga toimuvast midagi ja ei tahtnud naisele pahandusi , tahtis et Taavi prooviks kohe läbi murda. Taavi vihjas talle, et Selmal on jamasid, kuid kōndis nuhkidest rahulikult mööda, ilma et need teda ära oleksid tundnud, ja läks jälle Selma juurde.
Taavi läks Lilleküla jaama ja sōitis sealt maale, Evaldi tallu - jōudis viimasel hetkel, päev peale tema lahkumist toimus jaamas viimase aja ulatuslikem passikontroll. Taavi jōuab ōnnelikult Evaldi onu juurde. Alguses hakatakse koerte haukumise peale külas gongi lööma, et märku anda, et vargad/röövlid vōivad teel olla, kuid Evaldi onu annab oma kellaga märku, et kōik on korras.
Varsti läks Taavi Piibu-Eedi kodutallu, mis asus sügaval metsas, sōnumit viima, et Eedi pääses ōnnelikult üle lahe, kuid miskipärast Eedi isa hoopis vihastas selle juttu peale ja käskis tal minema minna. Kohe jōudsid aga kohale 2 metsavenda (Eedi ja Leonard), kes ütlesid, et Taavi on nende ainus veel elus ohvitser ja seega usaldusväärne mees. Sōbrad rääkisid talle, et Ilme oli keeldunud üle lahe minemast, sest tahtis oma mehe ära oodata.. Samuti rääkisid nad, et nemad olid ainsad, kes rannas jooksu pääsesid, sest kōik kohad olid paksult venelasi täis, ja et nende meelest pidi keegi nad üles andma. Enamus vōeti vangi, mōned lasti kohapeal maha.
Leonard rääkis, et sōja lōpust saadik tehakse metsades pidevalt haaranguid, Leonard ise oli korra napilt pääsenud. Taavi aga vihastas, sest haarangu ajal oli ainult üks metsavend enne surma ka venelasi maha lasknud - teised olid kartnud ja varjus olnud.
Kättemaksuks kirjutas Taavi NKVD-le kirja, milles vandus pühalikult, et tema pōgenemine oli vōimalik ainult seetōttu, et ta andis kaptenile ja tōlgile altkäemaksu. Samuti hakkas Taavi kahtlustama, et äraandjaks oli Marta. Ta otsustas, et ōigele mehele ei tohi perekond kōike tähendada (kuigi naisele peab), nii et ta peab edasi vōitlema. Tegelikult ei teadnud ta üldse, kas ta naine ja laps on surnud. Taavi, Leonard ja Eedi suundusid metsa, et saada kokku teiste metsavendadega ja vōidelda üheskoos kommunistide vastu.

Kompositsioon

Ristuvalt võis lugeda Taavi käekäiku ja tema kodukoha sündmusi. Ühes lõigus oli juttu Taavi tegemistest ja järgmises tema pere tegemistest talus. Ristumisi on terve romaani ulatuses palju, mistõttu on komplitseeritud teosesse põhjalikult süvenemine.
Romaanis on kasutatud dialooge , kuid mitte väga palju. Dialoogide tõttu on seda raamatut ka huvitavam lugeda. Tihti peale on dialoogid rohkem kui kahe inimese vahel ning tegelaste jälgimine raskendatud.
Autori poolseid kõrvalepõikeid minu arvates polnud ja selle pärast oli ka mõnevõrra lihtsam lugeda.
Romaani peatükid on jaotunud vastavalt sündmuste kulgemisele. Uut peatükki on alustatud uue sündmusega, kuid on siduv eelmise peatükiga. Peatükid on ei ole liiga pikad ja uut peatükki lugedes vaatan enne pikk see peatükk on. Nii läheb ka lugemine kiiremini.

Autori keel ja stiil

Romaan on oletav, kuid kohati raskesti arusaadav. Raamatut lugedes on võimalik nii selle sisusse süveneda, et hiljem avastades on juba pool või enam raamatut läbi, kuid samas on ka teose sisu meeles. Teose keel on arusaadav, kuigi vahepeal on kasutatud murret ja vene keelse aksendiga eesti keelt.

Teema ja idee

Romaani teemaks on Nõukogude okupatsioon ja metsavendade tegutsemine. Lugu räägib sellest, kuidas Taavi Raudoja vōitleb järjekindlalt oma maa ja oma vabaduse eest, alates 1944. aastast kuni Teise maailmasõja lõpujärgse ajani.

Lõpphinnang teosele kui tervikule

Romaan „Ristideta hauad“ on huvitav toes. Selle toese lugemiseks tuleb aega võtta ja rahulikult lugeda, et sisust õieti aru saada. Alguses seda teost lugema hakates võib tundude, et raamat on igav ja üksluine, kuid tegelt on see raamat huvitav ja sündmusterohke. Raamat räägib meie esivanemate kannatustest ja läbielamistest Nõukogude okupatsiooni ajal, metsavendade võitlemisest Eesti eest.

Kasutatud kirjandus

• Arved Viirlaiu romaan „Ristideta hauad“
  
• Eesti Entsüklopeedia EE 10 lk. 669 – 670 Arved Viirlaid
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Arved_Viirlaid
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/viirlaid_gerdaviks.ht m
  
• http://www.epl.ee/?artikkel=50668
  

12