Carl Robert Jakobson (1)

CARL ROBERT JAKOBSON
Carl Robert Jakobson on rahvusliku ärkamisaja suurkuju , põllumees, ajakirjanik ja õpetaja. Ta koostas kooliõpilastele huvitavaid ja sisukaid õpikuid, mis olid koolides kasutusel veel ka 20. sajandi algul. Õpikutes leidus huvitavat lugemist nii erinevate maade geograafiast, koduloost, ajaloost, poliitikast , rahvaluulest , eesti kirjandusest kui ka loodusest. Ta sündis 26. juulil 1841. aastal Tartus. Jakobsonide pere elas kehvapoolselt. Perekonnas räägiti saksa keeles, kuid osati ka eesti keelt. 9-aastasena hakkas ta õppima kihelkonnakoolis ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest noorem. Ta oli suur sõber Jakob Pärnaga. Carli sunniti ka mõnda muusikainstrumenti käsitlema, aga tal puudus selle vastu huvi. Noorena hakkas ta huvi tundma loodusest ja mõnikord puu alla lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. Alghariduse sai ta oma isalt, Adam Jakobsonilt, kes pidas koolmeistri ametit kohalikus kihelkonnakoolis. Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari , mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Pärast isa surma 1859. aastal töötas ta ka kolm aastat isa järglasena, ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendamist ja eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus Jamburgi köstri-kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburi, esimeses eragümnaasiumis, kus hakkas ta nooremates klassides saksa keelt õpetama. Jakobsonil oli kavatsus Peterburi ülikoolis gümnaasiumi ülemõpetaja eksamid sooritada . 1865. aasta sügisel õnnestus tal need eksamid sooritada ja saada ülemõpetaja diplom saksa keele ja kirjanduse alal. Tööd jätkas Carl Robert samas gümnaasiumis ja veel ühes teises koolis. Jakobson tundis koolis puudust väärtuslikust kooliraamatuse ja emakeelsest lugemikust, töötades 1864. aastast alates kooli- ja koduõpetajana Peterburis. Ta liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks. 1865. aastal kirjutas ta „Eesti Postimehes“ vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele ning kodanikutunde äratamisele. Hiljem kirjutas ka teistele liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedel, alati oma kirjutistes rünnates balti aadlit ja kirikut, kui Eesti talurahva vaesuse ja vaimupuuduse peasüüdlasi. Sellega võitis ta küll rahva poolehoiu, aga lahkhelid aadli ja pastoritega teravnesid. Viimaste mõjul jäi rahuldamata ka Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht, mõisnike survel oli ka Johann Voldemar Jannsen 1871. aastal sunnitud „Eesti Postimehe“ veerud talle sulgema. Pärast seda jätkas Jakobson siiski ajakirjanikuga liberaalses baltisaksa ajalehes „Neue Dörptsche Zeitung “. Ta osales ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868. ja 1870. aastal pidas „Vanemuise“ seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid ka raamatuna juba 1870. aastal. 1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi eestikeelse ajalehe asutamise luba ja lahkus sealt. 1872- 1874 oli ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta ka Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, pidas ta neis seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava. Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks sai 1878. aastal ilmuma hakanud ajaleht „Sakala“. Lehel oli rahva hulgas algusest peale suur menu, sest ta võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest, kritiseerides viletsaid majandus-ja kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi.
C. R. Jakobson tutvus juuni kuus oma venna Friedrichi pulmas Julie Emilie Thali. Naine oli Kurgla kiriku pastori tütar. Nad said harva kokku, aga kui Jakobson endale 1874. aastal Kurgjale talu ostis, said nad seal elada. 10. novembril 1874.aastal nad abiellusid. Neil oli kolm tütart: Linda , Ida ja Elsa . Linda sündis 1879 . aastal, Ida 1880. aastal, Elsa 1881.aastal. Peres räägiti saksa keeles. Julie suri 26.02. 1940. aastal 89-aastasena.
Elu lõpuaastad möödusid Jakobsonil 1874. aastal ostetud Kurgja talus. Kurgjal on taastatud karjalaut, pais , jahu- ja saeveski , suur saun -elamu ja viljapuuaed. Sissesõidutee ääres asub Jakobsonide perekonnakalmistu. C. R. Jakobson suri pühapäeval 7.märtsil kell pool kolm hommikul 1882.aastal Kurgja saunakambris. Ta haigestus Pärnust sõites Kurgjale ja sealt edasi Viljandisse kui ta jäi tormi kätte. Jakobson maeti esmaspäeval 15.märtsil 1882.aastal oma perekonnakalmistule. Hoolimata halbadest teeoludest ja ilmast oli matustele tulnud erakordselt palju rahvast.
Kokkuvõttes oli Jakobson ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog . Ta oli tähtis rahvale, sest terve oma elu oli ta õpetaja. Ta on kinkinud eesti rahvale palju luulet, jutte ja muinasjutte, näidendi ja põllumajanduslikke tarkusi. Tema auks on nimetatud Torma Põhikool ja Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasium. C. R. Jakobsoni 115. sünniaastapäeval 1956.aastal anti tollasele Viljandi I Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. Mälestuse Jakobsonist jätab ka Kurgja talu, mida on taastatud ja kus on talumuuseum. Torma Põhikooli juures on tema mälestussammas ja ka Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasiumis on tema mälestusmärk.