Referaat Informaatika (0)

Referaat
Õppeaine: Informaatika
Tallinn 2011

Sisukord

Sissejuhatus 5
Savi üldiseloomustus 6
Savi kui ehitusmaterjal 8
Savile iseloomulikud omadused 8
Savi omaduste testimine 10
Granulomeetrilise koostise määramine 11
Kahanemistest 11
Settimistest 12
Lubjasisalduse testimine 12
pH 13
Sidusus 13
Survetugevus 14
Tulepüsivus 14
Radioaktiivsus 15
Eesti savide levik ja kasutus 17
Savi liigid 17
Sinisavi 17
Devoni savid 19
Savi kaevandamine Eestis 20
Kokkuvõte 23
Kasutatud kirjandus 24
INTERNET 25

Sissejuhatus

Vaatamata Eesti aluspõhja suhteliselt lihtsale ehitusele, leidub siin siiski hulk
tekkelt ja geoloogiliselt üldilmelt täiesti omanäolisi maavarasid . Nimetagem
kasvõi meie savisid. Kas kasutame oma sitket maavara mõistlikult? Teame, et
savist valmistatakse telliseid , kuivendustorusid, keraamikat jne. Missugused ja
kus levivad Eestis savid ja kuidas neid kasutada, sellest ongi antud referaat.

Savi üldiseloomustus

Savi on sinakasroheline peenimate osakestega settekivim . Terakeste
läbimõõt on tuhandikuosad millimeetrist, valdavalt 0,005-0,0002 mm. Ühes kuupsentimeetris
on neid osakesi ligikaudu triljon . Seejuures ei kujuta saviosakesed endast meie
tavamineraalide (kvarts, päevakivid jt. lisandid) mehaanilist peenenduspulbrit, vaid
savimineraale. Need on kihtvõrega alumosilikaadid, milles räni, alumiiniumi ja hapniku
aatomid ning hüdroksüüdioonid paiknevad kristallkeemiliselt tasakaalustatud tasapindsete
pakettidena. Savimineraalide iseloom sõltub sellest, kas pakettide liitjaks on suure
ioonraadiusega kaalium (hüdrovilgud), magneesiumhüdroksüüd ( kloriid ), vee molekulid
(smektiidid) või tagatakse side lihtsalt pakettide aatomite segu vabade elektrilaengutega
( kaoliniit ). Looduses muutub pakkettide vaheline seos pidevalt: kord kantakse siit lahustega
minema K+ või Mg2+, kord tungib nende vahele rohkem vee molekule kui see on struktuuri
püsimiseks vajalik. Tagajärg: pakettide vaheline seos nõrgeneb või kaob hoopis.
Savil on omadusi, mis teevad temast väärusliku maavara. Oma kihtvõrelise ehituse tõttu on
kõik saviosakesed plaatja kujuga, liituvad üksteise külge alati suurimate pindadega ja käituvad
seetõttu mõnigi kord justkui suuremate ühtsete kristallidena, mille sidusust on raske lõhkuda.
Sellel põhinebki savide omadus anda märgudes hästi vormitavaid segusid.
Savidel on peale vormitavuse veel teinegi tähelepanu väärne omadus: paakuda kuumutamisel
tugevaks poorseks massiks. Paakumine on savide omadus sulamistemperatuurist madalamal
temperatuuril osaliselt sulada/klaasistuda ja pärast jahtumist tarduda püsiva konsistentsi ning
vormiga massina. Erinevate savimineraalide paakumistemperatuur varieerub suurtes piirides
ja jääb vahemikku 450-1400ºC kraadi. Paakumisel hakkab toimuma osaline sulamine
savimineraalide kristalliitide servadel ning sisuliselt kleepuvad saviosakesed üksteise külge
kinni. Mida kõrgem on paakumistemperatuur ja mida laiem on vastav intervall, seda parema
kvaliteediga on savi.
Lisaks on savi ka tulekindel , sest tal on omadus taluda kõrgeid temperatuure ilma olulise
pehmenemise ja deformatsioonita. Savide tulekindlus sõltub savide mineraalsest koostisest
(savimineraalid, päevakivid, jt. lisandid), osakeste dispersusse astmest, keemilistest lisanditest
ning erinevate komponentide omavahelistest suhetest.
Tehnoloogiliselt on tähtis seos paakumistemperatuuri intervalli laiuse ja savide tulekindluse
vahel. Mida kergsulavamad ( sulamistemperatuuriga 1580ºC) savidel. Kõige suurem nn.
tulekindlus on savidel, mis sisaldavad kaoliniit või halluasiit-kaoliniiti ja kaoliniit-iliiti.
Kaoliniidi sisalduse kahanedes savide tulekindlus väheneb. Selgub , et savi kasutus oleneb
tema koostisest, millest tulenevad tema omadused. Koostis aga sõltub savilasundi tekke- ja
lasumistingimustest. Järelikult, leidub Eestis mitmesuguste omadustega savi, sest meie
geoloogiline ehitus on küllaltki mitmekesine.

Savi kui ehitusmaterjal

Savile iseloomulikud omadused

• Savi reguleerib õhuniiskust. Savi suudab võrdlemisi kiiresti siduda õhust niiskust ja
  

seda defitsiidi korral sinna tagasi anda. Ruumis loob see äärmiselt tervisliku kliima.
Mõõtmistulemused näitavad, et põletamata savi suudab endasse imbuda kahe päeva
jooksul 30 korda niipalju niiskust kui põletatud tellis. Katse viidi läbi tingimustes, kus
suhteline õhuniiskus tõsteti 50%-lt 80%-le. Põletamata savi niiskuse sisaldus tõusis
95% õhuniiskuse juures 30 – 60 päeva seistes maksimaalselt 5 – 7%-ni. Ka 6 kuulise
95% õhuniiskuse käes seismise järel ei muutunud seina konstruktsioon pehmeks (see
toimuks 11 – 15% vee sisalduse juures). 5 aasta mõõtmise tulemused kerg- ja massiiv
savi konstruktsioonidega kombineeritud hoones näitasid, et ruumi õhuniiskus püsib
aasta läbi pea konstantsena. Keskmisena oli see 50%, kõikumine toimus kõigest 5%
ulatuses. Positiivse ilminguna vähendab see naha kuivamisega seotud tervisehäireid
(ekseeme), tolmuteket ja külmetushaigustesse haigestumist.
Savi akumuleerib sooja. Sarnaselt teistele massiivsetele materjalidele on savidel hea
sooja sidumisvõime ning neid saab kasutada passiivsel moel päikeseenergia ja sellega
seotult kütmisele kuluva energia kokkuhoiuks.

• Hoone ehitamine on energiasäästlik. Savi ettevalmistamisele ja töötlemisele
  

kulutatakse, võrreldes teiste materjalidega, väga vähe energiat. Tüüpilise toorsavist
hoone loomiseks tarvitatakse kõigest ca 1% energiast, mis kuluks tavalise põletatud
savist tellistest või raudbetoonist hoone loomiseks.

• Savi on taaskasutatav materjal. Põletamata savi on igal ajal ilma piiranguteta uuesti
  

kasutatav. Vähese veega niisutatult saab taastada kõik savi ehitusomadused. Seetõttu
puudub savi puhul ehitusmaterjali kui keskkonda koormava jäätme tähendus.

• Savi kasutamine vähendab kulusid materjalile ja transpordile. Suurema osa ehitiste
  

puhul on ehituseks sobilik savi leitav kas otse vundamendikaevest või siis
lähinaabrusest. Suhteliselt lihtne on kasutada ka savi kas liiva või sobiva
savifraktsiooni lisamisega. Sellisel moel kohaliku materjali kasutamisel saavutatakse
märkimisväärne majanduslik sääst ja ökoloogiline efekt.
Võimalik on kasutusse võtta ka nt liiva- ja kruusapesust tekkinud “jääke”, mis
koosnevad enamalt savist.

• Savi on sobiv materjal ise ehitamiseks. Oskus teabe või konsultatsiooni hankimisega
  

on võimalik suurem osa ehitustöödest ise korraldada. Seda soosib ka fakt, et suhteliselt
väike on vajadus mehanismide ja suhteliselt suur inimtöö järele.

• Savi konserveerib puitu. Tingituna savi suhteliselt madalast tasakaalulisest niiskuse
  

sisaldusest 0,4 – 6 kaalu% (sõltuvalt savimineraalist, saue sisaldusest, õhuniiskusest)
imab see endasse ka võimalikult puidu või muu saviga ümbritsetud orgaanilise aine
niiskuse ja väldib selliselt nende seente või putukate poolt kahjustumist. Puidu
tasakaaluline niiskuse sisaldus on nt 8 – 12%. Loomsed kahjurid vajavad
tegutsemiseks reeglina 14 – 18%, seened üle 20% niiskust.
Savi konserveeriv omadus võib osutuda puudulikuks vaid põhu kui äärmiselt suure
kapillaarjõuga materjali puhul, kui sellest valmistatud kergsavi konstruktsiooni
mahukaal jääb alla 500 kg/m3

• Savi seob õhust saasteaineid. Savil on võime absorbeerida veeaurus lahustunud
  

saasteaineid, mis võivad olla sinna sattunud rasva kuumutamisest, tänavalt vm.

Savi omaduste testimine

Kohapeal kättesaadava savi esmaseks ehituskõlbulikkuse hindamiseks võetakse kaeve
erinevatelt sügavustelt (40, 60, 80 cm) ca 15 proovi. Segatakse need omavahel hoolikalt ja
sõelutakse läbi max 1 mm avausega sõela 200 g.
Lihtsaima testina voolitakse materjal vähese vee lisamisega kuuliks. Lastes sellel 2 m
kõrguselt tasasele alusele kukkuda mõõdetakse kuulile tekkinud jälje läbimõõt: kui see on
kuni 5 cm on savi ehituseks kõlblik. Jälje lapikus (läbimõõt erinevates suundades) ei tohiks
ületada 2 mm.
Kui kuul kukkudes puruneb on savi täielikult ehituskõlbmatu.
Kui kuulile kukkudes pragusid ei teki või neid on vähe on savi rasvane .
Kui kuul jääb siiski püsima, kuid sellele tekivad suured praod, on savi lahja.
Ehituseks kasutatakse nii rasvaseid kui lahjasid segusid. Lahjasid nt krohvide valmistamiseks
ja rasvaseid nt hakkpuidust, õlgedest või mineraalsest täitematerjalist kergsavisegude
valmistamiseks.

Granulomeetrilise koostise määramine

Põhjalikum viis pinnase koostise iseloomustamiseks on selle erineva suurusega osakeste
jaotumise täpne määramine materjali sõelumise ja kaalumise teel. Saadud kaaluväärtuste
graafilisel esitamisel saadakse sõelkõver, mille kuju iseloomustab materjali koostist ja
käitumisomadusi täpselt.
Standardsed sõelaavad on ISO 3310 kohaselt 4 – 2 – 1 mm – 500 – 250 – 125 – 63 – 45 – 20
mm. Peente osakeste sõelumiseks kasutatakse märga sõelumist. Enne sõeluma asumist
kuivatakse pinnaseproov 105°C juures kuni püsiva kaalu saamiseni . Graafik koostatakse
sõelale jäänud jääkide kaalumise teel.
Sõelumisseadmetele esitatavad nõuded on kirjeldatud normis ISO 9001 .
Materjaliosakesed läbimõõduga alla 0,002 mm (sau) toimivad pinnases sideainena, ülejäänud
suuremad osakesed: tolm, peenliiv, liiv jne käituvad täiteainena.
Olulised materjali iseloomustavad näitajad on ebaühtluskoefitsient, mis saadakse sõelkõveral
60-le ja 10-le %-le sõelutise massile vastavate teraläbimõõtude jagamisel (S0=d60/d10 ‘sorting’)
ja keskmine terasuurus (Md ‘mean grain size’), mis on 50%-le sõelutise massile vastav
terasuurus.

Kahanemistest

Oluline savi iseloomustav parameeter on selle kuivamisel tekkiv mahukadu. Nähtus omab
tähendust ennekõike just massiivsavi tehnoloogia või nt toorsavi telliste valmistamise puhul.
Katseks võetakse 200 g sõelutud materjali. See niisutatakse ja pressitakse kitsa ribana
puitliistude vahele. Sõltuvalt pikisuunas toimuvast mahu kahanemisest hinnatakse savi:

• lahjaks, kui kahanemine on 2 kuni 5 mm;
  
• peaaegu rasvaseks, kui kahanemine on 4 kuni 7 mm;
  
• rasvaseks, kui kahanemine on 6 kuni 10 mm;
  
• väga rasvaseks, kui kahanemine on 8 kuni 20 mm.
  

Praktikas võib see nt tähendada, et liialt rasvane savi tuleb hakkpuidu või mineraalse aine
baasil kergsavi valmistamiseks eelnevalt liivaga lahjendada. Sama võib kehtida ka nt
massiivsavi tehnoloogia puhul, kus üldjuhul kasutatakse oluliselt lahjemaid savisid.

Settimistest

Lihtne viis materjali koostist tera suuruse järgi hinnata on segada nt 100 g materjali veega ja
lasta sellel ööpäeva settida. Raske materjali puhul tuleb materjali läbi segada mitu korda.
Peale ööpäevast seismist on materjali kihistumine selgelt jälgitav ja mahuliselt kirjeldatav.
Kui vesi pinnase kohal pole selle aja jooksul selgeks muutunud, on savi väga rasvane ja seda
on ehituseks raske kasutada.

Lubjasisalduse testimine

Savi lubjasisaldus määrab selle külmakindluse ja füüsilise tugevuse. Liiga suur lubjasisaldus
põhjustab savipinna murenemise, krohv võib pudeneda ja savisein kahjustuda sedavõrd, et see
kaotab oma kandevõime.
Reeglina ei tohi lubjasisaldus savitöödeks kasutatavates materjalides olla suurem kui 4%.
Lihtsaim viis ligilähedaselt savi lubjasisaldust hinnata on järgmine: savist vormitakse 1 kuni 2
cm läbimõõduga õhukesed savikoogid ning need kuivatatakse ahjus. Kui viimased
kokkupuutes soolhappega põhjustavad selle kihisemise ja “suitsemise”on lubjasisaldus
materjalis kindlasti üle 5%. Kui kihisemine puudub või see toimub väga vähesel määral, siis
on savi ehituseks kõlblik.

pH

Savimaterjalide pH on reeglina 7 – 8,5. Ülemistest pinnakihtidest võetud savi võib tänu
happevihmadele olla ka happelisem.
Madalaima väärtusena võib savi pH olla 4,5.
Lubikrohvi reaktsioon on 12 – 13.
Aluseline keskkond väldib enamasti hallitusseente tekkimist. Enamus neist vajab eluks
happelisemat keskkonda (pH 4,5 – 6,5).
Savi reaktsiooni määramiseks segatakse see destileeritud veega. Savil lastakse põhja settida;
pealejäävast veest mõõdetakse pH.

Sidusus

Savi sidusus sõltub eelkõige selle peenmaterjali (saue) sisaldusest. Seda määrab aga ka
savimineraali liik. Savid, kus on palju naatriumi ja kaaliumi , on parema sidumisvõimega kui
savid, milles on palju kaltsiumi.
Sidusus sõltub ka materjali veehulgast ehk plastilisusest. Võrreldavate andmete saamiseks
peavad need materjalides olema seega võrdsed.
Saksa ehitusnormide (DIN 18952) järgi on ehituseks kõlbmatu savi, mille sidusus on väiksem
kui 50 g/cm2
:Savide nimetused nende normide järgi vastavalt sidususele on järgmised .
Sidusus 50 … 110 111 … 200 201 … 280 281 … 360
Nimetus lahja savi keskm. rasvane
savi
rasvane savi väga rasvane
savi
Päris ühest seost ehitussobilikkuse ja sidususe vahel ei ole õnnestunud siiski tõestada. Nii on
ehituspraktikas oma kõlbulikkust tõestanud ka savid, mille sidusus on 25 g/cm2

Survetugevus

Kuivanud saviehituse detailide survetugevus on enamasti vahemikus 0,5 – 5,0 N/mm2
(5 – 50
kg/cm2
). See on otseses seoses materjali savi (saue) liigi ja sisaldusega. Tugevust mõjutab aga
ka mineraalse teramaterjali (täitematerjali) suurus ja jaotumine ; samuti valmistamisviis ja
materjali kokkupressimise tugevus.
Elastsusmoodul
Savide elastsusmooduliks on mõõdetud 6000 – 7000 N/mm2

Tulepüsivus

Saksa ehitusnormides (DIN 4102, DIN 18951) loetakse savi mittepõlevaks materjaliks, kui
selle mahukaal ei ole taimsete lisandite tõttu alla 1700 kg/m3
Kergsavikonstruktsioonid ei ole selle põhjal mittepõlevad materjalid.
Tuleõnnetuse puhul tuleb arvestada võimalike kustutusvee poolt tekitavate kahjustustega.

Radioaktiivsus

Põletamata savides ei ole leitud, võrreldes teiste materjalidega, kõrgemat radioaktiivsuse taset.
Tähelepanu võib pälvida radioaktiivne gaas radoon ja selle laguproduktina tekkiv a-kiirgus.
See nn “pehme” kiirgus ei jõua küll inimese organismi (peetakse nahal kinni), kuid võib
sattuda õhu kaudu kopsudesse ja põhjustada seal vähki.
11Looduslikes savides on radooni kiirguseks mõõdetud kõikide teiste ehitusmaterjalidega
võrreldes siiski oluliselt väiksem väärtus (5,0 mBq/kg h; võrdluseks: kruus - 64,8, tsement -
57,6, ehitusliiv - 54,0 mBq/kg h).
3.2. Savi kui ehitusmaterjali puudustest

• Savi ei ole hästi normeeritav ehitusmaterjal. Materjal, mida nimetatakse saviks, on
  

looduses väga erinevate segudena sauest, peenliivast, liivast ja kividest. Tänu sellele
varieeruvad suuresti ka savide käitumisomadused. Neid tuleb igal üksikul juhul
hinnata ja vajadusel ainete juurdelisamisega sobivaks kujundada.

• Savi maht väheneb kuivamisel. Vee äraauramisel, mis on esmalt vajalik savi
  

töödeldavaks muutmiseks (selle liimivate omaduste aktiveerimiseks), toimub materjali
mahu vähenemine ja võimalik pragude teke. Maht võib kahaneda sel moel
kergsaviseinte puhul 3 – 12% ja massiivsaviseinte puhul 0,4 – 2%. Kahanemist saab
olulisel määral siiski vähendada vee- ja saueosakeste hulga vähendamisega segus ning
selle koostise optimeerimisega.

• Savi ei ole vee suhtes püsiv. Materjali tuleb seetõttu otsese veega kokkupuute ja
  

niiskuse eest kaitsta. Nii vundamendi- kui katusekonstruktsioonid saab aga rajade
sellised, et materjal on püsivalt kaitstud. Pindu saab muuta vee suhtes püsivamaks ka
sobiva töötlemisega ( lubikrohv , niiskust hülgavad võõped).

Eesti savide levik ja kasutus

Eestis leidub savisid kogu geoloogilise läbilõike ulatuses aluskorrast (murenemiskoorik -
Vend) ja aluspõhjast ( Kambrium -Devon) pinnakatteni (Pleistotseen- Holotseen ).
Sügavamad ja vanimad savilasundid:
Vanim savilasund Eestis, kui jätta arvestamata lünklik Proterosoilise murenemiskoorik
aluskorrakivimitel (nende kvaliteetsete savide - kaoliniiti kuni 95% kogu savimineraalidest
(70% kogu kivimitest) ning lasumissügavus >150 m, mistõttu tootmine pole tasuv ), on Vendi
Kotlini kihistu hallide peenkihitatud savide lasund. Eestisse puutub ta vaid servapidi, kiiludes
välja Tapa -Tartu joonel . Narva-Jõhvi-Vasknarva kolmnurgas ulatub suurim paksus siiski 50-
60 meetrini. Paraku jäävad needki savid kaevandamiseks kättesaamatusse sügavusse (kuni
200 m). Savi ise on homogeense illiitse koostisega nn. laminariitsavid, mis on kergesti
sulavad ning lühikese paakumisintervalliga, sobides vaid ehituskeraamika tootmiseks. Ka
Voronka kihistu savid, mis on kaoliniitsed (kuni 90% savifraktsioonist), pole oma
lasuvussügavuse tõttu kasutatavad.

Savi liigid

Sinisavi

Vanuselt järgmine hiiglaslik savilasund on Alam-Kambriumi sinisavi. See levib umbes samal
alal kui Kotlini kihistu, lääne suunas aga veelgi kaugemale ning tema paksuski on Eestis
aukartustäratav: 50-70 m. Sinisavi on selgelt meresavi. Koostiselt on sinisavi illiit (75-85%
savifraktsioonidest)-kloriit-kaoliniit savi. Sinisavi on üldiselt peendispersne. Sinisavide hulka
arvatakse harilikult ka Lükati kihistu alumine savirikas osa. Kuid põhiosa moodustab siiski
sellest allapoole jääv Lontova kihistu Kestla kihistik, mis on väga ühtlane ning parimate
kaevandamisomadustega meie alal. Savimineraalid moodustavad tööstuslikult kaevandavas
osas u. 60-70% kogukivimist. Muret tekitab rohke püriidilisand, mis põhjustab lahustuvate
soolade valgeid kirmeid põletatud toodetel ja ühtlasi nende vastupidavust ilmale.
Koostisest tingituna on sinisavi kergsulav (1200-1290ºC) ning suhteliselt kitsa
paakumisintervalliga (60-120ºC). Sobib lihtsamate savitoodete valmistamiseks: telliste
katusekivide, keraamiliste plaatide, äärmisel juhul lihtsama keraamika tootmiseks ning
tsemendi toormeks. Sinisavi maardlad paiknevad Põhja-Eestis klindieelsel alal ning suurimad
maardlad on Aseri ja Kunda, kus käesoleval ajal ka savi karjääriviisiliselt kaevandatakse.
Suurimad savitööstused on Aseri ehituskeraamika tehas ja Kunda Nordic Cement .
Arvestatavad maardlad on ka Kallavere ja Kolgaküla, kuid praegu neid ei kasutata.
Kambriumi savi varud on T = 35 miljonit m³, R = 100 miljonit m³
Veel kihte vanaaegkonna alumises osas. Sinisavi piirdubki meie vanaaegkonna alumise osa
tootmisväärse savilasundiga. Tõsi, savipäritoluga on veel Tremadoci argiliit
(diktüoneemakilt), mis sisaldab palju orgaanikat ning on täiesti kõvastunud. Varangu kihistu
(Alam-Ordoviitsium) õhuke (0,5-2 m) plastsete (illiit-kaoliniit) helehallide savide kiht ei vääri
samuti suuremat huvi.

Devoni savid

Lõuna-Eestis levivate Devoni terrigeensete kivimite avamusala on savivaene. Savid esinevad
tavaliselt üksikute läätsedena Kesk- ja Ülem-Devoni Burtnieki ja Gauja lademe liivakivides.
Nende seas on ka üsna peeneid halle/helepruune rasksulavaid ( 1380 -1450ºC) illiitkaoliniitseid savisid. Nendes savides ulatub kaoliniidi sisaldus kuni 50% (tavaliselt 20-40%).
Parimad kaoliniitsed savid esinevad läätseliste lasunditena Gauja lademes, eriti tema ülemises
osas – Lode kihistikus. Harvem on kõrgema kaoliniidi sisaldusega ka punasevärvilised savid.
Devoni liivakivides esineb ka kirjuvärvilisi (hallist punaseni) illiitseid savisid, mis on
kergsulavad. Lisaks on tehnoloogiliselt probleemiks suur rauaühendite sisaldus ( hematiit ).
Devoni savide erilise tekkeviisi tõttu on nende lasundid sageli üpris muutlikud, väga
erivärvilised ning neid ei õnnestu hästi leiukohtadena prognoosida. Oma väärtuslike
omaduste, eelkõige avarama paakumisintervalli tõttu, on mitmed saviliigid neist kõlblikud
nõudlikumate toodete, näiteks põrandaplaatide, valmistamiseks. Devoni rasksulav savi on
kasutatav keraamikatööstuses (Siimusti Keraamikatehas) ning viimistlustelliste, keraamiliste
plaatide jne. tootmisel. Suuremate maardlatena on arvel Joosu, Küllatova, Süvahavva ja
Sänna. Neist suurim oli Joosu leiukoht, mille savi kasutati Siimustis, kuid praeguseks on halli
savi varud ammendunud ja kaevandamist ei toimu. Kahjuks kulutati Joosu leiukoha
hinnalised hallid savid lihtsa täistellise tegemiseks.
Teised maardlad on pisemad ja keerulise ehitusega ning nende karjääriviisiline kaevandamine
ei ole tasuv. Devoni savide varud: T = 5,5 miljonit m³.
Pinnakatte ( Kvaternaari ) savid
Kõige tuttavamad on meie, peamiselt jääjärvelised viirsavid, mis moodustavad mitme meetri
paksusi ja lateraalselt väljapeetud läätselisi lasundeid. Viirsavid on reeglina kergsulavad ja
koostiselt illiitsed. Tehnoloogiliselt teeb viirsavide kasutamise raskeks ka kõrge looduslik
veesisaldus (40-70%) ning karbonaatide ja jämedateraline liiva lisandi esinemine. Suurimad
viirsavide leiukohad ja maardlad on Lääne- ja Kesk-Eestis ja väiksemad Kagu-Eestis: Sakala,
Türi, Vana-Vigala, Tohvri , Perametsa ja Maasi. Viirsavisid kasutati väga laialdaselt
möödunud sajandi alguse mõisate telliselöövide toorainena, kuid praegu neid ei kaevandata.

Savi kaevandamine Eestis

Kuigi Eestis puudub kõrgekvaliteetne savi, võttis maarahvas selle maarde esimesena
tarvitusele. On ju leiukeraamika esiajalooliste asulakohtade tunnuseks. Peale savipottide
valmistamise kasutas maarahvas savi ka sideainena. Eesti alade vallutajad tõid 13. sajandil
siia ka savitelliste põletamise oskuse (vt. Lisa, Haapsalu savitööstus). Lõuna – Eestis
kujunes savitellis peamiseks ehituskiviks. Ka Põhja – Eestis on suuri hoonetekomplekse,
näiteks Narva Kreenholm, mis on laotud savitellistest ja mis vihjavad tellisesavi leiukohtade
lähedusele. Madalakvaliteetsete telliste põletamiseks sobivat savi leidub Eestis laialdaselt.
Tallinna saviaugud olid Kelmiküla all Kristiine heinamaa äärel. Suuremaks savitööstuse alaks
kujunes Kagu – Eesti, eriti Petserimaa, kus leidus suhteliselt head tulekindlat savi. Kuna see
savierim oli Eesti Vabariigi mäeseaduses maavarana arvel, siis seda kaevandavad ettevõtted
Kagu – Eestis kuulusid ka mäeettevõtete hulka. Seitsmekümnendatel aastatel kohalik
savitööstus hääbus ning nõukogude aja lõpuks jäid peamisteks savitööstusettevõteteks Aseri ja
Tallinna Keraamikatehas, mis kasutasid toormeks Eesti põhjarannikul asuvat Kambriumi
sinisavi. Suur savikarjäär on ka Kunda tsemenditehasel.
Tsemenditööstus tugineb tänapäeval peamiselt Alam-Kambriumi merelisele savile, nn.
Lontova sinisavile (tegelikult küll rohekale või isegi rohelise-lillalaigulisele savierimile).
Sinisavi kasutamise eeliseks on tema piiramatud varud, koostise suur püsivus
laialdasel alal ja lasundi erakordne paksus (ligikaudu 90 m). See teeb savilasundi
tööstuslikuks tootmiseks mugavaks ja mäetehniliselt lihtsaks.
Kundas on tsementi toodetud alates 1860. aastate lõpust. Kunda mõisa omanik John Girard de
Soucanton oli huvitatud võimalusest toota kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi.
Esimesed tonnid tsementi toodeti tema eestvõtmisel 1870. aastal. 1886 . aastal sai valmis
kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas ettevõtet sadamaga ning vahemikus 1892- 1898 ehitati
juurde veel teinegi tehas. Alates aastast 1893 kasutati toorme kaevandamisel aurumasinaid ja
ehitati hüdroelektrijaam, esimene Eestis.Tsemendi tooraineks toodeti 2000. aastal 37 700 m3 savi.
Kambriumi savi kuulub küll vähekvaliteetsete kergsulavate (sulamistemp. alla 1380 °C)
savide klassi, kuid pikaajaline töötlemiskogemus tagab toodete nõutava kvaliteedi. Praegu
toodetakse ehituskeraamikat sinisavist vaid Aseri savitööstusettevõtetes (tellised,
katusekivid). Keraamilist savi toodeti 2000. aastal 97 200 m3.
Pisut teistlaadsed ja osalt ka kvaliteetsemad (sealhulgas tulekindlamad - rasksulavad 1380-
1450 °C) savilasundid paiknevad Lõuna-Eesti alal ja on seotud Kesk-Devoni Aruküla,
Burtnieki või Gauja lademe liivakividega. Savid moodustavad siin kiilduvaid läätsjaid kehi,
mis kohati põimuvad liivakate vahekihtidega. See teeb nende leiukohtade mäetehnilise
evitamise suhteliselt keerukaks, mistõttu nad on sobivaimad kasutamiseks väiketootjaile.
Praegu neid savisid ei kasutata. Lõuna-Eesti savides valdavad rohekad, punakaspruunid või
kirjuvärvilised erimid, mis on kergsulavad ja sobivad üksnes telliste tootmiseks. Üksikutes
leiukohtades esineb aga ka halli savi, mis sisaldab märkimisväärse lisandina kaoliniiti ning
kuulub rasksulava savi kategooriasse. Üldine madalseis keraamikatööstuses ei soodusta
paraku nende kasutuselevõttu.
Kvaternaari savide seas (viirsavid ja moreensavi) on eri tüübina kasutusel Arumetsa savi (foto
3) Häädemeeste lähedal Pärnumaal. See ühtlaseilmeline pruunikas savi (foto 4), mis esineb
omapärase vagumustäitena Aruküla lademe liivakivide keskel ja kuulub kergsulavate savide
klassi, on kiirel põletamisel erakordsete punsumisomadustega. Seetõttu valmistataksegi sellest
imekerget, graanulitest koosnevat toodet - kergkruusa ehk keramsiiti (foto 5), mis segus
betooni ja tsemendiga võimaldab valmistada mitmesuguseid ehitustele vajaminevaid tooteid.
Alates 1994. aasta suvest toodetakse Häädemeeste lähedal peale keramsiidi ka
kergkruusplokke. Praegu töötab Häädemeestel Optiroc AS andmetel kergkruusa tootmisliin
võimsusega 400 000 m3 aastas ja kaks kergploki tootmisliini koguvõimsusega 150 000 m3
aastas.

Kokkuvõte

Eesti on erinevate savide poolest rikas ja nende kasutusala on lai. Tuleb lihtsalt
leida igale savile vastavalt tema omadustele sobilik tootmisvaldkond. Kindlasti
tuleks jälgida, et kõrgema kvaliteediga savisid ei raisataks. Meil on veel ka
perspektiivikaid alasid, kus võib leida uusi savide leiukohti. Savitoodetel ja
savist ehitusmaterjalidel on kindlasti perspektiivi, arvestades viimastel aastatel
tõusvat ökoloogiliste tehnoloogiate populaarsuse kasvu.

Kasutatud kirjandus

20Mäemajandus/Reinsalu,E. Tallinna Tehnikaülikool, Mäeinstituut, 1998
Ajakiri „Ehitaja”, 2003
Eesti savi töösturite käsiraamat/ Jako Geza, Tallinn: Riigi Kunstitööstuskool,
1933
Mida teame sinisavist/Pirrus,E. Eesti Loodus, 11, 1973
Kaoliniiti sisaldavad savid – Lõuna-Eesti hinnalisemaid maavarasid/Pirrus,E.
Liivimaa Geoloogia, Tartu 1995, lk. 85-94
Pirrus, E. & Tallinn, K. Savi – meie rikkus ja vaesus (1–3). Eesti Loodus 2,3,4,
1993
Tallinn, K., Räägel, V., Kurik, H. Joosu. Savileiukoht ja devoni kivistised. Eesti
Loodus 12, 1970

INTERNET

http://lepo.it.da.ut.ee/~mrattas/EMKTwebsite/Referaadid/repp_savi.ht m
http://www.toots.ee/planeering98/mpc-2-3.ht m
http://www.envir.ee/tsolk/maa/kaevandamine.html
http://www.ut.ee/BGGM/maavara/savi.html