Referaat: Bruno Lukk - Eesti pianismi isa (0)

Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia
Georg Mirek King
BRUNO LUKK – EESTI PIANISMI ISA
Referaat
Tallinn 2014
SISUKORD
LAPSEPÕLV JA ÕPINGUAASTAD
Tartu
Riia
Berliin
KONTSERTTEGEVUS
Soolokontsertide repertuaar
Klaveriduo Anna Klas – Bruno Lukk
PEDAGOOGILINE TEGEVUS

Klaverikateedri juhataja ja konservatooriumi direktorina

KASUTATUD KIRJANDUS

Pianist ja klaveripedagoog Bruno Lukk (1909-1991) oli suure eruditsiooniga muusik ja virtuoosse tehnikaga pianist , kes võlus kuulajaid kaasaegselt ebaromantilise ja arhitektoonikat rõhutava mängu ning huvitavate kontserdikavadega. Tema klaverikoolkonnale pole selle suuruse ja mõju poolest eesti pianismis, vähemalt seni veel, võrdset.
LAPSEPÕLV JA ÕPINGUAASTAD
Bruno Lukk sündis 30. juunil 1909. aastal Tšussovajas, Permi kubermangus. Tema isa, August, oli pärit Tamsalu lähedalt ja lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, Tšussovajas töötas ta tsemenditehase arstina. Ema, Margarete, oli üles kasvanud Peterburis ja õppinud muuhulgas ka klaverimängu, kuid naise põhitööks jäi kodu ja laste eest hoolitsemine. Lukkide peres oli üheksa last, kellest kaks surid noorelt.
1913. aastal, mil Bruno isa sai endale arstina tööd Aseri vabrikus, kolis perekond Eestisse. Siin algasid ka Bruno Luki klaveriõpingud ema ja õe, Gerda , juhendamisel. Lapsepõlvekodust meenutas Lukk sealset noodikogu, kus leidus igasuguseid albumeid, sealhulgas kergemat ja varajast muusikat. Absoluutse kuulmisega noormehel oli veel vähemalt üks väga kasulik anne – ta luges suurepäraselt lehest. Tema enda sõnul oli ta sellise andega nö sündinud ja lehestlugemise arendamiseks väga palju spetsiifilist vaeva ei pidanud nägema. Näiteks mäletab maestro end juba kümne aastaselt mängimas ooperiklaviire. See fakt näitab, milline tööhimu ja huvi asja vastu oli Brunol juba noorest peast . Tsiteerides Bruno Lukki: „Anne ja töökus, neil pole vahet, oskus töötada ongi ju anne.“
TARTU
1920. aastatel alustas Lukk klaverimängu õpinguid sakslannast pianisti Martha Bäthge erastuudios ning seejärel sama õpetajanna juures Tartu Kõrgemas Muusikakoolis . Kool oli kujunenud 1920. aastate Tartu muusikaelu keskuseks – direktorina tegutses seal Juhan Aavik ning õpetajana töötasid mitmed kõrge mainega pedagoogid, sealhulgas noor Heino Eller. RIIA
1927. aastal jätkas Lukk klaveriõpinguid Bäthge juhendamisel juba Riia konservatooriumi kaugõppes, mille ta lõpetas 1928. aastal. Teoreetilisi aineid õppis Lukk professor Jazeps Vitolsi käe all.
Võrreldes Tartu ja Tallinnaga oli Riia kontserdielu 1920. aastatel palju rahvusvahelisem ja Bruno Lukk nimetas seda suisa vapustavaks. Kahel korral kuulis Lukk seal ka Austriast pärit suurepärase pianisti Artur Schnabeli kontserte, mis jätsid talle erakordselt sügava mulje. Tänu ühele Riia konservatooriumi õppejõule sai Lukk Schnabelile korra ka ette mängida, kavas Bachi prelüüd ja fuuga cis- moll . Seda kogemust pidas Lukk väga väärtuslikuks.
BERLIIN
Aastail 1928-1933 õppis Lukk Berliini Kõrgemas Muusikakoolis professor Leonid Kreutzeri klaveriklassis ning täiendas end kompositsiooni ja muusikateooria alal Paul Hindemithi juures.
Kõrge muusikakultuuri ja intensiivse kontserdielu tõttu võib 1930. aastate Berliini pidada Lääne-Euroopa muusikaliseks keskuseks. Neil aastail õnnestus Lukil seal kuulata mitmete maailmakuulsate pianistide esinemisi, sealhulgas juba eelnimetatud Artur Schnabeli, Wilhelm Backhausi ja Sergei Rahmaninovi kontserte. Viiuldajatest meenutab ta Fritz Kreislerit ning orkestritest muidugi Berliini Filharmoonikute esinemisi Wilhelm Furtwängleri ja Bruno Walteri juhatusel .
KONTSERTTEGEVUS
Bruno Luki esimesed ülesastumised publiku ees leidsid aset 1920. aastatel Tartu Kõrgema Muusikakooli õpilasõhtutel Bürgermusse saalis ning Berliini Kõrgema Muusikakooli õpilaskontsertidel. Esimesed iseseisvad sooloõhtud toimusid Berliini Kõrgema Muusikakooli õpilasena 1931 . aastal Riias ja Tartus. Kava sisaldas Beethoveni, Chopini , Brahmsi ja Vitolsi klaverimuusikat ning Liszti seadeid Bachi orelimuusikast.
Tolleaegne kriitika oli pianisti suhtes soosiv. Leiti, et tegemist on juba väljakujunenud muusikuga, kes valdab suurepäraselt tehnikat ning suhtub tõsiselt esitatavatesse teostesse. Negatiivseks peeti lüürika vähesust mängus. Karl Leichteri hinnangul oli Luki mäng võrdne välissolistidega, mis tõstis ta siinsete pianistide hulgas esikohale .

1930. aastate lõpus esines Lukk juba segakontsertidel, mängis mitmesugustes ansamblites ja saatis teisi interpreete, samuti astus ta üles solistina sümfooniakontsertidel. Samasse kümnendisse mahub ka osavõtt kahest konkursist: Chopini nimeline konkurss Varssavis 1937, ning Ysaÿe nimeline konkurss Brüsselis 1938. aastal. Temast oli kujunenud üks Eesti tunnustatumaid pianiste. Lukk ise ei pidanud ennast “konkursipianistiks” ja üritas hiljem igasugustest võistlustest pigem eemale hoida.

Theodor Lemba arvustus Bruno Luki kontserdist aastast 1930: “Hästi arendatud sõrmetehnika, pehme touch è ja löökide mitmekesidus annavad tunnistust heast koolist ning on kunstniku intensiivse töötahte tulemused. Bruno Luki tõlgitsemises tundub iseloomustava omadusena rahulik joon, mispärast vististi kogu kava oli koostatud palades monumentaalse, ehk jällegi kõlavärvide mitmekesidusega hoopleva ilmendiga.”

Luki kontserttegevus ei katkenud ka Teise maailmasõja päevil. Mobiliseerituna Venemaale, osales Lukk aastatel 1942-1944 Jaroslavlis moodustatud Eesti Riiklike Kunstiansamblite töös. Enamasti 3-4 esinejaga kontsertidel astus Lukk üles mõne soolopalaga, vahel mängis duos Anna Klasiga ning saatis klaveril soliste. Tema ansamblipartnerite seas olid viiuldaja Vladimir Alumäe, sopran Olga Luns ja tenor Aleksander Arder .

Tagasi Tallinna tulles, hoogustus tegevus ansamblites ja solistina sümfooniakontsertidel. Sooloesinemised muutusid harvemaks. Viimane esinemine solistina orkestri ees toimus aastal 1969 ja oli pühendatud Luki 60. aasta juubeli tähistamiseks. Eri Klasi juhatusel esitas Lukk koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Haydni Klaverikontserdi D- duur Hob XVIII /11, Mozarti Klaverikontserdi F-duur KV413 ja Chopini Klaverikontserdi nr. 1 e-moll op. 11.

Akadeemilise muusika kõrval tegeles Lukk Berliini-aastatel üsna palju ka kergema muusika ja džässiga. Näiteks mängis ta väikeses kabaree saateansamblis ja esines Odessast päris estraadilaulja Isa Krämeriga. Aastatel 1929-1930 käis Lukk koos Krämeriga kontsertreisidel Saksamaal, Belgias, Inglismaal ja Itaalias. Üks kontsert anti isegi Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Estraadikava kõrval esitas Lukk näiteks ka Liszti ja Chopini klaverimuusikat.

Aastatel 1933-1934 osales Lukk nimeka Berliini klaverikvarteti töös, millega esineti Taanis , Itaalias, Marokos ja kolmel korral ka Eestis. Kontsertide esimese poole kavas olid klassikalise teosed ( Bach , Schubert , Strauss , Rimski -Korsakov), teises aga kergemuusika seaded neljale klaverile.

Bruno Luki kontserttegevus kestis üle 40 aasta. Sinna alla mahub hulgaliselt kontserte soolokavadega, kammeransambli partnerina, sealhulgas klaveriduos Anna Klas – Bruno Lukk, ning solistina sümfooniaorkestri ees. Samuti astus ta üles raadios ja televisioonis, salvestas palju muusikat Eesti Raadio fondi ja mitmetele heliplaatidele.

SOOLOKONTSERTIDE REPERTUAAR

Bruno Luki repertuaar oli äärmiselt mahukas, hõlmates muusikat barokist kaasajani. Kõige huvipakkuvamad on tema soolokontsertide kavad, mille juurres eemaldus ta sageli harjumuspärastest tavadest . Kavade hulgas leidus palju vähemängitud, kuid samas väärtuslikke teoseid.

Traditsioonilise virtuoosliku repertuaari kõrval (Brahms, Chopin , Liszt) esitas Lukk ka Scarlatti ja Händeli teoseid, eriti palju aga Johann Sebastian Bachi muusikat. Bach oli Lukile südamelähedaseks saanud juba nooruses ning seetõttu mängis ta meelsasti tema süite, tokaatasid, prelüüde ja fuugasid ning koraalieelmänge. Erilist kiindumust tundis Lukk Mozarti ja Schuberti loomingu vastu: “Minu muusikaline maitse kujunes välja küllalt vara, siiski ühe erandiga – Schubert. Noorena ei osanud ma teda küllalt mõista. Praegu on ta mulle esmatähtis helilooja . Iga Schuberti noot on mulle kui kingitus, millest sageli olen pisarateni liigutatud.”

Suurt tähelepanu pööras Lukk kaasaegsete autorite teostele, mille ettekanded said ka tunnustuse osaliseks . Ta võttis oma kavadesse muusikat Debussylt, Šostakovitšilt, Prokofjevilt, Stravinskilt, Richard Straussilt, Regerilt, Tochilt jt. Olulise tahu Luki kontserttegevuses moodustavad (uue) eesti muusika propageerimine ja esiettekanded. Ta mängis kontsertidel Vedro, Saare, Tobiase, Aaviku , Bleive, Elleri, Oja, Eugen Kapi, Räätsa, Kangro ja Pärdi klaveriloomingut. “Erilist hinnangut väärib Tobiase sonatiini kavva võtmine. Meil on tõsine põhjus rõõmustada, et see meile aastakümneid surnud olnud väärtteos on leidnud nüüd B. Luki kaudu taaselustamist.” Anton Kasemetsa hinnang Luki kavavalikule ajalehes Rahvaleht aastast 1939.

Soolokarjäärist olulisem oli Bruno Luki jaoks ansamblimäng, millest kujunes pedagoogilise tegevuse kõrval aastatega tema põhitöö. Eelkõige duos mängimist pidas Lukk eriti südamelähedaseks: “Tegin seda tööd suure andumuse ja vaimustusega. Eneseteostus on aktiivsem, spontaansem ja produktiivsem kui saan partnerilt toetust ja inspiratsiooni, kui võin helide kaudu vestelda kaasmängijaga.” Nii pianist ise kui ka tema kaasaegsed on meenutanud, et üksi mängides tundis Lukk end sageli halvasti ning närveeris pidevalt – tõeline musitseerimine oli võimalik vaid ansamblis.

KLAVERIDUO ANNA KLAS – BRUNO LUKK

Eesti muusikaloo tuntuim ja tollase Nõukogude Liidu üks juhtivamaid klaveriduosid Anna Klas – Bruno Lukk alustas tegevust 1942. aastal Jaroslavlis, kuigi mõte ansambli loomisest oli sündinud juba enne sõda 1941. aastal Tallinnas. Koostöö kestis üle 30 aasta ning moodustas Luki kontserttegevuses kõige kaalukama ja tähtsama osa. Duo esimene täispikk kontsert anti Moskva konservatooriumis 1943. aastal. Kavas oli Mozarti Sonaat kahele klaverile KV 448, Arenski Süit, Chopini Rondo ja Eugen Kapi tantsud balletist “Kalevipoeg”.

Anna Klas (1912-1999) õppis klaverit Tallinna Konservatooriumis ning seejärel Berliini Kõrgemas Muusikakoolis Leonid Kreutzeri juures. Ta töötas klaveriõppejõuna nii Tallinna kui ka Riia konservatooriumis ning Tallinna ja Tartu muusikakoolis. Tema õpilaste hulka kuuluvad Laine Mets, Virve Lippus, Valdur Roots, Ada Kuuseoks jpt.

Alates debüütkontserdist esines klaveriduo pidevalt Nõukogude Liidus, esineti soolokavadega, sega- ning raadiokontsertidel. Publiku tähelepanu köitis kahe klaverikunstniku kõrgetasemeline esinemiskultuur ja huvitav kavavalik, mis kindlustasid neile kõikjal täissaalid. Kõige sagedamini anti kontserte Leningradis ja Moskvas, kuid esineti ka teistes Venemaa linnades, samuti Leedus, Lätis, Taga-Kaukaasias, Ukrainas ja mujal. Igal hooajal oli keskmiselt plaanis 8-12 kontserti. Duo kõrgetasemeline mäng inspireeris mitmeid eesti heliloojaid ansamblile kirjutama uusi teoseid.

Lisaks kontserttegevusele salvestas duo palju muusikat Eesti Raadio fondi. Plaadifirma Melodija märgi alt ilmusid mitmed heliplaadid Debussy, Raveli , Schuberti, Schumanni, Eugen Kapi, Prokofjevi jt muusikaga. 1947. aastal pälvis duo Eesti NSV riikliku preemia. Ehkki ametlikult lõpetas klaveriduo oma tegevuse 1974. aastal kontserdiga Leningradis, esineti veel 1985. aastal kolme kontserdiga Valgas , Tartus ja Tallinnas, kus kavas oli Schuberti looming. Bruno Lukk ja Anna Klas mängisid oma kontsertidel teoseid alati peast. Sellega on seotud ka ansambli tegevuse lõpetamine, kuna Luki jaoks muutus peast mängimine pingeliseks. Koos leiti, et nüüd poleks enam sobiv alustada esinemisi noodiga.

PEDAGOOGILINE TEGEVUS

Kõrge kõlakultuur, intellektuaalne lähenemine teostele, selgelt väljatöötatud faktuur ja peen pedaliseerimiskunst – need on kõige levinumad hinnangud Bruno Luki ja tema õpilaste klaverimängule. Luki pedagoogiline töö kestis ligikaudu pool sajandit ja selle panus eesti pianismi arengusse annab endast tänaseni selgelt tunda.

Luki töö klaveriõpetajana algas 1939. aastal – esmalt Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, seejärel, alates 1940. aastast kuni surmani Tallinna konservatooriumis. Nende aastate jooksul lõpetas tema klaveriklassi 74 noort pianisti, kellele lisandusid erinevates kontultatsioonides osalenud muusikud ja Tallinna Muusikakeskkooli õpilased. Õpilasi: Heljo Sepp , Erna Saar, Hilja Olm, Vaike Vahi, Leelo Kõlar, Mall Sarv, Eugen Kelder, Mare Orgse, Arbo Valbma, Matti Reimann, Vardo Rumessen, Toivo Nahkur, Kersti Sumera, Ivo Sillamaa , Kalle Randalu , Lembit Orgse, Martti Raide ja paljud teised. Paljudest Luki õpilastest said lisaks hinnatud pianistidele ka tunnustatud klaveripedagoogid, kes oma tööga kannavad siiani edasi Luki õpetust ja vaimu. Luki meelest oli tal palju huvitavaid õpilasi, kuid oma tegevuse “krooniks” pidas ta Kalle Randalut ja Ivo Sillamaad.

Õpilased hindasid Luki juures väga kõrgelt tema soovi leida alati kõige otstarbekam mänguviis. Luki sõrmestikutaju oli niivõrd fantastiline , et selle kõrval võis klaverinooti trükitud sõrmestik tunduda tema õpilastele lausa küündimatu. Tüüpiline oli näiteks pöidla kasutamine mustadel klahvidel ja tummad sõrmevahetused. Samuti vääris palju tähelepanu Luki haruldane pedalisatsioon. Seepärast on Luki sõrmestiku ja pedalisatsiooniga noodid olnud paljude klaverimängijate seas kõrges hinnas. Sageli tõstetakse Luki pedagoogikast kõneledes esile tema austav suhtumine õpilastesse ja oskus arvestada erinevate esituslike kontseptsioonidega. Õpilasel oli alati õigus oma vaadetele ja arvamustele muusika suhtes. Mall Sarv on meenutanud, et ükskõiksus ja laiskus kutsusid Lukis esile lausa olümposlikku viha. Õpetajale polnud niivõrd tähtis mitte see, kuidas keegi mõtleb, kuivõrd see, et üldse mõeldaks.

Bruno Luki sõnul mõjutas kõige enam tema muusikalist mõtlemist ja sealhulgas pedagoogilist tööd tutvus Leningradi klaveriprofessori Nadežda Golubovskajaga (1891-1975). Nad kohtusid esimest korda 1941. aastal, mil grupp Tallinna õppejõude külastas Leningradi konservatooriumit tutvumaks sealse õppetööga. Lukk vaimustus Golubovskaja teadlikkusest kõige osas, mida too muusikas ette võttis – teoste üksikasjalikust analüüsist kõige erinevamate aspektide kaupa. Nad mõlemad leidsid, et klaverimängu tehnikat tuleks omandada ainult muusikalise mõtte kaudu. Luki veendumus , et “alati ei pea istuma tundide kaupa klaveri taga – palju on vaja enne lihtsalt läbi mõelda” – inspireerib või pakub lohutust ilmselt paljudele (üli)õpilastele.

KLAVERIKATEEDRI JUHATAJA JA KONSERVATOORIUMI DIREKTORINA

Aastail 1940-1941 ja 1944-1967 oli Bruno Lukk konservatooriumi klaverikateedri juhataja, porfessoriks määrati ta 1945. aastal. Luki üks esimesi õpilasi ja pikaaegne kolleeg Heljo Sepp on meenutanud, et Lukk oli ideaalne kateedrijuhataja: “Ta hoidis distsipliini ning oskas käituda inimesega viisakalt ja tagasihoidlikult. Ka pole ma kunagi kuulnud teda närvilises keskkonnas midagi halba ütlevat.” Selge on ka see, et Lukki austasid veel mitmete teiste konservatooriumide klaveriosakonnad – ta oli tihtipeale eksamikomisjonides Moskva ja Leningradi konservatooriumis. Samuti osales ta paljude žüriide töös.

Vladimir Alumäe järel pidas Lukk aastatel 1948-1951 konservatoorumi direktori ning aastail 1951-1955 direktori asetäitja ametit. Lukk pidas neid ameteid administratiivselt raskeks ja tänamatuks ning tundis heameelt , kui neist vabanes.

Bruno Lukk on inimene, kes kogu elu, kogu oma vaimuenergia ja mõttetöö on pühendanud klaverimängu suure kunsti teenimisele. Tema aastakümneid kestnud õpetajatööst on meil sündinud mõiste “Bruno Luki koolkond”. Laiemalt võib aga sellega seoses rääkida eesti klaverikoolist.

KASUTATUD KIRJANDUS
Toivo Nahkur „Vestlusi Bruno Lukiga“
Eesti Klaveriõpetajate Ühingu koduleht