F. Chopin ja F.Liszt (3)

FREDERYK CHOPIN
1810-1849
Elu
Chopin sündis Varssavi lähistel Zelazova Wolas. Chopini isa oli oma nooruse veetnud Prantsusmaal. Ta oli seal sündinud, 16-aastaselt aga Poolasse rännanud, abiellunud poolatariga, õpetajana oma elu poola haridusele ja kultuurile pühendanud. Kui perekond Varssavisse kolis, sai temast Varssavi Lütseumi õppejõud. Suvekuud veetis helilooja maal, kus erilist huvi pakkusid talle talupoegade koosviibimised, rahvapilliorkestrid, värvikad rahvariided , toredad tantsud: poloneesid, masurkad, krakovjakid. Chopini esimeseks loominguliseks katsetuseks oli ka polonees , mille ta kirjutas 7-aastaselt ja viimaseks teoseks masurka . Tema muusikaline anne avaldus varakult, teda on võrreldud imelaps Mozartiga. Esimene avalik esinemine toimus 8-aastasena ühel Varssavi heategeval peol. Järgnesid õpiaastad Varssavi Lütseumis (1823- 1826 ), Varssavi Kõrgemas Muusikakoolis (1826-1829). Ta oli populaarne ja teda peeti eriliste võimetega õpilaseks ja ka muusikaliseks geeniuseks.
1828. aasta sügisel ja 1829 võttis Chopin ette esimesed välismaareisid. Ta külastas Berliini ja Viini. Tema kontserdid muutusid järjest populaarsemaks ja teda hinnati kõrgelt. Chopin otsustas ennast täiendada Saksamaa, Itaalias ja Prantsusmaal. Kuid oli asju, mis hoidsid teda kodumaal kinni. Asendamatud olid talle tema õed ja vennad ning ka kiindumus andekasse lauljannasse Cladkovskajasse. Vaatamata raskustele tuli kõik need sidemed siiski katki rebida. 1830. aastal lahkus Chopin taas Viini, et minna Itaaliasse. Viinis kuulis ta Varssavi ülestõusust ja Vene vägede sissetungist Poola. Need sündmuste mõjul läks ta hoopis Pariisi, kuhu jäi elu lõpuni. Chopini elu muutus vastuoluliseks, õnnelik periood kodumaal oli möödas jäädavalt. Pariisis võeti teda hästi vastu, ta viibis koos saadikute ja teiste tähtsate inimestega, teda imetleti. Chopinil oli mitmeid armastusepisoode, kuid ükski neist ei olnud eriti pikaajaline. Küll aga oli Chopinil mõningaid väga häid sõpru, kes tema eest hoolitsesid ja teda aitasid. Chopin oli nimelt kehva tervisega , ta oli üha süvenev kopsuhaigus. Üks selline sõber oli naiskirjanik George Sand . 1838. aasta suve veetis Chopin George Sandi mõisas Nohant'is. Sama aasta talveks sõitsid nad koos Vahemeres asuvale Mallorca saarele , et tervist parandada. 1839. aastal saabusid nad tagasi Pariisi ja Chopin paranes vähe haaval. Järgnevatel aastatel sündisid Chopini kõige väärtuslikumad teosed. 1842. aastal kaotas Chopin surma läbi oma lähedase sõbra Matuszynski, 1844. aastal suri isa. 1846. aastal eemaldus Chopinist tema peamine hingeline tugi George Sand. Viimased aastad võõrsil olid täis hingelist üksildust. 1848. aastal võttis kopsuhaige kunstnik ette kontserdireisi Londoni, kuid tema kunsti mõisteti siin veelgi vähem kui Pariisis. Šotimaal andis ta suure pingutusega kontserdi 12 000 kuulajale. Siis pöördus tagasi Pariisi. Haigus süvenes, kojuigatsus ja mahajäetusetunne närisid hinge. Haige juurde ruttas helilooja õde Varssavist . 1849. aastal suri Chopin tuberkuloosi.
Looming
Chopin oli Liszti kõrval teine 19. sajandi suurim klaverivirtuoos ja –komponist. Chopini peenekoeline tämbriline õhustlik lähtub aga puhtalt klaveri spetsiifikast, Liszti huvitas klaveri orkestraalne kõla. Chopin tegi oma teoseid korduvalt ringi, tema käsikirjad on täis parandusi ja täiendusi.
Kui Chopin oli Varssavis heliloojana ja pianistina juba tunnustuse võitnud, tahtsid poola eesrindlikud ühiskonnakihid suurt muusikut eelkõige ooperikomponistina näha. Just ooper oi zanr, mis vastas masse mobiliseeriva iseloomu tõttu kõige rohkem revolutsioonilistele rahvus-romantilistele ideaalidele. Helilooja kutsumuseks oli aga klaver .
Chopini loomingu üheks kõige silmapaistvamaks jooneks oli selle rahvuslik koloriit . Sealjuures ei ole helilooja kunagi tegelnud rahvaviiside kogumise ja süstematiseerimisega. Ta polnud rahvamuusika ümbertöötleja vaid looja. Isegi kärarikas maailmalinn Pariis ja eksootiline Mallorca saar ei suutnud tumestada tema rahvuslikku mõttelaadi. Ka Chopini muusika sisuline külg on tihedas sidemes Poolaga. Kõige eredamate rahvuslike tunnetega teosteks Chopini loomingus on tema masurkad ja poloneesid. Need on Poola rahvatantsudest tulenenud zanrid, millised Chopin arendas täiusele. Poolakate kõige levinumaks tantsuks oli masurka. Seda tantsiti nii Aristokraaseis lossides kui ka talupoegade koosviibimistel.
Chopini ballaadid on üheosalised klaveriteosed. Tavaliselt algavad ballaadid rahulike jutustavate teemadega. Aegamööda, vastavalt sündmuste arengule muutub nende rütm katkendlikuks ja ärevaks, lisanduvad uued temaatilised elemendid. Teose lõpus kuuleme veelkord algteemat.
Etüüde on Chopinil kokku 27. Need on tähtsaks lüliks XIX sajandi pianismi arengus. Võrreldes Chopini ja Liszti etüüde, paistab silma oluline erinevus. Chopini etüüdid on oma ülesehituse poolest lähemal traditsiooniliste etüüdide mõistele. Neis on silmas peetud mingit üht tehnilist eesmärki, ühe võtte süvendamise taotlust. Sellele vastab ka ühe muusikalise kujundi domineerimine teoses. Ka Liszt taotleb tehnilist meisterlikkust. Helilooja aga ei jää esialgse rütmilise faktuurilise vormeli juurde, vaid laiendab ja muudab seda, vastandab sellele teisi elemente. Esmakordse kuulamise järel on Liszti etüüde raske etüüdideks nimetada, Chopini puhul paistab etüüdilikkus aga kohe silma.
Chopin on kirjutanud veel 24 prelüüdist koosneva tsükli. Enamik neist on loodud Mallorca saarel. Tsükkel kujutab endast tolle perioodi muusikalist päevikut.
Tähtsat kohta helilooja loomingus omavad ka tema nokturnid, kokku üle 20. Selle nimetuse all mõeldakse tavaliselt öiste elamuste ringi, romantilisi unistusi , salajasi pihtimusi, poeetiliste meeleolude pilte, rahutuid tundetõuse. Chopini on korduvalt suureks meloodiameistriks nimetatud. Kõige enam võib seda nokturnide põhjal väita. Vastandina etüüdidele valitsevad Chopini nokturnides aeglased tempod . Ka pole neis alati tegemist öiste meeleolude kujutamisega. Peale nokturnide on Chopin kirjutanud veel valsse, skertsosid, rondosid, ekspromte, kuulsa fa- minoor fantaasia ja mitmeid teisi klaveriteoseid.
Chopini loomingule on mõju avaldanud tema isa ja õpetaja, kes rääkisid, et ta võib oma kunstiga kodumaale kasulikuks saada vaid siis, kui ta täiendab end välismaal. Sealt ka tema suundumine algul Viini ja sealt Pariisi. Samuti jättis tema loomingule sügava jälje revolutsioon ja ülestõus Varssavis Vene võimu vastu, mille mõjul ärkas endises naljatlevas romantilises kunstnikus patrioot.
Tema klaverimuusika on tundlik ja nõtke, erakordselt nüansirikas ja täis kaunistusi.
FERENC LISZT
1811- 1886
Elu
Liszt sündis saksa keelt kõnelevas perekonnas. Tema isa, Adam Liszt, oli vürst Esterhazy juures ametnik ja tegutses ka harrastusmuusikuna. Kuigi Liszt oli väga uhke oma ungari päritolu üle, ei õppinud ta kunagi õieti ungari keelt rääkima, küll aga valdas perfektselt saksa keelt, millele koolis lisandus prantsuse keele oskus. Lizti pianistivõimed avaldusid varakult ja 9-aastasena esines ta esimest korda publiku ees. Ta äratas kohe tähelepanu ja grupp Ungari aadlikke oli nõus toetama tema muusikaõpinguid Viinis, kus tema õpetajateks olid Czerny (klaver) ja Salieri ( kompositsioon ). Sel ajal kohtus Liszt Beethoveniga, mis jättis talle unustamatu mulje. 1822 toimus Viinis 11-aastase Liszti esimene tõeliselt suur kontsert , mis kutsus publikus välja üldise vaimustuse. Veelgi suurem oli poisi menu teisel kontserdil 1823. aastal. 1823.aasta lõpul püüdis Liszt astuda Pariisi konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu, sest ta oli välismaalane. See oli noorele Lisztile valus tagasilöök. Lisztil õnnestus siiski õppida eraviisiliselt teooriat ja kompositsiooni. Ka alustas ta koostööd ühe Pariisi klavereid tootva firmaga . Sellega piirduski Liszti muusikaline haridus . 1824. aastal toimus 13-aastase Liszti esimene avalik kontsert Pariisis. Järgnesid triumfaalsed esinemised paljudes Euroopa linnades. Jäänud ilma haridusest (Liszt pole ühtegi üldhariduslikku kooli lõpetanud), asus noor virtuoos pingelisele enesetäiendamisele, harjutamisele, kirjanduse lugemisele, loomingule. Järgnes raske aeg tema elus. Alalised reisid, esinemised, lugemiskirg, kõik see tõi endaga kaasa närvide ülepinge, väsimuse, apaatia. 1827. aastal suri ootamatult Liszti isa. Sotsiaalsete vaheseinte tõttu purunes ta esimene armastus. Kõik see pani Liszti avalikust elus tagasi tõmbuma.
Alles 1830. aastal, kui Pariisi haaras revolutsioonilaine , paranes noor kunstnik. Pärast revolutsioonitormi vaibumist sukeldus Liszt taas pulbitsevasse ellu. Neist aastaist on tähelepanuvääriv tema artiklite sari pealkirja all "Kunstnike olukorrast ja nende eksisteerimise tingimustest ühiskonnas." Seal näitas ta ära kuivõrd allasurutud olukorras oli kaasajal tegelikult nii muusika kui ka muusikud . 1835 asus Liszt elama Šveitsi. Ta võttis endale vastavatud Genfi konservatooriumis klaveriklassi juhatamise. Siin asus ta enese täiendamisele. Taas luges ta ahnelt kirjandust, kirjutas artikleid, harjutas, peale selle jalutuskäigud maalilistesse mägipaikadesse. Genfis visandas ta klaveripalade tsükli "Rännakuaastad" esimese vihiku esimese variandi . Ja kui aasta hiljem Liszt taas Pariisis esines, märkasid kõik, missuguseid suuri edusamme oli ta teinud. See oli Paganini eeskuju ja suure töö vili. Eriti selgelt ilmnes Liszti pianistlik suurus 1837 . aastal, kui Pariisi ilmus tuntud Viini virtuoos, daamide lemmik ja salongide lõvi Sigismund Thalberg. Kuigi Thalberg oli võrdne Lisztiga tehniliselt, ei küündinud ta viimase tasemele sisuliselt. 1837. aasta sügisel saabus Liszt Itaaliasse. Vaimustusest Itaalia klassikalise kunsti vastu sündisid aga klaveripalad , millest hiljem sai tsükli "Rännakuaastad" teine vihik. Siia kuuluvad Rafaeli maali järel loodud "Kihlus"; Michelangelo skulptuuri aineline "Mõtiskleja"; kolm Petrarca sonetti , sonaat -fantaasia "Pärast Dante lugemist" jt. Lisaks sellele sai Liszt Itaaliast idee sümfoonia "Dante" loomiseks. 1838. aasta märtsis leidis Liszt ajalehest teate, kus räägiti suurtest üleujutustest Ungaris. Hulk inimesi oli kaotanud peavarju, toidutagavarad hävinud, loomad hukkunud. Sõnum vapustas Liszti. Temas tärkas vajadus õnnetuile abi osutada. Rahateenimiseks otsustas ta sõita Viini. Tuli anda ligi kümme kontserti. Saadud rahad saatis pianist oma kodumaa talupoegade abistamiseks . Aastad 1838-1848 tähistasid Liszti kui pianisti meisterlikkuse ja kuulsuse kõrgtippu. Suurema osa sissetulekuist ohverdas Liszt heategevaks otstarbeks. Polnud vist Euroopas paika, kus virtuoos poleks oma mänguga publikut vallutanud. Teda võeti vastu ja saadeti ära kui kangelast: rahvas piiras tänavaid, juubeldati rohkem kui kuningaile. 1842. aastal esines Liszt Tartu Ülikooli aulas. 1848, kurnatud pidevast ringirändamisest, alalistest vastuvõttudest, magamata öödest, otsustas Liszt asuda paiksele elule Weimari õukonna ooperiteatri dirigendina . 1861. aasta august kujunes lõpuakordiks vaimselt kurnavale 13 aastasele tegevusele Weimaris . See oli väsimuse, purunenud lootuste ja üksilduse akord. Ta siirdus Rooma , astus vaimulikku seisusesse, eluasemeks valis ta kloostri. Suurt tähelepanu pööras Liszt ka oma kodumaale, Ungarile. 1875. aastal asutas ta Pestis Muusikaakadeemia, mis veel tänapäevalgi kannab Liszti nime. Elu viimased aastad elas Liszt oma tütre Cosima juures Bayreuthis, kus ta ka 1886. aastal suri.
Looming
Oma interpretatsioonilise tegevuse ja klaveriloominguga üldistas Liszt eelkäijate ja kaasaegsete saavutused, viis kõrgpunkti kogu ajastu pianismi. Tol ajal oli Euroopa rikas virtuoosidest, kes hämmastasid kuulajaid peadpööritava tehnikaga , jättes tahaplaanile sisulised taotlused. Liszt kuulus nende hulka, kelle juures oli tasakaalus tehniline meisterlikkus ja sisuline sügavus. ühtegi teost ei mänginud ta kaks korda ühe ja sama tõlgitsusega. Autori tekstidesse lähenes ta tihti vabalt, tehes neis ettekande ajal oma korrektuure, laiendades klaveri faktuuri, akorde jne. Seda võis lubada endale ainult suur loov kunstnik, kelle käsutuses oli suur taktitunne, peen maitse ja hea tehnika.
Liszt oli estraadi ainuvalitseja. Oli tavaks, et kontsertprogramme ei täitnud ainult üks interpreet . Kui Chopin 1829. aastal Viinis esines oli tema kontserdil kaastegev isegi ballett . Liszt oli esimene, kes hülgas kõik kaasesinejad, öeldes prantsuse päikesekuninga Louis XIV ümbermõtestatud sõnadega: "Kontsert, see olen mina."
Kõige enam armastas Liszt romantilise ajastu muusikaliteratuuri. Klassikutest mängis ta Bachi ja Beethovenit. Peale klaveriliteratuuri esitas Liszt oma kontsertidel veel transkriptsioone, parafraase ja fantaasiaid soololauludest, ooperiaariatest, avamängudest ja ansamblitest, sümfooniatest, keelpillikvartettidest, klaveritriodest jne. Eesmärgiks oli vähetuntud, kuid väärtuslike teoste propageerimine (Schuberti ja Schumanni laulud, Wagneri ooperiaariad, osad Berliozi sümfooniaist jne.). Lisaks kõigele esitas Liszt oma kontsertidel improvisatsiooni publiku poolt antud teemale .
Orkestraalse kõla saavutamiseks kasutas ta mitmesuguseid võtteid. Pannes parema pedaali abil meloodia helisema, vabastas ta käed laiakõlalise saatefaktuuri improviseerimiseks kas arpedzode, ulatuslike passaazide või akordide näol.
Võrreldes mahuka klaveriloominguga on Liszti orkestriteoste arv tunduvalt tagasihoidlikum (kaks sümfooniat, 13 sümfoonilist poeemi, veel teatud sündmuste puhuks loodud pidulikke marsse, avamänge, mõningaid teiste autorite teoste ümbertöötlusi). Liszti sümfoonilse muusika raskuspunkt lasub tema sümfoonilistel poeemidel. Need on Liszti poolt täiusele arendatud üheosalised, kõigi kunstide ühtsuse ideest tulenenud orkestriteosed ("Hamlet"- Shakespeare ; "Ideaalid"- Schiller jt). Muusikalise materjali oma sümfooniliste poeemide jaoks on Liszt ammutanud rahvasuust.
Liszti eluloo ja muusika põhjal on teda peetud romatilise kunstniku võrdkujuks. Elav kujutlusvõime, mis välistab igasuguse rutiini ja kannustab uute ideede otsingutele, tõusud ja langused karjääris, maised kired, mis samas vahelduvad religioosse müstikaga – kõik see kajastus ka Liszti loomingus. Liszt oli tulihingeline programmilise muusika pooldaja ning ammutas inspiratsiooni kujutavast kunstist ja kirjandusest. Tema oligi Brahmsi vastasleeri eesotsas vaidlustes programmilise ja absoluutse muusika üle. Liszt oli uuendaja harmoonias, ta kasutas väga julgelt dissonantse, mis hakkasid juba hajutama tonaalsuse tunnetust. Ta tõi muusikasse monoteismi põhimõtte, st kõik teemad lähtuvad ühest peateemast, mis omakorda tõi kaasa muutused vormis – tekkisid üheosaline sonaat ja üheosaline kontsert. Liszt lõi täiesti uue klaverimängu stiili, suutes panna klaveri kõlama nagu orkestri ning võludes selt välja enneolematuid kõlavärve.
Liszt on loonud klaveriteoseid, 2 klaverikontserti, umbes 400 klaveritranskriptsiooni, sümfoonilist (sümfoonilised poeemid) ja vaimulikku (kantaadid, missad, psalmid, oratooriumid ning Reekviem ) muusikat.
Liszti muusika mõjutas paljusid tema kaasaegseid ja ka mitmeid 20. sajandi heliloojaid (Debussy, Bartok jt).
Ta oli ajastu suurimaid pianiste, kelle sensatsioonilist menu võis samastada ainult Paganini omaga. Lisaks sellele oli ta viljakas helilooja, pedagoog , muusikakirjanik, dirigent , organisaator ja kunstilise tõe eest võitleja mitte ühe maa kitsastes piirides, vaid kogu Euroopa ulatuses.
Oma arvamus
Kahtlemata olid mõlemad mehed oma ala parimad ja on andnud (klaveri)muusika arendamisse väga palju. Nad on muusikaajalukku läinud tõeliste meistritena. Mõlemad mehed tegutsesid küllaltki laiahaardeliselt, nad külastasid mõlemad mitmeid riike ja tolle aja kultuuri pealinnu, täiendamaks enda oskusi ja teadmisi. Liszt jõudis rohkem teha juba selle pärast, et ta elas palju kauem. Chopin oli nõrga tervisega ja suri üsna noorelt. Siiski on selge, et mõlemad mehed püüdsid arendada ennast nii nagu oskasid ja see võimalik oli.
Mulle meeldib rohkem Chopini muusika. Meeldib see, et ta püüab panna klaverit kõlama nagu orkestri, mis jätab võimsa mulje. Samuti oli Chopinil soov teha midagi kasulikku oma kodumaa heaks. Ta püüdis seda teha muusika abiga, tuues oma kodumaale kuulsust ja tuntust.