Referaat - A.Hitler (0)

1 Hindamata

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Sekretäritöö SR139
Gerly Dementjev
HITLERI SEKRETÄR
Traudi Junge koosöös Melissa Mülleriga
Referaat
Juhendaja : Anne Ilp
Tallinn 2013
Sisukord

LAPSEPÕLV JA NOORUS SAKSAMAAL

ADOLF HITLERI JUURES OLDUD AEG (üles tähendatud 1947)

Hundikoopas

Esimesed muljed Berghofist

MÄRKUSI

SÜÜ TUNNETAMISE KRONOLOOGIA (üles tähendatud aastal 2011)
Sissejuhatus
22-aastane büroosekretär Traudl Junge unistas tantsijakarjäärist, kui talle avanes hvatlev võimalus Adolf Hitleri sekretärina tööle asuda Saksa Riigikantseleis . 1942.aastast füüreri surmani oli T.Junge tema kõrval,stenografeerides tema kõnesid ja kirju.
Tänapäeval teatakse A..Hitlerit kui suurusehullustust põdenud diktaatorit, füürerit, kes kutsus esile 20.sajandi suurima inimkatastroofi. 1942.aasta detsembrist tema enesetapuni Berliini punkris 30. aprillil 1945 oli T.Junge Hitleri isiklik sekretär. Ta viivbis kohal, kui füürerile tehti 20.juulil 1944 atentaat , ning pani 28.aprillil 1945 kirja tema poliitilise ja eratestamendi. Lihtne Müncheni neiu , kes tegelikult oli tahtnud saada tantsijaks, sattus ootamatult pruuni katku keskmesse.K

LAPSEPÕLV JA NOORUS SAKSAMAAL
Gertrud Humps, keda hakatakse kutsuma Traudliks, sündis 16.märts 1920 aastal. Traudli isa Max Humps, sündinud 1893, kes oli õllepruuli ja reservleitnant. Ema Hildegard , kes sündis Zottmannis, kindrali türtena.
München 1947. Natsionaalsotsialistliku liikumise pealinnast on saanud varemetelinn. T.Junge 27-aastane ja juba 3 aastat lesk. Ta ei varja , et oli kaks ja pool aastat Hitleri erasekretär. Tema minevik on segu kaunitest isiklikest mälestustest ja kohutavatest tõdemustest, milleni ta kildhaaval jõuab alles tükk aega pärast sõda. Hitler avaldas talle muljet, ta tundis end meelitatuna ja see, mis teda isiklikult ei puudutanud, temani ei jõudnud.
1947.aastal tutvub Junge oma tollase sõbra Heinz Baldi kaudu tema jõukast ettevõtjast patrooniga, kes Junget ärgitab kirja panema mälestusi tööst füüreri juures.
Käsikiri jääb siiski avaldamata, sest tollal 1949.aastal leiti, et säärased lood ei paku lugejatele huvi.
Oma nooruspõlve üheks kõige väljakujunenumaks omaduseks peab Junge kohanemisvõimet.

ADOLF HITLERI JUURES OLDUD AEG
Kui Junge lpoleks olnud soovi tantsijaks saada, ei oleks temast eales saanud Hitleri sekretär. Oli vaja raha teenida, et tantsualast koolitust jätkata. Töö leidis, aga 1941 aastal kui tahtis jätkata juba tantsimisega, hakkas kehtima riiklik töökorraldus, mis kitsendas tööjõu liikumist. Siis pidi tegema nii nagu riik vajalikuks pidas. Sekretäre ja masinakirjutajaid vajati märksa rohkem, kui tantsijatare.
Tänu oma õele sai Junge Berliinis tööpakkumise füüreri kantseleisse. Junge võeti tööle osakonda , kuhu saabus Hitlerile määratud post. Junge ülesanded tööpostil olid väga üksluised. Istus hiigaslikus toretsevas hoones ning ootasin, et mis minust saab. Ja juba varsti levis kuuldus, et Hitler vajab uusi sekretäre ja valik tehakse just Riigikantselei personali hulgast. Kuulutati välja masinakirjavõistlus, mis lõppes sellega, et Junge sai pileti ja pidi sõitma kiirrongiga füüreri peakontorisse.
Sel ajal oli Hitleril kolm sekretäri, kellest noorim pr Christian lahkus tema teenistusest abiellumise tõttu. Kaks teist daami – preili Wolf ja preili Schroeder olid ametis olnud juba rohkem, kui 10 aastat. Nende töövõime kahanes.
1942 aasta novembrikuu viimastel päevadel viidi 10 nooremapoolsemat neidu kõrgema ülemjuhataja palge ette. Kiirrong, mille vagunisse nad astusid , saabus järgmisel hommikul Rastenburgi jaama Ida- Preisimaal . Sealt edasi mootorvaguniga sõitsid nad metsa, mis peatus väikese nimesildita putka ees. Seal me pidime ka elama hakkama. Koht oli elutähtsate mugavustega. Seal elati, kuni ühel südaööl tulid kaks käsundusohvitseri, kes viisid nad Hitleri juurde. Astusid nad suurde ruumi ja jäid seisma otse kirjutuslaua vastu. Hitler tuli naeratades ja pikkamisi kätt tõstes ning kätles siis kõiki. Küsis kõigilt nime ja kodukohta. Siis tõstis füürer jälle käe tervituseks ja oligi kõik.
Esialgu pidid nad jääma Rastenburgi paariks päevaks, kuid selleks kulus mitu nädalat, enne, kui füürer proovidikteerimiseks aega leidis. Dikteerimise järgi kirjutama nõuti mind koos füüreri adjutantuuris teeniva õblukese blondi neiuga.
Kirjutamise lõpetanud, pani ta lehed õigesse järjekorda ja ulatas Hitlerile. Hitler jäi väga rahule. Ühtegi teist ta ei eksamineerinud ja kuulutas Junge oma sekretäriks.
Oma uuest ulualusest Junge rõõmu ei tundnud. See oli pime ja väheste akendega. Parem oli magada tööruumis oleval sofal. 22 aastane Junge, kes oli poliitikas küll võhik, kuid pidas nii erakordset tööpakkumist väga põnevaks.
Kui vähesed puhkusenädalad välja arvata, siis oli Junge Hitleriga väga tihedas koostöös.

Hitlerile oli tema koeraga tegelemine parim lõõgastus. Tal oli punkris ka teenrid. Viimased äratasid Hitlerit hommikuti ning jagasid ka värskeid uudiseid. Teener koostas menüü, määras söögiajad, juhatas köögipersonali ja kandis toidu lauale. Keegi ei tundnud füüreri isikuomadusi ja harjumusi ning tujusid paremini, kui teener Linge.
Peale teenrite oli Hitleri punkris veel üks alaealine elanik – tema ülemadjutant
SS-Gruppenführer Julius Schaub. Julius pidas end enneolematult tähtsaks ja väljapaistvaks isiksuseks. Esimeses Maailmasõjas jalust vigasena, astus ta pärast sõda NSDAP-sse ja jäi Hitlerile silma tema koosolekute väsimatu külastajana. Nii võttis Hitler peale tema parteist vabastamist teenriametisse. Ja tänu oma ustavusele ja alandlikkusele osutus ta asendamatuks ning varsti punnitas ta end füreri ülemadjutandiks. Hr Schaub oli mõnes mõttes ka sekretäride ülemus. Endastmõistetavalt polnud võimalik ühtki kirjavahetust nii teele saata, nagu hr Scaub ette dikteeris – enne tõlkis Traudl need baieri murdest saksa keelde.
Varem oli Hitler koos oma lähimate kaastööliste ja kindralitega ikka kasiinos lõunatanud. Aga kuna talle ei meeldinud kindlast kellaajast kinni pidada, ja söögilauaski aina tööasju arutada, sõi ta juba mitmendat kuud üksi oma punkris.
Kokkl oli berliinlane ja köögiuksel asetses silt „kes Krümelist lugu ei pea, see kooki maitsta ei saa!“. Hitler oli taimetoitlane ja väga vähenõudlik ja kasin sööja.
30.jaanuaril 1943 dikteeris Hitler 10.aastapäeva proklamatsiooni. Tal olid jalas mustad püksid, seljas välihall kahe reaga kuub ja lumivalge särk ning kaelas must lips. Füreri kabinet oli suurte akendega, avar ja kirevate talumustris kardinatega. Kogu aknaaluse hõivas pikk ja lai laud, kus olid mõned telefonid , laualambid ja pliiatsid . Istuda sai väikestel puittaburettidel. Tiibukse vastas, põiki ruumi tagumises osas seisis Hitleri kirjutuslaud – tammepuust laud, naagu neid leidub igas tänapäevases püroos.
Hitler alustas kõne dikteerimist, ise kõndis käed seljal ja pea viltu , pikkade sammudega mööda ruumi edasi-tagasi. Pidi teraselt kuulama , et kõigest aru saada. Dikteerimine lõppes umbes tunni pärast.
Hitler ei käinud kunagi kinos. Nädalaringvaateid vaatas ta üksi ja tseneeris neid.
Kahe kuuga jõudis Traude sisse elada ja ka paari inimesega sõbruneda. Käsundusohvitserid sõelusid füüreri punkri vahet, autod sõitsid asulas ringi. Füürer lendas idarindele Vinnitsasse külastama armeedegruppi ja see oli üli salajane. Saabus vaikus , sest nukujuht, kelle käes olid marjonettide ohjad , laskis need järsku valla.
1943 aasta märtsikuu viimastel päevadel tegi Junge kaasa hiiglasliku juhtimisaparaadi ülekolimise. Sekretärid panid oma isiklikud asjad kohvrisse ja kaasa tuli võtta ka kogu kantselei. Esindatud pidi olema iga sorti paber. Näiteks plank, kuhu riigipea Hitler laskis trükkida läkitused teistele riigijuhtidele: valge leht, mille vasakus ülanurgas oli riigivõimu sümbol –haakristi hoidev kotkas- ja selle all kuldkirjas trükitud sõna „füürer“. Igaks juhuks tuli kaasa võtta veel reljeefse ja tavatrükis kirjapeaga lehed.
Kõige rohkem tegemist oli noortel SS-adjutantidel Fritz Dargesel ja Otto Günschel. Nende õlgadel lasus kogu reisikorraldus .
Väljasõit oli määratud 21.30-ks. Kõik tulid õigel ajal kohale, igaüks teadis oma vaguni - ja kupeenumbrit. Viimasena saabus Hitler autoga, kus peale tema olid veel teener, saateohvitser ja koer.
Taas ootas ees midagi senikogenematut. Öö läbi risti-põiki sai sõidetud kogu Saksamaa, nii suurte mugavustega, kui see raudteel üldse võimalik on. Junge polnud sellist luksust näinud kogu oma elu ajal. Vahel peatus rong lühikest aega mõnes jaamas , et fürerile tähtsaid ühendusi jagada.
Oma alluvaid kutsus Hitler üldiselt perekonnanime pidi, ilma tiitli või auastmeta.

Traudl oli vaja Bergofi tundma õppida. Kui Berghofist sai esindusresidents, ehitati vanale võõrastemajale juurde uus, vassak tiib .Suureme osa hõlmas paraadukse kõrvale jääv pikkliku kujuga söögisaal. Einestajate seltskond polnud suur. Traudli kolleeg preili Schroeder, kindral Schmundt, mereväekapten von Putkamer, fotokorrespondent Walter Frentz. Kuna Hitleri ruumides ei tohtinud suitsetada, lahkus seltskond ruttu lauast, et sigarist mujal rõõmu tunda. Traudl liikus tutvumisringil koos preili Schroederi ja Otto Günschega. Kogu maja tundus justkui asustamata.Kõige kaunim koht oli terass , kust pääses ka adjuntatuuri tööruumidesse.
Hoolimata ilust, ei meeldinud Traudlile Berghofi õhkkond. Teda koheldi küll nagu külalisi, kuid keegi polnud seal iseenda peremees, vaid teenijad . Eraelu peaaegu, et ei olnudki.
Mõne päeva pärast rikastas pilti trobikond daame. Proua Herta Schneider, oli Eva Brauni kunagine kooliõde ja oli kõikjal kaasas. Eva Braun suhtus füüreri toitudesse põlgliku kaastundega. Üldiselt üritas füürer lihasööjate isu rikkuda. Sääraste üritustega oldi juba nii harjutud, kuid tavaliselt ühe ohvri leidis ta ikka.Lõunasöök kestis harilikult tund aega. Siis tuli füüreril jalutuskäik, kus proua Braun teda saatis. Kaasas fotoaparaat või filmikaamera . Hitler tahtis pildile jääda silmatorkamatult ja loomulikult. Peale jalutuskäiku joodi tassike kohvi või musta teed. Hitler ise armastas õunakoore- või köömneteed ja sinna juurde õunakooki.
Proua Braun oli meelelahutaja . Kui Hitler magas , kutsus ta kokku kõik daamid ja härrad lähikonnast, et näidata oma toas filme, mida ta oli kitsasfilmikaameraga üles võtnud.
Enne sõda oli olnud Traudlil väga vähe võimalusi osaleda pidulikel üritustel. Tavaline riietus oli ikka sportlik. Goebbels vedas Traudlit ikka tantsuetendustele, kuid need polnud head.
Pahatihti tuli Traudlil end just kange ohviga turgutada, et end öötundidel ärkvel hoida. Alles vähehaaval hakkasid kaastöölised laiali minema, kuni lõpuks vaibus Berghof järgmise lõunani sügavasse rahusse. Esimestel päevadel ja nädalatel oli selline päeva- või öökava tavaline. Tihti käisid külas proua Morell, proua Dietrich, Bladur von Schirach naisega jne. Hitleri alaised töötajad tundsid rõõmu igast külalisest, kes füüreri meelt lahutasid. Siis ei pidanud nemad kõikidel jalutuskäikudel ja teejoomistel osalema .
Hitleris kiirgas jõudu, millele ei suutnud vastu seista mehedki, naistest rääkimata. Inimesena tagasihoidlik ja lahke , füürerina suurushull ja halastamatu, täitis ta oma „missiooni“, mis tema enda jutu järgi pidi talt võtma loendamatuid ohvreid. 1943. aastal viibis Hitler Berghofis ainult sõprade ja kaastööliste seltsis. Erilist poolehoidu tundis ta Albert Speeri vastu, kes oli kunstnik ja sugulashing.
Aprillikuu esimestel päevadel alustasid nad füüreriga suurte riiklike vastuvõttude ettevalmistustega.
1983. aastal eriringidega Rooma sõites ütles Traudl oma kaaskondlastele, et kui perroonil kekutab härjapõlvlane, kelle vormirõivad on üle kullatud ja karratud, siis ärgu nad naerma puhkegu, sest see mees on Itaalia kuningas oma täies elusuuruses.
Riiklikud vastuvõtud said mööda, lähenes 20. aprill, füüreri sünnipäev. Juba mitu nädalat varem hakati Berghofi tooma pesukorvitäite kaupa õnnesoovikaarte. Lõviosa kingitustest ei olnud määratud Hitlerile endale, vaid need pidid tema korraldustel välja jagatama. Kingitusi saatsid ka liigutavalt lihtsameelsed inimesed.
19. aprilli õhtul istusid kõik täies koosseisus kamina ees. Hitler rääkis ainult oma lemmikust Blondist, kes käsu peale tegi kõiksugu vigureid. Blondi hiilgenumber oli laul. Kogu melu keerles koer ümber, nagu polekski Hitleril sünnipäev. Täistunni saabudes löödi klaasid kokku. Sellega oli sünnipäeva ametlik osa Traudli jaoks möödas.
Pärastlõunal joodi Hitleri sünnipäeval suures hallis. Kohal olid ka mõned kõrgemad sõjaväelased. Traudlile tõi see päev kaasa aga ühe hivitava tutvuse. Ta kohtus oma eelkäijaga.
Sii sai ka alguse Traudli kohtumine oma tulevase abikaasaga. Ka teistel ei jäänud nende klapp märkamata. Kui Traudl söögilauda ei ilmunud, tegid nad härra Jungega pikki jalutuskäike mägedesse.
Hand Junge oli Hitleri suur lemmik ja hädavajalik. Kui Junge ja Traudl oma kihluse avalikustasid ütles Hitler, et ta ei loobu niisama lihtsalt oma parimatest töötajatest ja lasi esialgu neil oma ametis jätkata, kuni Junge rindel veel on.
Abiellusid nad 19. Juuni 1943.
Esimeseks maiks, rahvuslikuks tööpühaks, dikteeris Hitler Traudlile üle hulga aja jälle ühe pikema teksti. Viimastel sõja-aastatel aga luges oma kõne peaaegu alati helilindile, mis siis raadiosse jõudis.
Sekretäridel polnud enam õigupoolest üldse tööd. Vanad kaardiväelised preili Wolf ja Schroeder olid Schaubi käsutuses. Igal hommikul anti neile patakas kirju, millele tuli vastata. Schaub võttis vastuste sisu märksõnade kaudu kokku, kirjad tulid daamidel endil sõnastada. Traudli hooleks oli noorte SS-adjutantide paberimajandus. Ta kirjutas ettekandeid SS-Leibstandarte „Adolf Hitler“ koosseisu ja varustuse kohta, üleandmistaotlusi, üleviimiskäskkirju ja autasustamisettepanekuid. Viimaseid tehti hulgi, sangareid tuli üha juurde, idarindel jagati heldelt hõbe- ja kuldriste ning medaleid.
Oli võimatu harjuda sealse elu ühekülgsusega. Vahes hoovas Traudl oma ühtäkki teadlikuks saanud mehele, et nad viibivad Hitleri hermeetiliselt suletud mõttemaailmas. Traudl arvas ikka, et seal kus ta viibis on sündmuste tulipunkt , kuid isegi kulisside taga olles ei teadnud nad mis laval tegelikult toimub.
Kuuldused Traudlini ei jõudnud, vaenulikke raadiojaamu ei kuulanud, polnud teistsuguseid seisukohti ega vastuseisjaid. Oli üksainud arvamus ja veendumus . Kuid kogu lood jõudis ta selgusele alles siis, kui oli kaasa teinud kurva lõpu ja naasnud normaalsesse ellu. Tollal tajus ta muidugi ebamäärast rahulolematust ja ahistust, mida igapäevane lävimine Hitleriga takistas defineerimast. Kui ta pani kirja üht-teist professor Brandti etteütlemise järgi. Jagas ka oma mõtteid Hitleri lähikondlastega.
Ehkki Hitler oma väikeses laudkonnas sõja ja poliitika teemat kunagi ei puudutanud, hakkas ta üha sagedamani mainima oma suuri muresid . Sellistel puhkudel rääkis ta rohkem iseenda, kui teistega . Mõnikord hargnes huvitav väitlus kiriku ja inimkonna arengu üle.
Läks vaja täielikku hukatust, kibedat lõppu ja paljusid sügavaid pettumusi, enne kui mina endas selgusele jõudsin. Traudlil polnud meeles õieti seegi, et mis siis aastal 1943 õieti hirmsat juhtus. Saksa sõjavägi läks vastu Stslingradi katastroofile ja Saksamaa linnade vasti alustati õhusõda.
Hundikoopasse ilmus üks uus naine, nimelt füüreri uus dieediõde.
Juuli alguses lendas Hitler Itaaliasse Mussoliniga läbirääkimisi pidama , Traudl tema saatjaskonnas. Maandumine toimus kusagil Põhja-Itaalias, istuti ümber Mussolini erirongi ja sealt Treviso jaama.
Kahjuks jäi visiit tulemusteta.
Ühel vihmasel päeval oli traudl minemas punkrisse , kui preili Wolf teatas, et kogu 6. armee o langenud ja hävitatud. Sel õhtul oli Hitler vana ja väsinud mees.
Jälle on vahelt puudu suur tükk Traudli mälestustest. Kogu 1943. aasta, mil traudl vahetpidamata elas Hitleri lähedal, oli nagu üksainus pikk päev. Selle sekka langeid pommid ja muutusid rindejooned . Möödas oli aeg, mil nad Inglismaad pommitasid ja võitu ihkasid.
Jõuludele pöörati peakorteris väga vähe tähelepanu.
1944. aasta kevadel pandi Saksa sõjavangid Venemaal mingite süstide abil tunnistusi andma. Sõjasaladuse kaitsmise eesmärgil käskis füürer oma mehed idarindelt ära tuua. Nende hulka kuulus ka Traudli mees, kes paigutati Lääne-Euroopasse.
Peagi algasid Hitleri lähikondlaste hulgas lahkhelid ja intriigid.
Hitler õieti ei teadnudki, mida sõda Saksamaal on teinud. Tema rääkis üha kättemaksust ja lõppvõidust. Tahest- tahtmata jäi ka Junge teda uskuma.
1944. aasta suvi oli palav . Füürer jätkas sõda ja sellega koos oma öiseid teejoomisi.
20. juuli – füürer pääses napilt eluga. Tema punkris plahvatas pomm. Igal pool hakati rääkima atentaadist, mis oli suurim õnnetus, mis võinuks tabada Saksamaad ja Euroopat. Mitte põhjusel, et see tehti, vaid et see luhtus. Hitleri võiduveendumus, enesekindlus , võimukus ja suurushullustus ületas nüüd mõistlikkuse piiri. Füürerit õnnitleti tema imepärase pääsemise puhul. Traudl ja teised olid sealsamas ja läksid üldise meeleoluga kaasa. Nad uskusid endiselt füürerisse, ega aimanud, et sellel päeval otsustati nende saatus lõplikult.
Traudl kuulas tema kõnet, 20. Juulil, kus ta kangelasest kiirgav üleolekuekstaas teda pimestas ja Traudlil ning ka teistel polnud aimugi, et tuhanded inimesed raadioaparaatide ees oiatasid pettunult. Traudl usku, et nad peavad võitma, muidu juhtuvad kõik need hirmsad asjad, millest Hitler rääkis.
Juhuslikult saabus sinna üks vandenõulasest kindral, keda ei tahetud ohvriks tuua, ja atentaat jäi ära. Oleks plahvatus toimunud Berghofis, poleks kedagi enam elus. Traudl surma ei kartnud, sest elu oli täis muresid, niiet surm oleks nagu lunastus olnud.
Traudl oli just minemas Münchenisse, et pommitamisel peavarjuta jäänud pereliikmetele abiks olla, kui peakorterisse saabus Hans Junge. Nad veetsid paar päeva koos purustatud Berliinis ja läksid siis jälle lahku. Traudl sõitis Baierisse ja Junge tagasi oma väeossa.
Traudl ei unistanud monumentaalrajatisest, vaid rahust ja vaikusest. Muidugi oli tal sõja ajal parem elu, kui enamikel teistel inimestel, kuid tundis ta end nagu kuldses puuris vang, kes tahtis tagasi pääseda keskkonda, kuhu ta kuulus. Junge oli olnud juba üle aasta abielus, kuid temasse suhtumine polnud muutunud. Hitler pidas teda ikka pesamunaks ja naljatles temaga.
Oli 1944. aasta augustikuu lõpp, kui Traudlile teatati, et tema mees on langenud. Lein kestis mõnda aega ja siis tuli tal asuda taas oma kohustusi täitma.
Hitler sai ajuvapustuse. Ta ei tõusnud voodist mõnda aega. Kuid teada, et venelased on Ida-Preisimaale sisse tungimas, ajas Hitleri jalule. Võidu lähenemist paraku aga ei paistnud ja lähenesid hoopiski vaenlase väed. Ka Lääne-Euroopas rühkisid liitlase vähehaaval Saksamaa piiri poole. Hitler püüdis uusi diviise maalt välja nõiduda ning saatis need venelaste vastu. 1944. aasta novembrikuu esimestel päevadel võtsime hundikoopast kogu oma kraami kaasa, sest venelased olid juba lähedal. Istusime erirongi ja sõitsime Berliini. Preili Wolf ja Traudl olid ainsad naised kaasas.
Pühad lähenesid ja neli sekretäri sisustasid oma aega Berliinis sellega, et koostasid Hitleri jõulutervituste ja jõulupaki saajate nimekirju.
Traudl pakkis mitu kohvritäit kingitusi oma perele ja sõpradele. Suurest laost, kus hoiti ka Hitleri sünnipäevakingitusi, sai ta pommitamisel peavarju kaotanud emale, hulga vajalikke asju: pesu, rõivaid, lauanõusid jne.
20. aprill 1945, hitleri sünnipäev! Esimesed vene tankid olid jõudnud Berliini alla. Õhtul oli istumine kokkusurutuna füüreri kabinetis. Lõpuks tunnistas ka füüer, et ei usu võitu. Sünnipäeva puhul joodi ikka šampust ja lagistati naerda. Järgmisel hommikul read hõrenesid.
Vahetpidamata asusid autokolonnid ja lennukid teele lõuna poole.
22. aprill 1945. Schaub tõi Traudlile hulga tähtsaid ürikuid, dokumente ja kirju, mida tuli kindlasti pakkida.
26. aprill. – välismaast ära lõigatud ja ainult keiteliga on veel raadioside . Füürer elab punkris viirastuslikku elu.
Eva Braun kirjutas hüvastijätukirju.
Ajalehed Berliinis enam ei ilmu. Raadio teatab ikka ja jälle, et füüer viibib selles õnnetus linnas, jagab tema saatust ja juhib isiklikult tema kaitsmist. Ainult väike seltskond füüreripunkris teadis, et Hitler oli juba ammu sõjategevuse juhtimisest eemaldunud ja ootab oma surma.
28. aprillil sai Hitler viimase ränga hobi . Traudl ei mäleta, kuidas nad selle aja mööda saatsid, kõik oli nagu üks suur halb unenägu. Talle ei mahu pähe, kuidas nad veel suutsid süüa, juua, magada ja rääkida.
Hitler seisis oma tavalisel kohal laua vastasküljel, toetas käed lauale ja põrnitses tühja lauaplaati, kus polnud enam ühtki maakaarti ega linnaplaani. Füürer soovis oma „poliitilist testamenti“. Traudli käed värisesid, oli viimseni pingul. Lõpuks pidi tulema see, mida kõik olid päevade kaupa oodanud: seletus juhtunule, ülestunnistus, koguni süütunnistus, vahest ka eneseõigustus. Selles „tuhandeaastase riigi“ viimases ametlikus paberis pidi sisalduma tõde, mille avaldab mees, kellel pole enam midagi kaotada.
Kuid Traudli ootus ei läinud täide. Osavõtmatult, peaaegu masinlikult vuristas Hitler selgitusi, süüdistusi ja nõudmisi, mida teadis traudl, saksa rahvas ja kogu maailm. Alles oma vara jagades mainis füürer äkki võimalust, et pärast tema surma ei tarvitse olla enam Saksa riiki. Sellega lõppes dikteerimine. Hitler eemaldus laua äärest ja traudl nägi tema tühja, hirmunud silmavaadet. Traudlil oli raske uskuda, et füüreri viimane, tähtis ja fataalse sisuga dokument tuleb ilmale ilma põhjaliku töötluse ja korrigeerimiseta.
Ka gobbels dikteeris Traudlile oma terstamenti, mis pidi lisatama Hitleri omale. Esimest korda ei täida mees Hitleri käsku ja jääb hoopis tema kõrvale Berliini. Traudl kirjutas mõlemit dokumenti nii kiiresti, kui võimalik.
Veel samal ööl saadeti Hitleri testament kulleritega eri suunas. Sellega ka Hitleri elu õigupoolest lõppes. Veel ootast ta ainult kinnitust, et testamendi üks eksemplar on adressaadini jõudnud.
Kardeti iga silmapilk venelaste rünnakut punkrile, nii lähedal näis sõjamüra juba olevat.
29. aprill. Kõik on paigal ja ootavad .
30. aprill algas nii nagu eelmisedki päevad. Tunnid veeresid pikkamisi.
Hitler väljus oma toast , rohkem kühmus, kui kunagi varem. Kätles kõiki ja Traudlile vaatas otsa, ilma et oleks teda näinud. Füüreri viimased sõnad jäid traudlile mõistmatuks.
Eval oli seljas musta värvi kleit, mille dekolteed ääristasid roodid. Tema juuksed olid pestud ja kaunis soengus . Nii läks ta Hitleri järel tema tuppa- surma. Raske rauduks sulgus.
Traudl tõmbus eemale.
Toibununa, valdas teda surnud füüreri vastu jõuetu raev . Temast jäi maha tühjus ja peataolek! Füürer lahkus ja temaga kadus ka hüpnootiline surve, mille all kõik nad elasid.
Selles hirmas suures majas ei olnud ainsatki kohta, kus inimene oleks saanud üksi olla. Traudl heitis oma välivoodile ja püüdis kainelt mõelda. Üritus oli lootusetu ja lõpuks ta uinus.
30. aprillil valmistati füürerile tavaline õhtusöök, kuid härjasilmade ja kartulipüree sööjat enam ei olnud.
Üks inimene teise järel lahkus sellest õudsast paigast. Traudl möödus viimast korda kadunud Hitleri toa uksest. Traudl läheb Uue Riigikantselei alla suurde kivisöekeldrisse. Otto Günche oma laiade õlgadega rajas neile neljale naisele (proua Cristianile, preili Krügerile, preili Manziarlyle ja Traudlile), teed läbi väljatungikäsku ootavate sõdurite summa.
Nad passisid oma punkriruumis, kuni neile järele tuldakse. Kõik dokumendid olid nad hävitanud. Traudl ei võtnud kaasa ei raha, toiduaineid ega rõivaid, ainult hulga sigarett ja mõned fotod, millest on raske lahkuda.
Tundide kaupa ronisid nad mööda purustatud keldreid, jooksid läbi põlevate majade vahelt, mööda pikki pimedaid ja võõraid tänavaid. Kaasas olid ka püstolid.
Traudl oli loobumas, aga tema kaaslased ei lasknud tal maha jääda. Algas õudne aeg, kuid Traudlil polnud enam tahtmist surra. Ta vaid mõtles uudishimulikult, mida kõike veel inimene võiks kogeda. Saatus oli talle armuline. Tänu ühe mehe ennastsalgavale, inimelikule headusele, pääses Traudl Venemaale saatmisest. Pärast pikki kuid astus Traudl uude ellu.

MÄRKUSI

SÜÜ TUNNETAMISE KRONOLOOGIA
Traudl Junge teenis kuritegelikku võimu, osalemata siiski natsionaalsotsialistide mõrvaaktsioonides. See teda välja ei vabanda, aga olnut mõista tahes tuleb seda arvestada. Viibinud küll sündmuste keskel, ei sobi ta nende inimeste must-valgesse mõttemalli, kes näevad ainult natsionaalsotsialistlikke lurjuseid ja antifašistlikke kangelasi. Traudl Junge ennast kunagi ei haletsenud, isegi mitte Kolmanda riigi kokkuvarisemise kaootilistel päevadel ja tundidel .
„Olid rasked ajad...“ – „Oli sõda...“ Sääraste väljendite abil hakkasid nii mõnedki pärast 1945. aastat salgama juutide tagakiusamist, hävituslaagreid ja natside muid hirmutegusid või vähemalt püüdsid neid tegelikust tühisemana näidata.
Pärast sõda ei pidanud Traudl Junge end kunagi süüst vabaks. Kuid natside kuritegude pärast valusat häbi ja kurbust tundes oli tal kummatigi raske tõdeda oma kaasvastutust.
Kuna Traudli eesmärk polnud Riigikantselei, Adolf Hitleri teenistusse astumisest rääkimata, vaid üksnes Berliin , siis eiras ta hoiatavat südamehäält, mis ütles: „Ära seo ennast natsiparteiga, see võib halvasti lõppeda!“ Viimaks juhuste kokkusattumise tagajärjel Hitleri palge ees seistes oli tal juba liiga hilja taganeda . Traudl laskis end fürerist pimestada ja just temast kui inimesest. Traudl oli füüreri seltsidaam ajal, mil füürer oma abilistega nn lõpplahendust ellu viis. Sama mees, kellest jäi mulje, et teda hivitanuks nagu Traudli hea käekäik, põhjustas oma otsatu hävitamistahtega kannatusi miljonitele inimestele.
Hitleri testamendi ja surma järel hakas traudl teda vihkama. Ühtlasi valdas ka teda sügav kaastunne tema vastu. Armastusest aga oma abikaasa vastu, sai Traudlil vihkamine. Hitler oli Traudli isalik sõber, kes andis talle turva - ja kindlus- ning hoolitsetuse tunde. Nii suurt ühtekuuluvustunnet pole ta enam kusagilt kogenud.
Vene okupantide meelevallas olles on Traudl1945. aasta suvel ja sügisel hirmul oma elu pärast ja näljas. Enesetapp, millest paljud ta kolleegid sama aasta aprilli lõpul ja mai algul väljapääsu nägid, polnud Traudli silmis lahendus. Hitlerilt saadud lahkumiskingituseks saadud mürgiampulli, hoidis Traudl aga nagu aaret. Talle oli suitsiid kõigest väga ebakindel päästeankur juhuks, kui teda ahakataks piinama või vägistama. Mürgiampulli kaasas kandmine rahustas Traudlit.
Ööl vastu 2. maid 1945 asusid ellujäänud punkriasukad Riigikantselei katakonvbidest teele. 10 gruppi, igaühes paarkümmend inimest, põgenesid venelaste eest. Järgmine õhtu viib Traudli tee kolmest naiskaaslasest lahku. Ööbis võõrastes küünides, vahel ka majas, kus abivalmid inimesed pakuvad talle ka süüa ja mõne riideeseme .
Põgenikud ühinesid väikesteks gruppideks , mis andis neile kindlustunde. Traudl sõvbrunes SS-ohvitseri naise parteikamraad Katjaga. Üheskoos proovisid nad hiilida üle rohelise piiri Briti okupatsioonitsooni, kuid see katse ebaõnnestus. Siis naasesid nad hoopis Berliini.
Tärkas lootus, et elu hakkab paremaks minema. 9. Juunil, päeval, mil Nõukogude okupatsioonivägede ülemjuhataja marssal Georgi Žukov moodustas Nõukogude Sõjaväelise Administratsiooni Saksamaal, koputasid Katja korteri uksele 2 eraisikut, noormees ja neiu. Ilmse vene aksendiga väitsid nad end olevat ajakirjanikud.
Algas Traudli odüsseia läbi mitme kinnipidamiskoha. Ta viidi endisesse Lichtenbergi naiste- ja noortevanglasse.
Ühel ööl kutsuti ta ootamatult kambrist välja ning sõidutati Rudolf Virchofi instituudi keldrisse. Ta magas põrandal ning keegi võttis ära tema viimase vara – abielusõrmuse.
Venemaale ta ei läinud. Nädalapäevi viibib Traudl kledris.
Sakslanna vormistab Traudli komandatuuri töötajaks. 5.oktoobril 1945 sai Traudl tööraamatu asenduskraadi, kus on kirjas, et ta on iga päev 10-12 tundi hõivatud tööga komandantuuris.
Traudl püüdis küll oma olukorda humoorikalt kirjeldada, kuid novembris ütlesid tal närvid üles.
10.detsembril läks ta polikliinuku administratsiooni tööle, siis selle vastuvõtuosakonda ja lõpuks kassasse .
Esimest korda pärast Kolmanda riigi kokkuvarisemist tuli Traudl ots-otsaga omadega kokku.Traudl teenib 100 saksa Marka kuus ja saab töökohast toidukaardid. Hitleri sekretärina oli tema viimane kuupalk 450 riigimarka pluss täielik ülalpidamine.
Traudli ainus kiindumus tema üksinduses oli tema ema. 11. Detsembril 1945 kirjutab Traudl järjekordse kirja Ammersee-äärsesse Breitbrunni, kuhu tema ema asus elama pärast nende Müncheni-kodu hävimist õhurünnakul.
Traudli ema näeb vaeva, et tütrele muretseda ajutine elamisluba Baieris. Neist dokumentidest oleneb, kas Traudl saab kodumail tööloa. 2. aprillil on traudli esimene ametlik paber käes. Ja juba 15. märtsil, päev enne oma 26. sünnipäeva, andis ta Charites sisse lahkumisavalduse.
15. aprillil 1946 tehakse tema tööraamatu asenduskaardile kanne töösuhte lõpetamsie kohta. Kohe seejärel algas tema uus seikluslik põgenemisretk.
Mõni päev pärast koju jõudmist sõiris Traudl Münchenisse, et otsida vanu tuttavaid.
Ja mõni päev hiljem ilmus välja andarm ja viib traudli Inningisse. Umbes kolm nädalat hoiavad ameeriklased teda kaheinimsekambris. Ülekuulaja saksa juudist USA ohvitser käsib Traudlil kirja panna oma mälestused viimasest päevast füüreri punkris. Kolm lehekülge teksti, millest ohvitser oli nii haaratud, et pakub traudlile avaldamise õiguse eest 5000 dollarit. Traudl lükkab hirmust avalduse tagasi.
Ameeriklaste juures ei tundnu ta hirmu. Seal käituti korrektselt, vihkamise ja vaenuta. Traudl ei teadnudm mis sai teiste füüreri juures teeninud inimeste saatusest, kuid nende vastu ei tuntud ka suuremat huvi.
1947. aastal mõisteti Traudl ametlikult õigeks. Koguni kahel korral.
Teised sekretärid nii hästi ei pääsenud, kuna nad jäid füürerile lõpuni truuks.
Kaotusrohked 1960. aastad. 1962 suri traudli isa ja 1969 suri ka ema. Viimane surm mõjus kõige rängemalt.
1960 aastast kuni tänini vaevavad Traudlit depressioonihood. Haiglaravi , vestulsteraapia, tötüdimus. Paradoksaalne lugu: Traudl eemaldus täielikult natsionaalsotsialismist, milles vastu ta küll kunagi poolehoidu ei tundnud, kuid aitas siiski natsiriiki ülal hoida. Enesega vaenutsemisse bpiinarikad aastad ei möödunud kasutult – need tegid ta küpsemaks.
Traudl tõmbus tagasi, kannatas süütunde all, leida ja kurbust. Temast huvituti, kui toonste sündmuste kaasaegsest. See aga viis ta teravasse vasttasseisu oma kompleksiga. Sest nendes kõnelustes polnud juttu süüst, vaid ainult ajaloolistest tõsiasjadest. Traudl andis teavet, ilma, et ta pidanuks end õigustama. See aga tekitas veel rohkem süütunnet ja andis rohkem mõtlemisainet. Traudl nutab taga neid miljoneid inimesi, keda natsionaalsotsialistid mõrvasid ja Traudlil, kel polnud piisavalt enesekindlust ja ettenägelikkust, et õigel ajal protesteerida.

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 6 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-02-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

6 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

gerlydem Õppematerjali autor

HITLERI SEKRETÄR
Traudi Junge koosöös Melissa Mülleriga

traudl hitler füürer sekretär

Sarnased õppematerjalid

doc

"Der Untergang" retsensioon

18. mail külastasin Coca Cola Plazat Tallinnas, kus käisin vaatamas Joachim Festi hiljuti avaldatud raamatu põhjal vändatud filmi ,,Der Untergang" (Allakäik). ,,Der Untergang" on pingeline sõjadraama, mis punub osavalt võrgu 1945. aasta mai Berliini sündmustest, millest osa on tõelised ja mõned välja mõeldud. Sündmustik jahmatab vaatajat reetmiste ja hetke ajel langetatud otsustega, mis muutsid maailma igaveseks. Loo keskmes on Adolf Hitler (Bruno Ganz) ning suure osa filmist haaravadki tema punkris toimuvad tulemised ja minemised, kaadrid kurjategijatest ja kangelastest. Filmi tegevus algab 1942. aastal Berliinis, kui Hitler kutsus oma punkrisse viis naist, kelle hulgast Traudl Humpsi (Alexandra Maria Lara) valib ta enda sekretäriks. Filmi põhitegevus on suunatud 2. Maailmasõja lõpuaastaile ning tegevuse kohaks on Berliini tänavad ja Hitleri punker. Hitler on oma punkrisse koondanud kõik oma sõjalise lähikonna

Ajalugu

docx

Adolf Hitleri elulugu, Müncheni ja Viini aastad

Väike-Maarja Gümnaasium REFERAAT Adolf Hitler Koostaja: Birgit Basmanova Juhendaja: Kadri Polski 2011.a Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Elulugu lk 4 3. Viini ja Müncheni aastad lk 5 4. Hitleri esile kerkimine lk 6 5. Füürer lk 9 6. Lõpp lk10 7. Seosed Eestiga lk10 8. Pildid lk11 9. Kasutatud materjal lk12

Ajalugu

doc

Ribbetrop

Klassikaaslased on kirjeldanud teda "vaimuvaeseima" õpilasena, kelle silmapaistvamate omadustena võis nimetada vaid edasipürgimist ja ohjeldamatut edevust. Mõlemad iseloomujooned jäid talle omaseks kogu eluks. Selle kõrval ilmutas noormees erilist annet keelte suhtes. Mängeldes õppis ta ära prantsuse ja inglise keele. See soodustas edaspidi tema poliitilist karjääri ja korvas diplomaatilise hariduse puudumist juba seetõttu, et tema ülemus Hitler ei vallanud ühtki neist keeltest ja hindas kasvandiku polüglotivõimeid kui maailmatundmise ja diplomaatilise osavuse tõendit. Pärast rännuaastaid Weseli, Metzi ja Straburgi vahel tekkis Joachim Ribbentropil ja tema nooremal vennal Lotharil eriline huvi anglosaksi keeleala vastu. Nad veetsid kaks aastat Inglismaal, õppisid tundma ja hindama elu saarel, ning sõitsid 1910. aastal Kanadasse. Seal tegi

Ajalugu

docx

Hitleri referaat

PIRITA MAJADNUSGÜMNAASIUM Karl Seemel 9c Adolf Hitler referaat Juhendaja: Ergo Aas Tallinn 2010 Päritolu ja lapsepõlv Adolf Hitler sündis 20 aprill 1889 võõrastemajas GasthofA zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal, mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri (18371903) ja tema abikaasa Klara kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula. Hitleri vanemad olid mõlemad pärit Waldviertelist Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes. Tema vanemad olid omavahel sugulased

Ajalugu

pptx

Adolf Hitler

Adolf Hitler Ajalugu Aire Albri · Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõratsemajas Gastof zum Pommern väikeses Braunau linnas Inni jõe kaldal, mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. · Hitleri vanemad ema Klara Hitler ja isa Alois Hitler olid mõlemad pärit Waldviertelist, kehvast kaugest maakolkast Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes. · Üheteistkümne aastasena 1900. aasta septembris läks Adolf Linzi reaalkool. · Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904, ta viidi teise kooli üle, sest tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler noorena Suguvõsa · Nende perekonnas kasvas kuus last. Hitler oli neist neljas.

Ajalugu

odt

Adolf Hitleri päritolu ja lapsepõlve kohta uurimustöö

Tarvastu Gümnaasium Adolf Hitler Uurimustöö Autor: Eloora Rannala Juhendaja: Aive Kaldra Mustla 2009 Sissejuhatus Valisin selle teema, sest Adolf Hitleri kohta on väga palju materjali ja ma arvasin, et Hitlerist on huvitavam teha uurimustööd, kui mõnest teisest. Adolf Hitleri päritolu ja lapsepõlv Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõratsemajas Gastof zum Pommern väikeses Braunau linnas Inni jõe kaldal, mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Hitleri vanemad ema Klara Hitler ja isa Alois Hitler olid mõlemad pärit Waldviertelist, kehvast kaugest maakolkast Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes. ,,Mein Kampfis" püüdis Hitler end kujutada vaesuses ja puuduses kasvanud lapsena. Tegelikult oli tema isal täiesti küllaldane pension, mis lubas

Ajalugu

doc

Hitleri abilised

Need paladiinid olid Hitleri võimu kandjateks ja tagatiseks, nad olid Hitleri ideede elluviijad. Kõik türanni käsud täideti, vahel veidi rohkemgi. Hitleri poolt loodud riik oli midagi palju enamat kui nõrk diktatuur eesotsas tööpõlgurist vagabundiga, kes asjadel vahele sekkumata, omasoodu minna laskis ja kes vaid ajuti natsivõimu struktuuridesse sekkus ning alles asjaolude arenedes paratamatult kurjategijaks sai. Hitler teadis, et ükski tema abilistest ei julge eales temaga kooskõlastamata mingeid toiminguid ette võtta. Goebbels, Göring, Himmler, Hess, Speer, Dönitz nende nimede taga peitub kuus erinevat karjääri, millest igaüks diktatuuri labürindis enda omapära säilitas. Nende isikute psühhogrammid aitavad leida vastust küsimustele, mis mehi kuritegudele ajendas. Kas nad kuuluvad eriliste kurjategijate kategooriasse, kelle kriminaalne energia on nende juhi omaga võrreldav

Ajalugu

docx

Adolf Hitleri elulugu

Et olla täielik antipood oma isale, sai temast marukarsklane sallimatu armuasjades, kindlameelne oma eesmärkides. Hitler oli karismaatiline kõnemees, keda peetakse üheks väljapaistvamaks riigijuhiks maailma ajaloos. Ta aitas luua sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis võimaldas Saksamaal väljuda Esimesele maailmasõjale järgnenud majanduskriisist. Hitleri valitsemisaja kõrgpunktis oli tema kontrolli all suurem osa Euroopast. Kool, algsed tööd Ei ole kahtlust, et Hitler armastas oma ema, kuid sellel ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes keeldus endale ise elatist teenimast. Poeg elas kaks järgmist aastat kodus, unistades kunstnikuks või arhitektiks saamisest ja täites joonistusplokki täiesti ebaoriginaalsete visanditega ning tehes grandioosseid plaane, kuidas Linzi ümber ehitada. Tema ainuke sõber oli August Kubizek, kellega koos käis ta teatris. Hitleril oli terve elu kirglik armastus Wagneri ooperite vastu

Ajalugu

Rohkem sarnaseid