Hitleri abilised (0)

http://www.abiks.pri.ee
Sissejuhatus
Ilma Hitlerita on Kolmas Reich mõeldamatu. Enda ümber kurjust koondanud meheta lakkas riik olemast. Riigi mõrtsukalik eksistents sõltus ainuüksi Hitlerist , kelleta seni kehtinud institutsioon surmalaevaks muutus.
          Diktaator sõltus omakorda paljudest end täielikult tema teenimisele pühendanud abilistest. Need paladiinid olid Hitleri võimu kandjateks ja tagatiseks, nad olid Hitleri ideede elluviijad. Kõik türanni käsud täideti, vahel veidi rohkemgi.
          Hitleri poolt loodud riik oli midagi palju enamat kui nõrk diktatuur eesotsas tööpõlgurist vagabundiga, kes asjadel vahele sekkumata, omasoodu minna laskis ja kes vaid ajuti natsivõimu struktuuridesse sekkus ning alles asjaolude arenedes paratamatult kurjategijaks sai. Hitler teadis, et ükski tema abilistest ei julge eales temaga kooskõlastamata mingeid toiminguid ette võtta.
          Goebbels , Göring, Himmler , Hess, Speer , Dönitz – nende nimede taga peitub kuus erinevat karjääri, millest igaüks diktatuuri labürindis enda omapära säilitas. Nende isikute psühhogrammid aitavad leida vastust küsimustele, mis mehi kuritegudele ajendas. Kas nad kuuluvad eriliste kurjategijate kategooriasse, kelle kriminaalne energia on nende juhi omaga võrreldav? Või on tegemist täiesti harilike sakslastega, kelle karjäär kuritegudeks ajendavate eriliste tingimuste ja kokkusattumuste tõttu teoks sai.
 
Joseph Goebbels
Goebbels oli arvatavasti üks Hitleri ustavamatest abilistest. Uskudes sügavalt oma ebajumalasse, sai just temast Hitleri-kultuse algataja. Goebbels süütas Kolmanda Reichi tõrviku, pannes pruunimeelseid vagatsejaid raamatuid, sünagooge ja tagatipuks inimesi põletama. Mehe taparelvaks olid sõnad. Kui vaadelda Hitleri võimu kui segu võrgutamisest ja vägivallast, jääb Goebbelsile võrgutaja roll. Kaasaegsetele mõjus ta ühteaegu eemaletõukavalt ja ligitõmbavalt. Oma sõnarohke ilukõne, kibedamaigulise küünilisuse ja võimega kõrvalseisjate usku, vihkamist ja andumust oma huvides rakendada, oli võrgutajast Goebbels natsivalitsuse keskpärasest massist peajagu üle.
          Goebbels kaldus äärmustesse: tema nutulisus ei välistanud kaledust, enesehaletsus iseenese isikule esitatavaid kõrgeid nõudmisi. Mehe võitlev temperament vaheldus lootusetu letargiaga ja alaväärsuskompleks kõrgendatud enesehinnanguga; lunastuse otsimine kaasnes hävitamistahtega. Tema kõigutamatu usu vundamendiks oli vanemate sügav usklikkus . Goebbelsi piiramatu auahnuse juuri tuleb otsida tema tagasihoidlikus päritolus, tema kaastundetu inimvihkamise põhjust ühe jäseme kängumises. Vaatamata püüdlustele ei õnnestunud Goebbelsil ei eraelus ega ka natsiliikumises oma eraku rollist vabaneda . Isegi suhe Hitleriga jäi emotsionaalselt ühepoolseks. Heusklik õpipoiss jumaldas oma meistrit, pühendades viimasele ennastunustavalt kogu oma maapealse eksistentsi. Hitler hindas Goebbelsi truudust, teravat mõistust ja lihvitud kõneoskust, jättes tähtsate otsuste langetamise siiski enese hooleks. Nende omavahelised suhted jäid võrdlemisi distantseerituks.
          Goebbels oli oma iidoli soosingust sõltuv nagu alkohoolik pudelist. Seesama sõltuvus pani ta innuga Hitleri kui avaliku ebajumala müüdi kallal tööd tegema. Hitler mõjus talle messiasena, kes inimkonna päästab. Goebbelsi poolt loodud füüreri-müüdi täpseimaks kirjelduseks on lause: “Füüreril on alati õigus.”
          Kolmanda Reichi propagandajuht tahtis valitseda kõikide inimeste tunnete, soovide ja mõtete üle. Rahvale tehtud ajuloputusest sai mehe propagandas rahva ühtsust tähistav vandenõu. Tema relvadeks inimeste meeleolu mõjutavates sõnasõdades olid valdavalt lihtsad ja kergesti meeldejäävad lööklaused. Ta oli piisavalt kaval taipamaks, et mitte avalik vale, vaid poolik tõde on inimteadvuse apaatsele unele suigutaja.
          Mida lähemale saabus väljateenitud lõpp, seda enam tuli rahva mõjutamiseks varjatud valet kasutada. Vastupidamisloosungite kadudes asendas Goebbels need lubadustega armee valduses olevatest “inimrelvadest” ning ässitas lapssõdurid kindlasse surma, otsustades ka iseenese laste elu ja surma üle. Goebbelsi juhtlauseks oli: “Vajame täielikku totaalsust!”
          Hitleri juudivihkajatest paladiinide seas oli Goebbels kõige fantastilisem. Tema antisemitism polnud mitte valesti mõistetud rassiteooria, vaid enesevihkamise tulemus. Himmleri sõnul oli Goebbelsi näol tegemist nn. lõpplahenduse tegeliku autoriga .
          Joseph Goebbels, hullumeelsuse maine kehastus, nägi rezhiimi kuritegelikkuse juba varakult läbi. Et ta sedasama rezhiimi kui “kõrgemat vajadust” toetas, teeb temast erilise kurjategija .
 
Hermann Göring
Pooleldi sõjard, pooleldi koomik , rahvalähedane tülinorija ning üle laipade minev võimuinimene Hermann Göring kehastab rezhiimi joviaalset kaksikpalet paremini kui keegi teine Hitleri abilistest. Göring tõi Hitleri ühena ta vanematest aatekaaslastest vastavatesse ringkondadesse, kust temasugusel demagoogil oli võimalik absoluutse võimu sfääridesse tungida. Esimese maailmasõja kangelane Göring, jäädes peaaegu sõja lõpuni Hitleri järel tähtsuselt teiseks meheks, oli Hitleri jaoks stardipauguks. Göringi poolt juhitud õhujõudude pidevad kaotused põhjustasid tema ebasoosingu. Tahtmata riigi juhtkonna tegelikku palet rahvale reeta, hoidis Hitler korrumpeerunud morfinisti, vaatamata vigadele, ametipostil. Hermann Göringi tõus ja langus kujutab endast seega Kolmanda Reichi poliitilise situatsiooni tõusu ja mõõna. Erinevalt Goebbelsist polnud tema taganttõukajaks mitte andumus juhile, vaid piiramatu võimujanu. Ta võitles ametite, tiitlite ja isikliku varanduse pärast, mida tal kõikidest enam oli. Ülbe, saamahimuline ja edev Göring oli samas kõikidest teistest vasallidest armastatuim. Inimestele meeldis rahvalähedane riigimarssal, kellel puudus Goebbelsi küünilisus ning Hitleri ebamaisus. Göring näis mitte kannatavat paljusid teisi natsivõimu kandjaid painanud vigase isikustruktuuri all.
          “Hermannist saab kas suurmees või kurjategija,” ennustas ema oma poja varakult väljakujunenud enesekeskset iseloomu silmas pidades. Mitte “õllekaanijatest ja seljakotlastest” õhkuv külgetõmbejõud ei toonud Göringit natsionaalsotsialistliku partei ridadesse. “Ma liitusin parteiga, sest olen revolutsionäär, ideoloogiline värk mind ei köida.” Göringi partei nimi oli Hitler.
          Göring polnud Himmleri-sarnane koolmeister ega lanskneht nagu Röhm, rääkimata Goebbelsi poliitilisest keevalisusest. Göring erines teistest oma hea päritolu, lihvitud maneeride ja inimeste veenmisoskuse poolest. Otsustavatel momentidel käitus mees täiesti külmavereliselt. Piiritu ehitamistahte ja edevuse taga peitis end kurjategijaks sündinud vägivallatseja. Tema käekirja kandsid nii pärast 1934. aastal lavastatud Röhmi-afääri toimunud mõrvad kui esimesed kontsentratsioonilaagrid ja režiimivastaste terror Preisimaal . Tema kaasvastutusel toimus välismaalastest sunnitööliste deporteerimine ja juudimõrv. Ilma mingi enesesüüdistuseta tunnistas Göring end avalikult südametunnistuseta inimeseks : “Mul pole südametunnistust. Minu südametunnistuse nimi on Hitler.”
          Vaatamata kõigele polnud Göring, füüreri parem käsi, hasartmängija. Ta vältis sõjaekspansiooni riisikot, pannes oma lootused väljapressimistele, määrates nende maade edasise saatuse Euroopa konverentsilaudade taga. Göring: “Jätame kord selle va banque mängmise.” Hitler: “Olen kogu oma elu ainult va banque mänginud.” Mitte rahuarmastus ei viinud “teist meest” reetmismõteteni, vaid õigustatud mure, et agressiivne ekspansioonipoliitika lõpuks Kolmanda Reichi, millest ta kasu oli lõiganud, tasakaalust välja viib. “Kohutav, Hitler on aru kaotanud.” Ent Göring oli oma lojaalsuse lõksus, avalik vasuhakk oli mõeldamatu. Nii sai temast Hitleri agaraim ja agressiivseim käsilane, täispuhutud hernehirmutis , kellele Rootsi arstid juba kahekümnendate aastate keskel õige diagnoosi olid andnud.
          Göringi alluvuses olevate õhujõudude  maandumine sai mehe poliitiliseks hävinguks. Lõhnastatud Nerost, võimu kuritarvitamise ja korruptsiooni kehastusest, sai oma himude ja kirgede ohver. Oleks Göringil jätkunud julgust Hitleri tegevusele 1938.aastal piir panna, oleks kindralite putši enne 1938.aasta Müncheni konverentsi edu saatnud. Haaranuks mees füüreri positsiooni, tehes lõpu juutide tagakiusamisele, nagu hiljem Rooseveltile lubati, oleks see ehk Teise maailmasõja ja holokausti ära hoida suutnud. Võimalik, et Göringi natslik riik oleks läbinud arengu à la Franco Hispaania või siis Mussolini Itaalia. Ent selleks poleks Göring tohtinud olla Göring.
          Nii leidis ta oma lõpu kui nats nr.1, mida ta ammu enam polnud. Göringi illusioon , et järeltulevate põlvede jaoks tõde jalule seatakse – “Küll te meie luud kord marmorsarkadesse ümber matate” – ei täitunud. Luud on tuhaks põletatud, marmorsarkadest pole jälgegi.
 
Rudolf Hess
Rudolf Hess oli esimene Hitleri jünger ja jäi selleks kuni oma surmani aastal 1987.
          Teadmatusest uskus ta kuni lõpuni rezhiimi “headesse külgedesse”. Ta ülistas füüreri-kultust nagu Goebbelski, Hitleri käsilaste hulgas oli tal aga võrdlemisi tähtsusetu roll. Hess oli totaalse alluva prototüübiks, inimeseks, kes vajas juhtimist.
          Hessi kammitsetus ja häbelikkus oli võimuka isa range kasvatuse tulemus. Isa Friz Hessi kasvatuse nurgakivideks olid distsipliin, kohusetunne , truudus ja kuulekus – ajastu ideaalid, millele Hitler toetus. “Asetäitjat” Hessi iseloomustas kaks nägu. Partei moraaliapostlina korruptsiooni ja ametiposti kuritarvitamise vastu võideldes võis ta ühtlasi teha kihutustööd okupeeritud Poolas ihunuhtluse kasutuselevõtmiseks. Vapra ja otsustamisalti Esimese maailmasõja ohvitseri ning teda hellitusnimega “mu Hessike” kutsunud Hitleri suhted põhinesid esimese äärmisel truualamlikkusel. Oma poliitilises tegevuses eiratud asetäitja näitas 1941.aastal üles üllatavat otsustusvõimet ning uljust, lennates keset sõda vaenlase laagrisse .
          Hess oli kuulunud kunagi NSDAP liidrite hulka, ent kujundas juba algusest peale saatuslikuks kujunenud partei fanaatilist ning usaldust äratavat nägu. Tiitel “füürer” oli Hessi vaimusünnitus. Tema enda sageli valesti mõistetud ametinimetus “füüreri asetäitja”, mis ei sisaldanud mingit võimufunktsiooni, oli käibel vaid NSDAP ridades. Hitler ei vajanud iseseisva mõtlemisoskusega organisaatorit, vaid sekretäri, kes tüütu parteitöö enda kanda võtaks. Nii sai Hessist diktaatori kammerteener.
          Hess mitte ainult ei õigustanud terrorirezhiimi, vaid ta oli üks selle veendunud tugedest. 1935.aasta Nürnbergi rassiseadused nägid ilmavalgust Hessi ametiruumides. Dokument, mis keelas juudi advokaatidel ja arstidel oma tööd teha, kandis samuti Hessi allkirja. Juba enne Hitleri ja Hessi kohtumist tunnistas viimane end fanaatiliseks antisemiidiks, uskudes “juutide maailmavastasesse vandenõusse”.
          Vaatamata rohketele oletustele jäi Hessi legendaarse Inglismaalennu eesmärk segaseks. Samuti võib kindlalt väita, et Hitler polnud oma asetäitja meeletust teost informeeritud.
          Hess oli kursis Hitleri kallaletungiplaaniga Nõukogude Liidule. Et säästa riiki sõjast kahel rindel, taotles Hess Inglismaa ja Saksamaa vahelise vastastikuse kokkuleppe saavutamist, ise inglaste vääriti mõistes. Tema unistuseks oli esitada Hitlerile oma truuduse märgiks rahuleping Inglismaaga. Ta oli veendunud, et pälvib selle eest Hitleri heakskiidu.
          Hitleri meelest oli see hullumeelsus . Hessi edasine elu kujutas endast tulevikuväljavaadete agooniat. 1987.aastal tegi maailma kulukaim vang Spandau vanglas enesetapu. Juba 1941.aastal inglaste käes vangis olles üritas Hess endalt viiel korral elu võtta. Spandaus poos elatanud mees end elektrijuhtmetega üles.
 
Heinrich Himmler
Heinrich Himmleri lipukirjaks oli: “Parem olla kui näida.” Keegi  poleks eales uskunud, et just sellest silmapaistmatust mehest saab Hitleri võimsaim satraap. Tõhusalt ja armutult “Hitleri prügiveoga” tegelev mees laskis külmavereliselt mõrvata ning viis mehaanilise ja süstemaatilise põhjalikkusega läbi Hitleri holokausti. Metsikud kuriteod ja banaalne kurjategija. Himmleris polnud midagi suurejoonelist, isegi mitte tema olemuses. Himmleri kaasaegsed kirjeldavad teda kui täiesti tähtsusetut isikut, kui silmapaistvalt kokkuhoidlikku koolmeistrit.
          Teistel aegadel arendanuks Himmelr oma annet õpetajana. Koolmeistriamet andnuks talle võimaluse drillida kasvandikesse selliseid voorusi, nagu kord ja kuulekus, tublidus ja säästlikkus. Ametnikuna oleks tänu oma pedantsusele, äraostmatusele ja seadusekuulekusele kindlasti Saksa rahandusbürakraatia väärtuslik liige olnud.
          Himmleri ülesande täideviimise monotoonsus oli võrreldav mõne rahandusametniku sadadele maksudeklaratsioonidele allakirjutamisega. Ühe etnose mõrv tähendas tema jaoks vaid organisatsioonilist probleemi. Mitte ohvrite kannatused ei teinud talle muret, vaid roimarite hingepiin . Ühegi teise natsi elulugu ei pane Saksamaa humanistlikku haridust suurema küsimärgi alla kui Himmleri oma.
          Rezhiimi kõikidest teistest enam sissesulanu ei pärinenud ei proletaarsest allilmast ega Braunaust, vaid korralikust vanematekodust . Himmleri kodu oli katoliiklik ja kuningatruu, kombekas ja haritud, sügavate Baierimaa juurtega. Tema isa oli Landshuti humanitaargümnaasiumi serektor. Siinsamas olid koolipinki nühkinud nii Ludwig Thoma kui luuletaja Hans Carossa. Viimane tuupis siin ladinakeelseid tegusõnu nagu Roman Herzog , hilisem Saksamma liidupresident. Mis veel kui mitte haridus oleks pidanud kaitsma inimest psüühilise allakäigu eest, mis Himmlerit ees ootas?
          Himmleri ideaaliks oli ohvrimeelne ja kaine mõistusega võimuinimene, kellesuguste kasvatamise ta enda eesmärgiks seadis. Oma alluvatele pidas ta moraalijutlusi õiglusest ja kombekusest, samas neid vägivallatsemiseks ja massimõrvadeks sundides.
          Kohmakas, kartlik ja otsustusvõimetu Himmler polnud vaimuinimene. Tema autoriteet põhines sihikindlal sisemisel võimuihal, mitte tema veenval isiksusel. Himmler ei vajanud ametiposti kui sellist, ta janunes võimu järele. Riigiaparaadi töö kontroll polnud see, mida Himmler saavutada tahtis. Tema eesmärgiks oli riik, mille moodustaksid tema käe all olevad võimustruktuurid.
          Kaine mõistusega Himmler oli vastuolulise iseloomuga. Ratsionaalsus ei seganud teda  uskumast absurdsesse segusse rassiteooriast, loodusliku ravi õpetusest ning rahvuslikust okultismist. Ta lavastas kultustseremooniaid ning püstitas pühakodasid oma müstiliste rituaalide läbiviimiseks. Teised jüngrid vaid naersid ta kummaliste riituspidude üle.
          See kõik on nüüdseks ununenud. Heinrich Himmleri nimi seostub järeltulevatele põlvedele eelkõige miljonite inimeste massimõrvaga. Loomulikult oli ka tema käsualune, mida ta tihti ja meelsasti toonitas. Hitler poleks leidnud Himmlerist paremat käsutäitjat. Peale Heydrichi teisi kandidaate  Himmleri kohale polnudki. Oma elu vägivaldse lõpplahenduse lavastas Himmler omapoolse osavõtlikkuseta, ka kuriteopaikadel viibisdes ei reetnud temas miski kaastunnet ohvrite vastu. Himmler juhindus täielikult SS-i lipulausest: “Kes endaga karmilt ringi käib, võib seda ka teistega teha.”
          Just nimelt Truu Heinrich, kergesti mõjutatav Hitleri käskude täideviija, praktiseeris viimastel sõjakuudel kahepalgelist meeleheitepoliitikat. Selle poliitika üheks osaks olid koletud ettevõtmised nagu Volkssturm ja Werwolf. Salakõneluses Läänega pakkus ta samal ajal aga Saksamaa kapitulatsiooni. Himmler ei teadvustanud endale oma massimõrva sünonüümiks saanu staatust. Lõpptulemusena reetis ta füüreri, nagu ta üheteistkümne aasta eest oma mõlemad toetajad Ernst Röhmi ja Gregor Strasseri oli reetnud.
          “Minu au on truudus!” kõlas SS-i lipulause. Lõpuks oli Himmler ise tema poolt propageeritud loosungi väärtuste tõestajaks.
 
Albert Speer
Albert Speer eitas eluaeg oma teadlikkust holokaustist. Hitleri lemmikarhitekt ja relvastusminister tõdes Nürnbergi protsessis ainsana juhtkonna koguvastutust rezhiimi kuritegudes, end isiklikult süüdi tunnistamata. Speer oli kaasvastutav nii sunnitööliste orjastamises ja tuhandetes surmades kui juutide massilises pagendamises nende kodudest . Tema elu suurimaks valeks oli väide, nagu poleks ta kuni rezhiimi kokkuvarisemiseni juutide hävitamisest teadlik olnud.
          Heast vanematekodust pärit Speer astus NSDAP liikmeks võrdlemisi hilja ega pidanud tänu sellele oma positsiooni saavutamiseks võitlusi pidama . Peenetundelise arhitekti eesmärgiks oli luua Hitleri ülistamiseks ehitis, mis ka tuhandete aastate pärast tema võimule au annaksid.
          Speer vormis pruuni ideoloogia kivisse. Hitleri, kellel ennast ehitusmeistrina teostada polnud võimalik, oli seda suuremas vaimustuses oma “kasupoja” töödest: staadion 400 000 vaatajale, uus Riigikantselei hoone, maailma pealinna keskus “Germania”. Kõik mainitu – Hitleri kivisse vormitud tung end maksma panna – oli võrreldav ehk ainult Babüloni ehitistega. Kümneid aastaid hiljem kirjutas Speer, et kui Hitleril olnuks kasvõi üksainus sõber, oleks see roll temale osaks langenud.
          Hitleri ja Speeri suhteid, mille vundamendiks oli ehituskirg, võib võrrelda armastajapaari omavaheliste suhetega . Speeril oli naise osa: tänu temale nägid ilmavalgust ideed, millega Hitler teda oli “viljastanud”. Speeri kavanditest ei puudunud kunagi märge: “Teostatud Hitleri ideede kohaselt.”
          Speeri siiraimad tunded ja kiindumus ei kuulunud mitte tema enda perekonnale , vaid Hitlerile. Aastakümneid hiljem meenutab te: “Ühe suure ehituse nimel oleksin kui Faust oma hinge ära müünud. Oma Mefisto olin ma juba leidnud.”
          Hitler nimetas oma soositud arhitekti relvastuse ja laskemoona riigiministriks. Füürer ootas energiliselt Speerilt imetegusid. Viimane täitiski Hitleri lootusi armee kiirel relvastamisel, saavutades seda sadade tuhandete sunnitööliste ja koonduslaagri vangide tööjõudu kasutades. Speeri pidev võitlus efektiivsema relvatootmise nimel pikendas sõda kindlasti kuude kui mitte terve aasta võrra.
          Samas ei pidanud Speer ennast rezhiimi veendunud käsilaseks. Ta nimetas end kunstnikuks , kes ükskõik millist eesmärki teenib. Sõjavastased nägid Speeris tehnokraati, mis omakorda süvendas temas võimuomamise ülendavat tunnet. Talle imponeeris teadmine, et tema käsutuses on piiramatus koguses ressursse ja inimtööjõudu. Väära kõrge eesmärgi poole püüdlemine välistas sisemise moraali.
          Pärast rezhiimi kokkuvarisemist väitis Speer: “Meis kõigis peitub sügav aukartus sündsuse ja kommete ees.” Hiljemalt 1943.aasta oktoobrist pidi Speer nii juutide massimõrvast kui vaimuhäiretega inimeste hävitamisest oma töö tõttu teadlik olema. Speer polnud küll aktiivne antisemiit, ent pigistas nagu tuhanded teisedki kohutava tõe ees ükskõikselt silmad kinni.
          Speeri käitumine on näide Saksa traumast, moraalselt kustunud inimesest. Osavõtmatus ohvrite vastu ning kuritegudest möödavaatamine tähendasid vaikivat heakskiitu. Kuna tõde talumatuks muutus, tuli see alla suruda. Huvipuudus või siis toimuva mahavaikimine aitas inimestel vastutusest kõrvale hiilida ning sisemist konflikti ära hoida. Kes nagu Speer otseselt kuritegudesse kaasatud polnud, sellele tundus tema otsene süüdistamine lubamatu. Oma sõnade järgi otsustas Speer rezhiimile isegi vastpanu.
          1944/45.aasta talvel sõja lõppu ette aimates kaalus Speer üha enam oma pääsemisvõimalusi. “Tuhandeaastane riik” ei tohtinud alla neljakümne aastasele mehele veel kogu ta elu tähendada. Speer takistas Hitleri põletatud maa taktika elluviimist, et elanikkonna olukorda senisest mitte veelgi hullemaks teha. Selle tegelik ajend oli Speeri soov säilitada töökorras ettevõtteid ja tootmisüksusi. Ta vajas panti, mida tal vajaduse korral hea tahte märgina Lääne võidukatele pakkuda oleks. Sisimas nägi Speer end juba pärastsõjajärgse Saksamaa ülesehitusministrina.
          Oma eespool kirjeldatud teoga asus Speer Hitleri-vastasele positsioonile. Sellele vaatamata pöördus ta veel kord Riigikantseleisse tagasi oma soosijale viisakusvisiiti tegema. Mitte romantiline tundepuhang ei ajendanud teda oma metseeniga hüvasti jätma, vaid hirm Hitleri järeltulijaks nimetatud saada. Seisnuks Speeri nimi Hitleri rezhiimile järgneva valitsuse nimekirjas, takistanuks see mehe päästvat koostööd sõja võitnud liitlastega .
          Hulljulge lend ümberpiiramisrõngas asuvasse Berliini tasus end ära. Neljasilmavestluses määrati Hitleri järglaseks Dönitz. Speeri ei mainitud Hitleri testamendis sõnagagi. See fakt ei päästnud teda kahekümneaastasest vanglakaristusest Spandaus. Speeri rängema karistuse hoidis ära asjaolu, et Nürnbergi protsessi ajal tema kuritegude kogu nimekiri veel teada polnud.
 
Karl Dönitz
Karl Dönitz, sõjaväelane, kuulus samuti Hitleri jüngrite kuuikusse. Poliitilise sõduri sümbol Dönitz innustas rahvast lõpuni vastu pidama. Sõja lõpufaasis tegi see teda süüdlaseks sadade tuhandete ohvrite surmas. Seejuures nägi Dönitz ennast vaid oma kohust täitva apoliitilise sõduri prototüübina. Paljud, kelle jaoks ta oli eelkõige miljonite põgenike päästja, jäidki seda väidet uskuma. Võitjad nägid temas muidugi ainult sõjakurjategijat. Hiljem nimetati külmalt kaalutlevat Dönitzit tabavalt Saatana Admiraliks.
          Hitleri järeltulija polnud kunagi NSDAP liige olnud, küll aga veendunud natsionaalsotsialist. Ta igatses tugeva käe järele ning pidas Hitlerit päästja võrdkujuks, kellele tuli tingimusteta kuuletuda. Dönitzi suust on pärit tõdemus: “Võrreldes füüreriga oleme me kõik tühised putukad.”
          Allveelaevastiku juhatajana omandas admiral vastaste leeris meresõja Rommeli kuulsuse. Churchill mainis sõja lõppedes, et Dönitzi laevastik oli teda ainukesena pideva hirmu all hoidnud . Olukord muutus liitlaste raadiolokatsiooni tehniliste võimaluste paranemisega. Inglaste edu sakslaste šifreeritud raadioside dekodeerimisel pööras sakslaste varasemad triumfid pea peale. Võrreldes teiste relvaliikidega oli tulemus kohutav: kolmveerand kogu allveelaevastiku meeskonnast jäi sõjakeerisesse.
          Admiralil endal polnud allveelaevastiku hirmsast saatusest ei sooja ega külma. “Võidelda tähendab osata ohverdada,” kuulutas Dönitz propagandafilmides, olles oma lipukirjalise idee halastamatu elluviija. Ta keelas merehädaliste päästmise ning vedas süüalused armutult sõjakohtu ette. Parema puudumisel kasutas ta lahingus äsja sõjaväeteenistusse kutsutud, puuduliku väljaõppe saanud noorsõdurid, kelle ebaküpsus tema vastutustundetute käskude täitmise vastu ei saanud.
          Kus lõppes inimese süütegudesse kaasamine, kus algas isiklik süü? Kes veel on riigi kuritegude eest vastutav kui mitte selle riigi juht? Vastused nendele küsimustele jättis Dönitz elu lõpuni lahtiseks, oma minevikku mitte analüüsida tahtes. Ta ei rääkinud rezhiimi kuritegudest, kaevates vaid endale “ebaõiglase” süüdimõistmise üle Nürnbergi protsessil.
          Dönitz oli teadlik juutide hävitamisest, seda tunnistamata. Põhjendusega “Ma ei hakka oma head vahekorda Hitleriga sellepärast rikkuma” tõrjus Dönitz tagasi abipalved kuritegude vastu midagi ette võtta. Oma positsiooni säilitamine natsiriigi võimuhierarhias oli talle õiglusest tähtsam.
          Karl Dönitzi elu ja tegevus on õpetlik näide ühe ohvitseri moraalsest mandumisest diktatuuri tööriistana.
 
Kokkuvõte
Goebbels, Göring, Himmler, Hess, Speer ja Dönitz olid Hitleri kuus käsilast ja tema  võimu täidesaatjad. Nende ja paljude teiste selliste inimesteta poleks Hitler oma võimu hoida suutnud.
          Alles tänaseks on selgunud 20.sajandi kurito tegelik suurus ning diktatuuri kurjakuulutav enne. Selleks polnud mitte sõda oma õudusega, vaid varjatud kuriteod, nagu massimõrva sünonüümiks saanud Auschwitz . Kainest ajaloolisest vaatevinklist vaadatuna jääb ka kõige kohutavam sõda kord unustuse varju. Enam kui viie aastakümne möödudes mõjub Teine maailmasõda mantlina, mille hõlma all viidi täide ja varjati holokausti kuritegusid .
          Koos Hitleri käsilastega olid kuritegude täidesaatjaiks ka nende abilised . Holokausti otsesteks süüdlasteks võib lugeda poolt miljonit sakslast.