Hitleri referaat (0)

PIRITA MAJADNUSGÜMNAASIUM

Karl Seemel

9c

Adolf Hitler

referaat
Juhendaja :
Ergo Aas
Tallinn 2010

Päritolu ja lapsepõlv
Adolf Hitler sündis 20 aprill 1889 võõrastemajas GasthofA zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal , mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri ( 1837 –1903) ja tema abikaasa Klara kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula.
Hitleri vanemad olid mõlemad pärit Waldviertelist Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes . Tema vanemad olid omavahel sugulased. Isa tõi ta ema Klara majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles mitu kuud katoliku kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase .
Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal. Oma leebesse emasse oli ta kiindunud , kuid oma isa kirjeldab Hitler raamatus " Mein Kampf " äkilise türannina. Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik . Siiski ei ole tõenäoline, et tema kunstnikuambitsioonidel oli sellega palju pistmist (isa suri, kui ta ei olnud veel neljateistkümnenegi). Pigem oli asi selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.
Hitler hindas isa juures seda, et taluteenija Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg, kes seni oli kandnud ema perekonnanime , võttis 1876 võõrasisa järgi perekonnanimeks "Hitler". Lastes end pärast tema surma kiriklikult tema pojaks tunnistada. Tänaseni on selgusetu, kas Aloisi ema hilisem abikaasa oli Adolf Hitleri vanaisa. Igatahes ei ole möldrisell Johann Georg Hiedler oma isadust kunagi tunnistanud. Sellel on tähtsust ainult sellepärast, et Hitler polnud elu lõpuni oma päritolus kindel ning omaenese rassikriteeriumide järgi poleks tal olnud võimalik SA ega SS-i liikmeks saada. Hitleri oponendid on väitnud, et Hitleri asemel pidanuks ta perekonnanimi olema Schicklgruber.
"Mein Kampfis" püüdis Hitler end kujutada vaesuses ja puuduses kasvanud lapsena. Tegelikult oli tema isal täiesti küllaldane pension , mis lubas anda poisile head haridust. Õppinud viis aastat algkoolis, astus Adolf üheteistkümnesena 1900. aasta septembris Linzi reaalkooli, kus ta oli kaks korda sisseastumiskatsetel läbi kukkunud. Teda köitsid ja tema vaateid mõjutasid professor Leopold Poetschi antisemiitlikud ja pangermanistlikud loengud . 1903. aasta alguses Alois Hitler suri, aga tema lesk sai pensioni edasi. Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904 , kuna tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler oli varjanud ja ilustanud oma kehva edasijõudmist koolis, mille ta lõpetas ilma tavapärase küpsustunnistuseta. Tema haridus piirduski lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.

Sihitu noorpõlv

Aastast 1903 hakkas Hitler saama toitjakaotuspensioni. Alates 1905. aastast elas Hitler toitjakaotuspensioni ja ema toetuse varal ohjeldamatut boheemlaseelu. Emal ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes endale ise elatist teenimata elas kodus ning unistas kunstnikuks või arhitektiks saamisest. Tema ainus sõber oli polsterdaja poeg August Kubizek. Koos käidi teatris ja sealt pärineb Hitleri kirglik armastus Richard Wagneri ooperite vastu.
Mais ja juunis 1906 külastas Hitler Viini ning sattus tuliselt vaimustusse linna ehitiste toredusest, kunstigaleriidest ja ooperitest . Tema uueks ambitsiooniks sai astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Septembris 1907 sõitis ta Viini ning osales koos veel 112 kandidaadiga Allgemeine Malerschule sisseastumiseksamil. Oma kaasatoodud töödemapiga kvalifitseerus ta koos veel 33 kandidaadiga teise vooru, mis kujutas endast proovijoonistamist ning leidis aset 1. ja 2. oktoobril. Selle eksami sooritas edukalt ainult 28 kandidaati ; ülejäänuid, sealhulgas Hitlerit ja Robin Christian Anderseni, vastu ei võetud. See oli mõru hoop. Hitler jäi esialgu Viini. 24. oktoobril teatas perearst , et Hitleri ema on parandamatult haige ning tal pole enam kaua elada jäänud. Adolf naasis Linzi; ema suri 21. detsembril 1907 rinnavähki. Pärast ema surma kaugenes Hitler üha enam oma sugulastest.
Tal oli õigus saada orvupensioni. Erinevalt muljest, mis jääb raamatust "Mein Kampf", elas Hitler oma orvupensioniga, mida ta pärast ema surma saama hakkas, algul üsna hästi ära. Tal oli teatav kunstianne; nii teenis ta lisa illustreerijana ning maalis sageli müügiks majadest pilte ja postkaarte. Nõnda oli tema sissetulek suurem kui algaja õpetaja palk. Hoolimata ühe naistuttava soovituskirjast mainekale lavakunstnikule Alfred Rollerile, kes teatas, et on valmis Hitlerit vastu võtma, ei saanud ta sügisel teisel katsel kunstiakadeemiasse astuda isegi enam proovijoonistamisele. Seejärel loobus Hitler katsetest kunstnikuks õppida.
Hitleril hakkas vähehaaval raha otsa saama. Detsembris 1909 kolis ta Meidlingisse kodutute varjupaika ning 1910 . aasta alguses Männerwohnheim Meldemannstraßesse. Viini vaatamisväärsuste maalijana elas ta tagasihoidlikult ära. Et ta ise oli uje, hakkas tema pilte müüma majakaaslane Reinhold Hanisch. Et Hitler tundis end Hanischi ühe äri juures petetuna, usaldas ta piltide müügi nüüd juudist majakaaslasele Siegfried Löffnerile. Augustis 1910 esitas Löffner Hanische peale ühe Hitleri pildi väidetava omastamise pärast Viini politseisse kaebuse. Et aga seejuures selgus, et Hanisch oli end Viinis registreerinud valenime Fritz Walter all, mõisteti Hanisch 11. augustil 1910 seitsmeks päevaks vangi. Aastal 1912 kaebas anonüümne isik Hitleri peale politseisse, sest too oli õigustamatult nimetanud end akadeemiliseks maalikunstnikuks. On arvatud, et kaebaja oli Hanischi sõber maalikunstnik Karl Leidenroth, kes tahtis 1910. aasta pealekaebuse eest kätte maksta. Pärast seda tõmbas Hitler oma kunstnikutegevuse koomale.
Werner Maser ja Joachim Fest arvavad , et Hitler laskis Hanischi 30 aastat hiljem aastal 1938 vahistada (või leidis ta pärast Saksa vägede sissemarssi Austriasse juba vahistatuna eest), et teda siis Buchenwaldi koonduslaagris mõrvata lasta.Tõenäolisem on aga, et Hanisch suri juba 4. veebruaril 1937 Viini inkvisiitide hospidalis südamerabandusse. Brigitte Hamannil õnnestus peale kohtuarsti aruande leida ka kiri Hitleri emissarilt Viinis Franz Feilerilt, kes 11. mail 1938 teatas oma usaldusmehele NSDAP peaarhiivis Ernst Schulte-Strathausis, et Hanisch on "1,5 aasta eest surnud."]
Aeg-ajalt sai Hitler rahalist abi oma Linzis elavalt tädilt Johanna Pölzilt. Tädi suri märtsis 1911, kuid tõenäoliselt jäi Hitlerile mingi pärandus. Samal ajal lõppes tal toitja kaotanud orvu pension, kuid Hitler vihkas püsivat tööd ning ta ei teinud katsetki omandada mingit elukutset. Ta oli laisk ja tujukas noormees , kel oli vähe tuttavaid ja veel vähem sõpru.
Hitler ise ütleb, et tema Viinis elatud aastad 1909-1913 olid kõige vähem õnnelikud tema elus, kuid neid võib lugeda ka tema kõige tähtsamateks iseloomu ja vaadete kujunemise aastateks.
Hitler veetis palju aega avalikus raamatukogus, kuid luges valikuta ja süsteemitult. Ta muutus enesekeskseks veidrikuks ning rääkis avalikult, kuidas ta vihkab juute, preestreid, sotsiaaldemokraate, Habsburge.
Antisemitism oli Viinis endeemiline nähtus. Linzis oli olnud vähe juute - "ma ei mäleta, et oleksin kodus kunagi oma isa eluajal seda sõna kuulnud ," kirjutab Hitler "Mein Kampfis". Viinis oli suur juudi kogukond , sealhulgas paljud Ida-Euroopast pärit ortodokssed juudid . Hiljem mainis Hitler oma vastikustunnet Viini juutide vastu. Viinis oli antisemitism arenenud poliitiliseks doktriiniks, mida edendasid teiste seas publitsist Jörg Lanz von Liebenfels, kelle pamflette Hitler luges, ja poliitikud Karl Lueger (Viini linnapea) ja Georg von Schönerer, kes andis panuse antisemiitlikku rassiõpetusse (oma eeskujusid ei ole Hitler siiski kunagi maininud). Nendelt omandas Hitler usu " aaria rassi" üleolekusse, mis moodustas tema poliitiliste vaadete baasi. "Kas on kunagi olnud mingit tumedat ettevõtmist, mingit nurjatust, eriti kultuuri valdkonnas, milles vähemalt ühe juudi käsi mängus ei ole olnud?" Hitleril tekkis arusaam, et juudid on "arialaste" loomulikud vaenlased ning on süüdi Saksamaa majandusraskustes. Erinevalt sellest, mida Hitler väidab raamatus "Mein Kampf", ei saanud tema antisemitism sel ajal olla kuigi kaugele arenenud, sest oma piltide müümisel kasutas ta vahendajatena juudi kaupmehi. Peale Siegfried Löffleri olid nende seas Ungarist pärit majakaaslane Josef Neumann ning kaupmehed Jakob Altenberg ja Samuel Morgenstern. Hitleri tollase sõbra August Kubizeki sõnul huvitasid ooperid , eriti Richard Wagneri omad, teda rohkem kui poliitika.
Kui mais 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse, kus ta elas rätsep Josef Poppi allüürilisena. Seal tekkis tal huvi arhitektuuri vastu ning ta luges Houston Stewart Chamberlaini ja Dietrich Eckarti. Selle ümberasumisega tahtis ta ka sõjaväeteenistusest pääseda. Kui on tõsi, et sealjuures mängisid rolli tema saksa rahvuslik meelsus ja vastumeelsus Austria-Ungari paljurahvuselise riigi vastu, siis oli tegemist tema esimese poliitiliselt motiveeritud sammuga. "Mein Kampfis" kirjutas ta hiljem, et ta oli igatsenud "saksa linna" järele. Austria politsei otsis teda pikemat aega taga. Austria Müncheni konsulaadi esildisel toimetas Müncheni kriminaalpolitsei ta 19. jaanuaril 1914 konsulaati ning 5. veebruaril 1914 sõitis ta arstlikuks läbivaatuseks Salzburgi. Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ning tal lubati Münchenisse tagasi minna.

Esimeses maailmasõjas

Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas asjaolu, et pärast esimese maailmasõja puhkemist(augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemend, jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees . See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi raudristi (augustis 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed. Sebastian Haffner nimetab seda rindekogemust ainsaks harivaks kogemuseks, sest hilisemas elus oli tal sõjandusest aimu .
Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud Saksamaa kodanik (kodakondsuse sai ta alles 1932).
Kaaslaste hulgas ei olnud Hitler küll ebapopulaarne, aga nad tundsid, et ta ei jaga nende huve ega hoiakut sõja suhtes, ta ei hoolinud ei puhkusest ega naistest konrad Heiden kirjutab oma raamatus "Der Führer": "Me kõik kirusime teda ja leidsime, et ta on talumatu . Ta oli valge vares meie hulgas ja ei löönud kaasa, kui me sõda needsime."
1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut vorpommerni linna Pasewalki. Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele . Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga, kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.
Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armee kaotus Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et nördimuse tõttu sõja kaotuse ning"novembrikurjategijate reeturlikkuse" tõttu küpses temas otsus hakata poliitikuks. Hitleri meeleheide oli kindlasti seotud sellega, et ainus etapp tema elus, kus ta koges elu mõtestatust ning tunnustust, jõudis lõpule ning peaaegu 30-aastasena oli ta elus jälle perspektiivi kaotanud.
Adolf Hitleri kujunemine liidriks
Hitler oli inimesena lühidalt öeldes taimetoitlane. Ta oli kasin kõiges- söömises, joomises, suitsetamises, kogu elulaadis. Loomsest söömapoolisest pruukis haruharva vaid mune. Tema põhimõte oli: ei mingil juhul kohvi, kui, siis pigem šokolaadi. Kui sakslased on tuntud suurte õllesõpradena, siis Hitler, ehkki enda arvates parim kõigist sakslastest, oli rüübanud vaid mõne kannu pilsnerit. Paljusid alkohole ei sallinud ta silmaotsaski. Ta ei suitsetanud ise ega sallinud, et keegi tema läheduses suitsetaks. Oma riietuselt oli Hitler lausa askeet . Ta oli alati kalgis vormis. Ta kandis kõikjal pruunsärklaste frentši vöörihmaga, kalifeepükse ja säärikuid. Vaid korra, 1934. aastal Mussolinit külastades pani ta oma staabi nõuandel selga tsiviilülikonna ja tundis end piinlikult narristi. Sellest ajast peale, kuni oma kuulsusetu surmani, ei olevat Hitlerit enam kordagi erariietes nähtud.
Kui Hitler oli tagasihoidlik söögis-joogis, ei armastanud pidusid ega bankette, siis hoopis suuursugune oli ta oma elamises. Tema paleed Berliinis olid suured ja uhked , lausa hiilgavad, tema Müncheni korter grandioosne ja maalossid kadedustäratavad. Tema sekretäris, teenijaskond, valvemeeskond, autojuhid, lendurid- kõik olid füüreri väärilised.
Hitleri isikut lähemalt uurinud inimesed väidavad tema visa sihikindlust ja suurt võimet kontsetreeruda eesmärgi teostamiseks. Ehkki Hitler ei näinud välja kuigi tugev, oli ta ometi vastupidav katsumustele ja ükskõik millistele raskustele. Hitleril oli hästiarenenud poliitiline meel, mida toetasid osav demagoogia , kavalus ja oskus anda lubadusi, mida rahvale just parasjagu vaja oli. Teda on ka tituleeritud hullumeelseks maniakiks, masohhistiks, impotendiks, aga ka kavalaks ja küüniliseks poliitikuks.
A.Hitleri tegevust tegevust peetakse satanistlikuks ohvritalituseks, kus ohvrialtarile toodi terved rahvad ja rassid . Just sellepärast sooritaski ta enesetapu Walpurgi ööl, tuues ennast ohvriks teispoolsusele.
See , et Hitleri sündis Austria alamana, oli teine mõjuvam faktor, mis määras Hitleri tuleviku. See mõjustaski Hitleris mõõdutundeta saksa patriotismi arengut. Rahvuslike vaadete väljakujunemisele aitas kaasa ka see, et ta lõpetas kooli enne eksameid. Kuna ta ei saanud isegi keskharidust, arenes temast hilisema iseõppimise tulemusena enesekindel ja teadusinimestesse põlastavalt suhtuv natuur.
Hitler pidi koguaeg rangelt raha kokku hoidma, kuid isegi siis majanduslik olukord halvenes iga päevaga. Viini-perioodi lõpetas ta vaeste varjupaiku ja supikööke külastades, teenides elatist tänavakunstnikuna ja juhutöölisena. Alatine ebaõnn muutis ta õelaks kogu maailma vastu. Ta hakkas igal pool nägema vaid ebavõrdsust, vihkamist ja vaenu. Hitler tunnistas, et Viin muutis ta veendunud antisemiidiks. Algpõhjust pole ta nimetanud.
Pärast mürgitusest paranemist värvati Hitler sõjavangide laagrisse valvuriks. Järgnev teenistus Reichswehri agitaatorina andis tema tegevusele poliitilise värvingu. Uus Saksa armee oli väikesearvuline, kuid tugev võitlusarmee, milles jälgiti hoolikalt, et marksistlikud meeleolud ei pääseks armee ridadesse.
12.septembril 1919.a. viibis Hitler seoses tööülesannetega Saksa Töölispartei koosolekul, millega ta liitus kõhklusega. Edasist Hitleri tegevust tulebki käsitleda ainult seoses selle partei arenguga, tema tõusude ja mõõnadega.
Populaarsusele rahva hulgas mõjus positiivselt tema askeetlus. Ta ei suitsetanud, joonud alkoholi ega söönud lihatoite. Ainukese aumärgina kandis ta II järgu Raudristi. Vaatamata isikukultusele keeldus ta vastu võtmast mitmeid aunimetusi, ei omanud aktsiaid ega kinnisvara. Ometi tegi ainuüksi raamatu ''Mein Kampf'' avaldamine ta miljonäriks.
Hitleri retoorika on pälvinud nii positiivseid kui negatiivseid hinnanguid. Ta kõneles mõnikord väiksemas seltskonnas vahetpidamata tundide kaupa, lõpetas siis järsku ja lahkus. Tema kõnemaneeri iseloomustas selge, argumenteeritud ja loogiline jutt, millel oli suur veenmisjõud. Üldiselt arvati, et Hitleri juuresolekul puudus võimalus normaalseks vestluseks, kuna domineeris ainult tema lõputu monoloog.
Hitler oli määratud 5 aastaks vangi, koos teiste natsionaal-sotsialistidega 1924 a. Münchenis , kuid eeskujuliku käitumise tõttu mõisteti ta pärast kaheksakuist karistusaja kandmist vabaks. Selle aja jooksul arendas ta teoreetilise plaane selle riigi rajamiseks, mille juhiks ta tulevikus sai. Kaaslased tõlgendasid seda siis pigem suurushullustusena ega võtnud arutlusi eriti tõsiselt. Ometi viis Hitler 8-9 aasta pärast planeeritu ellu.
Kui Hitler saavutas võimutäiuse, tehti talle korduvalt atentaadikatseid, kuid alati oli õnn füüreri kasuks. 1929.a ja 1939.a. pandi lõhkeaineid Hitleri kõne ajaks. Mõlemad aga plahvatasid valel ajal. 1943-1944 a, kui vandenõulaste aktiivsus pärast langust suurenes, üritati edutult õhkida Hitleri lennukit, kasutada inimpommi jne. Kokku tehti poole aastaga 4 katset. Hitler aimas, et sõjalised lüüasaamised põhjustavad rahulolematuse kasvu armee juhtivates ringkondades ning muutus järjest ettevaatlikumaks. Teda haaras patoloogiline kahtlustamismaania, mistõttu pärast 1944 a. 20.juulil vandenõu loobus ta avalikest esinemistest. Atentaatide ebaõnnestumine pani teda taas uskuma, et ta on saatuse poolt valitud. Samuti andis vandenõu ilmsikstulek lõpuks ajendi puhastuse läbiviimiseks armees . Karistati viit tuhandet enamasti süütut meest ja naist, sest repressioonid laienesid ka nn. reeturite perekonnaliikmetele ning kestsid sõja lõpupäevadeni.
Kokkuvõtteks võib öelda, et 1943.-1944.a vandenõulased ei olnud siiski veendunud režiimivastased, vaid nähes selle paratamatut kokkuvarisemist, püüdsid hävingule leida alternatiivi, mis oleks vastaspoolele vastuvõetav. Nad mõistsid, et Hitler kui kogu süsteemi sümbol tuleb hävitada. Paraku ei arvestanud nad seda, et lääneliitlastel puudus sõja lõpuaastatel kompromissivalmidus. Viimased keeldusid pidamast antihitleriku blokiga läbirääkimisi. Saksamaa täielik kapitulatsioon oli sõja ainuke võimalik lõpplahendus. Selliste jäikade seisukohtadega võtsid lääneliitlased vandenõulastelt trumbid ning andsid need Hitlerile võitluse pidamiseks viimase veretilgani.
Sõja ajal oli Hitleri töökoormus väga suur, mis tingis ka tervise halvenemise. Pärast Stalingradi lahingut hakkas ta vasak käsi tõmblema, vaevasid unetus , valud maos ning peavalu. Liitlaste eduka dessandi teate tagajärjel 1944.a tabas Hitlerit südameatakk. Abi saamiseks pöördus ta ravimite poole. Dr.Morelli poolt määratud tugevatoimelised ravimid kurnasid patsiendi organismi ja viisid kiirele vananemisele, kuid aitasid Hitleril säilitada töövõime kuni elu lõpuni. Arstimid hakkasid asendama massidelt saadavat energialaengut.
Sõja lõpul sulgus Hitler oma maailma. Akende ees olid ka päeval tihedad kardinad, peaaegu lakkasid jalutuskäigud looduses. Ta kohandas tegelikkust selle pildiga , mis oli sageli ta fantaasia vili. Sõjapidamine hakkas toimuma vaid kaardil, arvestamata jõudude tegelikku vahekorda. Ebameeldivad uudised rinnetelt tekitasid Hitleris vihapuhanguid. Hitler oli inimene tulise temperamendi ja mittepiisava enesekontrolliga. Siiski on väljamõeldised hüsteeriahoogudest, mis lõppesid põrandal püherdamisega, tugevasti liialdatud. Oma adjutantidesse, sekretäridesse ja autojuhtidesse suhtus ta isegi halvas meeleolus hästi, seepärast arvasid paljud lähemal seisvad isikud, et sageli mängis Hitler raevupuhanguid vastaspoole kohutamiseks. Enesekontrolli säilimisele viitab ka kaasneva sõnavalingu loogiline argumentatsioon ja sisu. Mitmed ärritusstseenid olid ilmselt eneseärritus, sest pärast seda võis ta täiesti rahulikult hakata arutama mingi muud teemat. Ei saa väita, et Hitler püüdis näidelda elu lõpuni. Sõjalised katastroofid viisid ta raevu ning talle muutusid omaseks vihahood, mis valati välja sageli süütutele kindralitele ja staabiohvitseridele.
Lõpu lähenedes otsis ta paralleele ajaloost. Roosvelti surmast sattus ta ekstaasi, võrreldes seda Vene tsarinna surmaga 1762 .a., mis sõja käiku muutis. Ta lootis asjatult , et ka seekord ajalugu kordub.
22. aprillil 1945.a. pidi igaüks Riigikantselei punkris otsustama, kas jääda sinna või mitte. Veel 26.aprillil oleks Hitleril olnud võimalus lahkuda Hanna Reizi väikelennukil, kuid ta otsustas jääda lõpuni. Isiklikult ta võitluses osas soovida ei soovinud, viidates haavatuna vangi langemise võimalusele.
Hitler jättis endast M.Bormannile dikteeritud poliitilise testamendi, mis sisaldas järjekordseid süüdistusi juutide aadressil ning käsku järgida rassiseadusi. Oma järglaseks riigipresidendi, sõjaministri ja maavägede ülemjuhataja kohale määras Hitler admiral Dönitzi ning valitsuse juhiks J. Goebbelsi . H.Himmleri ja H.Göringi heitis ta reetmises süüdistatuna parteist välja, jättes nad ilma kõigist ametikohtadest.
Testamendi isiklik osa puudutas eelkõige abielu E.Brauniga. Abiellumist seostas Hitler kahe seisu kohage. Hitler ei pidanud ennast enam füüreriks ega soovinud surra koos armukesega. Isikliku vara jättis Hitler parteile ja selle eksistensi lõppemise korral riigile. 29.aprillil 1945.a. allkirjastati mõlemad dokumendid . 30.aprillil 1945.a. laskis endine Saksamaa liider end maha Berliinis, Führerbunker-is. Tema abikaasa E.Hitler sooritas enesetapu mürgi abil.

Kokkuvõte:
Adolf Hitler 20. aprill 1889 Austria, Braunau Inni ääres – 30. aprill 1945 Berliin oli Austriast pärit Saksamaa poliitik. Alates 1921. aastast oli ta Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei juht, 1933. aastast riigikantsler ja 1934. aastast natsionaalsotsialismi ajal füüreri ja riigikantslerin samaaegselt Saksa Riigi valitsusjuht ja riigipea .
Hitler oli karismaatiline kõnemees, keda peetakse üheks väljapaistvamaks riigijuhiks maailma ajaloos. Ta aitas luua sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis võimaldas Saksamaal väljuda Esimesele maailmasõjale järgnenud majanduskriisist. Hitleri valitsemisaja kõrgpunktis oli tema kontrolli all suurem osa Euroopast.Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler Berliinis Führerbunker'is enesetapu.
Sisukord:
1)päritolu ja lapsepõlv.
2)sihitu noorpõlv
3)esimeses maailmasõjas
4)Adolf Hitleri kujunemine liidriks
Kasutatud kirjandus:
Internetiallikas
http://et.wikipedia.org/wiki/Adolf_Hitler
Kirjalik allikas:
1)Alan Bullock. HITLER. New York , Hagerstown, San Francisco , London: Harper & Row, 1971 .
2)A.Kivisikk. Meteoorid poliitikas. Viljandi: Kiir, 1993.
3)U.Kuusik. Kolmas Riik.Põltsamaa: Vali Press, 1999.
4) E. Gugenberger. Hitleri visionäärid-III Riigi okultistlikud teerajajad. Viin: Hotger, 2004
11