RAHVUSVAHELISED SUHTED 20. SAJANDI ALGUL (1)

ESIMENE MAAILMASÕDA
1. RAHVUSVAHELISED SUHTED 20. SAJANDI ALGUL
BLOKKIDE KUJUNEMINE..
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul kujunesid Euroopas välja järgmised sõjalis-poliitilised rühmitused.
1. 1879 . a. - liiduleping Saksamaa ja Austria-Ungari vahel. Kuigi hiljem liitus ka veel Itaalia, osutus viimase poliitika kaunis kõikuvaks. Kolme riigi ühendust nimetati Kolmikliiduks ehk Keskriikide blokiks.
2. 1893. a. - liiduleping Venemaa ja Prantsusmaa vahel. Viimane otsis liitlast Saksa ohu tõttu. Venemaa oli aga suurte riiklike laenude tõttu sattunud Prantsusmaast finantssõltuvusse.
3. 1904 . a. - liiduleping Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, mida ametlikult nimetati Entente Cordiale´ks(südamlik leping). Käibel ongi sellest lepingust alates nimetus antant, mis tähendab riikide kokkulepet, näidates nende ühist arusaamist ja vaadete kokkulangevust välispoliitilistes ja julgeolekualastes eesmärkides. Sisuliselt tähendas aga see leping maade ja rahvaste jagamist - Egiptus Inglismaale , osa Marokost Prantsusmaale, osa Hispaaniale jne. 18. sajandist peale oli nende riikide vahel valitsenud äge konkurents ning peetud ka sõdu. Uus rahvusvaheline olukord sundis vanu vastaseid aga kokku leppima, sest mõlemad nägid Saksamaas ohtlikku vaenlast .
4. 1907. a. - leping Inglismaa ja Venemaa vahel, millega jagati mõjusfääre Aasias - Afganistan Inglismaale, Iraani põhjaosa Venemaale, kaguosa Inglismaale ning keskele pidi jääma neutraalne tsoon. Tiibetiga lubati suhelda edaspidi ainult Hiina vahendusel.
MAROKO KRIISID . Kahel korral (1905 ja 1911) puhkes Euroopas tüli Maroko pärast ning mõlemal korral oli maailm täis sõjaohust johtuvat pinget.
Nagu näeme, oli 20. sajandi algul veel täiesti enesestmõistetav, et suurriigid jagasid omavahel teisi maid ja rahvaid ning võisid selle nimel ka relvad haarata. Et väikeriigid võiksid iseseisvalt eksisteerida, ei tulnud siis isegi mõttesse.
BALKANI SÕJAD. Juba 19. sajandil algas Türgi Osmanite impeeriumi märgatav langus, millega kaasnes majanduslik ja poliitiline sõltuvusse sattumine teistest suurriikidest. Türgi nõrkus avaldus eriti selgelt Türgi- Itaalia sõjas (1911-1912), mil Itaalia väed said üsna kiiresti jagu Türgi garnisonidest Tripolitaanias ja Küreneikas (praegune Liibüa). See julgustas Balkani riike välja astuma Türgi vastu, et vabastada slaavi , kreeka ja albaania alad.
1912. a. sõlmisid Serbia , Bulgaaria ja Montenegro (Tšernogooria) liidu Türgi vastu, et alustada sõda ning vabastada need alad Türgi võimu alt. Esimeses sõjas 1912. a. vallutasid Balkani riikide väed suurema osa Euroopa Türgist. 1913. a. Londoni rahu põhjal jäi Türgile Euroopa valdustest vaid pealinn Istanbul. Albaania sai iseseisvuse. Türgilt vabastatud alade jagamisel tekkis võitjate vahel aga tüli, mis viis teise Balkani sõjani 1913. a. Nüüd sõditi Bulgaaria vastu, kusjuures sõtta olid haaratud ka Kreeka ja Rumeenia ning isegi Türgi. Bulgaaria sai lüüa, kaotades mitte ainult Türgilt võidetud alad vaid ka mõned oma endised valdused .
Balkani sõdades tugevnes teistest tunduvalt Serbia , mis aga teravdas ta suhteid Austria-Ungari keisririigiga. Et Serbiat toetas Venemaa ja Austria-Ungarit Saksamaa, hakati Balkanit nimetama „Euroopa püssirohukeldriks”. Euroopa kohale oli tekkinud sõjaoht. Eelmise sajandi Saksa riigikantsleri ennustus , et järgmine sõda puhkeb „mõnest neetud lollusest Balkanil ” hakkas täituma.
2. ESIMESE MAAILMASÕJA VALLAPÄÄSTMINE
ATENTAAT SARAJEVOS. 28. VI 1914. a. toimus Bosnia pealinnas Sarajevos atentaat Austria-Ungari troonipärijale ertshertsog Franz Ferdinandile.
Serbia taotles suure slaavi riigi loomist Balkanil, mistõttu oli F. Ferdinand äärmiselt vaenulikult meelestatud Serbia suhtes. Ta kavatses impeeriumi reorganiseerida Austria ja Ungari kõrval kolmikmonarhiaks, kus selle kolmandaks osaks pidi saama Horvaatia ( Kroaatia ). Sellega oleks võetud pind Suur-Serbia loomise plaanidelt. Sarajevos toimuvates manöövrites nähti ka sõjalist demonstratsiooni ja nii mõisteti Franz Ferdinand Serbia terroriorganisatsioonide poolt tagaselja surma.
SUURRIIKIDE REAGEERINGUD.
Austria-Ungari kuulutas 28. VII 1914. a. sõja Serbiale, mis sai Esimese maailmasõja alguseks. Üksteise järel astusid sõtta ka teised suurriigid. Kuna Venemaa oli otsustanud Serbiat toetada, kuulutas ta kohe välja mobilisatsiooni. Saksamaa pidi seepärast kohe sõja ka Venemaale kuulutama.
1. VIII kuulutas Saksamaa sõja Venemaale.
Saksa kindralstaabi plaan nägi ette, et kõigepealt tuleb purustada Prantsusmaa ja seejärel asuda täie jõuga Venemaa ründamisele. Nii tuli kiiresti sõda ka Prantsusmaale kuulutada.
3. VIII kuulutas Saksamaa Prantsusmaale sõja. Sakslased kavatsesid Prantsusmaad rünnata läbi Belgia. Selleks esitati viimasele ultimaatum , et Saksamaa peab oma väed Belgiasse paigutama, kuna Prantsuse väed kavatsevad Belgiat rünnata. Belgia lükkas ultimaatumi tagasi ja palus abi Inglismaalt. Viimane pidi nüüd omakorda sõja Saksamaale kuulutama.
4. VIII esitas Briti valitsus Saksamaale ultimaatumi, nõudes Belgia neutraliteedi säilitamist. Kuna vastust ei tulnud, kuulutas Inglismaa sõja Saksamaale.
Järk-järgult astus sõtta uusi riike, kuni lõpuks osales sõjas 34 riiki. Et sõjast võtsid osa ka Euroopa riikide asumaad teistes maailmajagudes, muutus sõda maailmasõjaks.
SÕJA PÕHJUSED. Kuigi sõja ajendiks oli atentaat Austria-Ungari troonipärijale Franz Ferdinandile, oli tegelik põhjus milleski muus. 1914. aastaks olid imperialistlike suurriikide vahelised vastuolud teravnenud äärmise piirini . Kõik nad olid intensiivselt valmistunud sõjaks.
Saksamaa lootis sõja läbi maailma oma kasuks ümber jaotada, alistada suure osa Euroopast ja Lähis-Idast ning kehtestada oma maailmavalitsemine.
Austria-Ungari püüdis oma mõjule allutada Serbia, et takistada slaavi rahvaste vabanemist ning kehtestada oma võim Balkani poolsaarel ja Aadria merel.
Inglismaa lootis sõja abil nõrgestada Saksamaad, et haarata endale Saksa asumaad, jaotada Türgi impeerium ning haarata seejärel tema valdused Mesopotaamias (praegune Iraak ) ja Araabia poolsaarel.
Prantsusmaa soovis tagasi saada Elsassi ja Lotringi, mis ta Prantsuse-Saksa sõjas (1870-1871) oli kaotanud. Sellele lisaks haarata Saarimaa kivisöebassein ning samuti osa Saksa asumaid.
Venemaa oli finantssõltuvuses Prantsusmaast ja osaliselt Inglismaast. Sõjaks oli Venemaa veel nõrgalt ette valmistunud, sest sõjaväereform pidi lõpule jõudma alles 1917. aastaks. Kuid Venemaal olid sõjast osavõtuks ka omad põhjused. Vene imperialism ei tahtnud Saksa mõju tugevnemist Türgis ja Balkanil. Ta püüdis ise kehtestada oma võimu nendes maades.
Türgi otsis omalt poolt juhust, et uuesti orjastada Balkani poolsaare rahvaid.
Niisiis olid imperialistlikud riigid sõjaks valmistunud pikka aega ja igal neist olid välja töötatud oma strateegilised plaanid.
Prantsusmaa kindlustas tugevasti piiri Saksamaaga, kuid Belgia piir jäi kindlustamata. Ei usutud sealt kaudu sissetungi.
AASTA 1914
LÄÄNERINNE. 2. augustil okupeeris Saksa armee Luksemburgi ja 21. augustil tungis sisse Belgiasse. Kiiret edasitungi takistasid aga Belgia kindlused. 21.-25. VIII toimus nn. piirilahing , kus 250 km pikkusel rindel kohtusid Saksa armeed Inglise ja Prantsuse armeedega. Saksa väejuhatusel tekkis petlik mulje, et prantslased on jõuetud ning Pariisi vallutamine on lihtne. Kerge võidu lootuses loobuti Saksa kindralstaabi ülema krahv A. von Schlieffeni /šliifen/ plaanist, mööduda Pariisist põhja ja lääne poolt ning suruda Prantsuse väed vastu Lotringi kindlustuste liini. Seal need siis purustada.
Prantsuse vägede ülemjuhataja oli kindral J. J. Joffre /žofr/, kes jätkas küll taganemist, kuid kindlustas pidevalt ka pealinna kaitset.Olukord oli väga kriitiline. Sakslastele oli antud korraldus “ pealetung iga hinna eest,” kuid prantslaste vastupanu oli ka erakordne. 4. IX andis Joffre käsu pealetungi alustada. Nii algas kuulus Marne ’i lahing /marn/, kus Saksa väed paisati tagasi. Schlieffeni plaan oli nurjunud. Nüüd kaevusid mõlemad pooled maasse ning algas pikk ja kurnav positsioonisõda (kaevikusõda).
IDARINNE . Vene armee põhijõud jagati Loode- ja Edelarindeks. Esimene pidi võitlema Saksamaa, teine Austria-Ungari vastu. Kuigi Ida- Preisimaal oli edukam algul vene pool, kaldus sõjaõnn hiljem sakslastele (vahetati välja juhtkond : komandöriks sai kindral P. von Hindenburg ja staabiülemaks kindral E. Ludendorff) ning Tannenbergi lahingus (29. VIII) said venelased hävitavalt lüüa. Samal ajal said Austria-Ungari väed aga Galiitsia all suure kaotuse osaliseks , mis mõjus halvavalt kogu Austria-Ungari võitlusvõimele. Seejärel tõid sakslased oma vägesid läänerindelt ära liitlaste abistamiseks , kuid Vene väed ründasid ka neid, sundides vastast taanduma.
Üldiselt pidurdas Vene armee tegevust lahinguväljadel halb varustatus, ei jätkunud püsse ega laskemoona .
TEISED SÕJATANDRID.
23. VIII 1914. a. oli sõtta astunud Antandi poolel ka Jaapan, vallutades Saksamaale kuuluvad saared Vaiksel ookeanil ja tugipunktid Hiinas.
29. X 1914. a. astus Saksamaa poolel sõtta Türgi, kes sõdis Kaukaasias venelaste vastu, kuid edutult.
Meresõjas püüdsid inglased blokeerida Saksa laevastikku selle baasides. Tõsiseks ohuks olid Briti laevastikule Saksa allveelaevad.
KOKKUVÕTE. 1914. a. võitlustes oli nurjunud Saksa väejuhatuse välksõja plaan. Sõda venis pikale ja sakslastel tuli lahinguid pidada nüüd kahel rindel.
AASTAD 1915-1916
LÄÄNERINNE. 1915. a. detsembris asus Saksa väejuhatus ettevalmistusi tegema suurlahinguks Verduni /verdö:n/ all. Et vältida sõja edasist venitamist, seadis väejuhatus eesmärgiks lasta vaenlane verest tühjaks, s.o. hävitada armeed. Rünnakuteks valitigi niisugune koht, mida prantslased kaitseksid viimse meheni. Verduni kindlus oli koht, mis lukustas juurdepääsu Pariisi.
Verduni kindluse kaitset organiseeris kindral H. P. Petain /petä:n/. Lahing kestis 10 kuud - 21. II - 18. XII 1916. See oli sõjaajaloo üks verisemaid lahinguid, kus nn. sõja “hakklihamasinas” jahvatati prantslaste 95 diviisist läbi 65 ja sakslaste 125-st 50. Kokku langes ligi miljon meest, kuid prantslased pidasid vastu.
Paralleelselt Verduni lahinguga toimus Somme’i /som/ lahing, mis oli samuti äge ja ohvriterohke. Käiku läks eelmisel aastal loodud pommituslennuvägi ja esmakordselt ka tankid. Ründajaks pooleks olid lääneliitlased, kuid Saksa rinnet läbi murda ei suudetud. Inimkaotused mõlemal poolel kokku olid 1 300 000 meest.
LÄBIMURRE IDARINDEL. Veebruaris -märtsis toimusid ägedad võitlused Ida-Preisimaal ja Karpaatides, mais algas Gorlice operatsioon , Krakovist lõunas. Seejärel püüti suurde katlasse haarata Poolas asuvaid Vene vägesid ning septembri lõpus oli rinne jõudnud Riia-Daugavpilsi- Pinski -Tšernovtsõ joonele. Vene vägede võitlusvõime oli 1915. a. lahingutes murtud . Kuigi 1916. a. suvel otsustas Vene väejuhatus kindral A. Brussilovi juhtimisel alustada veel kord suurt vastupealetungi sakslastele edelarindel, otsustavat edu siiski ei saavutatud.
TEISED SÕJATANDRID. 1915. a. veebruaris olid sakslased välja kuulutanud piiramatu allveesõja. Meri Inglismaa ja Iirimaa ümber kuulutati sõjatsooniks, kus Saksa allveelaevad uputasid kõik kauba- ja reisilaevad vaatamata lipule. Nii hukkus ka Inglise reisilaev Lousitania ligi 1200 inimesega. Rahvusvahelise üldsuse survel loobus hiljem Saksamaa reisilaevade uputamisest.
23. V 1915. a. kuulutas Itaalia Austria-Ungarile sõja. Pärast sõja algust oli ta läbirääkimisi pidanud mõlema poolega, et välja selgitada, kummal poolel oleks kasulikum sõdida. Kasulikumaks osutus Antandi riikide blokk . Kuigi Itaalia armee oli nõrk, sidus see Saksamaa liitlaste jõud.
11. X 1915. a. astus Keskriikide poolel sõtta Bulgaaria. Pool miljonit meest paisati Serbia vastu. Varasemast võitlusest kurnatud Serbia armee ei pidanud vastu ja selle jäänused põgenesid.
31. V 1916. a. toimus Taani ranniku lähedal raske Jüüti merelahing, kus kohtusid Saksa ja Inglise laevastiku peajõud. See oli meresõdade suurim lahing, kus osales kokku 250 laeva. Mõlema poole kaotused olid suured, kuid mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks.
27. VIII 1916. a. astus Antandi poolel sõtta Rumeenia. Sakslastel õnnestus aga Rumeenia pealetung tagasi lüüa ning okupeerida suur osa riigist. Suurt kasu tõid Keskriikidele Rumeeniast pärit nafta ja toiduained.
KOKKUVÕTE. 1915. a. oli sõja pearaskus Vene rindel, 1916. a. läänes. 1916.a. iseloomustasid grandioossed operatsioonid kitsal territooriumil, kuid kumbki pool ei suutnud saavutada oma strateegilisi eesmärke. Kui 1915. a. oli murdeline Vene vägedele, halvates tema võitlusvõime, siis 1916. a. kurnas välja Keskriikide jõud.
AASTA 1917
SÕJAVASTASED MEELEOLUD JA REVOLUTSIOONILINE LIIKUMINE. Juba esimesed kuud kaevikute poris ja mustuses, mürsu-ja kuulirahe all, gaasipommide ja mürkainete surmavais pilveaurudes (esmakordselt kasutasid gaasi sakslased 1915. a. aprillis Ypres ’i /ipr/ kanali juures), meeletud ohvrid jala- ja ratsaväe pealetungil suurtükkide turmtules, puudus ja nälg tagalas - kõik see jahutas esialgset patriootlikku vaimustust ja pani kahtlema sõja vajalikkuses . Rahvahulkade rahulolematus tagalas oli suur.
LÄÄNERINNE. 1916. a. oli välja kurnanud Keskriikide jõud. Seepärast otsustas Antandi ülemjuhatus rünnata vaenlast kõikidel pearinnetel, et lõpetada sõda. Peamist osa pidi etendama siin läänerinne. 6. IV 1917. a. astus Antandi pool sõtta ka USA.
Läänerinde uueks ülemjuhatajaks määrati kindral G. R. Nivelle. Läbimurdekohaks märgiti Saksa rinde etteulatuv osa Reimsi ja Soissonsi vahel. Vaatamata suurtele jõududele ja põhjalikule ettevalmistusele operatsioon ebaõnnestus. Lahing toimus väga kitsal alal, mistõttu sakslastel oli võimalus kohale tuua hulgaliselt reserve . Ajalukku on see läinud “Nivelle’i tapatalgute” nime all.
1917.a. novembris-detsembris toimus Cambrai /kanbre:/ lahing, mis oli maailma esimene tankilahing . See oli inglise armee pealetung läänerindel. Lahing algas ootamatu tankirünnakuga kolmes laines , kokku 476 tanki . Efekt oli suur, sakslased põgenesid paanikas. Kuid juba järgmisel päeval suutsid sakslased pealetungi peatada.
IDARINNE. Täitmaks liitlaskohust ja kindlustamaks oma autoriteeti, otsustas Vene Ajutine Valitsus alustada 1917. a. suvel suurt pealetungi. Vene vägede ülemjuhatajaks oli määratud A. Brussilov. Pealetung algas Edelarindel, kus Vene 8. armee kindral L. Kornilovi juhtimisel murdis rindest läbi ja liikus edasi. Kuid see kestis lühikest aega.
Augustis-septembris alustasid sakslased operatsiooni Riia vallutamiseks. Vene armee ei olnud linna enam suuteline kaitsma ja 3. IX 1917. a. langes Riia sakslaste kätte. Oktoobri algul jõudsid sakslased Eesti saartele (Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa ).
Pärast bolševike võimuhaaramist 26. oktoobril (v.k.j.) lahkus Venemaa Brest-Litovskis sõlmitud vaherahu põhjal (3. III 1918. a.) sõjast.
TEISED SÕJATANDRID. Alates 1915. aastast olid Itaalia rindel toimunud ägedad võitlused, ilma et kumbki pool oleks saavutanud otsustavat edu. Saksa väed vallutasid Caporetto , mis sai kogu lüüasaamise sünonüümiks. Alles kohale toodud Inglise-Prantsuse väed lõid Itaalias uue rinde.
AASTA 1918
LÄÄNERINNE. Aprillis määrati liitlasvägede ülemjuhatajaks kindral F. Foch /foš/, väga tugev sõjateoreetik. Tema juhtimisel toimus kaitse organiseerimine lakkamatutele Saksa rünnakutele ning samaaegselt koondati juba jõudusid ka vasturünnakuteks.
26. IX 1918. a. algas Antandi üldpealetung. Ameeriklased, kes olid Antandi poolel sõtta astunud juba 1917. a. aprillis, olid lõpuks ka võimelised lahingust osa võtma. Siiani polnud nad jõudnud veel kuskil initsiatiivi üles näidata, kuna puudusid sõjakogemused.
Lõpp tuli kiiresti, sest Saksa armeed olid juba välja kurnatud. Kui Saksa väejuhatus 29. IX palvega keisri poole pöördus kiiresti vaherahu sõlmida, oli valitsus üllatunud. Üksteise järel langesid välja ka Saksamaa liitlased Bulgaaria, Türgi ja Austria-Ungari.
3. XI alustasid Kielis Saksa sõjalaevastiku madrused ülestõusu ning 9. XI toimus revolutsioon . 11. XI 1918. a. kirjutati kindral Fochi peakorteris Compiegne ’i /konpjeen/ metsas alla vaherahule, millega lõppes Esimene maailmasõda. Saksa väed tuli ära viia kõigilt vallutatud territooriumidelt.
KOKKUVÕTE. Esimese maailmasõja rinnetel hukkus u. 10 miljonit inimest, haavata sai 20 miljonit, haigustesse ja nälga suri u. 10 miljonit. Kolossaalsed olid sõjakulutused ning purustused . Niisugust kaost ei olnud Euroopa pinnal veel nähtud. See kutsus inimestes esile vaimse kriisi. Ei suudetud mõista, kuidas üldse nii kaugale oli jõutud. Sõjast läbikäinud arvasid, et midagi niisugust ei saa enam kunagi juhtuda.