Raha, maksud, riigieelarve ja tulude jaotamine ühiskonnas. (2)

1. SISSEJUHATUS
Tänapäeva inimest nimetatakse sageli ka homo economicus'eks, majanduslikuks inimeseks, kelle edukus sõltub väga suurel määral tema majanduslikust edukusest ehk oskusest teiste ja iseenda majanduslikku käitumist analüüsida ja olukorrale vastavalt käituda.
Õige majandamise korral võib ka suhteliselt väikese sissetulekuga toime tulla. Samas võib mõni hea sissetulekuga või juhuslikult rikkaks saanud inimene oma raha väga ruttu läbi lüüa. Me teeme iga päev kümneid kui mitte sadu majanduslikke otsuseid, st valikuid : kas kulutada raha nätsu, kinopileti või raamatu peale, kas otsida suveks mõni tööots või vahtida kodus niisama lakke. Asju, mille vahel valida, on tohutult palju. Mida rikkamad me oleme, seda suuremad on sissetulekud ja valikuvõimalused. Vaene inimene saab valida töölesõiduks bussi ja trammi vahel, rikas peab plaani, kas sõita puhkusereisile laeva või lennukiga. Nii rikka kui vaese vajadused on võimalustest alati suuremad, ressursid , raha ja aeg, alati piiratud.
Ressursid - põhielemendid, mida kasutatakse kaupade ja teenuste loomiseks ( maavarad , puit, vesi, õhk).
Majandusõpetus on õpetus sellest, kuidas igaüks eraldi püüab piiratud võimaluste juures teha valikuid saavutamaks maksimaalset heaolu ja rikkust.
Tootmisressursid ehk tootmistegurid
1. Maa - loodusvarad , mida inimene oma tegevuses kasutab (õhk, vesi, mets, maavarad).
2. Töö - tööjõud ehk inimeste vaimsed ja füüsilised pingutused, mida kasutatakse kaupade ja teenuste loomiseks.
3. Kapital - hooned, tööriistad ja masinad (vahendid), mida kasutatakse kaupade ja teenuste tootmiseks.
Valikute tegemine tähendab peaaegu alati millestki loobumist. Kui meil oli viisteist krooni, mille eest me ostsime kaks jäätist, siis ei saanud me selle eest osta kolme saia ega üht ajalehte. Kahe jäätise hinnaks oli tagasihoidlik kõhutäis või võimalus lugeda värskeid uudiseid. Igapäevaelus peame pidevalt arvestama, kui palju me oleksime võitnud või kaotanud, kui oleksime käitunud teisiti.
Loobumiskulu ehk alternatiivkulu on saamata jäänud tulu parimast kasutamata jäänud võimalusest.
Majandusteoorias lähtutakse põhimõttest, et ühiskonnas käitutakse mõistusepäraselt. Tegelikus elus ei pruugi see alati nii olla, sest otsuste tegemist mõjutavad hetke emotsioonid (isiklik sümpaatia, mood jpm). Olukorras, kus vahendid on piiratud ja võimalikke kulutamisviise palju, peab igaüks otsustama, mida ta oma vahenditega peale hakkab.
Majanduse moodustavad kõigi (üksikisikud, perekond, ettevõtted) valikud tervikuna.
Makroökonoomika - uurib kogu majandust puudutavaid üldisi küsimusi (riigi tootmise tase, majanduskasv , hinnatõus, töötuse tase jms).
Mikroökonoomika - uurib üksikisikute, perekondade ja ettevõtete valikuid.
Valikuid tehes tuleb vastata majanduse kolmele põhiküsimusele: mida, kellele ja kuidas.
1. Mida? Toota tasub kaupu ja teenuseid, mida vajatakse ja mille eest ollakse nõus maksma. Eestis Eesti turu jaoks riisi söömise pulki tõenäoliselt toota ei ole mõtet.
2. Kuidas? Kas kaevata kümne meetri pikkune kraav kümne mehe ja kümne labidaga või rentida ekskavaator ? Kõik sõltub labidate, meeste ja ekskavaatori olemasolust ja hinnast .
3. Kellele? Ettevõtjal peab alati olema silme ees tarbija, kellele toode või teenus on mõeldud. Väikeses maakaupluses ei ole tõenäoliselt otstarbeks müüa frakke ja suvekuurordis vilte.
Sõltuvalt sellest, kuidas ühiskond vastab kolmele põhiküsimusele, on üles ehitatud kogu riigi majandussüsteem.
Tavamajandus - ajalooliselt kõgie vanem majandussüsteem, mille majandus on üles ehitatud tavadele ja traditsioonidele. Kõige paremini iseloomustab seda naturaalmajandus, kus peaaegu kõik vajaliku loob kinnine kogukond . Põhiküsimused lahendab perekond või hõim. Tegeletakse põllumajanduse ja käsitööga, toodetakse algeliste meetoditega, toodang jaotatakse sageli kõigi vahel võrdselt.
Käsumajandus - majanduse aluseks on mingid poliitilised või religioossed ideed, majanduslik võim kuulub riigile, parteile või diktaatorile. Sageli nimetatakse käsumajandust ka plaanimajanduseks ( NSVL viisaastakuplaanid).
Turumajandus - ostjad ja müüjad vahetavad kaupu vabalt, valdavaks on eraomandus, ettevõttevaheline konkurents , otsuseid tehakse üksikisiku (ettevõtja) tasandil.
Segamajandus - segu eelpool nimetatud kolmest majandussüsteemist; on valdav tänapäeva arenenud riikides.
2. TULUDE JAOTUS ÜHISKONNAS
Hüvesid on alati vähem, kui inimesi, kes sooviksid neist osa saada (ressursid on piiratud). Majandusliku ebavõrdsuse põhjused võib jagada kolme rühma: ebavõrdsus töötuludes, ebavõrdsus maa ja kapitali omanduses ja ebavõrdsus kasumis, intressis ja renditulus.
Sotsiaalne stratifikatsioon on ühiskonna jagamine saadavate hüvede (raha, jõukus jms) hulga põhjal erinevateks sotsiaalseteks kihtideks.
Koht ühiskonnas võib olla omandatud või päritud (kastisüsteem, seisuste süsteem, klassisüsteem) ja selle määrab majanduslik positsioon (sissetulek ja omand), sotsiaalne staatus ehk prestiiž, võim - võime mõjutada tegutsema teisi enda või mõne grupi huvides.
Tulu tähistab raha või naturaalset hüvet (töötulu, omanditulu, toetused). Rikkust mõõdetakse kroonides teatud ajahetkel ja see koosneb füüsilisest kapitalist (maa, hooned, kaubad jne) ja finantskapitalist.
Vaeseks nimetatakse inimest, kelle materiaalsed vahendid on ebarahuldavad.
Vaesuse põhjused on ühiskondlikud (suured poliitilised muudatudes, inflatisoon, rahareform, tööpuuduse teke ja kasv, hinnapoliitika) ja individuaalsed (kohanemisvõime, oskused, haridus ). Eristatakse absoluutset vaesust (sissetulek allapoole teatud minimaalset taset) ja suhtelist vaesust (nt 10% vaesemaid peresid).
Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis võimaldab tööjõu säilimist ja taastamist ning sisaldab minimaalse toidukorvi ning esmase tööstuskaupade ja teenuste maksumuse.
Inimesel, kellel kulub rohkem, kui 50% sissetulekust söögile, puudub võimalus osaleda sotsiaalsetes protsessides. 1990. aastate keskpaigas oli Eesti ühiskond kihistunud edukateks (10%), tõrjututeks (10-15%) ja ülejäänuteks (75-80%).
Eestis kehtestati nn vaesuspiir esimest korda 1993. aasta augustis (280kr). 1994. aasta lõpus jäi allapoole vaesuspiiri iga kolmas pere. Aastal 2001 oli arvestlikuks elatusmiinimumiks 1282 kr. Maailmapanga poolt pakutud vaesuse mõõtmise kriteeriumiks oli tulu alla $1 või $2 päevas (Hiinas 54%, Indias 86% ja Nigeerias 91% elanikkonnast).
Rikkus ja vaesus on paljus päritavad ning sõltuvad inimese vaimsetest ning füüsilistest võimetest ning elu jooksul tehtud valikutest. Tulude suurus sõltub perekonna suurusest , koosseisust, perekonnapea vanusest ja soost ning elamise piirkonnast .
1. Vaesus on sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste tagajärg, mille üle vaestel endil puudub kontroll. Vaesuse eest vastutab valitsus.
2. Vaesus tuleneb inimeste vähesest kohanemisvõimest ja valedest otsustest, st inimese enda käitumisest.
Inimene ise vastutab.
Sõltuvalt elutsükli faasist on iga inimese panus rikkuse loomisel ja kasutamisel erinev. Lapse- ja koolieas tarbime väärtusi, mida loovad meie vanemad ja teised ühiskonna liikmed. Sisuliselt võtame võlgu, et see hiljem tööeas tagasi maksta. Tööeas loome väärtusi rohkem, kui ise tarbime ning osa sellest jaotatakse maksude abil seda vajavatele inimestele. Pendionieas tarbime väärtusi, mida oleme kogunud säästude või kinnisvara näol ja mida ühiskond eraldab riiklike toetuste ja pensionide näol. Sellega tagatakse rahvastiku ja tööjõu taastootmine ühiskonnas.
Sotsiaalpoliitika ülesandeks on tagada ühiskonna areng ehk jagada väärtusi neile, kes seda ei tooda (lapsed, vanurid, haiged jt). Eristatakse kolme tüüpi riiklikku sotsiaalpoliitikat:
1. Konservatiivne - palgad suhteliselt suured, maksud ja toetused väikesed. Palgapoliitika soodustab meeste töölkäimist. Naine sageli kodune. Riik toetab perekonda. Perekond kannab hoolt nõrgemate liikmete eest. (Saksamaa)
2. Liberaalne - tugevam jääb ellu. Inimene ise vastutab oma heaolu ja õnne eest, riigi toetus on minimaalne. Maksud ja toetused väikesed. (Eesti)
3. Sotsiaal - demokraatlik - maksud suhteliselt suured, toetusrahad samuti. Riik vastutab inimese heaolu eest. Sageli on otstrabekam elada toetusrahast kui tööl käia. (Rootsi)
Marginaliseerumine - inimese- ja ühiskonnavaheliste suhete nõrgestamine. Marginaliseerumisprotsess saab kõige sagedamini alguse kas materiaalsest kaotusest või isiklikust traagilisest elusündmusest. Inimene loobub võitemast oma koha pärast ühiskonnas, tema grupikuuluvus säilib, kuid side ühiskonnaga on kadunud (nt „ geoloogid “/prükkarid). Inimeste marginaliseerumine ei ole ühiskonnale kasuli,, sest abivajajadon ühiskonnale lisakoormuseks. Inimesi tuleb toetada enne sotsiaalse tõrjutuse tekkimist, kui inimene on veel ise aktiivselt huvitatud ühiskonnas osalemisest.
3. NÕUDMINE JA PAKKUMINE
Majandusteoorias vaadeldakse turgu kui majanduse toimimise korraludst ehk süsteemi.
Turuga on tegemist igal pool ja alati, kui inimesed teevad üksteisega vabatahtlikke vahetustehinguid. Turg on nii kaupade vahendamine, aksiatehingud kui teenuste ostuamine.
Nõudlus - teatud kauba või teenuse kogus, mida tarbijad soovivad ja suudavad osta olemasoleva hinna eest.
Ostusoov ei ole veel nõudlus, vaid muutub nõudluseks alles siis, kui ostja kaupa reaalselt osta suundab ja tahab (tal on olemas selleks vajalik raha). Nõudjad on kõik, kes turult midagi ostavad( kooliõpilane, koduperenaine, ärimees, ettevõte) ja nende ostusoovid kokku moodustavad turunõudmise.
Tähtsamateks nõudmist mõjutavateks teguriteks on: hind, tarbija maitse, ostujõud ehk sissetulekute tase, tulevikuootused ja teiste kaupade hinnad.
Hind on olulisemiad ostuotsuseid mõjutavaid tegureid. Tüüpiliselt otsustavad tarbijad midagi rohkem siis, kui see maksab vähem ja vähem siis, kui see maksab rohkem. Tarbimine suureneb kui on oodata mingi toote peatset kallinemist. Nõudlust mõjutavad ka tootega seotud konkureerivad kaubad.
Asenduskaubad - kaubad, mis rahuldavad sarnaseid soove. Näiteks valib ostja või ja margariini vahel valikut tehes tuntava hinnavahe korral odavama. Kütuse asenduskaubaks võiks olla ühiskondlik transport.
Täiendkaubad - kaubad, mida sageli koos kasutatakse (nt auto ja bensiin ).
Hinna mõju kogusele, mida tarbijad ostavad, nimetatakse nõudluse hinnaelastsuseks. Hinna mõju on väiksem neile kaupadele, mis on eluks vajalikud (toiduained, eluase, elekter ), suurem luksuskaupade, ajaviiteteenuste ja moekaupade puhul. Hinnad võimaldavad inimestel võrrelda kaupade väärtusi.
Pakkumine - kaubakogus, mida pakkujad soovivad müüa ja on suutelised valmistama olemasoleva hinna eest.
Pakkumine sõltub hinnast, tootmis-ja müügikuludest ja tulevikuprognoosidest.
Kõik, kes turul midagi müüa soovivad, on pakkujad ja nende müügisoovid kokku moodustavad pakkumise. Hindade tõus suurendab ja langus vähendab pakkumist. Ettevõte, mis on võimeline tootma väiksemate kuludega, on huvitatud suuremast pakkumisest. Pakkumine tõuseb ka siis, kui turule tulevad uued ettevõtted. Tulevikuprognoosid mõjutavad samuti pakkumist. Vihmase suve ennustamine tõenäoliselt suurendab vihmavarjude ja vähendab rannatarvete pakkumist.
Turutasakaal tähistab nõutava ja pakutava kaubakoguse võrdsust mingil hinnatasandil.
Ülenõudmiseks või alapakkumiseks ehk kaupade defitsiidiks nimetatakse olukorda, kus nõudmine on pakkumisest suurem. Defitsiit ei ole kauba vähesus, vaid inimeste suurem ostuvõime võrreldes pakutava kauba hulgaga.
Ülepakkumiseks nimetatakse olukorda, kus pakkumine ületab nõudmise. Ülepakkumise puhul ei ole tegemist kaupade liigse tootmise, vaid inimeste vähese ostuvõimega. Ostjate vaheline konkurents tõstab hinda ja müüjate vaheline konkurents alandab hinda. Turg juhib kauplejate tegevust suunas, mis on kasulik kogu ühiskonnale: ressursside parim kasutamine ja tootmiskulude madal hoidmine, nõudmise ja pakkumise tasakaalustumine.
Majandusõpetuses väidetakse, et inimeste tarbimine tuleneb nende vajadustest ja hinnangutest kaupade kasulikkusele.
Vajaduse all mõistetakse puuduse tunnet , mida rahuldatakse kaupade ja teenuste tarbimisega.
A. Maslow ' vajaduste rahuldamise püramiidi kohaselt saavad kõrgemad vajadused realiseeruda alles siis, kui madalamad on rahuldatud.
Füsioloogilised vajadused - toit, söök, eluase, riided (sõltuvalt kliimast ).
Turvalisuse vajadus - kindlustunne, kaitstuse tunne igapäeva elus ja tuleviku suhtes.
Sotsiaalsed vajadused - inimene on sotsiaalne olend, vajab suhtlemist, seltskonda või suhtlemisringkonda, kuhu kuuluda.
Tunnuste vajadus - soov mingis valdkonnas ja seltskonnas (peres, sõprade seas, tööl) mingis küsimuses olla „autoriteet“, olla keegi, keda tunnustatakse.
Eneseteostuse vajadus - soov midagi ära teha, endast maailmale midagi anda, nime ajalukku jäädvustada.
Vajadusi rahuldatakse vastavalt inimese ettekujutusele kaupade kasulikkusest.
Kasulikkus on subjektiivne (iga inimese jaoks erinev) hinnang kaupade tarbimisomadustele.
Ühe ja sama kauba kasulikkus võib olla erinevatel ajahetkedel erinev. Pudel külma karastusjooki tundub kuumal suvepäeval tunduvalt kasulikum (ja me oleme nõus selle „kasu“ eest maksam rohkem) kui talvepakases. Kui külma karastujooki jätkub vaid vähestele, tundub selle omandamine veel väärtuslikumana.
Ostu motiivid (miks inimesed kaupu ostavad ja mille järgi nende kasulikkust hindavad ) jagunevad:
1. Emotsionaalseks: soov olla mehelikum või naiselikum, enesealalhoiuinstinkt, kasuiha, uudishimu, mugavustarve, turvalisustarve, seltsimisvajadus.
2. Ratsionaalseteks: ökonoomsus, praktilisus, sobivus varem ostetud kaupadega, erinevate vajaduste rahuldamise võimalus.
4. RIIGIEELARVE JA MAKSUD
Riigi ülesanneteks majanduses on kindlustada kodanike õigusi ja nende kaitset, kompenseerida positiivseid ja maksustada negatiivseid (nt saastus ) kõrvalmõjusid, kaitsta turvasüsteemi, pakkuda avalikke kaupu ja
teenuseid ( riigikaitse , politsei, kohtud, maanteed, koolid, haiglad), jaotada ümber tulsid (maksud, toetused) ja stabiliseerida majandust. Riik sekkub majandustegevusse läbi seadusloome . Maksud on valitsuse peamiseks tuluallikaks. Peamised maksuliigid on: tulumaks , sotsiaalmaks , käibemaks, aktsiisimaks ja omandilt saadavad maksud ( maamaks ). Rahandusministeeriumi üheks põhiülesandeks on maksu- ja tollipoliitika elluviimine ning selleks seaduste ja muude dokumentide ettevalmistamine. Maksuamet ning Tolliamet peavad kindlustama, et maksud laekuksid.
Riigieelarve on plaan, mille alusel valitsus planeerib oma tulusid ja kulusid.
Riigieelarve kulud. Kõige rohkem kulutab valitsus sotsiaalkuludeks - üle üheksa miljardi krooni. Sotsiaalkuludest suure osa moodustavad pensionid. Teisel kohal on tervisehoiukulud, sellele järgnevad haridus - ja teaduskulud ning sisekorra- ja õiguskulud.
Kui kulud on sama suured kui tulud, on riigieelarve tasakaalus. Kui riik kulutab rohkem raha kui teenib, on eelarve defitsiidis. Eelarve defitsiit võib põhjustada investeeringute vähenemist, inflatsiooni ja majanduslangust. Puudujäägi katteks on valitsus sunnitud raha laenama või elama reservide arvelt. Sedamööda, kuidas laenusummad kasvavad, läheb laenuvõtmine kallimaks. Kuna mõne aja möödudes tuleb hakata laene tagasi maksma, on eelarvepuudujäägi katmine laenudega tihti vaid probleeme edasilükkamine. Enamasti pääsevad valitsused eelarvepuudujäägist suure riikliku kokkuhoiu abil. Valitsuse ebamõistlik kulutamine võib pidurdada majanduse arengut või kutsuda esile majanduskriisi. Kui majandusel läheb hästi, läheb hästi ka maksumaksjatel. Maksumaksjad teenivad rohkem raha ning maksavad rohkem makse. See võimaldab riigieelarvet suurendada. Enamasti loovad valitsused headel aegadel reserve ja varusid kaitseks halbade aegade eest.
Maksusüsteem võib olla:
1. Proportsionaalne - mistahes sissetulekutega inimestel on sarnane maksumäär. (Eesti)
2. Progressiivne - maksusüsteem sõltub maksustatavast summast . (Soomest)
3. Regresseeruv - tulude suurenedes maksumäär alaneb. (Nt käibemaksu korral kulutab väiksema sissetulekuga tarbija maksule suurema osa oma sissetulekust, kui suure sissetulekuga tarbija. 5000 kr maksvast ostust moodustub käibemaks 900 kr, mis on erineva väärtusega summa 5000 kr, 10 000 kr või 100 000 kr kuupalgaga inimeste jaoks).
Maksud jagunevad: otsesteks (tulumaks, sotsiaalmaks, maamaks) ja kaudseteks (käibemaks, aktsiis).
Tulumaks. Füüsilised isikud maksavad 2010. aastal tulumaksu (21%) kogu oma tulult , olenemata selle teenimise kohast (riigist). Maksustamisperiood on aasta, maksuvaba tulu 2010. aastal 27000 krooni s.o. 2250 kr kuus. Füüsilisest isikust ettevõtjate ettevõtlustulu arvestamine toimub kassapõhiselt, ettevõtluse tulude ja kulude vahe maksustatakse nii tulu- kui sotsiaalmaksuga.
Äriühingud maksavad tulumaksu kasumilt (mitte kasumi teenimisel nagu teistes riikides) alles kasumi jaotamisel dividendidena või muus vormis. Kuni kasumit ei jaotata, maksukohustust ei teki (investeeringute soodustamiseks). Juriidiliste isikute poolt makstava kasumimaksu määr on 26% jaotatavast kasumist (e. 21/79 dividendi summast).
Sotsiaalmaksu makstakse üldjuhul määraga 33% (20% sotsiaalkindlustus + 13% tervisekindlustus ) reaalselt makstud tasult, ent iga töötaja/teenistuja puhul vähemalt riigieelarvega kehtestatud kuumääralt, milleks 2010. a on 4350 krooni. Sotsiaalmaksu maksmise kohustus on tööandjal. Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) maksab sotsiaalmaksu oma ettevõtlustulult, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised; maksustamisperioodiks on kalendriaasta, mille kestel tuleb sooritada kord kvartalis sotsiaalmaksu avansilisi makseid. Sotsiaalmaksu makstakse ka töökindlustushüvitiselt. Teatud isikute kategooriale (näiteks töötu abiraha või lapsehooldustasu saajad ja ajateenijad ), eest maksab sotsiaalmaksu riik.
Käibemaks on üldiselt 20% kauba või teenuse maksustavast väärtusest.
Aktsiisimaksud on Eestis kehtestatud viiele erinevale tootegrupile: alkohol , tubakas , motorikütus, mootorsõidukid ja pakendid . Enim teenib riik mootorikütuste, alkoholi ja tubaka maksustamisest.
Kindlustatu töötuskindlustusmakse määr on 2,8%, tööandja töötuskindlustusmakse määr on 1,4% kohustliku kogumispensioni makse määr on 2%.
Maamaks - ei ole % vaid sõltub maa suurusest.