Puhastusvahendid (0)

Sisukord

Sisukord 1
SISSEJUHATUS 2
1. DETERGENDID 3
2. PINDAKTIIVSED AINED 4
3. PESUPULBRID 6
4. SEEBID 7
5. KLAASIPUHASTID 9
6. HAMBAPASTAD 9
7. KOKKUVÕTE 10
Kasutatud kirjandus 11

SISSEJUHATUS

Pesu- ja puhastusvahendeid kasutatakse kodus iga päev puhtuse , tervise ja heaolu tagamiseks. Kui räägitakse pesu- ja puhastusvahenditest, peetakse sageli silmas põhiliselt pesu- ja loputusvahendeid. Tegelikult käsitleb mõiste ”pesu- ja puhastusvahend” endas kõiki tooteid, mida kasutatakse tekstiilitoodete, nõude, põrandate ja muude majapidamises
esinevate erinevate pindade pesemiseks ning puhastamiseks .[1]

1. DETERGENDID

Detergent tähendab mistahes ainet või valmistist, mis sisaldab seepe ja/või muid
pesemiseks ja puhastamiseks ettenähtud pindaktiivseid ühendeid. Detergendid võivad olla
mistahes kujul (vedel, pulber, pasta , kang, plaat, valatud tükk, kujund jne) ning turustatud
kasutamiseks või kasutuses majapidamises või institutsioonilistel või tööstuslikel
eesmärkidel.[1]
Pesu- ja puhastusvahendite märgitus peab sisaldama koostisosade loetelu . See aitab tarbijal leida endale sobiv toode, seda ohutult kasutada ning saavutada seeläbi parim tulemus. Samuti aitab see mõnede koostisosade suhtes tundlikel tarbijatel teha endale tooteid valides veelgi teadlikumaid valikuid . Kõige sagedamini seostatakse allergiliste rektsioonide tekkimisega säilitus- ning lõhnaaineid.[1]
Puhastusaineid liigitatakse pH järgi:

• pH 11-14 Tugevalt aluseline
  
• pH 10-11 Aluseline
  
• pH 8-10 Nõrgalt aluseline
  
• pH 6-8 Neutraalne
  
• pH 6-5 Nõrgalt happeline
  
• pH 4-3 Happeline
  
• pH 2-0 Tugevalt happeline
  

2. PINDAKTIIVSED AINED

Pindaktiivne aine kõige olulisem osa puhastusvahendites. Nendel ainetel on võime vee ja teiste vedelike või tahkiste pindpinevust vähendada.[4]
Pindaktiivsed ained on põhilised koostisosad pesupulbrites. Nad aitavad eemaldada rasva ja mustust, lastes nendel vette lahustuda. Naturaalselt saaks pindaktiivseid aineid tuletada juurviljade koostisest, kuid paljud suured tootjad kasutavad nafta derivaate nagu näiteks palju kritiseeritud naatrium laurüül sulfaat . Naftal põhinevad pindaktiivsed ained tuletatakse taastumatutest ressurssidest ja sageli on need täiesti lagunduvad.[3]
Pindaktiivseteks nimetatakse aineid, millel on omadus kuhjuda faaside piirpinnale, moodustades adsorptsioonikihi ja järsult vähendades pindpinevust. Tüüpilised pindaktiivsed ained sisaldavad molekulis vastadlike solvateeruvate omadustega piirkondi. Orgaanilises pindaktiivses aines moodustub molekuli lipofiilse ja hüdrofoobse (mittepolaarne) osa süsivesinikradikaal. Kui niisugune difiilne aine satub veekeskkonda, siis on selle hüdrofiilne osa tugevasti solvateerunud ja madala keemilise potensiaaliga, hüdrofoobne osa aga nõrgalt solvateerunud ja kõrge keemilise potensiaaliga. Vähepolaarses keskkonnas on olukord vastupidine.[2]
Enamik pindaktiivseid aineid moodustab molekulide kogumeid(mitselle). Need hakkavad tekkima pindaktiivse aine kriitilise kontsentratsiooni saabudes ja koosnevad paljudest soodsalt orienteeritud molekulidest. Mitselle moodustavate PAA-de hulka kuuluvad kõik pesemisvahendid ja emulgaatorid. Pindaktiivsed ained on disperssete süsteemide efektiivsed stabiliseerijad.[2]
Pindaktiivseid aineid jaotatakse vastavalt mitselle moodustava osa iseloomule anioonaktiivseteks, katioonaktiivseteks, mitteionogeenseteks ja amfoteerseteks.[2]
Anioonaktiivsetes pindaktiivsetes ainetes on aktiivne osa negatiivse laenguga. Katioonaktiivsetes pindaktiivsetes ainetes on aktiivne osa positiivse laenguga.
Mitteionogeenseid pindaktiivsed ained lahuses ioone ei moodusta.[2]
Amfoteersed pindaktiivsed ained toimivad neutraalses keskkonnas mitteionogeenselt, aluselises keskkonnas anioonaktiivselt ja happelises keskkonnas katioonaktiivselt.[2]
Umbes poolt toodetavatest pindaktiivsete ainete kogusest kasutatakse pesemisvahenditena. Mustuse põhikomponent on tavaliselt rasv , millele lisanduvad tolm ja teised tahked ained. Pesemisel kogunevad PAA osakesed rasvastele mustuseosakestele, aidates veemolekulidel neid esemelt eemaldada, lahustavad selle rasvakile mitsellides ja kannavad koos vahuga lahusest välja. Esemelt eemaldatud mustuseosake langeb seejuures lahuse põhja.[2]
Pindaktiivsete ainete üheks põhitarbijaks on ka mäetööstus, kus värviliste metallide maakide ja teiste maavarade rikastamisel kasutatakse ära pindaktiivsete ainete floteeriv toime. Flotatsioonil toimub maavara märguva ja mittemärguva osa eraldumine.[2]
Peale selle kasutatakse pindaktiivseid aineid keemia-, farmaatsia- ja toiduainetetööstuses kontsentreeritud disperssete süsteemida stabiliseerimiseks.[2]

3. PESUPULBRID

Pesupulbri üks olulisemaid koostisosi on pindaktiivsed ained ehk tensiidid . Tensiidid osalevad puhastusprotsessis kolmel viisil:

alandavad vee pindpinevust

aitavad mustuse kangalt eemaldada

takistavad mustuse kangale tagasisadestumist
Tensiidide pesemisvõime sõltub pesulahuse pH-st. Aluselises keskkonnas toimivad tensiidid kõige tõhusamalt. Sellepärast lisatakse pesupulbritesse selliseid leeliselisi ühendeid, mis muudavad lahuse pH aluseliseks.[6]
Teiseks oluliseks komponendiks on veepehmendajad. Kare vesi vähendab pesuainete toimet, seepärast lisatakse pulbri koostisesse ühendeid, mis seovad vee karedust põhjustavaid Ca- ja Mg-ioone. Veepehmendajatena kasutatakse fosfonaate, fosfaate, tseoliiti, karbonaate, silikaate ja orgaanilisi kompleksimoodustajaid.[6]
Veepehmendajad on pesupulbris tähtsad lisandid. Neid lisatakse nii vee pehmendamiseks kui pesulahuse pH suurendamiseks. Loodussäästlikest veepehmendajatest on tõhusaimad fosfonaadid, moodustades Ca- ja Mg-sooladega vees lahustuvaid ühendeid. Need lahustavad isegi rasklahustuvaid sademeid nagu lubjaseep . Fosfonaadid tõhustavad pesuainete toimet, suurendavad pesulahuse mustusekandevõimet ja ei lase mustusel kangale tagasi sadeneda. Samas ei ole fosfonaadid kuidagi kahjulikud inimestele ning on pesust kergesti väljapestavad, vähendades oluliselt allergiariski.[6]
Paljudes pesupulbrites kasutatakse pleegitamisvahendeid - perboraate, mis eemaldavad efektiivselt raskesti eemaldatavaid värvilisi plekke. Pleegitamine toimub vabaneva aktiivse hapniku mõjul ilma kangast ja selle värve kahjustamata. Perboraadid hakkavad pesulahuses toimima alates 60°C juures. Et nad toimiksid ka madalamatel temperatuuridel , on lisatud pulbritesse pleegitamise aktivaatoreid.[6]

4. SEEBID

Seep on üks vanimaid pesemisvahendeid, mida hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles XVIII sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast. 
Enam arenenud maades tarvitatakse tänapäeval ligi 13 kg seepi inimese kohta.
Rohkem tarvitatavad naatriumiseebid on kõvad, kaaliumiseebid (roheline seep ) aga pehmed .
Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid. Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest.[5]
Roheline seep ehk kaaliumiseep valmistatakse rasva kaaliumhüdroksiidiga. Värvuselt on ta rohekas või pruunikas. Roheline seep on salvitaoline mass, mis vees hästi lahustub. Ta vahutab hästi ning on tugeva desinfitseeriva toimega, kuid võib õrnemat nahka, eriti lastel, ärritada ja isegi rikkuda.[5]
Normaalse nahaga inimesele sobib seep, milles leelis on väikses ülekaalus. Kuiva nahaga inimesele on sobivam seep, milles on rohkem rasva ja millele on lisatud lanoliini või spermatseeti. Lasteseepidele lisatakse lanoliini ja boorhapet.[5]
Õrna ja kuiva nahaga inimestel ei ole soovitav end liiga sageli seebiga pesta, sest siis eemaldatakse täiesti naharasu ja võib tekkida nahapõletik, mis avaldub naha kiheluse, punetuse ja kestendusena.[5]
Tööstuslik seebi tootmine koosneb protsessidest, kus lisatakse pidevalt rasva ja eemaldatakse saadus . Seebi tootmiseks on kolm võimalust külmtöötlus protsess, pooleldi keedetud või kuumtöötlus protsess ja keedetud kuumtöötlus protsess.[10]
Isegi külmtöötlus protsess vajab teatud soojust. Rasvad kuumutatakse temperatuurini, kus nad hakkavad sulama. Neid vüidakse hoida soojana veel mõnda aega, et olla kindel leelise täielikus kasutamises. Külmtöötlus protsessiga toodetud seepi võib kasutada umbes 12-48 tundi peale tootmisprotsessi lõppu, aga seebi parimad omadused ilmnevad alles mõne nädala pärast.[10]
Külmtöötlus protsess vajab kindlaid kaguseid leelist ja rasva ning nende suhte arvutamist. Kasutades seebistamise graafikut, et valmis toote koostises ei oleks liigselt hüderoksiidi või liiga palju reageerimata rasva. Sellise meetodi kasutamine on soovitatav ka kuumtöötlus protsessides, kuid ei ole vajalik.[10]
Külmtöötlus protsessiks on vajalik esmalt vaadata kasutatavate rasvade väärtust seebistamise graafikus. Seda selleks, et teada vajamineva leelise kogust. Liigne leelis seebis, põhjustab väga kõrge pH ja võib ärritada või kõrvetada nahka. Vähene leelise kogus põhjustab aga liigse rasvasuse seebis.[10]
Leelis lahustub vees. Peale seda õlid kuumutatakse või sulatatakse, kui nad on tahked toatemperatuuril. Kui õlid on vedeldunud ja leelis on täielikult lahustunud, nad segatakse kuni kaks faasi on täielikult emulgeerunud. Emulgeerimine on kõige lihtsamini tuvastatav visuaalselt , kui seep näitab tahkumise märke. Eeterlikke õlisid ja aroomiõlisid võib lisada algsele seebi õlile. Maitsetaimeid ja teisi lisandeid lisatakse enamasti, siis kui segu hakkab tahkuma.[10]
Saadus valatakse seejärel vormi ja hoitakse soojana rätikute või tekkidega. Jäätakse sellisena seebistuma 12.-48. tunniks. Selle aja jooksul toimub ka "Geeldumise protsess ". Peale seda on seep piisavalt tugev, et selle saab eemaldada vormist ja lõigata tükkideks. Pärast seda protsessi on seep valmis kasutamiseks, kuid enamasti kuivatab tootja seepi veel 2-6 nädalat enne kautamist. Sellel ajal liigne vesi aurustub .[10]
Kuumtöötlus protsessiga seebid on toodetud, lisades soojust, et kiirendada seebistumis protsessi. Erinevalt külmtöötlusest, kus seebistumine toimub alles peale õli ja leelise valamist vormi, toimub kuumtöötlusel seebistumine kohe peale töötlemist.[10]
Kuumtöötlus protsessil kuumutatakse ja segatakse leelis ja rasv, natuke enne keemist(80-100 0C), kuni seebistumine on lõppenud. Kogenud seebi valmistaja saab sellest aru kas segu maitse järgi või visuaalselt. Seebi maitsmine ei ole soovitatav, sest kui segu ei ole seebistunud on see söövitava mõjuga.[10]
Keedetud kuumtöödeldud protsessi eelis seisneb selles, et leelise kogus ei pea olema teada täieliku täpsusega. Keedetud kuumtöödeldud protsessil segu keedetakse(+100 0C) ja peale seebistumist tekkiv "puhas seep" sadestatakse saadusest, lisades tavalist soola ja kuivatades liigne vedelik. Liigne vedelik eemaldab mustuse ja rasva värvuse, et jääks puhas seep, mis on pea täielikult ilma glütseriinita. Kuum, pehme seep valatakse vormi.[10]

5. KLAASIPUHASTID

Klaasipuhasteid kasutatakse selleks, et puhastada aknaid, klaasist laudu, peegleid ja arvuti või teleka ekraane.[8]
Klaasipuhastid võivad ärritada silmi ja hingamist. Manustamisel võivad põhjustada uimasust, teadvusetust või surma. Enne toote kasutamist peab lugema kasutusjuhendit. Neid tooteid kasutades peaks kandma kindaid .[8]
Põhilised ained, mida klaasipuhastites kasutatakse on isopropanooli, monoetanoolamiini ja butüül glükooli.[7]
Isopropanool ehk isopropüülalkohol on põhiliseks koostisosaks klaasipuhastites. Isopropüülalkohol aurustub kiiresti ja lahustab kokkupuutel õli ja rasva. Isopropüülalkohol on kergestisüttiv ja kontsentreeritud annustel võib olla inimestele mürgine, mõjub halvasti kesknärvisüsteemile, kardiovaskulaarsüsteemile, maksale ja neerudele.[7]
Monoetanoolamiin on mürgine, kergestisüttiv, söövitav vedel aine, mis tuletatud ammoniaagist. Seda kasutataksa detergentides, seepides, ravimites ja ka kosmeetikas.
Butüül glükool on enim toodetud glükool eeter . Butüül glükoolil on magus lõhn, sellest tuleneb ka klaasipuhastite magus lõhn. Kodukeemia tootjad kasutavad butüül glükooli ka värvides, peitsides, lakkides, tindis ja puhastusvahendites. Üledoos on inimestele surmav . Kui ainet on piisavas koguses vereringes, põhjustab see punaste vereliblede hävimise.[7]

6. HAMBAPASTAD

Hambapasta on pasta või geel , mida kasutatakse koos hambaharjaga, et hoida hambad puhtad ja terved . Hambapastat kasutatakse abrasiivina, mis aitab hammastelt eemaldada hambakattu ja toitu. Hambapasta aitab ka varjata halba hingeõhku(halitoos) ja aitab hambani viia aktiivseid aineid, näiteks fluoriid või ksülitool, mis aitavad ennetada igeme põletikku(gingiviit). Hammaste puhastamine toimub põhiliselt mehaanilise tööga – harjamisega. Hambapastat ei tohiks neelata, kuid väikestes kogustes ei ole see väga kahjulik.[10]
Lisaks 20-40% veele on hambapastad tuletatud veel kolmest põhikomponendist: abrasiividest, fluoriididest ja pindaktiivsetest ainetest.[10]
Abrasiivid moodustava 50% hambapastast. Need osakesed aitavad eemaldada hammastelt kattu. Hambakatu ja hambakivi eemaldamine ennetab hambahaiguseid. Tüüpiline abrasiiv koosneb alumiiniumhudroksiidist, kaaliumkarbonaadist, erinevatest kaltsium hüdrogeenfosfaadist, erinevatest tseoliididest ja hüdroksüapatiidist.[10]
Abrasiivid, nagu näiteks hammaste poleerimise ained, mida kasutavad hambaarstid, põhjustavad väikeses koguses emaili erosiooni, mida nimetatakse poleerimiseks. Hammaste poleerimine ei aita eriti hammaste tervist parandada.[10]
Fluoriid on kõige tuntum aktiivne aine hambapastas , mis ennetab hambaauke. Fluoriidi leidub väikestes kogustes taimedes, loomades ja mõningates vee allikates . Flouriid hambapastas on mitmeid kasulikke toimeid hambaemaili kujunemisel. Naatriumfluoriid on enim kasutatud fluoriidi allikas, kuid kasutatakse ka tina fluoriidi, orgaanilist flouriid soola ja kaaliummonofluorofosfaati.[10]
Paljud, kuid mitte kõik hambapastad sisaldavad naatriumlaurüülsulfaati või sarnast pindaktiivset ainet. Naatriumlaurüülsulfaati leidub ka teistes hügeenivahendites, näiteks šampoonis, põhiliselt on ta vahtu tekitav aine, mis võimaldab hambapastat ühtlaselt jaotada, suurendades sellega puhastusvõimet.[10]
Hambapastadel on kolm põhilist maitset : piparmünt, rohemünt ja wintergreen. Neid maitseid saadakse vastava õli lisamisega. On olemas ka maitsetu hambapasta.[10]

7. KOKKUVÕTE

Detergent tähendab mistahes ainet või valmistist, mis sisaldab seepe ja/või muid pesemiseks ja puhastamiseks ettenähtud pindaktiivseid ühendeid. Detergendid võivad olla mistahes kujul ning turustatud kasutamiseks või kasutuses majapidamises või institutsioonilistel või tööstuslikel eesmärkidel.
Puhastusvahendeid tuleks kasutada mõistlikes kogustes.

Kasutatud kirjandus

1. Kemikaalid tarbetoodetes
praktilised vahendid tarbija teavitamiseks
Internet : http://files.bef.ee/NCM/NCM_EST_HB.pdf (29.01.2012).
2. Talvik , A-T. Orgaaniline keemia. 1996, 431-434.
Internet: http://web.zone.ee/uix/Talvik%20-%20Pindaktiivsed%20ained.doc (30.01.2012).
3. Meri algab su vannitoast
Internet: http://www.roheline.ee/consumption/pesutaus.doc (28.01.2012).
4. The Chemistry of Cleaning
Internet: http://www.essind.com/Cleaners/GC-chemistry.htm#Surfactants (30.01.2012).
5. Seep
Tervise ABC,   Tallinn, "Valgus"  1970
Internet: http://www.miksike.ee/docs/lisa/5klass/2keemia/seep.ht m (30.01.2012).
6. Millest koosnevad pesupulbrid?
Internet: http://www.mayeri.eu/millest-koosnevad-pesupulbrid?/ (01.02.2012).
7. What Chemicals Are Used in Glass Cleaners?
Internet: http://www.ehow.com/list_5981139_chemicals-used-glass-cleaners_.html (02.02.2012).
8. Window or Glass Cleaners
Internet: http://www.epa.gov/kidshometour/products/glass.ht m (02.02.2012).
9. Soap
Internet: http://en.wikipedia.org/wiki/Soap
10.Toothpaste
Internet: http://en.wikipedia.org/wiki/Toothpaste
12