5. „Aida” - Antonio Ghislanzoni 6. „Falstaff” - Shakespeare 15. Giuseppe Verdi (1813-1901) Ooperite süžeed põhinevad psühholoogilistel ja sotsiaalsetel probleemidel, eripäraks on meloodiarikkus, jõuline rütmika, meeldejäävad motiivid ja laulja hääle valitsemine orkestri üle. 26 ooperit, kantaatid, hümnid, laulud ja vaimulik muusika. 16. Kaks teatritüüpi: õukonna- ja linnateater. Õukonnateatrit finantseeris õukond ja publikuks õukondlased. 18.saj lõpus levis linnateater. Publikuks keskklass. Teatrit finantseeris linn. Segatrupid- paar head lauljat, ülejäänud laulvad näitlejad. Linnateater mitmežanriline: sõnateater, ooprid, operetid, balletid. 17. Wagneri reform seisnes muusika, tantsu, draama, poeesia sünteesis. Keskendus draama arendamisele. Loobus avamängust. Püüdles lõputu meloodia poole. Leitmotiivid. 18. Wagner: Edu tagasid uuendused, mis tulid reformiga
Nagu tavaliselt, nii ka seekord tulid peaesinejad umbes veerandtundi hiljem lavale. Aga enne seda hoidis rahvast soojana DJ Londonist. Loomulikult ei puudu jazzkontserdilt ka saksofonist Villu Veski, kelle andekusest ma alati üllatun, kui teda kuulan. Kui esinejad olid mõnda aega mänginud, ei saanud ma enam aru millal üks lugu lõppeb, ja teine algab. Muusika oli mõnusalt rütmikas ja tekitas tantsutuju, kuid tantsimisega läksid väga vähesed kaasa. Loomulikult olid publikuks tavalised külmad eestlased, keda jazz käima ei tõmmanud. Arvan, et jazz muusika sobib ideaalselt kohvikutesse, kus sa istud oma väga hea seltskonnaga ja jazz mängib taustaks taga. Arvan et jazz kontserdit peab külastama hea seltskonnaga, mitte üksi. Arvan, et peaksin teinekordki külastama jazz kontserdit, kuna jazz jättis mulle väga hea ja mõnusa tunde. Jazz muusika ei häiri mind nagu mõni metal laul, jazziga mõtled rahulikult oma mõtteid ja arutad neid kasvõi teistega.
Oma esimese luuletuse kirjutas andekas ja tundliku loomusega Rabindranath 8-aastasena. Kui ta 1941.a. teispoolsusesse lahkus, jäi temast, keda siis nimetati Maailma Luuletajaks, järele üle 50 luulekogu, palju näidendeid, romaane, jutustusi, artikleid, hulganisti toid keele ja kirjanduse, filosoofia ja religiooni alalt, kooliõpikuid. R. Tagore oli tuntud hea muusikuna, heliloojana ja ka näitlejana. Viimases rollis esines ta küll vaid oma koduteatris Calcuttas, kus näitlejateks ja publikuks olid Tagore'ide perekonna liikmed ja nende sõbrad. Aga ta ei jäänud kõrvale ka näidenditest, mida etendati tema poolt 1901.a. perekonnamõisas Santiniketamis asutatud koolis. See kool, mille juurde kuulub ka rahvusvaheline ülikool Visva-Bharati (asutatud 1922.a.), töötab praegugi. Meie sajandi 20- ja 30-ndatel aastatel reisis R. Tagore palju Euroopas, Ameerikas ja Kaug- Idas, pidades kõikjal loenguid Inimese Religioonist, elu teostamisest, loovast ühtsusest, inimisiksusest
soovis vaid puhata. See puhkus tasus ka ära, sest õhtusel kontserdil kiirgas Dimast väga palju energiat. Kuigi Dima oli Eesti publiku ees juba kolmandat korda, olid kõik tema tulihingelised fännitarid kohal. Imelikul kombel ei koosnegi Bilani fännklubi vaid teismeeas tüdrukutest. Kohal olid kahekümnendates neidudest kuni väärikas eas daamideni. Ning kõigiö neil olid kaasas suured lillekimbud, mille igaüks viis peale talle meeldinud laulu lavale. Kui esimesel kontserdil eestis olid publikuks peamiselt vene rahvusest inimesed, siis nüüd on ka eestalsed Bilani enda jaoks avastanud ning võib öelda, et publikus olid pooled eestlased, pooled venelased. Kontserdi kava oli hästi ülesehitatud. Kogu kontsert oli meeleolukas ning kaasahaarav. Mulle meeldis, et Dima suhtles publikuga palju, see tekitas hea tunde. Hea oli kuulda, et Dima ei ole jäänud vanadele loorberitele puhkama vaid on teinud ka mitmeid uusi laule. Eriti üllatav oli kuulda hispaania keelset laulu
Kontsert algas kell 17.00 ning kavas olid Ludwig van Beethovenilt: sonaat tsellole ja klaverile nr.3 A-duur op.69, allegro, ma non tanto, allegro molto, adagio cantabile, allegro vivace- peale neid esitusi oli pisike paus ning järgmisena kõlasid Sergei Rahmaninovi sonaat tsellole ja klaverile g-moll op.19, lento, allgro scherzando, andante ja allegro mosso. Väike saal oli tõesti väike ja mahutas umbes 50 inimest. Enamjaolt oli publikuks pensionieas daamid ja härrad, kes kontserdi lõppedes Lendi ja Saarmäe lillede, kingituste ja kõiksuguste pisiüllatustega ülekallasid. Kõige enam meeldis mulle Andreas Lendi, kes mängis tsellot väga tulihingeliselt ja osavalt, samuti oli klaver virtuoos väga andekas. Lend on osalenud ka mitmetel maailma tipp- tsellistide meistrikursustel. Andreas Lend osaleb ka aktiivselt paljudes muusikalistes kollektiivides: Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris, keelpillikvartetis Prezioso,
Puulõiketehnika algselt muinasjuttudest ja õhu-ja värviperspektiiv. usuliste tekstide illustreerimiseks, rahvaeepostest Rullformaat.Chani koolkonna 18. sajand saavutas täisküpsuse, mungad rõhutasid lihtsust, levis massiliselt, publikuks kujundasid budismi tõdesi, linnarahvas. Temaatikas tähtsal lihtsad motiivid. Graafika. kohal igapäevane elu, naised, taimed, loomad, maastikud,
ainult mõned jõulised ja näiliselt lohakad pintslitõmbed, mis vihjavad loodusele. Eelistati maalimist musta tindiga (tusiga). Pargikunst väldib reeglipära ja sümmmeetriat. Puulõiketehnika algselt kasutati vaid usuliste tekstide illustreerimiseks, 17.saj hakkas laiemalt levima. Esialgu trükiti 1 plaadiga mustvalge pilt, värvid lisati pintsliga. Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine. Publikuks oli peamiselt linnarahvas (lihtrahavs). Temaatika oli igapäevane elu, naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad jms.
musliinist avarat lihtsat kleiti. Selle all kanti vastu keha liibuvat trikood. Tualeti juurde kuulus õhuke sall. KLASSITSISM MUUSIKAS Mida uut? AsutatiMuusikaühinguid, Kontserdiorganisatsioone Muusika oli mõeldud esitamiseks kontserdilaval, salongides, kodus musitseerimiseks, meelelahutuseks Muusikahariduse lai levik Muusikaõpikute väljaandmine Muusika anonüümsele publikule Publikuks nii aadel kui kodanlus Anonüümne kuulajaskond Helilooja originaalsus Publiku maitse väga erinev Muusika pidi olema slege, lihtne, meeldejääv Uus publik pidas end "paremaks", sajandi keskel hakati varasemat muusikastiili nimetama pilkenimega "BAROKK" Uued anrid Suured orkestriteosed (sümfoonia, kontsert) kammerteosed (sonaat, trio, kvartett, kvintett) Lavateosed (koomiline ooper, saksa singspiel) Valdavaks sai ilmalik ja homofooniline muusika
18. Esimesed ooperid ehk muusikalised draamad. Ooperi idee sündis Firenze Cameratas – vana-kreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis, kus sooviti luua muusikalisi draamasid. Esimesed teada olevad ooperid on Jacopo Peri “Daphne” – 1597 (teos ei ole säilinud) ja “Eurydike” – 1600 19. Esimene avalik ooperiteater. 1637. aastal avati esimene avalik ooperiteater Teatro San Cassiano, kus publikuks oli peamiselt kodanlus ja kaupmeeskond. 20. Tänapäeval tuntumad ooperiteatrid. Sydney Ooperiteater, Viini Riigiooper, Metropolitan Opera New Yorgis, La Scala Milanos, Covent Garden Londonis 21. Claudio Monteverdi tähtsus- esimene suur ooperihelilooja, kelle viievaatuseline ooper „Orpheus“ oli esimene tõeliselt terviklik ja muusikaalaliselt rikka väljenduslaadiga ooper. 22. Bachiga seotud kohad
,,You & I", salvestuse kulgu käis kohapeal filmimas nii ,,Pealtnägija" kui ,,MTV Eesti". 2008. aasta juulis ilmus albumilt neljas singel ,,Please, Please". Sama aasta augustis kolis Hannah Londonisse, et salvestada oma teine rahvusvaheline kauamängiv. 2008. aasta novembris/detsembris andis Hannah austraallasest laulja Jason Donovani kontsertturnee ,,Dreamboats & Petticoats" raames koos Jason Donovaniga 18 kontserti üle Inglismaa ja Shotimaa, kogudes publikuks ühtekokku ligi 40 000 inimest. 2009. aasta nägi ilmavalgust Hannah'I teine rahvusvaheline album. Hannah Ild Hannah ja Ander Ild
kõrgemale.Vanakreeka kunsti peeti kõrgeimaks saavutuseks e.klassikaks ning sealt tuli stiili nimetus klassitsism. See oli esimene periood ajaloos, kus ilmalik muusika oli kiriklikust olulisemal kohal. Eelistati instrumentaalmuusikat. Muusikas tekkisid uued žanrid ja esituskoosseisud. Tähtsaimaks muusikaliigiks oli sümfoonia. Vahetus kuulajaskond, põhiliseks publikuks olid haritud linnakodanikud. Pika ja keerukate kaunistustega meloodia asemel hakati kasutama lihtsat, selget ja sageli kolmkõladel tuginevat viisi. Harmoonia oli valdavalt heakõlaline. Pingeliseimaks akordiks oli septakord, mis nõudis alati lahendamist. Hakati kasutama kiiret rütmide vaheldumist, vajade kirikulaadide kõrval eelisati duuri ja molli. Muusika oli põhiliselt homofooniline.
Inglismaa Saksamaa Prantsusmaa Itaalia * Henry Purcell * Michael Praetorius *Descartes *Michelangelo * John Milton * Martin Opitz *Molie *Monteverdi * John Donne * Corneille 15. Mis on draama ja millal kujunes see välja iseseisva zanrina? Tõsise konfliktida näiden, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad. Zanr arenes välja alles 18. sajandil, kui oluliseks publikuks teatris sai keskklass. 16. Nimeta draama põhiliike (4 5). *Karakterdraama *Psühholoogiline draama *Olmedraama *Ideedraama *Ajalooline draama 17. Mis ajal sai draamast üks juhtivamaid zanre, kes olid sel ajal juhtivad näitekirjanikud ja millist zanri nad peamiselt viljelesid? 19. saj sai draamast juhtiv zanr. Denis Diderot ja Gotthold Ephraim Lessing. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat,
rullformaat. Chani koolkonna mungad Hiinas rõhutasid oma maalides lihtsust, kujundasid budismi tõdesi, lihtsad motiivid. Hiina kuulsamateks näideteks olid Wang E. Vaade kaugusesse ja emand Wen-Chi tagasitulek. Jaapani maalikunst maaliti vaheseinadale, lükandustele, paberrullidele. Kirjakunsti arendati luksuse suunas(värvilised paberid, kullapritsmed). Ilukiri Jaapanis oli aga spontaanne ja vaba. Jaapanis kasutati puulõiketehnikat . 18. sajand saavutas täisküpsuse, levis massiliselt, publikuks linnarahvas. Temaatikas tähtsal kohal olid igapäevane elu, naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad. Näiteks sobiks siia Jaapani kaubalaeba puugravüür ja Samuraid värvilisel puugavüüril. India, Hiina ja Jaapan on nii mitmel moel üksteisest erinev. India omapäraks võiks lugeda seda, et rõhutatakse lauset, et miski ei kao, vaid kõik kordub. Hiina aga on eriline kalligraafia poolest.
Puulõiketehnika · Hiinast jõudis Jaapanisse puulõiketehnika. Sajandeid kasutati seda vaid usuliste tekstide illustreerimiseks. · Alles 17. sajandil hakkas puulõige laiemalt levima, saavutades täisküpsuse järgmisel sajandil. · Esialgu trükiti ühe plaadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. · Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi I poolel. · Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas. · Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt, samuti naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad ja muu selline. Värvilise trükigraafia meistrid · Värvukuse trükigraafika tähtsamad meistrid olid Kitagawa Utamaro (1753 - 1806), Katsushika Hokusai (1760 1849) ja Ando Hiroshige (1787 1858).
Lastega on läbiarutatud näidendis olevad tegelased ja nendele omane välimus. Näidendit mängitakse koolieelikutele. Kasutatavad vahendid valmistatakse õpetajate poolt. Vanemas rühmas võivad lapsed ka ise mängida ja endale riietuse valmistada, jutustajaks võib olla laps, samuti valmistakse koos dekoratsioonid. Kuna näidelda tahavad kõik siis esimesel korral saab anda rolli kõigile, hiljem saab moodustada mitmed nn. näitetrupid ja osa lastest saab olla publikuks. NÄIDEND „Vaeslaps ja talutütar“ Tegelased: Jutustaja, vaeslaps, talutütar, hiir, Vanapagan, vanapagana 3 poega. Vahendid : pink (saunalavale), särk, vöö, seelik, kingad, suur padi, nöör (tõlla jaoks), paberis kuu ja päike. JUTUSTAJA: Laupäev on vanadele eestlastele ikka olnud suur saunapäev. Saunas käijaid oli mitmesuguseid, meie näidendi peategelane on aga heatahtlik tütarlaps, kes aitas vanureid ja
1900. aastal asus Läte Tartusse elama. Talle tehti ettepanek asutada eesti sümfooniaorkester, mida ta ka ise juhataks. Orkester kutsuti kokku Eesti Üliõpilaste Seltsi juurde. Kontsertmeistriks sai Samuel Lindpere. Sümfooniaorkestri esimene kontsert toimus 19. novembril 1900. aastal "Bürgermusse" saalis, kavas olid Schuberti ja Haydni sümfooniad, kaks ooperiavamängu ning Beethoveni Klaverikvartett. Saal oli välja müüdud, publikuks peamiselt eestlased, menu suur. Kontsert tõi orkestrisse ka uusi pillimehi, püsikoosseisuks kujunes 35 mängijat. Läte asutas orkestri juurde ka mees- ja naiskoori. Tema soov oli eesti kontserdipublikut muusikaliselt harida. Selleks valmistas ta ette mitmekülgseid kavu, mis sisaldasid nii sümfooniaid, instrumentaalkontserte, oratooriume, katkendeid ooperitest ja ballettidest, aga ka koori- ja soololaule ning instrumentaalset kammermuusikat. Juba teisel kontserdil
a suvel https://www.youtube.com/watch?v=4DNGMoMNLRY Saksa ooper Saksa ooper Ooperi keskuseks oli Dresden Sajandi algul võitles oma olemasolu nimel (liiga vähe oma rahvusest lauljad ning ka repertuaari) See hakkas paranema 1817. aastal kui ooperitruppi hakkas juhtima Carl Maria von Weber Sajandi keskpaigas tuli aga Richard Wagner oma ooperireformiga, mis parandas ooperi seisu Kaks teatri tüüpi a) Õukonnateater b) Linnateater Õukonnateater Finantseeris õukond Publikuks oli õukond, kuid sajandi teisel poolel publik laienes Linnateater Kujunes välja 18. saj lõpus Selle asutamine oli seotud keskklassiga Algul hakkasid seda finantseerima teatrihuvilised hiljem ka linn Teatrihuvilised panid rahad kokku ja rajasid teatri seltsi ning kutsusid direktori Direktor koostas teatri truppi Algul olid sega trupid Sajandi jooksul trupid eristusid ja see tõi kaasa ooperi etendute taseme tõusu Mitmezanriline (sõnateater, ooper, operett ja ballett)
Maaliti ka paberrullidele. Kirjakunsti arendati suurema luksuse suunas. Levis vabam, spontaansem ja mänglevam ilukiri. Zeni mõju võib näha kalligraafia spontaansuses ja maalikunstis, kus peamiselt tühjal pinnal on ainult mõned jõulised ja näiliselt lohakad pintslitõmbed, mis vihjavad loodusele. Puulõiketehnikat kasutati algselt vaid usuliste tekstide illustreerimiseks, kuid hiljem see kunst täiustus ja selle publikuks sai peamiselt linnade lihtrahvas. Temaatikas oli tähtsal kohal igapäevane elu, naised, taimed, loomad, maastikud, näitlejad jms. Algul oli see mustvalge, hiljem värviline. Jaapani kunsti eripära. Templid hakati ehitama 3. saj. Eeskujuks talumajad. Vanematel templitel kõrged ja paksud õlgedest viilkatused, mis toetusid puust postidele (ühe sellise vorm säilinud). Omapära püstpalkidele toetuv massiivne katus Budismi mõjud al. 6. saj
Sisevaade Puulõiketehnika Puulõiketehnika jõudis Jaapanisse Hiinast. Sajandeid kasutati seda vaid usuliste tekstide illustreerimiseks. Alles 17. sajandil hakkas puulõige laiemalt levima, saavutades täisküpsuse järgmisel sajandil. Esialgu trükiti ühe plaadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi I poolel. Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas. Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt, samuti naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad ja muu selline. Jaapani puugravüüride julge ja üldistav joon, tinglik ruumikujundus ning osalt loodusest erinevad värvid innustasid 19. sajandi uuenduslikke kunstnikke Euroopas. Katsushika Hokusai Zen budism
Alles 1939. aastal õnnestus teatrihoone sakslastelt riikliku ostu teel omandada. Milline pidumeeleolu valitses majas! 7 Rasked sõjaajad ootasid veel ees, kus vahetusid nii riigikorrad kui peremehed. Saksa okupatsiooni aastatel mängisid eesti näitlejad teatris lausa saksa keeles. Selleks loodi eraldi trupp, mis mängis kaks korda nädalas saksakeelseid etendusi. Kuna publikuks olid põhiliselt sõdurid, siis mängiti kergeid komöödiaid ja jante. 1944. aasta märtsipommitamisel hävis Tallinnas kaks teatrimaja - Estonia teater ja Väiketeater ning ka Draamateatri hoone sai pommikahjustusi. Need aga parandati ja siis tegutsesid juba kolm teatrit koos ainsas terveksjäänud teatrihoones. EESTI DRAAMATEATRI MAJA 100. SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE Eesti Draamateater tähistas 2010. aastal kahte tähtpäeva teatri 90. sünnipäeva ja teatri maja 100. sünnipäeva
aiast. Puulõiketehnika. Hiinast jõudis Jaapanisse puulõiketehnika. Sajandeid kasutati seda vaid usuliste tekstide illustreerimiseks. Alles 17. sajandil hakkas puulõige laiemalt levima, saavutades täisküpsuse järgimisel sajandil. Esialgu trükiti ühe paadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi I poolel. Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas. Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt, samuti naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad ja muu selline. Värvilise trükigraafika tähtsamad meistrid olid KITAGAWA UTAMARO (1753- 1806), KATSUSHIKA HOKUSAI (1760-1849) ja ANDO HIROSHIGE (1797-1858). Neist kõige kuulsam on Hokusai
Demonstreeriti efekte, kaarikuid, õhulende ja muud sellist. Originaalkomöödiad olid kindla süžeega, kuid sinna lisandusid reaalsest elust võetud tegelased, näiteks ahne munk, avantürist. Näidendeid esitati õukonnapidustustel, kirjutajateks olid 7 humanistid, mistõttu commedia erudita ongi just erudita – teosed sündisid raamatukogudes ja ülikooliauditoorimides. Loodi rühmitusi, mille liikmed olid nii näitlejaiks kui publikuks. Üheks tähtsaks jooneks commedia erudita juures on ka ühiskonnakriitika, kuigi tihti etendati valitsejate õukondades ning antiklerikaalsus, kuigi samas lavastati paavsti õukonnas või olid näidendid lausa kirikuinimeste enda looming. Ühiskonnas toimuva tõttu vajati kriitikat, mistõttu hakati kirjutama lugusid näiteks abielurikkumistest. Kostüümivahetuste, äravahetamiste ja äratundmiste abil loodi keerulise intriigiga süžeed. Commedia erudita oli kanaliks, mida mööda
Demonstreeriti efekte, kaarikuid, õhulende ja muud sellist. Originaalkomöödiad olid kindla süzeega, kuid sinna lisandusid reaalsest elust võetud tegelased, näiteks ahne munk, avantürist. Näidendeid esitati õukonnapidustustel, kirjutajateks olid 7 humanistid, mistõttu commedia erudita ongi just erudita teosed sündisid raamatukogudes ja ülikooliauditoorimides. Loodi rühmitusi, mille liikmed olid nii näitlejaiks kui publikuks. Üheks tähtsaks jooneks commedia erudita juures on ka ühiskonnakriitika, kuigi tihti etendati valitsejate õukondades ning antiklerikaalsus, kuigi samas lavastati paavsti õukonnas või olid näidendid lausa kirikuinimeste enda looming. Ühiskonnas toimuva tõttu vajati kriitikat, mistõttu hakati kirjutama lugusid näiteks abielurikkumistest. Kostüümivahetuste, äravahetamiste ja äratundmiste abil loodi keerulise intriigiga süzeed. Commedia erudita oli kanaliks, mida mööda
Mari vangistas oma hinge juba ammu. Kuid nüüd tundis ta jälle, et on täis tahtejõudu. Naine tahtis minna, lahkuda Villete'st ning alustada uut elu. Kui Veronikal õnnestus Mariga rääkida mõistis tütarlaps, et ta võib nende allesjäänud päevade ja tundide jooksul teha midagi sellist, mida ta kunagi varem pole teinud. Üks ta suur unistus oli mängida kogu hingest ja südamest klaverit, nii kaua, kui tahab, ja millal iganes tahab. Ta teostas oma unistuse, vahet ei ole, et publikuks oli vaid üks noor skisofreenik Eduard. Kõige tähtsam oli, et see poiss mõistis muusikat. Kui Eduard ühel õhtupoolikul suurel kiirusel jalgrattaga oma kallima Maria kodu poole sõitis juhtus temaga õnnetus. Poiss sattus haiglasse, kus ta luges raamatut, mis rääkis paradiisinägemusest. Seal raamatus oli olnud üks maagiline hetk, mida kutsutakse paradiisinägemuseks ning Eduard tahtis ise seda kogeda. Pärast raamatu lugemist otsustas ta
maagilises teatris. Saksa ekspressionismist on pärit kurtisaanide romantiseerimine. Freudi mõjud on märgata Hermann-Hermine dualismis ja Harry igatsuses lapseea kõikehõlmava sootu armastuse järele. Ülesehituselt on romaan mitmekihiline; Hesse ise võrdles selle ülesehitust sonaadivormiga muusikas (ekspositsioon vastanduvate teemadega, töötlus, repriis, kus teemad lahenevad, ja kooda. "Stepihundi" kõige tänulikumaks publikuks olid 1960. aastate hipid ja teised noored mässumeelsed, kes kasutasid seda teejuhina oma psühhedeelsetel retkedel. Harry Heller (Max von Sydow) vihkab 1920date pealiskaudset ühiskonda, kuid ei suuda oma seotust sellega katkestada. Iseennast kogeb ta kahestunud olendina, poolenisti inimene (kaastundlik, kultuurne), poolenisti hunt (järjekindel, instinktide ori). Ainukeseks leevendust pakkuvaks asjaks on mõte enesetapust 50. sünnipäeval, kui tema elus selleks ajaks midagi muutunud pole
See oligi sissejuhatuseks. Inglismaal, Madalmaades ja Hispaanias kasutati lava asemel vankrit, mille alumine pool oli kaetud eesriidega ning täitis garderoobi rolli ja ülemisel poolel olid kulissid ning toimus tegevus. Etendus algas peakiriku juurest. Sealt sõitsid "lavavankrid" raekoja ette, kus esitati esimesed stseenid ja liiguti edasi turuplatsile. Kõikjal oli rahvasumm, kes ootas näitlejaid. Nii muutus kogu keskaegne linn korraga teatriks ja linnaelanikud publikuks. Kesk-Euroopas kasutati vankrite asemel "simultaanlava". 9 Linna kõige suuremale väljakule püsitati kuni tosin pisikest lava. Mõningaid stseene esitati ka väljaku keskel, kust oli palju hõlpsam jälgida tegevust. Eriti pikad olid müsteeriumid Inglismaal. Üks Yorki müsteerium koosnes 4 stseenist ja iga stseen oli antud ühele tsunftile lavastada. Samal ajal oli siis see ka tsunftide vaheline võistlus kumb
Läte juba üks üldjuhtidest ning seal kanti ette ka tema kooriteos "Laul rõõmule". Läte jätkas oma õpinguid Dresdeni konservatooriumis koorikompositsiooni erialal (1895-1897). Dresdenis õppis ta ka instrumenteerimist ning kuulas klaverimänguõpetuse metoodika loenguid. kontsert toimus 19. novembril 1900. aastal "Bürgermusse" saalis, kavas olid Schuberti ja Haydni sümfooniad, kaks ooperiavamängu ning Beethooveni Klaverikvartett. Saal oli välja müüdud, publikuks peamiselt eestlased, menu suur. Kontsert tõi orkestrisse ka uusi pillimehi, püsikoosseisuks kujunes 35 mängijat. Läte asutas orkestri juurde ka mees- ja naiskoori. Tema soov oli eesti kontserdipublikut muusikaliselt harida. Selleks valmistas ta ette mitmekülgseid kavu, mis sisaldasid niisümfooniaid, instrumentaalkontserte, oratooriume, katkendeid ooperitest ja ballettidest, aga ka koori- ja soololaule ning instrumentaalset kammermuusikat. Juba teisel kontserdil
ülesande sooritust, sageli paremuse suunas. Sotsiaalne looderdamine on inimese kalduvus mõnes olukorras pühenduda grupi ülesandele vähem jõupingutusi kui sama ülesannet üksinda täites. 22) Sotsiaalse mõju seaduse sisu. Sotsiaalse mõju seadus koosneb kolmest tegurist tugevus, arvukus ja lähedus ning need tegurid määravad ära sotsiaalse mõju, mis igale indiviidile igal hetkel toimivad. Tugevus seda võivad mõjutada sellised tegurid nagu suhted kas publikuks olid ,,olulised teised" või osa katsealuse spetsiaalsest referentgrupist antud kontekstist. Arvukus tähendab hõlmatud indiviidide hulka, kuid mõju tugevus ei suurene võrdeliselt inimeste arvuga. Mida enam on inimesi, seda võimsam on jõud, kuid üle teatud arvu muutub sotsiaalse mõju suurenemine iga inimese lisandumisega väiksemaks. Lähedus sisaldab kontakti ideed sotsiaalsed hinnangud kelleltki, kes elab teist
Enne Ateena suuri dionüüsiaid peeti südatalvel küladionüüsiaid, kus külavanem oli koorijuhiks. Ditüramb sai kunstilise koorilüürika vormi. Kreeka varased teatrid olid ehitatud templi lähedale (n. Delfi teater). Preestrite asemel hakkasid riitusi läbi viima mehed, kes olid pigem näitlejad kui jumalasulased. Oldi küll teadlikud näitemängu religioossest tähendusest, kuid seda hakati hindama kui kunsti ja lõpuks kui meelelahutust. Kogudus muutus ajapikku publikuks. Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid, kogu mütoloogiast tuttavat ainest. Kuna nii kangelased kui jumalad olid üpris vastuolulised, on see hea materjal dramaatilise pinge ja konflikti loomiseks. Kõigi kreeka näidendite sündmustik oli publikule hästi teada. Seetõttu ei vaadatud
programmidega: korraldati õhtuid prantsuse ja hollandi lauludega, neegrimuusikaga, mängima kutsuti balalaikaansambel ning lõpuks loodi ka ise ,,muusikat" futuristide arsenalist võeti üle bruitism kõikvõimalike esemete üheaegne kakofooniline kokkumäng. Rühma liikmed leiutasid nn. simultaanse poeemi ,,poeemi" sisuks olid kõikvõimalikud seoseta sõnad, mis toodi kuuldavale üheaegse deklameerimisega. Lisandiks olid vile ja karjed. Dada esimeseks publikuks olid needsamad korralikud Zürichi kodanikud, kes käisid samas kohvikus. Nendele langeski dadaistide viha kogu väikekodanliku kultuuri vastu. Õnnetutele Zürichi bürgeritele sõna otseses mõttes sülitati näkku, hiljem Pariisis aga näiteks loobiti publiku sekka praetud mune ja biifsteegitükke. Mingist positiivsest programmist on dadaistide puhul raske rääkida. Rühmituse nime leidmise kohta käib mitmeid hüpoteese. Ühe legendi järgi leiti sõna
jätnud Kitty kirjad Berliinist, millest tuli välja , et tema mees oli ta küll Berliini saatnud, aga raha enam talle ei saatnud ja kohapeal tegi kõik rahaks mis sai, kuid keegi ei teadnud mis selle põhjuseks võis olla. Paralepaga rääkides oli Karin öelnud, et ta sai aru et Indrek ikka veel armastab teda. Ta ka kirjutas Indrekule vanglasse, kuid sellele ta kunagi vastust ei saanud. Saabus ka Indreku kohtupäev, kus hakati arutama tema süüd või süütust. XXXIX Publikuks oli seal enamasti naised, kes kõik olid huvitatud juhtumist. Kui Indrek hakkas rääkima, siis Karin segas vahele ja hüüdis et ta valetab kui ta räägib ja seega visati ta kohturuumist välja ja tagasi sai ta alles siis kui Indrek oli kõik ära rääkinud. Indrek aga rääkis kõik mis oli vahepeal juhtunud ja mis oli see lause Indrekule tähendanud mis Karin ütles ( ,,Keda sa nüüd tapma lähed"). Ta seletas põhjalikult oma seisukohta. Seal hulgas
finantseeris üritust. Kolm poeeti esitasid igakord tetraloogia (kolm tragöödiat ja üks saatürdraama). Esitasid koor ja näitlejad, kes kõik olid mehed. Igal näitlejal oli mitu rolli, selleks vahetati kostüüme ja maske. Etendust saadeti muusikaga (aulosel), tantsiti. Lõpplahenduse tõi tihti deus ex machina, kraanaga lavale tõstetud jumal (selle lahenduse tõi etendustesse Euripides). Etendusi hindas kohtunike kogu. Publikuks (arvatavasti) vaid mehed (vabad kodanikud ja sissesõitnud külalised). Tragöödia koosnes proloogist, parodosest (koori ilmumine), epeisodionitest ja stasimonidest (vastavalt juurdetulekud ja seisulaulud tegevuse arendajatena), lõpus eksodos. 50. Iseloomusta kreeka tragöödia ühiskondlikku rolli ja tähtsust. Koor oli etendusel kui ühiskondlik kõlakast, kuna nad polnud tegevuse osalised ega kuidagi ohus, said anda edasi oma nägemust ja arvamust
TÜÜPILISED ROLLID RÜHMAS: JUHTIJA on kohe aktiivne, määratleb probleemid, algatab uusi ideid ja annab sõna. Kui seda rolli võtavad mitu inimest, siis segavad üksteist ja häirivad rühmatööd. PASSIVNE KÕRVALSEISJA kui keegi domineerib, teised on passiivsed; ükskõikus rühma tegevuse vastu, teda ei huvita mida tehakse ja ta ei taha osaleda. EKSITAJA, KÕRVALISTE PROBLEEMIDE ESITAJA proovib jutustada rühmale lugusid, mis pole arutatava teemaga üldse seotud, püüab muuta rühma publikuks. Eksitaja eriliik on naljamees. KOMPROMISSEDE TAOTLEJA, KOOSTÖÖTAJA püüab saavutada, et osalejad jõuaksid üksmeelele ja vastastikusele mõistmisele, et nad ei tülitseks. RÜNDAJA kritiseerib teisi ja nende mõtteid ning proovib sageli teoste ideid halvustada. Tema käitumine võib väljenduda eitamisena. TOETAJA, KIITJA tunnetab rühma meeleolusid ja väljendab neid, toetab produktiivseid ideis ja avaldab teistele osalejatele tunnustust. VÕIMU KASUTAJA püüab oma sõna maksma panna.
Nii Adorno kui Benjamin pidasid kunsti eriliseks. Kunstiteoste tähenduse mõju on diskuteeritav, see ei ole fikseeritud. Kunsti toodetakse juba arvestades, et see on reprodutseeritav. Kuid ka aura taastootmine on alati toimunud. Selle vormiks on kasvõi staarikultus, mille käigus toimub teatud müstifitseerimine. Filmikunsti puhul muutub näitleja suhe publikuga (võrreldes teatriga). Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid. Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis
Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini Autosakramentaalide (miraaklitele sarnased nö püha toiming), müsteeriumite ja ekloogide lavastamine. · Intermeediumid igapäevase elu naljakatel seikadel põhinevad farsitaolised lood, mida pikiti draamade vaatuste vahele, et publikut lõbustada · Algul etendused siseõuedes ja platside, mingi hetk (16 saj) hakati ka teatreid rajama. Publikuks nii ülikud kui lihtinimesed. · Vegal ~500 näidendit eri zanrides; määratles ka esteetilised põhimõtted draamas. Komöödia tähendas näidendit üleüldse seal. · Aja-kohapiirangud ei ole head; samuti ei sobivat Hispaaniasse antiikteatri eeskuju, kuna sinna kiiremat ja elavamat vaja. Ei erista ,,madalat" komöödiat tragöödiast. Kurb seguneb lõbusaga; ülev banaalsega. · 3 vaatuseline näidend hakkab levima alates temast.
Wylie ,,Roomajate sugupõlv" 1942, momism. Massikultuuri pidas naiselikuks. Flaubert ,,Madame Bovary" 1856. Adoeno. Emotsionaalne kuulajatüüp naudib sentimentaalust, happie end'i, ülevoolav emotsionaalsus, saab lohutust sellest, et elu on nukker. Massikultuur on naiselik jõuab ka popkultuuri. Pärast sõda popkultuuri, massikultuuri muutused tulema. Publik, kes on aktiivne. Inimesed, kes on võimelised blues'i kuulama ei saa tavaliseks massikultuuri publikuks nimetada. Meesoost publik peamiselt võimeliselt eristama. Poistel huvi sügavam. Positiivne aspekt popkultuuris maskuliine, negatiivne feminiine. Public Enemy ,,She Watch Channel Zero" poliitline bänd, sõnum, et kõik gängid kes ameerika getodes üksteist tapavad, peaksid liituma ja valgete ülemvõimule vastu hakkama. Räpmuusikale omane naistevaenulikkus. Mässaja arhhetüüp. Saab defineerida kahe aspekti kaudu: loomult meesarhhetüüp, isegi kui kandjaks on naine. Arhhetüübi
Boulevard des Italiensi kõrval tegutses veel kaua Houdini nime kandev võluteater, mida juhtisid peale Robert-Houdini tema väimees Hamliton, endine assistent Francois Lanet ja poeg Emile Robert. Kahjuks ei olnud ükski neist silmapaistev artist ning üha sagedamini hakkasid teatris etendusi andma külalisesinejad. Ehkki teater töötas edasi, kaotas ta oma kunstilise omapära ja endise vaatajaskonna uueks publikuks olid enamasti lapsed. Robert-Houdini muuseumis Bloisis, tema koju viiva tee kõrval, on eksponaatideks illusionisti raamatud, illusiooniaparaadid, kellad ning tööriistad. 1971. aastal anti Prantsusmaal, sealsete suurmeeste sarjas välja Robert-Houdini postmark (Lisa 5). Siiani sooritavad Robert-Houdini hauale Bloisis palverännakuid tänapäeva Lääne- Euroopa ja Ameerika illusionistid. Kuigi selles mängib kindlasti suurt osa reklaam
prantsuse ja hollandi lauludega, neegrimuusikaga, mängima kutsuti balalaikaansambel ning lõpuks loodi ka ise ,,muusikat" futuristide arsenalist võeti üle bruitism kõikvõimalike esemete üheaegne kakofooniline kokkumäng. Rühma liikmed leiutasid nn. simultaanse poeemi ,,poeemi" sisuks olid kõikvõimalikud seoseta sõnad, mis toodi kuuldavale üheaegse deklameerimisega. Lisandiks olid vile ja karjed. Dada esimeseks publikuks olid needsamad korralikud Zürichi kodanikud, kes käisid samas kohvikus. Nendele langeski dadaistide viha kogu väikekodanliku kultuuri vastu. Õnnetutele Zürichi bürgeritele sõna otseses mõttes sülitati näkku, hiljem Pariisis aga näiteks loobiti publiku sekka praetud mune ja biifsteegitükke. Mingist positiivsest programmist on dadaistide puhul raske rääkida. Rühmituse nime leidmise kohta käib mitmeid hüpoteese. Ühe legendi järgi leiti sõna ,,dada"
ainult viisi jagas pea. See viis haaras mind... Võib-olla laulsid sa armurõõmust, võib-olla väikesest veinisõõmust, võib-olla ühtegi mõttejäänust selles laulus polnud sees. Kui puuga oleks ma pähe saanud, ei ühtki sõna mul meelde jäänud, kuid sellest viisist ei küllalt saanud, - sina ise olid viis! See viis haaras mind... Nüüd olen aastaid su kõrval käinud, su häid ja halbugi külgi näinud, ei ole siiski sust aru saanud, kõrvus ainult mul see viis. Su publikuks nüüd on toatäis lapsi, kes kuulavad sind nii vastutahtmist, ei ole roose, ei suurt aplausi, jäänud ainult on see viis. See viis haaras mind... 30 Sinine vagun Vennaskond Aegamööda minutid ju kaovad kõik. Ära looda, et neid kohtad veel! Eilsest veidi kahju meil küll olla võib, parem siiski see, mis ootab eel. Refr.: Teele, jah, teele nüüd! Pikk on tee, pikk on tee - algust ja lõppu sel varjab silmapiir. Tundmatust lubades
demüstifitseeritakse. Nii Adorno kui Benjamin pidasid kunsti eriliseks. Kunstiteoste tähenduse mõju on diskuteeritav, see ei ole fikseeritud. Kunsti toodetakse juba arvestades, et see on reprodutseeritav. Kuid ka aura taastootmine on alati toimunud. Selle vormiks on kasvõi staarikultus, mille käigus toimub teatud müstifitseerimine. Filmikunsti puhul muutub näitleja suhe publikuga (võrreldes teatriga). Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid. Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis. Filmikunst iseenesest pole ei hea
inglise tsiklijõugud. Saksamaal nimetati neid rocker’iteks. Need olid enamuses väikese hariduse ja piiratud silmaringiga töölisnoored. Hipide liikumisega peaaegu üheaegselt kerkis esile mõiste underground (maa-alune). Nii hakkasid end nimetama need ameerika rockansamblid, kes taotlesid lööklauludest ja kommetsrockist erinevaid suundi. Sel perioodil said alguse rock- festivalid. Seni on suurem W ood stock ’is 1969aastal peetud festival, kus mängis 32 ansamblit ja solisti ja publikuks oli 400 000 kuulajat. P sühhedeelikute acid ro ck’i tippgrupiks sai 19 65 aastal S an F ranciscos asutatud “Jefferson Airplane” (laul “White Rabbit”). S kandaalset kuuslust taotlev ansam bel “The Doors” (laul “Light My Fire”) sai noorte rock’ifanaatikute, nn. teenybopper’ite lemmikuks. Selles ansamblis tegutses Jim Morrison (1943- 1971) Pöördepunkti instrumentaalses rockis kujutas Jimi Hendrix (1942- 1970) (lugu “Voodo Chile”).
vabakslastud. Näitlejatesse suhtuti halvustavalt, neid ei hinnatud kõrgelt. Sallivalt suhtuti nendesse, kes mitte ametina, vaid meelelahutusena teatriga tegelesid.. Enne etendust anti publikule lühike sisuülevaade, et nad kuulata viitsiksid. Komöödiad, naeruvääristati kreeklasi - mantlikomöödiad. Toogakomöödiad – roomlastest. Pantomiimid. Lugemisdraamad. Palju pidustusi – 48 päeva aastas lavaetendusteks, tasuta etendused hommikust õhtuni, rahastas riik ja jõukad kodanikud, publikuks lihtinimesed. Livius Andronicus – kuulus kreeklane, kes kasutades kreeklaste tekste lavastas esimese tragöödia ja komöödia. Need olid värssides, kuid roomlased jätsid ära koori. Vähenes tantsuplats, võeti kasutusele rohkem dekoratsioone. Miim – kehakeel oli veiderdav Atellaan – näitemäng, kus olid teatud tüüptegelased, tüüpsüžee tehti nalja kaasaja üle, improvisatsioon Plautus – osutus geniaalseks komöödiakirjanikuks, kelle looming sai ise allikaks hilisemale
prantsuse ja hollandi lauludega, neegrimuusikaga, mängima kutsuti balalaikaansambel ning lõpuks loodi ka ise „muusikat“ – futuristide arsenalist võeti üle bruitism – kõikvõimalike esemete üheaegne kakofooniline kokkumäng. Rühma liikmed leiutasid nn. simultaanse poeemi – „poeemi“ sisuks olid kõikvõimalikud seoseta sõnad, mis toodi kuuldavale üheaegse deklameerimisega. Lisandiks olid vile ja karjed. Dada esimeseks publikuks olid needsamad korralikud Zürichi kodanikud, kes käisid samas kohvikus. Nendele langeski dadaistide viha kogu väikekodanliku kultuuri vastu. Õnnetutele Zürichi bürgeritele sõna otseses mõttes sülitati näkku, hiljem Pariisis aga näiteks loobiti publiku sekka praetud mune ja biifsteegitükke. Mingist positiivsest programmist on dadaistide puhul raske rääkida. Rühmituse nime leidmise kohta käib mitmeid hüpoteese. Ühe legendi järgi leiti sõna „dada“
· naishääli vähe, eelistati kastraate · esindajad: Cavalieri, Landi 5. Esimene avalik ooperiteater Veneetsias 1637. avati Veneetsias Veneetsia ooperiteatrite korraldusest Veneetsia esimene avalik ehk vabapääsuline ooperiteater avati 1637. aastal San Cassiano kiriku läheduses. Peagi tegutses Veneetsias samaaegselt juba 4-8 ooperiteatrit, igas ca 250 kohta. (Veneetsias oli 17. sajandi teisel poolel umbes 125 000 elanikku.) Veneetsia teatrite publikuks olid linlased, mitte õukond, sest seda Veneetsias ei olnud. Ehituselt olid teatrid looziteatrid saali ümbritsesid loozid, mida võis kogu hooajaks endale üürida, keskel oli põrand, kus istuti või seisti. Teatrihoone üüris ooperi-ettevõtja ehk impressaario kas üheks teatrihooajaks (vt allpool) või üheks aastaks, sügisest suveni. Aasta sisaldas 3 teatrihooaega ehk stagione't (it k ,,aastaaeg", ,,hooaeg"): septembrist advendi alguseni,
neegrimuusikaga, mängima kutsuti balalaikaansambel ning lõpuks loodi ka ise ,,muusikat" futuristide arsenalist võeti üle bruitism kõikvõimalike esemete üheaegne kakofooniline kokkumäng. Rühma liikmed leiutasid nn. simultaanse poeemi ,,poeemi" sisuks olid kõikvõimalikud seoseta sõnad, mis toodi kuuldavale üheaegse deklameerimisega. Lisandiks olid vile ja karjed. Dada esimeseks publikuks olid needsamad korralikud Zürichi kodanikud, kes käisid samas kohvikus. Nendele langeski dadaistide viha kogu väikekodanliku kultuuri vastu. Õnnetutele Zürichi bürgeritele sõna otseses mõttes sülitati näkku, hiljem Pariisis aga näiteks loobiti publiku sekka praetud mune ja biifsteegitükke. Mingist positiivsest programmist on dadaistide puhul raske rääkida. Rühmituse nime leidmise kohta käib mitmeid hüpoteese. Ühe legendi järgi leiti sõna
prantsuse ja hollandi lauludega, neegrimuusikaga, mängima kutsuti balalaikaansambel ning lõpuks loodi ka ise ,,muusikat" futuristide arsenalist võeti üle bruitism kõikvõimalike esemete üheaegne kakofooniline kokkumäng. Rühma liikmed leiutasid nn. simultaanse poeemi ,,poeemi" sisuks olid kõikvõimalikud seoseta sõnad, mis toodi kuuldavale üheaegse deklameerimisega. Lisandiks olid vile ja karjed. Dada esimeseks publikuks olid needsamad korralikud Zürichi kodanikud, kes käisid samas kohvikus. Nendele langeski dadaistide viha kogu väikekodanliku kultuuri vastu. Õnnetutele Zürichi bürgeritele sõna otseses mõttes sülitati näkku, hiljem Pariisis aga näiteks loobiti publiku sekka praetud mune ja biifsteegitükke. Mingist positiivsest programmist on dadaistide puhul raske rääkida. Rühmituse nime leidmise kohta käib mitmeid hüpoteese. Ühe legendi järgi leiti sõna ,,dada"
annaabi.ee 
