Niccolo Machiavelli "Mandragora" (0)

TARTU ÜLIKOOL
Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Paula Palmiste
Niccolò Machiavelli “ MANDRAGORA ”
referaat
Tartu 2016
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Autorist 4
1.1. Looming 5
2. Itaalia renessansiteater 7
2.1. Commedia erudita 7
3. „Mandragora“ 9
3.1. Sisu 9
3.2. Analüüs 10
4. Kokkuvõte 11
5. Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Referaadis annan ülevaate 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse Itaalias elanud näitekirjanikust ja ühiskonnategelasest Niccolò Machiavellist ning tema kirjutatud näidendist „Mandragora“. Machiavelli tegevus, just commedia erudita näidendi kirjutamine arendas teatrit ja tollast teatrielu, oli peegeldus ümbritsevale elule ning ühiskonnas oluliseks kriitikapunktiks.
Näidenditegevuse ja selle autori paremaks mõistmiseks selgitan, mis on commedia erudita, milline oli tollal ühiskond ja Itaalia ning annan ülevaate näidendi sisust ja analüüsist. Püüan jõuda võimalike lavastamistingimusteni, uurides ajastut.

1. Autorist

Niccolò Machiavelli sündis 3. mail 1469. aastal Itaalias Firenzes ja suri 21. juunil 1527. aastal. Ta oli renessansiaegse Itaalia poliitiline filosoof ja riigimees ja Firenze vabariigi sekretär. Ta saavutas oma kuulsuse tänu teosele „Valitseja“ ( Britannica , 2016 ).
Tema perekond kuulus vaesunud aristokraatide hulka. Ta isal olid maavaldused provintsis ning talupojad pidid lepingukohaselt pool oma saagist talle andma, kuid perekonna ülalhoidmiseks pidas isa juristiametit. Niccolò sai hea hariduse, mille tõttu oli tal ka võimalus linnavalitsuses töötamiseks. (Schutting, 2006: 19).
Machiavelli on kirjutanud, kuidas ta kuulas munk Girolamo Savonarola kõnesid. Savonalora oli senise valitsuse, kiriku ja paavsti vastu ning valitses Firenzet. Tema isik oli Machiavellile „Valitseja“ üheks tegelase printsiibiks. Machiavellile olevat muljet avaldanud Savonarola õppimine ja retoorika. Veidi aja pärast munk hukati poomise teel ning hiljem põletati. Seetõttu pääses 29-aastane Machiavelli tähtsale kohale – teise kantselei juhatajaks ning see tõstis ta ka välissuhete eest vastutavaks (Britannica, 2016).
Selle ametikoha pidamise jooksul tegi ta palju muutusi – lõi politsei, et vähendada palgasõdurite arvu linnas. Oli diplomaat ja käis mitmetel kohtamistel Prantsusmaal, Itaalias. 14 aasta jooksul juhatajana olles käis ta kokku üle 40 diplomaatilisel kohtumisel (Britannica, 2016.) Samal ajal kirjutas ta ka erinevaid kirju ja ettekandeid, mis olid pigem diplomaatilised (Schutting, 2006: 22-23). Paljudes varasemates kirjutistes keskendub Machiavelli mõttele, et printsi (valitsejat) ei tohiks solvata ning seejärel temasse uskuda .
1512. aastal kukutati Firenze vabariik Püha Liidu poolt ning Medicite võim taastati. Machiavelli, keda kahtlustati vandenõus, vangistati ja teda piinati ning saadeti asumisele oma isa maale. Eksiilis olles kirjutas ta kaks oma tähtsat teost: „ Arutlused “ ja „Valitseja“. Viimase pühendas ta Lorenzo di Piero de' Medicile.
Kui Machiavelli 1520. aastal kardinali poolt Lucca pangaröövi lahendamise asjus tööle võeti, kirjutas ta sellest inspiratsiooni saanuna kardinali valitsusest ja tema elust teose „Lucca Castruccio Castracane elu“. Samal aastal valiti Machiavelli ametlikuks vabariigi ajaloolaseks. Veidi pärast seda saadeti ta frantsiskaani kloostrisse Carpisse. Machiavelli seisis dilemma ees, kuidas rääkida tõtt samal ajal Medicisid solvamata.
Pärast seda töötas Machiavelli Firenze ajaloo kallal ning 1525. aasta juunis avaldas „Firenze ajaloo“, mille pühendas paavstile. Hilljem pöördus Machiavelli sõjaväkke, kust ka võidukalt naasis. Ta lootis, et pärast Medicite võimult kadumist saab ta tagasi oma kunagise koha teise kantselei juhatajana, kuid Machiavellisse suhtuti umbusklikult, mistõttu ta keeldus sellest positsioonist ning haigestus ja suri juba kuu aja pärast (Britannica, 2016).
Niccolò Machiavelli, Santi di Tito õlimaal

1.1. Looming

Oma töö tõttu kirjutas ta palju diplomaatilisi sõnavõtte, dokumente ja muud selletaolist (Schutting, 2006: 22-23). Tema tähtsamaks teoseks on „Valitseja“. Raamat pidi peegeldama seda, mida valitsejad parasjagu teevad. Machiavelli lootis sellega võita valitseva Medicite dünastia soosingu (Donskis, 2010). Raamatus käsitles ta hetkeolukorda riigis. Selles leidus mitmeid põhimõtteid, kuidas olla hea valitseja (Schutting, 2006: 27-28). „Valitsejaga“ kirjutas Machiavelli end modernse poliitikateaduse isaks. Moderne poliitika peegeldas seda, mis ühiskonnas päriselt toimus.
Teiseks teoseks on „Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist“, mis räägib samuti poliitilisest ajaloost ja filosoofiast. Samuti kritiseerib ta kirikut ja religiooni (Britannica, 2016). Tema teoste hulgas on tähtsal kohal veel näidend „Mandragora“, mis on „Valitseja“ tagapõhjaks (Schutting, 2006: 34). Veel kirjutas ta „Firenze ajaloo“ ning raamatu „Sõjakunstist“ (Britannica, 2016). Enne „Valitseja“ kirjutamist tegeles ta „Arutlustega“, kuid jättis selle siis pooleli , et keskenduda „Valitsejale“ (Schutting, 2006: 27). Peale nende teoste kirjutas ta veel „Lucca Castruccio Castracani elu“ ning näidendi „La Clizia“ (Britannica, 2016).

2. Itaalia renessansiteater

Renessanss arendas mitmeid erinevaid valdkondi, sealhulgas teatrit. Arenes teatriarhitektuur ja lava dekoreerimine – ehitati eeslavaga saale , värviti luugid ja tiivad ning kasutati Giacomo Torelli mehhanismi, mille abil sai muuta laval oleva stseeni tausta . Tänu nende muutustele sai areneda draamastruktuur ning tekkisid ooper , commedia erudita ja commedia dell ' arte .
Hakati ümber kirjutama varemloodud Rooma näidendeid ning kirjutati ka uusi teoseid. Muudeti keskajast jäänud teatripraktikat ja loodi uus viis draama esitamiseks . Laval kasutati arhitektuuri ja värve, mis tekitas publikule illusiooni kaugusest ja sügavusest. Loodi ümberpaigutatavaid taustu erinevate stseenide jaoks, mille kogu Euroopa kasutusele võttis.
Neoklassitsistlik ideaal loodi Itaalias ja levis samuti üle kogu Euroopa. Ideaali iseloomustas huvi kirjandusteooria vastu ja soov mõista üldteoreetilisi töid. Edasi pidi antama tõde ning seetõttu hoiduti fantaasiast ja üleloomulikest elementidest. Moraalseid lugusid õpetavates näidendites rõhutati reaalsusele ( Italian Renaissance Theatre , 2016).

2.1. Commedia erudita

Enne renessansiteatri tekkimist peeti teatrit madalaks, kuna see elas vaid laatadel ja karnevalidel. Huvi teatri vastu tõusis pigem renessanssi lõpupoole, kui hakkas toimima humanism , mil inimene tajus , et kõik on mööduv. Voolu on nimetatud traagiliseks, kuna inimene jõudis negatiivsete arusaamadeni, tajuni, et kõik möödub. Seetõttu liikus kunstniku tähelepanu teatri peale – teatridekoratsioonid ning näitlejad. Commedia erudita žanri dramaturgia arenes 15. sajandi lõpus. Seesuguseid näidendeid kirjutati lugemise eesmärgil, ladina keele õpetatud hindajate ja asjatundjate jaoks. Samuti olid näidendid head õppimiseks – õpilased said omavahel dialooge pidada. Juba 16. sajandi alguseks oli rohkem antiigi motiividel originaalnäidendeid kui tõlkeid või ettekandeid antiigist .
Üheks tähtsamaks teatrikeskuseks oli Ferrara, kus õukondlaste hulgast pärit amatöörnäitlejad esitasid näidendeid igasugu pidustustel. Dialoogid või süžeearendus olid vaid pausitäitjateks intermeediumite vahel. Demonstreeriti efekte, kaarikuid, õhulende ja muud sellist.
Originaalkomöödiad olid kindla süžeega, kuid sinna lisandusid reaalsest elust võetud tegelased, näiteks ahne munk, avantürist. Näidendeid esitati õukonnapidustustel, kirjutajateks olid humanistid , mistõttu commedia erudita ongi just erudita – teosed sündisid raamatukogudes ja ülikooliauditoorimides. Loodi rühmitusi, mille liikmed olid nii näitlejaiks kui publikuks.
Üheks tähtsaks jooneks commedia erudita juures on ka ühiskonnakriitika, kuigi tihti etendati valitsejate õukondades ning antiklerikaalsus, kuigi samas lavastati paavsti õukonnas või olid näidendid lausa kirikuinimeste enda looming. Ühiskonnas toimuva tõttu vajati kriitikat, mistõttu hakati kirjutama lugusid näiteks abielurikkumistest. Kostüümivahetuste, äravahetamiste ja äratundmiste abil loodi keerulise intriigiga süžeed. Commedia erudita oli kanaliks, mida mööda sai ammutada vana- rooma ideid. Commedia dell'arte võttis commedia erudita'lt kõige rohkem üle süžeesid, muud mängisid improvisatsioonilises vormis. Truppe pidasid üleval rikkad humanistid. See oli teater kindlale vaatajaskonnale ning pigem inimestele, kes ise ka commedia eruditaga tihedalt seotud olid (Schutting, 2006: 9-17).
„Mandragora“ puhul võib arvata, et seda lavastati samuti nagu commedia erudita muidki teoseid, kuna tegemist on sel ajastul kirjutatud näidendiga.

3. „Mandragora“

Niccolò Machiavelli üks tähtsamatest näidenditest, mis on seotud tema teose „Valitsejaga“. See on komöödia rikutud inimestest ja nende tegemistest ning kogu lugu areneb vaid läbi tegelaste paheliste tahete. Lugu sellest, kuidas petja petta saab ning kõik lõpuks tema teadmata paika loksub. Näidend on arvatavasti kirjutatud 1518. aastal (Schutting, 2006: 34, 65).

3.1. Sisu

Noor firentselane Callimaco on 20 aastat Pariisis elanud ja seal õppinud . Ühel päeval kuuleb ta ühe teise firentselase käest, et tema kodulinnas Toskaanas on keegi naine, kes on erakordselt ilus. Seepeale otsustab mees koju tagasi sõita, et seda oma silmaga näha. Pärast naise nägemist ei suuda ta vastu panna soovile temaga koos olla. Oma soovist räägib ta ustavale teenrile Sirole. Aga naine, Lucrezia on abielus Niciaga, kellel on probleem, et abikaasa pole talle veel ühtki last ilmale toonud . Niciat ja omakorda Callimacot aitab Ligurio, kes ühele lubab ta arstiga kokku viia, kes naise viljakust parandab ning teisele ta naisega kokku viia.
Nii juhtubki, et Nicia usub Callimaco arstiametisse ja toob talle oma naise uriini, et Callimaco saaks seda lähemalt uurida ja siis ravimit soovitada. Ta soovitab mandragora tõmmist, mille ise kokku segab ning lisab siis, et esimene, kes naisega öö veedab, sureb , kuna mandragora mürgid imbuvad mehesse. Seejärel tehakse plaan, mille kohaselt Nicia joodab naisele lahuse, tänavalt püütakse suvaline kerjus, kes on naisega öö ära ning siis saab Nicia ka endale järeltulija. Et naist plaanis veenda, tuuakse sisse preester Timoteo, kes saab jutuajamise eest kirikuannetusi. Tema ülesandeks on rääkida Lucrezia ja ta emaga, kui hea on selline plaan ning ema soovitusel Lucrezia nõustub. Mandragora tõmmise asemel joodetakse Lucreziale hõõgveini.
Tänavalt kinnipüütavaks kerjuseks riietatakse hoopis Callimaco, kelle Nicia ise naise juurde talutab ning seal öö veeta käsib. Öö jooksul avaldab Callimaco Lucreziale armastust, mille peale naine lubab mehel nende vaderiks hakata ning nii saavad nad abielust hoolimata kogu aeg koos olla, kuna mehele jääb majja kindel koht (Schutting, 2006: 45-91).

3.2. Analüüs

Komöödia on lugu noormeestest, kes veavad ninapidi üht vana abikaasat. Kõik tegelased on omamoodi pahelised. Loo ainsaks positiivseks tegelaseks on naine Lucrezia, kel pole soovi oma meest petta. Tal pole kurja tahet, kuid samas pole tal ka ühtki muud tahet, ta lihtsalt on ning seetõttu jääb ka passiivseks objektiks. Näidendi alguses kahtleb Callimaco, kas plaan õnnestub, kuid Lucrezia annab alla ehk toimib oma loomuse vastaselt – kogu tema maailm hakkab olema ta enda vastu ning Callimaco poolt. Lucrezia usub, et kui Callimaco on tema ellu just sel hetkel ilmunud, siis just nii pidigi olema.
Munkpreester Timoteo on ainuke, kes „Mandragoras“ kirikut esindab. Kuna Machiavelli suhtus kirikusse kriitiliselt, annab see talle võimaluse oma arvamust sel teemal väljendada. Selles teoses kasutab ta munka, kelle kuju on õgard, joodik, ahnitseja ja omakasupüüdja. Lisaks on Machiavelli Timoteose tegelaskujuga ennustanud katoliikluse arengut, mil fraater Timoteo oleks võinud saada Trento kirikukogu liikmeks ja jesuiitlike meetodite väljatöötajaks (Schutting, 2006: 36-37).
Machiavelli on oma diplomaadikogemust kajastanud Ligurio näol. Muidusööja ehk parasiidi kuju, kes saab kõhutäie rikaste tuttavate laualt ning on valmis ükskõik milleks ja millisteks teeneteks. Ligurio on intriigi põhivedajaks, kelle ülesandeks on tähele panna ja arvesse võtta asjaosaliste huvid ja nõrkused ning seejärel igaühele olukorda just talle kasulikust küljest esitlema . Ligurio mängib osavalt kõigi pahedel ja puudustel, kuid lõpptulemusel jääb tema panus varju. Machiavelli kirjutas ses suhtes justkui iseendast, kuna diplomaadina korraldas ja lahendas tema asju, tegi niinimetatud musta töö ära, kuid lõpuks olid riigipead need, kes surusid käsi.
„Mandragora“ on pilt ühiskonnast. Nicia tundis seda maailma hästi, tema pilk oli skeptiline . „Mandragora“ märgib teistsuguse ajastu algust, mil on „masside mässud“ ja eksisteerivad „omadusteta mehed“. Teos kujutab hüvastijättu renessanssi vaimu ja ideedega (Schutting, 2006: 38-39).

4. Kokkuvõte

„Mandragora“ on justkui musternäide ühest commedia erudita näidendist, milles on esindatud nii mõnigi tähtis tegelane, näiteks õgardist munk või parasiit , kes elab täpselt nii, nagu talle parem – niinimetatud priide toidukordade nimel.
Teatud mõttes võib näidendit lugeda ka Machiavellile mõeldes ning otsida paralleeljooni tema elust ja näidenditegelastest, näiteks Liguriost, kes vormi järgi on parasiit, kuid tegutsemise kohaselt võiks ta vabalt renessanssiaegseks diplomaadiks lugeda.
„Mandragora“ esindab tollast ühiskonda ja selle pilti, Machiavelli mõtteid ja tundeid seoses riigis olevate üksuste ja süsteemidega ning see on komöödia, mis sobitus humanistide vaadete ja maailmadega.
Väheusutav, et see tänapäevainimesele niivõrd vaimukas ja lõbus tundub, kuid sellest hoolimata võiks olla see üks lavastustest, mis üle 30 aasta taas mõne Eesti teatri mängukavas on.

5. Kasutatud kirjandus

Donskis, L. 2010. Niccolò Machiavelli – kas demoniseeritud humanist või moodsa poliitika koletis ? – Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest. Bibliotheca controcersiarum. Tallinn: TLU Press. 215-243.
Itaalia maskid: commedia dell'arte ümber. 2006. Koost . Riina Schutting. Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts.
Itaalia renessansiteater. Kasutatud 11.11.2016 http://italianrenaissancetheatre.weebly.com/
Mansfield, H. 2016. Niccolò Machiavelli. Italian statesman and writer . Britannica. Kasutatud 11.11.2016 https://www.britannica.com/biography/Niccolo-Machiavell i