Paulo coelho (3)

**********
*******
11. klass
„ Veronika otsustab surra”
Paulo Coelho
Uurimustöö
Juhendaja: *******
Väike-Maarja 2009
Sisissejuhatus…………………………………………………………………………………..3
1.Paulo Coelho………………………………………………………………………....4
1.1 Auhinnad ja tunnustused ……………………………………………………...5
1.2 Bibliogeaafia………………………………………………………………….6
2.Sisu kokkuvõte……………………………………………………………………….7
Kokkuvõte…………………………………………………………………………………….11
Kasutatud kirjanudus………………………………………………………………………….12
Lisa 1. Skeem tegelaskonnast………………….……………………………………………..13
Lisa 2. Foto Paulo Coelhost…………………………………………………………………..14
Lisa 3. Foto raamatust „Veronika otsuatsb surra”………………………………………...….15
Lisa 4. Ristsõna……………………………………………………………………………….16
Lisa 5. Ristsõna lahendus…………………………………………………..…….…….…….17
Sissejuhatus
Mina koostasin oma uurimistöö Paulo Coelho raamatust „Veronika otsustab surra“. Valisin Paulo Coelho raamatu sellepärast, et ta on tänaseks jõudnud maailmas enim tähelepanuväärsemate autorite hulka. Olen lugenud mitut Coelho romaani, kuid kõige rohkem köitis mind „Veronika otsustab surra“, sest ka kirjanik ise on viibinud lapsepõlves vaimuhaiglas nagu ka raamatu peategelane.
Uurimistöö on käsitletud Paulo Coelho elukäiku ja raamatu „Veronika otsustab surra“ tegelasi ja tegevustikku.
Uurimistöö koostamisel kasutasin Interneti ja raamatu „Veronika otsustab surra“ abi.
1.Paulo Coelho
Paulo Coelho sündis Rio de Janeiros 24. augustil 1947. Kirjaniku kirevat elulugu iseloomustavad keerulised eluperioodid. Coelho on viibinud teimselisena mitemeid kordi vaimuhaiglas, seotud hipiliikumise ja musta maagiaga. Enne lõplikku pühendumist kirjutamisele töötas ta ajakirjanikuna ja teatridirektorina. Coelho on kirjutanud ka näidendeid ja laulusõnu Brasiilia muusikutele. Peale 34. sünnipäeva otsustas ta oma edaspidise elu pühendada kirjutamisele.
Pärast palverännakut 1987.aastal kirjutas Coelho „ Palverännaku“, kus ta kirjeldas oma kogemusi kokkupuutes erakordsega tavalises elus. Seejärel pälvis ta meedias suurt tähelepanu ja tema raamatutest said bestsellerid.
Coelho on müünud üle 100 miljoni raamatu 150 erinevas riigis üle kogu maailma ja tema töid on tõlgitud 66 keelde. Ta on saanud mitmeid kirjandusauhindu erinevates riikides. Teda ei hinnata mitte ainult Brasiilias, vaid ka Ameerikas ja Euroopas. Coelho on kõigi aegade suurima läbimüügiga portugali keeles kirjutav autor. ( Laasik 2005)
Paulo Coelho on mitmete institutsioonide liige:

• Shimon Perese Rahainstituudi juhatuse liige.
  
• UNESCO erinõuniku teemal „ Kultuuridevahelised dialoogid ja spirituaalsed kohutmised“.
  
• Schwabi sotsiaalse ettevõtluse fondi juhatuse liige.
  
• Brasiilia kirjandusakadeemia liige.
  
• ÜRO rahusaadik.
  

1.1.Auhinnad ja tunnustused

• „Elle - Best International Writer“ ( Hispaania 2008)
  
• „Inauguration of the Rúa Paulo Coelho - Santiago de Compostela“ (Hispaania 2008)
  
• „Distinction of Honour from the City of Odense“ ( Saksmaa 2007)
  
• „Las Pergolas Prize 2006 by the Association of Mexican Booksellers“ (Mehhiko 2006)
  
• "I Premio Álava en el Corazón" (Hispaania 2006)
  
• "Cruz do Mérito do Empreendedor Juscelino Kubitschek " (Brasiila 2006)
  
• “Wilbur Award ”, presented by the Religion Communicators Council (USA 2006)
  
• Kiklop Literary Award for The Zahir in the category "Hit of the Year " (Horvaatia 2006)
  
• DirectGroup International Author Award (Saksamaa 2005)
  
• "Goldene Feder Award" (Saksamaa 2005)
  
• "The Budapest Prize" (Ungari 2005)
  
• " Order of Honour of Ukraine " (Ukraina 2004)
  
• "Order of St. Sophia " for contribution to revival of science and culture (Ukraina 2004)
  
• "Nielsen Gold Book Award" for The Alchemist (Ühendkuningriik 2004)
  
• "Ex Libris Award" for Eleven Minutes ( Serbia 2004)
  
• Golden Bestseller Prize from the largest circulation daily "Večernje Novosti" (Serbia 2004)
  
• "Best Fiction Corine International Award 2002" for The Alchemist (Saksamaa 2002)
  
• "Club of Budapest Planetary Arts Award 2002" as a recognition of his literary work (Saksamaa 2002)
  
• "Bambi 2001 Award" (Saksamaa 2001)
  
• "XXIII Premio Internazionale Fregene" (Itaalia 2001)
  
• "Crystal Mirror Award" (Poola 2000)
  
• " Chevalier de l'Ordre National de la Légion d'Honneur" (Prantsusmaa 1999)
  
• "Crystal Award" World Economic Forum (1999)
  
• "Golden Medal of Galicia" (Hispaania 1999)
  
• Finalist for the "International IMPAC Literary Award" ( Iirimaa 1997 and 2000)
  
• "Comendador de Ordem do Rio Branco" (Brasiilia 1998)
  
• "Golden Book" (Jugoslaavia 1995, 1996, 1997, 1998, 1999, 2000 and 2004)
  
• "Super Grinzane Cavour Book Award" (Itaalia 1996)
  
• "Flaiano International Award" (Itaalia 1996)
  
• "Knight of Arts and Letters " (Prantsusmaa 1996)
  
• "Grand Prix Litteraire Elle" (Prantsusmaa 1995)
  

1.2.Bibliograafia

• 1982: Põrguarhiivid
  
• 1986: Vampirismi praktiline kasutusjuhend
  
• 1987: Palverännak: maagi päevik
  
• 1988: Alkeemik
  
• 1990: Brida
  
• 1991: Kingitus
  
• 1992: Valküürid
  
• 1994: Maktub
  
• 1994: Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin
  
• 1996: Viies mägi
  
• 1997: Valgusesõdalase kasutusjuhend
  
• 1998: Veronika otsustab surra
  
• 2000: Kurat ja preili Prym
  
• 2001: Isad , pojad ja isade pojad
  
• 2003: Üksteist minutit
  
• 2004: Džinn ja roosid
  
• 2005: Zahir
  
• 2006: Nagu voolav jõgi
  
• 2006: Portobello nõid
  

2.Sisu kokkuvõte
Veronika on pealt näha täitsa tavaline Sloveenia tütarlaps. Tal on töö raamatukogus ning väike korter kloostri juures. Ühel päeval otsusta Veronika, et ei taha enam elada, sest kõik ta elus oli ühesugune ja kuna noorus juba seljataga, polnud edaspidi oodata muud kui allakäiku, vanadust selle pöördumatute jälgedega, haigusi, sõprade lahkumisi. Edasi elamine ei annaks midagi juurde, vastupidi, tõenäousus kannatada suureneb üha enam ja enam. Ta oli kursis, mis maailmas toimud. Kõik oli valesti ja tema ei osanud seda parandada- ta oli täiesti kasutu. Ainuke võimalus sellest kõigest vabaneda oli surm.
Veronika otsustas neelata üks haaval rahusteid, kui ta kõik tabletid oli alla neelanud jäi ta surma ootama.
Kui Veronika silmad avas, sai ta kohe aru, et on teises kohas - suures palatis. Tütarlaps oli Sloveenia pealinnas Lubljanas, Villete hullumajas, kus ta oli viibinud viimased kaks nädalat ja viis päeva. Tütarlaps ei teadnud õieti sedagi enam, kes ta oli ja mis ta seal tegi. Veronikale ütles õde, et ta oli viibinud rahustite poolt esilekutsuvas püsivas uneseisundis ning ta süda sai pöördumatu ajukahjustuse ning tal on elada nädal aega. Tegelikult see nii ei olnud, kuid tüdruk ei teadnud seda.
Dr. Igor, kes oli haiglas arst, kasutas Veronikat ära, et ta saaks oma ravimimeetodit katsetada. Ravimi nimeteati „ Vitrioliks” selle peamine eesmärk oli tahe . Vitrioli ehk kibestuse all kannatavad inimesed ei taha enam midagi ja mõne aasta möödudes ei suuda nad oma maailmast välja tulla; neil on seal kindluse ladumiseks meeletult energiat kulutanud, et reaalsus saavutaks just sellise, nagu nad tahavad. Kibestusemürgituse suureks probleemiks on see, et kaovad ka kired - viha, armastus, meeleheide ja uudishimu. Dr. Igoril oli vaja peale Vitrioli leidmise tõestada, et seda on võimalik ka ravida. Ta tahtis oma nime meditsiiniajalukku jäädvustada.
Ühe rahulikul õhtul kohtas mees hullumajas Veronika Zedkat, kes oli 35-aastane ja nägi täiesti normaalne välja. Naine oli terveks saamas ning arst lubas tal paari päeva pärast haiglast lahkuda. Ta rääkis Veronikale ühe loo hulludest: „Elas kord võimas võlur, kes otsustas ühe kuningriigi ära hävitada; ta valas kaevu , millest ammutasid joogivett kõik riigi elanikud, nõiajooki. Kes vett jõi, läks hulluks.
Järgmisel hommikul jõigi kogu rahvas vett ja läks hulluks, kõik peale kuninga - temal oli isiklik kaev, mida kasutas ainult kuninglik perekond ja millele võlur ligi ei pääsenud. Murest murtud kuningas püüdis rahvast kontrolli all hoida terve rea tervist ja julgeolekut puudutavate seadustega. Kuid mürgist vett olid joonud ka politsei ning inspektorid, nad pidasid kuninga otsuseid jamaks ega teinud neist väljagi.
Kui kuningriigi elanikud seadusi kuulsid, olid kõik veendunud, et valitseja on hulluks läinud ja et käsud, mida ta jagab, on mõttetud. Kõva kisa saatel marssisid nad lossini ja nõudsid, et kuningas troonist loobuks.
Meeleheitel valitseja oli valmis trooni maha panema, kuid kuninganna takistas teda sõnadega: "Lähme kaevu juurde ja joome sealt. Siis oleme nendega ühesugused."
Ja nii tehtigi: kuningas ja kuninganna jõid hulluse vett ja hakkasid kohe kõiksugu mõttetusi suust välja ajama . Alamad muutsid hetkega meelt : nüüd, kui kuningas näitas üles säärast tarkust, miks ei võiks lasta tal maad edasi valitseda ?
Elu kuningriigis jätkus rahumeelselt, olgugi et selle elanikud käitusid naaberriigi omadest sootuks erinevalt. Ja kuningas valitses oma elupäevade lõpuni."
Veronika mõisti Zedka juttu . Inimesed hullumajas on erilised selle poolest, et nad julgevad rääkida seda, mida mõtlevad. Tüdruk sai aru, miks ta seal oli, sest ta oli eriline nagu teisedki Villete’s.
Veronika ei tahtnud enam elada, kuid seekord ei olnud kedagi, kes talle surma kergeks teeb ja tablette toob. Tüdruk oli Zedkale rääkinud oma soovist surra ja naine tutvustas Veronikale ühte punti, kes elavad Villete’s ja keda kutsutakse Vennaskonnaks. Seal on mehi ja naisi, kes võiksid vabalt haiglast ära minna, aga nad ei taha, sest kõik võivad vaimuhaiglas öelda, mida mõtlevad, teha, mida tahavad, ilma et keegi kritsiseerima hakkaks. Zedka pööras tähelepanu ühele tüdrukule nimega Mari, kes võib teda aidata. Mari ei olnud haiglas sellepärast, et on ennast kunagi tappa tahtnud, vaid, et tal olid paanikahood. Tüdruk tundis koguaeg hirmu ja võõristustunnet reaalsuse suhtes ning enesevalitsus puudus täielikult. Kuni ühel päeval mõistis, et mitte ainult tema elu, vaid ka abielu on kokku varisemas ning otsustas sõita Villete'i. Pärast kolme aastat, kui Mari terveks sai otsustas ta Villete’i edasi jääda sellepärast, et ta ei kujuta oma elu ilma abielu ja lasteta ette. Naine kartis minna tagasi maailma, kus tal enam midagi ei ole. Kuid ühel öösel kuulis Mari Veronikat klaverit mängimas. Ta imestas tüdrukut, kes kogu hingest klaverit mängis, kuigi ta teab, et ta varsti sureb. Mari vangistas oma hinge juba ammu . Kuid nüüd tundis ta jälle, et on täis tahtejõudu. Naine tahtis minna, lahkuda Villete’st ning alustada uut elu.
Kui Veronikal õnnestus Mariga rääkida mõistis tütarlaps, et ta võib nende allesjäänud päevade ja tundide jooksul teha midagi sellist, mida ta kunagi varem pole teinud. Üks ta suur unistus oli mängida kogu hingest ja südamest klaverit, nii kaua, kui tahab, ja millal iganes tahab. Ta teostas oma unistuse , vahet ei ole, et publikuks oli vaid üks noor skisofreenik Eduard . Kõige tähtsam oli, et see poiss mõistis muusikat.
Kui Eduard ühel õhtupoolikul suurel kiirusel jalgrattaga oma kallima Maria kodu poole sõitis juhtus temaga õnnetus. Poiss sattus haiglasse, kus ta luges raamatut, mis rääkis paradiisinägemusest. Seal raamatus oli olnud üks maagiline hetk, mida kutsutakse paradiisinägemuseks ning Eduard tahtis ise seda kogeda. Pärast raamatu lugemist otsustas ta end maalimiskursustele kirja panna, kus ta õppis skaalat ja perspektiivi ning sai tuttavaks inimestega, kes ei rääkinud tossudest ega automudelitsest. Kuid aeg läks edasi ja Eduard oli muutunud. Poisi tuba oli täis maale, millel vanemate arvates puudus igasugune mõte. Ema ja isa proovisid pojaga mitemid kordi rääkida, kuid Eduard ei kuulanud. Poiss teadis, et kui nii edasi läheb vajub ema murest kokku, isal kaob huvi karjääri vastu ja mõlemad hakkavad ennast poja valesti kasvatamises süüdistama. Kui ta maalmisest loobub, ei näe ta paradiisinägemused kunagi päevavalgust ja miski maailmas ei paku talle enam huvi ega rõõmu. Kuid vaatamata sellele otsustas Eduard paradiisinägemusest loobuda ning teatas sellest vanematele. Poisi perekond oli õnnelik, kuid järgmisel päeval leidsid nad Eduardi toast täieliku segaduse, maalid oli ribadeks lõigatud, poiss aga istus toanurgas ning vahtis taevasse .
Ema ja isa ei olnud võimelised poisi eest enam hoolitsema ning nad arvasid, et ainuke väljapääs on viia ta vast avatud Villete' i hospidali.
Mida aeg edasi, seda lähedamaks muutusid Veronika ja Eduard. Ühel õhtupoolikul aias jalutades rääkis poiss, et tea teab kuidas haiglast põgeneda ning et naine võib temaga kaasa tulla. Veronika oli õnnelik seda kuuldes ning tahtis ennem oma surma kogeda kõike seda, mida ta polnud varem teinud. Eduard ja Veronika otsustasid koos haiglast lahkuda. Lubljanasse jõudes valisid välja linna kõige kalleima restorani, tellisid kõige peenemad praed ja jõid end purju kolmest veinist . Õhtusöögi ajal ei maininud nad kordagi Villete ' i, minevikku ega ka tulevikku. Pärast õhtusööki jalutasid nad Lubljana väljakul ja ronisid mäe otsas asuvale lossi, kus nad õnnelikult aega veetsid. Veroniks ütles Eduardile: „ Ma tulin siia maailma, et läbi käia kõik see, mis ma olen käinud, et proovida ennast tappa, kahjustada oma südant, kohates sind, ronida selle lossi juurde ja lasta sul mu nägu oma hinge graveerida. Ainus põhjus, miks ma siia maailma tulin: et juhtida sind tagasi teele, mille sa olid pooleli jätnud. Ära lase mul tunda, et elu oli mõttetu.” Veronika ja Eduard kallistasid ning seejärel sulgesid simad. Hommikul ärkas Eduard selle peale, et tundis, kuidas keegi teda õlale müksas. „Te võite raekotta sooja minna,” ütles valvur . Hetkega meenus Eduardile kõik, mis eelmisel õhtul oli juhtunud. Poiss vaatas Veronikat ja mõtles endamisi: „Ta on surnud”. Kuid tütarlaps liigutas end ja avas silmad ja küsis: „ Mis toimub?”. „Ei midagi,” vastas Eduard teda püsti aidates. „Või hoopis ime: veel üks päev elada”. (Coelho 1998)
Kokkuvõte
Oma uurimuses olen käsitlenud mitmeid auhindu ja tunnustusi pälvinud maailmakuulsa kirjaniku Palulo Coelho elukäiku ning raamatu „Veronika otsustab surra“ tegelasi ja tegevustikku.
Raamatu tegevus toimus Ljubljanas Villete hullumajas, kus saavad kokku paanikahoogude all kannatav Mari, Zedka, depressiooni käes vaevlev Veronika ja skisofreenik Eduard ning selgub , et ainult oma elust ja surmast teadlikuks saamine teeb inimese terveks, terviklikuks ja elavaks.
Kasutatud kirjadus
Coelho, Paulo 1988. Veronika otsustab surra. Tallinn: Kirjastus Philos.

Laasik, Andres 2005. Veronika otsustab surra.

http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1127127511 (21.01.2009)

Euroopa kultuuride vahelised dialoogid 2008. Paulo Coelho.

http://www.interculturaldialogue2008.eu/430.0.html?&L=7 (23.01.2009)

Tegelaskond
Omakasupüüdlik Dr. Igor
Abivalmis Hooliv
Noor Ilus Haritud
Arst Eduard
Perekond Villete elanikud
Zedka
Isa Ema Iseseisev
Sõbralik
Kuus aastat lahutatud Elujõuline
Mari
Töötas advokaadina
Vennaskonna liige
Paulo Coelho
Raamat „Veronika otsustab surra“
16