Kutselised heliloojad (0)

Johannes Kappel (02.07.1855 Rapla - 01.06.1907 Württemberg)
Eesti esimene kutseline muusik, organist ja helilooja .
Johannes Kappel sai algteadmised muusikast oma isalt, kes oli Paide köster ja organist. Lapsena õppis Kappel nii oreli - kui klaverimängu. 1872. aastal sõitis ta Peterburi eesmärgiga tööd leida ja edasi õppida. Tööd sai ta esialgu õpetajana erapansionis.
1876. aastal astus Kappel Peterburi konservatooriumi prof . Louis Homiliuse oreliklassi. Kuna oreliklassi õpilastel oli võimalik sama õppemaksu eest õppida ka kompositsiooni, siis kasutas Kappel sedagi võimalust. Tema kompositsiooniõpetajaks sai prof. Johannsen. Konservatooriumi lõpetas Kappel 1881. aastal, kusjuures kompositsiooniklassi suure hõbeaurahaga. Seejärel töötas ta elu lõpuni Peterburis Hollandi saatkonna kiriku organistina. Palju aega pühendas ta aga ka Peterburis elavatele eestlastele, juhtides Peterburi eesti seltside koore. Hea dirigendina kutsuti Kappel juhatama Eesti III, V ja VI üldlaulupidu (need toimusid vastavalt 1880, 1894 ja 1896). Suur osa tema lauludest oli mõeldud kodumaa lauljatele ja need võeti paljude kooride repertuaari. Kappel suri 1907. aastal Saksamaal, kuhu oli sõitnud tervist parandama.
Aleksander Läte (12.01.1860 Aakre vald, Pikasilla küla - 08.09.1948 Tartu)
Helilooja ja pedagoog. Esimene eestlasest professionaalne muusikakriitik. 1900. aastal Tartus asutatud esimese eesti sümfooniaorkestri dirigent .
Aleksander Läte sündis kõrtsmiku peres ja sai tänu sellele lapsepõlves rohkesti kuulda rahvalikku pillimängu, eelkõige viiulit ja lõõtsa. Peagi hakkas ta ka ise pilli mängima, alustades viiulist. Rõngu kihelkonnakoolis, kus ta õppis, tegutses koolmeistritest keelpillikvartett ja selle sagedased esinemised avaldasid Lätele sügavat muljet. Ta otsustas muusikaga tõsisemalt edasi tegeleda ja astus Valga seminari , mille lõpetas 1879. aastal. Seejärel töötas ta kooliõpetajana Puhjas (1879-1883) ning köstri ja kooliõpetajana Nõos (1883- 1895 ja 1897 -1900).
Mõlemas koolis asutas Läte koori ja orkestri. Ta kirjutas oma koorile juba ka ise laule, ent tundis samal ajal vajadust end muusikalistes teadmistes ja oskustes täiendada ning hakkas käima Tartus eratunde võtmas. IV üldlaulupeol Tartus ( 1891 ) oli Läte juba üks üldjuhtidest ning seal kanti ette ka tema kooriteos "Laul rõõmule". Läte jätkas oma õpinguid Dresdeni konservatooriumis koorikompositsiooni erialal (1895-1897). Dresdenis õppis ta ka instrumenteerimist ning kuulas klaverimänguõpetuse metoodika loenguid.
1900. aastal asus Läte Tartusse elama. Talle tehti ettepanek asutada eesti sümfooniaorkester, mida ta ka ise juhataks. Orkester kutsuti kokku Eesti Üliõpilaste Seltsi juurde. Kontsertmeistriks sai Samuel Lindpere. Sümfooniaorkestri esimene kontsert toimus 19. novembril 1900. aastal "Bürgermusse" saalis, kavas olid Schuberti ja Haydni sümfooniad, kaks ooperiavamängu ning Beethoveni Klaverikvartett. Saal oli välja müüdud, publikuks peamiselt eestlased, menu suur. Kontsert tõi orkestrisse ka uusi pillimehi, püsikoosseisuks kujunes 35 mängijat.
Läte asutas orkestri juurde ka mees- ja naiskoori. Tema soov oli eesti kontserdipublikut muusikaliselt harida. Selleks valmistas ta ette mitmekülgseid kavu, mis sisaldasid nii sümfooniaid , instrumentaalkontserte, oratooriume, katkendeid ooperitest ja ballettidest, aga ka koori- ja soololaule ning instrumentaalset kammermuusikat. Juba teisel kontserdil kõlas ka eesti heliloojate muusika : Läte enda avamäng "Kalevala" ja Kappeli kantaat "Päikesele". 1904. aastal tuli Tartusse Rudolf Tobias , kellest sai Lätele abiline suurteoste ettekannete ettevalmistamisel (näiteks Händeli oratoorium " Juudas Makabeus").
Esimese eestlasest professionaalse muusikakriitikuna tegi Läte Tartus kaastööd ajalehele " Postimees ". Lisaks sellele töötas ta klaveriõpetajana ning esines klaveri- ja orelisolistina.
1906. aastal avati eesti teater " Vanemuine " piduliku sümfooniakontserdiga ja Kitzbergi näidendiga "Tuulte pöörises". Tervise halvenemise tõttu Läte seda kontserti enam ise ei juhatanud ja 1907. aastal pidi ta loobuma aktiivsest muusikalisest tegevusest.
Läte pühendus nüüdsest kirjastustegevusele, avaldades eesti koorilaulude kogumikke. Ühtlasi hakkas ta kirjutama muusikakriitikat. Pärast venna Eugen Sprenk-Läte surma 1932. aastal juhtis Aleksander Läte Tartus tema rajatud klaveritöökoda "Sprenk-Läte". Ta uuris ka värvi- ja valgusmuusikat, akustika ja intonatsiooni ning klaveriehituse ja -õpetuse teoreetilisi küsimusi . Avaldas raamatud "Kunstlaulust ja Solfeggio" (Tartu, 1923) ning " Klaverist ja selle ehitusest" (Tartu, 1934). Osa töid jäi aga käsikirjaliseks
Miina Härma (aastani 1935 Hermann ) (9.2.1864 Raadi vald, Kõrveküla - 16.11.1941 Tartu)
Esimene eesti naishelilooja , -organist, ja -dirigent. Väga oluline oli tema töö muusikaõpetajana Tartu tütarlaste gümnaasiumis ning Tartu muusikaelu organisaatorina.
Miina Härma (Hermann) sündis Tartu lähedal Kõrvekülas koolmeistri peres, David Otto Wirkhaus oli tema ristiisa. Lapsepõlves mõjutas teda tugevalt tol ajal eesti kultuurielus valitsenud ärkamisaegne rahvusromantiline vaimsus , eelkõige Jannsen , Wirkhaus ja Karl August Hermann oma ideede ja tegevusega . Miina Härma isa oli viiulimängija , valla muusikaelu juht, kes juhatas koore ja orkestrit . Tütrele õpetas ta orelit . Tihti käidi Tartus, kus Härmale õpetas muusikalisi algtõdesid Karl August Hermann (vaatamata samale perenimele ei olnud nad Härmaga sugulased). Hiljem võttis ta klaveritunde ka eraõpetajalt. Üldhariduse omandas Härma Tartus, saksakeelses Schultze tütarlastekoolis.
Hermanni soovitusel astus Miina Härma 1883. aastal Peterburi konservatooriumi. Sisseastumiseksamid tegi ta klaveri erialale, kuid õppima hakkas orelit Louis Homiliuse klassis. 1890. aastal lõpetas Härma konservatooriumi oreli erialal vabakunstniku I järgu diplomiga. Äraelamiseks andis ta klaveritunde. Nõudmine nende järele, eriti Peterburi rikaste mereväeohvitseride peredes, oli suur. Õpinguaastail asutas ta Peterburi eesti Jaani kiriku juurde oma lastekoori, kellele õpetas lisaks vaimulikele teostele ka erinevate maade ilmalikke lastelaule ning ka eesti rahvalaule, mida ta ise koorile seadis
Konstantin Jakob Türnpu (13.8.1865 Klooga mõis - 16.4.1927 Tallinn)
Eesti helilooja, organist, teenekas koorijuht ja muusikaelu organisaator .
Konstantin Jakob Türnpu sündis Klooga mõisa meieri peres. Ta õppis Tallinna saksa kreiskoolis ning asutas seal koolipoistest koori, mida ta ise juhatas. Kooli muusikaõpetaja, kes märkas tema musikaalsust, lasi tal juhatada ka kooli koori. Võimekas noormees kutsuti pärast kooli lõpetamist 1884. aastal "Lootuse" seltsi meeskoori juhiks. Kaks aastat tegeles ta Tallinnas kooride juhatamisega ning enesetäiendamisega (ka toomkiriku organisti Reinicke juures).
Aastail 1886 -1891 õppis Türnpu Peterburi konservatooriumis orelit (prof. Homilius) ja kompositsiooni (prof. Johannsen). Õpingute ajal juhatas ta Eesti Heategeva Seltsi koori (pärast Johannes Kappelit). Seejärel täiendas end aastail 1891-1892 Berliinis koorijuhtimise alal, kuna seda ala polnud võimalik Peterburi konservatooriumis sel ajal veel õppida. Õppereise Saksamaale tegi Türnpu hiljemgi
2