Pleuravedeliku ja astsiidivedeliku analüüs (0)

Tartu Ülikool
Laboratoorse meditsiini õppetool
PLEURA - JA ASTSIIDIVEDELIKU ANALÜÜS
Referaat valikaines Proovivõtt ja selle kvaliteedi tagamine
Koostaja : Eliys Tomson
IV kursus , 11. Rühm
Tartu 2011

Sisukord

PLEURA- JA ASTSIIDIVEDELIKU ANALÜÜS 1
Referaat valikaines Proovivõtt ja selle kvaliteedi tagamine 1
Sisukord 2
Sissejuhatus 4
Pleura- ja astsiidivedeliku analüüs 5
Pleuravedelik 5
Pleuravedeliku kogumine ja transport 6
Astsiidivedelik 7
Astsiidi vedeliku kogumine ja transport 7
Pleura- ja astsiidivedeliku makroskoopiline uuring 8
Transudaadi ja eksudaadi eristamine 9
Lighti kriteerium 9
Seerumi ja pleuravedeliku albumiini gradient 9
Seerumi ja astsiidivedeliku albumiini gradient 10
Kolesterooli kontsentratsioon pleuraefusioonis 10
Biokeemilised parameetrid eksudaadi jaoks 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13
Sissejuhatus 3
Pleura- ja astsiidivedeliku analüüs 4
Pleuravedelik 4
Pleuravedeliku kogumine ja transport 5
Astsiidivedelik 6
Astsiidi vedeliku kogumine ja transport 6
Pleura- ja astsiidivedeliku makroskoopiline uuring 7
Transudaadi ja eksudaadi eristamine 8
Lighti kriteerium 8
Seerumi ja pleuravedeliku albumiini gradient 8
Seerumi ja astsiidivedeliku albumiini gradient 9
Kolesterooli kontsentratsioon pleuraefusioonis 9
Biokeemilised parameetrid eksudaadi jaoks 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Rinnakelme ehk pleura on siledapinnaline kahelestmeline membraan, mis ümbritseb mõlemat kopsu. Kopsupleura katab kopsu ja on kopsukoega tihedalt kokku kasvanud ning ulatub sagarate vahele. Parietaalne ehk seinmine pleura katab rindkereõõne seinu. Kopsupleura ja parietaalse pleura vahelist pilujat ruumi nimetatakse pleuraõõneks, kus leidub vedelikku hõõrdumise vähendamiseks. Normaalselt on pleuraõõnes vähem kui 20 ml selget vedeliku.
Peritoneum ehk kõhukelme on samuti siledapinnaline membraan, kuid mis vooderdab hoopis kõhuõõnt. Kõhukelme seinmine ehk parietaalne leste vooderdab kõhuõõne kõiki seinu. Kõhukelme seesmine ehk vistseraalne leste ümbritseb serooskestana kõhuõõnesiseseid elundeid. Tegelikkuses on tegemist ühe tervikliku kõhukelmega, mis teatud paikades parietaalse lestmena pöördub kõhuõõne tagaseinast sisemiseks lestmeks. Sel moel moodustab kõhukelme mõnele elundile kinnisti, mida mööda tulevad elundini veresooned ja närvid. Parietaalse ja vistseraalse lestme vahele jäävat pilujat osa nimetatakse peritoneaalõõneks. Tavaliselt esineb peritoneaalõõnes 50 ml vedelikku, mis vähendab hõõrdumist ning omab ka põletikuvastast toimet.
Vedeliku teke ja imendumine nii pleura- kui ka peritoneaalõõnde on omavahel tasakaalus. Oma olemuselt on antud vedelik plasma ultrafiltraat, kuna seda eritub mõlema lestme kapillaaridest. Imendumine toimub lestmete veenulitesse, valgud ja rakuline osa lümfiteedesse. Antud tekke ja imendumise tasakaalu mõjutavad kapillaaride läbilaskvus ehk permeaabelsus, vereplasma ja pleura- või siis peritoneaalvedeliku onkootne rõhk, vedeliku resorptsioon lümfiteede kaudu, õõnes olev alarõhk ning kapillaarides olev hüdrostaatiline rõhk. Vedeliku tekke ja imendumise tasakaalu häirumise korral koguneb vastavasse õõnde liigselt vedelikku. Vedeliku asukoha järgi nimetatakse seda kas astsiidivedelikuks, kui ta koguneb peritoneaalõõnde, või pleuravedelikuks, kui ta koguneb pleuraõõnde. Vedeliku analüüsimine omakorda võimaldab kindlaks teha liigse vedeliku kogunemise põhjuse, mistõttu on uuritud erinevaid vedeliku parameetreid, mida oleks võimalik kasutada diagnostikas.

Pleura- ja astsiidivedeliku analüüs

Pleuravedelik

Pleuraefusioon on patoloogiline vedeliku kogunemine pleuralestmete vahel ehk pleuraõõnes1. Sellisel juhul koguneb vedelikku hulkades , mis on nähtav kliiniliste uurimismeetoditega või võib põhjustada patsiendile vaevusi. Eristatakse kahte tüüpi pleuraefusiooni- transudaati ja eksudaati.
Transudaadi teket põhjustab vedeliku lekkimine pleuraõõnde, kas veresoones suurenenud rõhu või vähenenud valgusisalduse tõttu. Need tegurid on seotud süsteemsete muutustega ning põhjuseks on enamasti mõni sisehaigus, nagu näiteks ja kõige sagedamini kongestiivne südamepuudulikkus. Mõnikord, aga harva võib transudaat ilmuda nefrootilise sündromi tõttu. Üldjuhul ei esine sellisel juhul haiguslikke muutusi pleural , kopsukoes või rindkereseinas. Eksudaadi teket võivad põhjustada ummistunud veresooned, põletik, kopsuvigastus ja reaktsioon ravimile. Tegurid, mis on eelkõige seotud eksudaadi tekkega, on kapillaaride läbilaskvus ja pleuravedeliku resorptsioonihäired. Need tegurid on ühtlasi seotud kohalike haiguslike muutustega rindekerepiirkonnas. Kõige sagedasemad eksudaadi põhjused on pneumoonia, tuberkuloos ja kopsuvähk. Näiteks kahjustus pleural, kopsukoes või rindkereseinas, mille vahetuks tagajärjeks on tavaliselt vere- või lümfisoontega seotud muutused.
Pleuraefusiooni sümptomatoloogia sõltub põhihaigusest. Võimalikud kaebused, mis võivad esineda on köha, palavik , luksumine, õhupuudus, düspnoe ning pleuriitiline rindkerevalu, mis süveneb köhimisel või sügaval hingamisel. Uuringud, mida teostatakse diagnoosi kinnitamiseks, on rindkere röntgen, ultraheli , kompuutertomograafia ning torakotsentees ehk pleuraõõne punktsioon koos sellele järgneva pleuravedeliku analüüsimisega. Kompuutertomograafia võimaldab kindlaks teha väikese pleuraefusiooni olemasolu ning võimaldab ka eristada seda pleura tihenemisest2. Oluline on vahet teha, kas vedelik on transudaat või eksudaat, sest transudaadi korral ei ole vaja pleurale suunatud lisauuringuid ning võib alustada kohe põhihaiguse raviga . Samas eksudaat eeldab täpsustavaid lokaalseid kopsule, pleurale või rindkereseinale suunatud uuringuid , kuna vedeliku tekke põhjuseks on üldjuhul kohalikud faktorid .

Pleuravedeliku kogumine ja transport

Pleuraõõne punktsioon ehk torakotsentees on protseduur, mille käigus eemaldatakse vedelikku pleuraõõnest. Pleuraõõne ohutuks punktsiooniks ilma vahetu sonograafilise kontrollita on vajalik, et vedelikukihi paksus oleks radioloogilise leiu andmetel vähemalt 1 cm.3 Torakotsentees tuleks teostada kõigil patsientidel, kellel esineb teadmata põhjustel pleuraefusioon, välja arvatud südamepuudulikkusega haigetel . Südamepuudulikkuse korral tuleks pleuraõõne punktsioon teostada juhul, kui patsiendil on pleuriitiline rindkerevalu või pleuraefusioon ei reageeri südamepuudulikkuse ravile2. Torakotsentees on vajalik liigse pleuravedeliku kogunemise põhjuse välja selgitamiseks või sümptomite leevendamiseks.
Protseduuri teostamiseks kõigepealt puhastatakse väike nahapiirkond seljal ning seejärel süstitakse lokaalanesteetikumi antud piirkonda. Patsient üldjuhul istub sirgelt protseduuri ajal. Kuid sõltuvalt kohast, kust on vaja vedelikku saada, võib patsient olla ka selili või külili. Punktsiooninõel peab läbima nahka ning rindkereseina lihaseid, et jõuda pleuraõõnde. Nõela asukoha kontrolliks tuleb süstlaga natuke aspireerida – kui tuleb vedelik, siis nõel on pleuraõõnes. Kogutud vedelik saadetakse laborisse edasisteks uuringuteks. Enne ja pärast torakotsenteesi on vajalik rindkere röntgeni-pilt teha. Protseduuri järgne röntgen-pilt on vajalik selleks, et välistada tüsistuste teket4. Võimalikud tüsistused on veritsus, kopsuturse , infektsioon , pneumotooraks ja respiratoorne distress . Tüsistuse esinemise sagedus on harvem, kui protseduuri teostatakse ultraheli kontrolli all. Ultraheli tehakse esimesest aksillaarjoonest kuni paravertebraaljooneni ning vedeliku kogumise koha ülemisest servast kuni alumiseni. Protseduuri käigus on keelatud köhimine, sügavalt hingamine ja liigutamine, kuna sellega võib kaasneda kopsu- vigastus . Proovimaterjal tuleb tuua kohe laborisse peale võtmist. Saata tuleb kogu kättesaadav vedelik. Materjali koaguleerumise vältimiseks võib lisada hepariini. Vedelik kogutakse vastavalt vajadusele mitmesse steriilsesse 50 ml katsutisse. Pleuravedelik säilib toatemperatuuril 30 minutit erinevateks uuringuteks. +2kraadi kuni 8+ kraadi juures sõltuvalt uuringust, mida on vaja teha, võib materjal säilida kas päeva või ainult 3 tundi5.

Astsiidivedelik

Astsiidiks nimetatakse patoloogilist vedeliku kogunemist peritoneaalõõnes. Astsiidiga patsientidel esineb üldjuhul tõsine maksahaigus, mis põhjustab rõhu tõusu maksaveresoontes ja madalat albumiini taset.6 Mitmed erinevad häired võivad samuti põhjustada astsiiti nagu jämesoolevähk, maksatsirroos, südame-puudulikkus, nefrootiline sündroom, hepatiit , pankreatiit jne. 75% juhtudel on astsiidi põhjuseks maksatsirroos.
Astsiidile iseloomulik sümptomatoloogia on kõhu valu, ebamugavustunne kõhus, kõhupuhitus ning kõhu ümbermõõdu suurenemine vedeliku hulga suurenedes. Suureneda võib ka patsiendi kaal ning kõhu peal võivad nähtavale ilmuda laienenud veresoone . Esmaselt tehtavate uuringute eesmärk on hinnata maksa seisundit . Võimalikud uuringud on 24 tunni uriini-analüüs, maksaensüümide, bilirubiini, vere hüübivuse ja seerumi valgusisalduse määramine. Astsiidi põhjuse välja-selgitamiseks tuleb hinnata astsiidi-vedelikku.

Astsiidi vedeliku kogumine ja transport

Astsiidivedeliku punktsioon on protseduur, mille eesmärgiks on eemaldada kõhuõõnest sinna kogunenud vedelikku. Punktsiooni võidakse teha diagnostilistel või ravi-eesmärkidel.7 Ravi eesmärgil tehtava punktsiooni korral eemaldatakse mitmeid liitreid astsiidi-vedelikku, et leevendada sümptomeid. Enne protseduuri tehakse klistiir seedetrakti tühjendamiseks ning patsient peab käima eelnevalt ka tualettruumis põit tühjendamas. Punktsiooni piirkond puhastatakse ja raseeritakse vajadusel enne protseduuri läbiviimist. Antud piirkonda süstitakse lokaalanesteetikumi. Punktsiooniks kasutatakse jämedat punktsiooninõela või kanüüli, et eemalda astsiidi-vedelikku vajalikus koguses. Kui nõela sisestamiseks tehakse nahalõige, siis lisaks sidemele on vaja paar õmblust haava sulgemiseks. Võimalikud tüsistused antud protseduuri korral on soolte, põie või veresoonte vigastused. Suurema koguse astsiidivedeliku eemaldamisel on oht madala vererõhu ja neeru puudulikkuse tekeks.
Proovimaterjal saadakse esimestest vedeliku väljavooludest, ülejäänud astiidivedelik läheb eraldi anumasse. Sarnaselt pleuravedelikuga tuleb proovimaterjal kohe peale võtmist tuua laborisse. Saata tuleb kogu kättesaadav vedelik ning materjali koaguleerumise vältimiseks võib lisada hepariini. Vedelik kogutakse vastavalt vajadusele mitmesse steriilsesse 50 ml katsutisse.

Pleura- ja astsiidivedeliku makroskoopiline uuring

Esmaselt läbiviidavate uuringute eesmärk on eristada, mis tüüpi vedelikuga on tegemist, kas transudaadi või eksudaadiga.8 Transudaat on üldjuhul selge vedelik, madala valgu sisalduse ja piiratud leukotsüütide hulgaga . Transudaadi tihedus on väike ja pikaajalisel seismisel ei esine sadenemist. Antud vedeliku eripäraks on ka madal laktaatdehüdrogenaasi aktiivsus. Transudaadi teket võivad põhjustada maksatsirroos, südame puudulikkus ja hüpoalbumineemia. Transudaadi puhul ei ole tavaliselt vaja teostada vedelikuga rohkem uuringuid, kuna transudaat tekib veresoontes oleva rõhu ja valkude hulga tasakaalu häirumise tagajärjena. Eksudaat võib olla hägune, kollakas või oranž, kõrge valgu ja rakkude sisaldusega vedelik. Pikajalisel seismisel võib tekkida sade ning laktaatdehüdrogenaasi aktiivsus on suurem kui 1,6 mmol/l*t. Eksudaadi makroskoopiline uuring võib juba anda viiteid võimalikele haigustele ja seisunditele, mis põhjustavad antud juhul efusiooni .
Tervel inimesel on pleura- ja astsiidivedelik selge ja kollane. Kollakam astsiidivedelik on tihti tingitud maksahaigustest. Kui efusioonivedelik on kogu punktsiooniprotseduuri vältel ühtlaselt punane, siis see viitab vere olemasolule ehk täpsemalt hemorraagilisele efusioonile. Pruunikas vedelik viitab pikema ajalisele vere olemasolule pleuraõõnes. Hemorraagilist efusiooni tuleb eristada protseduuri käigus veresoonte vigastamise tagajärjel tekkinud veritsusest. Hemorraagilise pleuravedeliku korral tuleb määrata ka hemoglobiin ja hematokritt pleuravedelikust. Kui pleuravedeliku hematokritt ületab pool perifeerse vere hematokriti väärtusest, siis on tegemist hemotooraksiga.2 Võimalikud põhjused, miks esineb veri pleuravedelikus, on kopsude või pleura pahaloomuline kasvaja , rindkere- trauma , kopsuemboolia.
Mäda leid pleuravedelikus esineb pleuraempüeemi korral ning anaeroobse infeketsiooni puhul on vedelik ka roiskuva lõhnaga. Eksudaat võib olla hägune ja tihe mikroorganismide või leukotsüütide esinemisel vedelikus . Piimjas , piimvalge või piimjalt häguse vedeliku esinemine viitab lümfisüsteemi osalusele efusiooni tekkes . Külotooraksi põhjuseks võib olla magistraallümfiteede vigastus (rindkeretrauma), maliigsed moodustised (lümfoom) või lümfiteede kasvajalised protsessid (lümfangioleiomüomatoos). Oluline on eristada külotooraksit empüeemist, selleks tuleb vedelik tsentrifuugida ning hinnata supernatanti. Mädase eksudaadi supernatant on selge ja läbipaistev. Roheline astsiidivedelik tekib sapi korral. Valdav osa pleura või kõhuõõne punktaate on helekollast värvust, rohkem või vähem läbipaistvad, niisugustel juhtudel selgitab vedeliku olemuse täpsem laboratoorne diagnostika .3

Transudaadi ja eksudaadi eristamine

Nii astsiidi- kui pleuravedeliku puhul klassifitseeritakse antud efusioonivedelikke kas transudaadiks või eksudaadiks. Makroskoopiliselt pole võimalik alati kindlaks teha, kas tegemist on transudaadi või eksudaadiga. Efusiooni olemust täpsemalt võimaldavad välja selgitada vedeliku biokeemilised omadused. Pleuravedeliku efusiooni liigitamine toimub peamiselt Lighti kriteeriumite põhjal, kuid on lisandunud ka mitmeid muid vähem kasutatavaid meetodeid .

Lighti kriteerium

Klassikaliselt loetakse pleuraefusiooni eksudaadiks, kui ta sisaldab valku rohkem kui 30 g/l, ning transudaadiks, kui ta sisaldab valku vähem kui 30 g/l.10 Kliinilises praktikas kasutatakse täpsemaks eristamiseks Light kriteeriumi, mis on hetkel standardmeetodiks transudaadi ja eksudaadi eristamiseks. Light kriteeriumi kohaselt on pleuravedelik eksudaaat, kui esineb üks järgnevatest kriteeriumitest : pleuravedeliku ja seerumi valgusisalduse suhe on suurem kui 0,5 ; pleuravedeliku ja seerumi laktaadi dehüdrogenaasi (LDH) aktiivsuste suhe on suurem kui 0,6; pleuravedeliku LDH aktiivsus tase on kõrgem kui kaks kolmandiku seerumi laktaadi dehüdrogenaasi referentsväärtuse ülempiirist (200 U/l). Light kriteerium ei võimalda alati eristada transudaati ja eksudaati, seda juhul kui südamepuudulikkusega haige on saanud eelnevalt diureetikume. Näiteks võib südamepuudulikkusega patsiendil transudatsiooni käigus kogunenud pleuravedeliku proteiinisisaldus diureetilise ravi foonil tõusta eksudaadile sobivate väärtusteni. See võib omakorda viia olukorrani, kus patsiendile tehakse ebavajalikke uuringuid. Niisugustes ja analoogilistes piirsituatsioonides tuleb diagnostikas juhinduda pigem kliinilisest haiguspildist. Seega Light kriteeriumi peamine puudus on transudaatide klassifitseerimine eksudaatidena. 11

Seerumi ja pleuravedeliku albumiini gradient

Seerumi ja pleuraefusiooni albumiini gradienti on võimalik kasutada transudaadi ja eksudaadi eristamiseks siis, kui südamepuudulikkusega patsient saab diureetikume. Kuid üldiselt kasutatakse seda siis, kui pleuravedelikus valkude sisaldus on piiripealne (25-35 g/l) ning pole võimalik öelda, kas tegemist on eksudaadiga või transudaadiga. Gradiendi leidmiseks lahutatakse seerumi albumiini kontsentratsioonist pleuraefusiooni albumiini kontsentratsiooni ning antud väärtuste vahe ongi seerumi ja efusiooni albumiini gradient. Samas efusiooni ja seerumi albumiini kontsentratsioonide suhe (seerumi albumiini kontsentratsioon jagatud efusioooni kontsentratsiooniga ) oli vähem efektiivsem transudaatide ja eksudaatide eristamisel võrreldes seerumi ja efusiooni ablumiini gradiendiga (seerumi albumiini kontsentratsioonist lahutatud efusioooni kontsentratsioon).12 Gradiendi väärtus 12 g/l või vähem tähistab eksudaati ja suurem väärtus kui 12g/l viitab transudaadile.

Seerumi ja astsiidivedeliku albumiini gradient

Peamine probleem eksudaadi ja transudaadi eristamisel astsiidi korral on kõrge proteiini sisaldusega transudaat. Seetõttu peritoneaalvedeliku puhul efusiooni liigitamist transudaadiks või eksudaadiks vedelikus esineva valgu koguse põhjal enam ei toimu.9 Nüüdisajal põhineb astsiitide klassifikatsioon hoopis seerumi albumiini ja kõhuõõnevedeliku albumiini gradiendil (SAAG – serum-ascites albumin gradient). Antud näitaja võimaldab eristada portaalhüpertensioonist tingitud astsiiti (ehk siis transudaati) kõigist muudel põhjustel tekkinutest (eksudaadist). Astsiidi korral kasutatakse gradiendi väärtust 11g/l. 11g/l väiksem väärtus on eksudaadi näitaja ja transudaadi ehk portaalhüpertensioonist tingitud astsiidi korral on gradiendi väärtus 11 g/l kõrgem. Antud parameeter ei sobi eksudaatide ja transudaatide eristamiseks juhul kui astsiidiefusiooni põhjustavad mitu eri haigust. Sellisel juhul on eksudaadi seerumi ja albumiini gradient väärtustelt lähemal transudaadi väärtustele.

Kolesterooli kontsentratsioon pleuraefusioonis

Kolesterooli kontsentratsiooni pleuraefusioonis on kasutatud koos teiste lipiidi fraktsioonidega selleks, et eristada külotooraksit ja pseudokülotooraksit omavahel.13 Külotooraksi puhul on vedelik pleuraõõnes lümfaatiline mitte eksudatiivne. Külotooraksi korral on vedelik valge ja hägune ning sisaldab suurel hulgal triglütseriide. Pseudokülotooraksi korral näeb pleuravedelik makroskoopilisel uuringul välja piimjas kõrge kolesterooli sisalduse tõttu. Selleks, et pseudokülotooraks tekiks, on vajalik pleuravedeliku kogunemine pleuraõõnde pika ajajooksul.
Kolesterooli on võimalik kasutada lisaks ka transudaadi ja eksudaadi eristamiseks. Antud väärtuse lävi, mis määrab ära selle, mis tüüpi efusiooniga on tegemist, on 60 mg/dl. Eksudaadid omavad kõrgemat kui 60 mg/dl kolesterooli väärtust ja transudaadid madalamat. Täpne põhjus, miks kolesterooli kontsentratsioon eksudaadi puhul tõuseb, on teadmata. Esineb kaks teooriat. Esimese teooria kohaselt sünteesivad pleura rakud ise kolesterooli ning kolesterooli hulk tõuseb peamiselt pleuraõõnes erütrotsüütide ja leukotsüütide hävimise tagajärjena, kuna nad sisaldavad suures koguses kolesterooli.13 Teise teooria kohaselt on pleuravedelikus esinev kolesterool pärit plasmast ning eksudaadi korral esinev suurenenud kapillaaride permeaabelsus soodustab selle kogunemist pleuraõõnde. Sarnaselt kolesterooliga suureneb ka LDH hulk pleuravedelikus just vaskulaarse permeaabelsuse suurenemise tõttu. Samas LDH-d vabastavad ka neutrofiilid ning seetõttu on LDH oluline parameeter infektsiooni avastamiseks. Kõige enam probleeme- eksudaadi määramisel kolesterooli näitajaid kasutades- esineb kasvajast põhjustatud eksudaadi puhul. Sellisel juhul on neoplastiline eksudaat biokeemiliste näitajate poolest transudaat. Üldjuhul ei kasutata kolesterooli taset pleuraefusiooni tüübi määramiseks, vaid täpsemaks pleuravedeliku biokeemiliseks määratluseks kasutatakse hoopis pleuravedeliku ja seerumi kolesterooli suhet. Pleura ja seerumi kolesterooli suhe üle 0,3 oleks iseloomulik eksudaatidele.

Biokeemilised parameetrid eksudaadi jaoks

Eksudaat võib tekkida mitmete erinevate haiguste tagajärjena. Efusioonivedeliku lisauuringud aitavad hinnata efusiooni koostist ja koostises esinevaid muutusi, mis omakorda võimaldavad välja selgitada võimalike efusioooni tekke põhjuseid. Biokeemilised näitajad, mida võidaks veel hinnata, on glükoos, amülaas, alkaalne fosfataas , triglütseriidid, kasvaja-markerid ja laktaat. Iga konkreetese näitaja kõrvalekalle normist võib olla viide võimalikul tekke põhjusele.
Näiteks glükoosi kontsentratsioon peaks efusioonis olema seerumi väärtusega sama, kuid madalama väärtus võib viidata infektsioonile, kuid ka sellele, et patsient võib põdeda reumatoidartriiti. Laktaadi tase tõuseb infektsioosse pleuriidi või tuberkuloosi korral. Amülaasi taseme suurenemine viitab pankreatiidile, söögitoru ruptuurile või pahaloomulisele kasvajale. Alkaalse fosfataasi tase on tõusnud kahjustunud soolte korral. Infektsiooni kahtluse korral on vaja uurida antud analüüsimaterjali lisaks mikroorganismide suhtes. Analüüse võetakse ka rakkude loendamiseks. Normaalselt on vedelikus väikesel hulgal leukotsüüte, kuid mitte erütrotsüüte. Suurenenud leukotsüütide hulk esineb infektsiooni ja teiste pleuriidi põhjuste korral. Seejuures neutrofiilid on iseloomulikud bakteriaalsele infektsioonile ja lümfotsüüdid vähile või siis tuberkuloosile.

Kokkuvõte

Hetkel ei ole ühtegi biokeemilist näitajat, mis iseseisvalt võimaldaks täielikult eristada transudaate ja eksudaate omavahel. Nende eristamise olulisus seisneb juba selles, et patsiendid, kellel on tegemist transudaadiga, saaksid õigeaegselt õige ravi ning ei peaks läbi tegema põhjuseta lisauuringuid, mis on mõeldud eksudaadiga patsientidele. Ning varajane eristamine võimaldab ka varakult alustada eksudaadi põhjuse väljaselgitamist. Enamikes haiglates mõõdetakse efusioonivedeliku valgusisaldust rutiinselt selleks, et efusiooni klassifitseerida. Eksudaadi ja transudaadi eristamise diagnostilisi tulemusi parandab veel uuritava efusioonivedeliku laktaadi dehüdrogenaasi ning vedeliku ja seerumi valgu suhte mõõtmine. Levinuimaks meetodiks efusiooni klassifitseerimisel hetkel on siiski Light kriteerium, vaatamata mitmetele puudustele, mida antud meetod omab. Diagnostiliselt võib palju juurde anda just erinevate parameetrite mõõtmine, kasutamine ning nende omavaheline kombineerimine eesmärgiga eristada omavahel transudaate ja eksudaate. Erinevate parameetrite samaaegne kasutamine on temaatika, mida tuleks edaspidi uurida selleks, et pleura- ja astsiidivedelikku paremini analüüsida.

Kasutatud kirjandus

1.PubMed Health. 2010. Pleural effusion
Kättesaadav: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmedhealth/PMH0001150/
2. Porcel JM, Light RW. 2006. Diagnostic approach to pleural effusion in adults. American family physician 73, 1211- 1220 .
3. Kopsukliiniku konspekt pleuraefusioonid
Kättesaadav: http://www.kliinikum.ee/kopsukliinik/attachments/029_pleuraefusioonid.stom.pdf
4. PubMed Health. 2010. Thoracentesis.
Kättesaadav: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmedhealth/PMH0003896/
5. Regionaalhaigla üldkliinilised ja hematoloogilised uuringud
Kättesaadav: www.regionaalhaigla.ee/?dl=1764
6. PubMed Health. 2010. Ascites
Kättesaadav: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmedhealth/PMH0001331/
7. PubMed Health. 2010. Abdominal tap
Kättesaadav: http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmedhealth/PMH0004347/
8.Lab Tests Online. 2011. Pleural fluid analysis
Kättesaadav: http://labtestsonline.org/understanding/analytes/pleural/tab/test
9.MedicineNet. 2009. Ascites
Kättesaadav: http://www.medicinenet.com/ascites/article.ht m
10. Medford AR, Maskell N.2005. Pleural effusion. Postgraduate medical journal 81, 702-710.
11. Meisel S, Shamiss A, Thaler M, Nussinovitch N, Rosenthal T.1990. Pleural fluid to serum bilirubin concentration ratio for the separation of transudates from exudates. Chest 98, 141-144
12. Roth BJ, O'Meara TF, Cragun WH. 1990. The serum-effusion albumin gradient in the evaluation of pleural effusions. Chest 98, 546-549
13. Valdés L, Pose A, Suàrez J, Gonzalez-Juanatey JR, Sarandeses A, San José E, Alvarez Dobaña JM, Salgueiro M, Rodríguez Suárez JR. 1991. Cholesterol: a useful parameter for distinguishing between pleural exudates and transudates. Chest 99, 1097 -1102.
14. Burgess LJ, Maritz FJ, Taljaard JJ. 1995. Comparative analysis of the biochemical parameters used to distinguish between pleural transudates and exudates. Chest 107, 1604-1609.
14