,,Tõde ja õigus" Jussi elu Kes on Juss? Vargamäe Andrese sulane Elab pererahva juures, hiljem saunas Abiellub ,,tüdrukuga" Välimus Lühikest kasvu Jässakas Lühike kael Kõrged õlad ja pea nende vahel Rangis jalad (väljapoole kaardunud) Iseloomulik käitumine Kõndides vehkis kätega Naljaka olemusega Polnud rahul kui palju nõuti Sõnakuulelik Võtab kõike südamesse Muutus arukamaks Töö Töötas sulasena Töö oli ränkpikad tööpäevad Pidi töötama ka vihmaga Ilma vahepausideta Plaanis jääda aastaks Lollused Jõel ujuminetahtis ennast tõestada
Ürituse planeerimine Kodune sünnipäev Ürituse kirjeldus Tegemist on 38. aastaseks saava naise sünnipäevaga. Pidu peetakse oma koduaias levas lehtlas. Õhtuseks ajaks on võimalik liikuda edasi lõkke juurde, saunamajja või tuppa. Külalisteks on ainult sugulased (20 täiskasvanut ja 5 last). Külalisi on igas vanuses. Pidu toimub vabas keskkonnas, riietus on vaba (suvine, sportlik). Võimalus jääda pererahva juurde ööbima. Dekoratsioonid ja mööbel Dekoratsioonid puuduvad, sest tegemist on suvise ajaga ja väljas on piisavalt ilus. Lehtlasse on paigutatud kaks pikka lauda ja neli pikka pinki. Lisaks asub seal veel grill ja fritüür. Eraldi on veel väike aialauake, kus on peal lauanõud. Lauanõud on papist, et olemine oleks mugav ning väikestel lastel oleks lihtsam. Ülesannete jaotamine Pereliikmed jaotavad omavahel ülesanded. Ema ning tütar valmistavad toitu, isa ning poeg
,,Libahunt" August Kitzberg Mina tegin siis oma raamatu kokkuvõtte raamatust nimega ,,Libahunt". See raamat räägib ühest perest, kelle ukse taha ilmus ühel talvisel päeval hirmunud noor tüdruk, kes oli üleni ära külmunud ning pererahva südametunnistus ei lubanud teda ukse taha huntide juurde jätta. Perenaine ja peremees otsustasid mida teha ja mõtlesid, et võiks koos kasutütre ja suurema pojaga ta üles kasvatada ning panid ta nimeks Tiina. Läks umbes kümme aastat mööda ja poeg pidi endale naise võtma, kuid selle juures oli üks asi millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari
Telliskivid olid värvitud puhast valget värvi. Verandat piiras sepitsetud metallvõre. Mind tabas suur avastamisrõõm maja ka seest näha. Otsustasin mõisa uksele koputada ja uurida kas näeksin ka seestpoolt. Vastu tuli kaunis naine. Ta juuksed, mis olid sirgeks kammitud ning keskelt lahku aetud, piirasid nägu. Ta oli lahkelt nõus hoonet näitama. Sisse astudes avanes imeline vaade suurele trepile, mis viis teisel korrusele ning seina keskele oli paigutatud selle pererahva sugupuu. See oli hingemattev. Kuid alguses tutvustas daam mulle alumistkorrust: millised seinamaalid, kvaliteetsed põrandad, suur raamatukogu , hiiglaslik söögituba ning selle kõrval köök ja teenijate toas,kuhu mind ei viidud. Ülemisel korrusel kõik toad,mida mul vaadata lubati, olid võimsad. See oli tõeline avastamisrõõm. Milline luksus ja hubasus. Siis ühel hetkel jõudsime verandale, mis asus maja teises otsas, vaatega aiale
läbi pika pilliroo, läbi kare kasteheina! Mardi jalad valutavad, mardi küüned külmetavad. Mart pole tulnud saama pärast, mart tuli vilja õnne pärast! Siis astusid mardid tuppa. Pärast tervitamist otsiti toas kõik laokil asjad üles ja nõuti seletust, kelle süü läbi need laokile on jäänud. See tööde ja tubase korra kontrollimine toimus minu kodukohas Kullamaal ja ka mujal Lääne - Eestis. Süüdlane sai noomida ja vitsakimbuga säraka vastu tagumikku. Vaadati ka pererahva tööd ja kontrolliti laste kombeid ja korda. Olid tööd halvasti tehtud ja lapsed kombevaesed, vallatud või laisad, anti neile vitsu. Naistelt ja noorikutelt küsiti: Kas linad lipsitud, kas takud tongitud? Saades jaatava vastuse, algas tants ja mäng, millele talu noored kaasa lõid. Hiljem tuli pereema toitude ja maiustustega, pereisa õllekannuga. Pakuti liha, värsket leiba, saia, mett ja õunu. Mardiisal oli tavaliselt kott kaelas herneste ja rukkiteradega.
Eestis on jüripäev eeskätt maamehe tähtpäev. Meie esivanematele oli jüripäev looduse ärkamise püha ja igati sobilik aeg põllutööde alustamiseks, teenistuslepingute sõlmimiseks ja elukoha vahetamiseks. Jüripäev on rahvakalendris : kevade ja kevadtööde algusajaks. Vanasti oli jüripäev abiliste palkamise aeg. Talus oli kevadest sügiseni palju tööd. Pererahvas ei jõudnud kõiki töid ise teha. Nad palkasid endale abilisi. Abilised kolisid pererahva juurde elama. Nad elasid uues kohas sügiseni. Sellepärast oli jüripäev kolimise päev. Tänapäeval on kombeks jüripäeval koristada. Inimesed teevad jürituld. Tegevused Jüripäeva ajal Jüripäeva tegevustel oli vanasti kindel tähendus. Inimesed uskusid, et teatud tegevustega saab nõiduda inimestele ja kariloomadele head tervist. Näiteks tegid inimesed jüripäeval kukerpalli. Selle tegevusega lootsid inimesed, et siis ei tule neil seljavalu.
Kuna Krõõdast jäi järele neli last, siis tuli tal ka nende eest hoolitseda. Peale Mäe perenaiste-Krõõda ja Mari, oli teose tegelasteks veel teisigi naisi. Üks neist oli saunanaine. Saunanaisel polnud küll perenaisega võrdseid kohustusi, kuid ega temagi elu kerge polnud. Kerge polnud tema elu just seepärast, et oma lapsed oli ta pidanud juba üsna varajases eas hauda panema.Kuna ta elas saunas, siis pidi ta ka oma ulualuse eest pererahva heaks tööd rabama. Peale selle oli vaja veel oma lehm lüpsta ja oma vanamehe eest hoolitseda. Üheks teose naispeategelaseks oli veel Oru Pearu naine, kelle elu oli Mäe perenaiste omast veidi kergem. Seda eelkõige seetõttu, et Pearu ei tapnud teda tööga nii, nagu Andres oma naisi. Kuigi pidi ta enda peale tõmbama joobnud mehest tuleneva viha. Kaitstes lapsi peksu eest, lasi Oru perenaine end peksta, et mees rahuneks. Kuna Pearu tahtis sagedasti näidata
vajadusel parandas Marit. Väljas oli külm talveilm ning peremees ja sulane Jaanus sisenesid tuppa. Neid kõiki aga hirmutas huntide ulgumine, mis on vägagi lähedal. Seejärel aga on kraapimine ukse taga. Kõik kohkuvad ning peremees võtab püssi. Ust avades leiab ta aga ukse tagant väikese lapse. Vaesekene on külmunud ning ta võetakse tuppa. Tolle lapse lähedase uurimise järel leitakse, et ta vastab samale kirjeldusele, kelle ema äsja nõia pähe mõrvati. Pererahva südametunnistus aga ei luba teda ukse taha huntide juurde saata. Laps võetakse siis enda juurde. Pisike tüdruk jäigi pere juurde ning ta sai endale nimeks Tiina. Tema saabumisest on juba möödunud hea 10 aastat. Nii Margus, Mari kui ka Tiina on täiskasvanud inimesed. Selleks ajaks on ka tunded tärganud, mis on enamad kui õe-venna vahelised. Mõlemale tüdrukule meeldib Margus kuid poisi süda hoiab Tiina ligi, kes on täielik Mari vastand. Tiina on
Kuna Mari oli neil tööl, siis nägi Andres, et tema on just see, keda ta otsib ja tal oli ka väga ilus lauluhääl nagu Krõõdalgi ja Andres soovis oma kurba maailma midagi uut ja rõõmsat. Ka Krõõt tahtis oma surivoodil öelda, et tahab, et Mari jääkski neile ja kasvataks üles oma lapsed koos pererahva lastega, sest Mari oli väga tubli töömees ja sai kõikide töödega väga hästi hakkama. Ta ei hädaldanud mitte kunagi, et tal oleks raske.
Astrid Reinla “Teofrastus” Astrid Reinla raamat ”Teofrastus” on südamlik jutustus kass Teofrastusest, kes satub oma turvalisest koduaiast suurde linna ning eksib seal ära. Teofrastust ootavad ees rasked katsumused, kuid lõpuks leiab ta siiski tee tagasi pererahva juurde. Hulkuvast kassist saab kodukass ja kodukassist saab taas kord hulkuv kass, kuid õnneks lõpeb kõik igati hästi. Teofrastus puutub kokku koertega, teiste kassidega, jänestega, tihastega, inimestega. Teofrastus oli kodutu kass, kes elas Peedu jaamas. Inimesed, kes käisid Peedul, teadsid, et seal elab üks tore kiisu ning nad viisid talle tihti süüa. Ühel päeval läks Teofrastus rongi peale, sest seal oli tuttav lõhn. Uksed sulgusid ja ta sõitis Elvase
Third level · Käsitööliste kasvatus kujundas Fourth level samuti äärmiselt olulise eetilise Fifth level eluprintsiibi - tööd tuleb teha hoolega ja korralikult. · Töö ja töökasvatuse väärtustamine oli esmatähtis. · Õpipoiss pidi täitma kõiki pererahva poolt antavaid ülesandeid ja oli enam teenija ja mustatöötegija. · Nii tasus ta oma võla pererahvale, kes teda toitis, kattis, õpetas ja kasvatas.
saamiseks 9) Milline oli Põhjasõja tagajärg Eestile? Eesti läks Venemaa kätte. 10)Iseloomusta talurahva eluolu Rootsi ajal (õ lk 23-24) - mõisates hakati rohkem vilja kasvatama ja välismaale vedama ning see andis head sissetulekut - talupoegasi vajati ühe rohkem - teokohustused omandasid järjest suuremat tähtsust. - talupojad muudeti sunnismaiseks - talurahva elujärg oli üsna kasin - elati korstnata suitsutares, kuhu pererahva kõrval pidid talvel mahutama ka loomad -peamiseks toiduks oli rukkileib ja jahukört ning leivakõrvaseks kala - liha ja piim oli laual väga harva -ikaldusaastad -näljahädad -Rootsi kuningad püüdsid aadli õigusi piirata ning anda Eesti talurahvale peaaegu samasuguseid õigusi, mis olid Rootsi talurahval, kes oli vaba. - kuningavõim oli huvitatud talupoegade ülemäärase koormise tõttu ei halveneks seisund - talupoegadelt ei nõutud kirjapandust suuremaid koormisi
Meheks oli Kaarel, kes töötas Kadaka peremehe käe all sulasena. Nad hakkasid kokku elama ning Kaarelil tekkis mõne aja pärast soov üle võtta Tiina vanemate talu ning arendada kohta, talumaid ja loomi. Nõnda ühel õhtul küsiski ta taadi käest rehe all selle kohta. Õhtul söögilauas tuli jututeema jälle üles: ,,Ma ütlesin ennist rehe all taadile, et võiksite tuleval aastal õige koha meie kätte Tiinaga anda..''(lk 21, rida 6) Tolleõhtusest vestlusest jäigi pererahva vahele justkui kiil. Probleem läks eriti hulluks siis, kui taadi käsi haigeks jäi ja Kaarel lõpuks koha endale sai. Nimelt tahtsid vanad rahulikult ja õndsalt elu lõpuni oma talukohas elada ning toimetada ja noorperet koduste tegemistega aidata. Kaarel seevastu arvas, et palkab suvilise - vähendab vanakeste töökoormust, laseb neil puhata ja teeb sellega head. See oli täiesti vale arvamine vanad olid harjunud tööd tegema ning ilma nad olla ei osanud. Nad
,,Tõde ja õigus" on romaan kannatusest ja valust Õndsuse poole püüeldes, töökalt ja ausalt oma kohuseid täites ning üritades õigesti elada, kasvab hinges kannatus ja valu. Üheainsa inimese hingevalu muudab õnnetuks kogu perekonna elu. Vargamäe Eespere perenaine Krõõt polnud Vargamäel õnnelik. Krõõda valu ja kannatused algasid päeval, mil ta koos Andresega Vargamäele saabus. Vankril istudes ja Vargamäe poole sõites, tundis noor Krõõt endas raskust ja kurbust, sest tema oli unistanud teistsugusest kodust. Noorik lootis suurt laant harjumuspärase eluga ning kus võiks rõõmust laulda, mitte aga soist maad, mis noorele naisele hingelähedane polnud. Veed Krõõda silmist hakkasid voolama juba oma esimest last kandes, kui tema meele tegi kurvaks Andrese kurjustamine. Pisarad jätkusid, mil Andres enam naise kurvastuse vastu huvi ei tundnud, naist justkui ei märganudki. Laste sündides, kui tavaliselt on inimesed täis õnne ja armastust, oli Kr...
Hinged: Nad võtsid kanade kujud, kui käisid hingedepäeval oma sugulastel külas. Käisid söömas, leili võtmas, pere rahvaga rääkimas ja magamas. Kanadeks muutusid nad siis, kui läksid leili võtma Tondid: Nad käisid surnutelt nahka ära rebimas, et seda se kanda. Nad kõndisid sõraklõbinal ringi. Kui nad surnud inimese naha olid endale selga pannud, siis nad veel maeti ära. Matmise ajal tulid todid nende surnute kehadega kirstust välja, et keegi ei näinud ja läksid pererahva juurde sööki nõudma. Libahundid: Inimesekujuga ja hundikujuga olevused. Käisid lautades, et endale koju süüa viia. (Mõni loom tappa ja seejärel liha viia söömiseks) Või siis käisid metsas, metsloomi tapmas. Katk: Katk võttis mõne eseme kuju ja ootas kuni mõni inimene seda kasutas või kandis ning selle külla viis, kus Katk nii kõik sealsed elanikud tappis. Muud tõved: Haiguses, kes hüüdsid nimesid või näiteks ,,Appi!" ja kui keegi vastas, siis haigus ronis
magada. Tiina ja Mari olid marjul. Mari oli usin ja korjas hoolega marju. Tiina aga rääkis oravaga juttu. Kui oli koju mineku aeg, tahtis Tiina veel jääda ja mõnegi marja korjata, kuid Mari läks ees koju ära. Tiina kohtus Margusega, nad ajasid üksteist taga. Nad arutasid tulevikkku, kui nad abielluvad. Margus andis teada, et pererahvas tahab, et ta Mariga abielluks. Tiina ei saa aru, miks Mari, miks mitte tema. Margus arvab, et sellepärast, et Mari on rohkem pererahva tõugu kui Tiina. Margus tahtis minna koju, kuid Tiina veel mitte. Tiina läks teisele poole ja tema teele sattus Mari. Jah, Mari kuulas kõike pealt ja nad läksid riidu. Mängiti nukku jaanipäeva ajal ning Tiina aeti kodust minema, ta jooksis metsa. Margus andis Marile teada, et ta ei jäta Tiinat, kas või siis kui 10 tuhat korda oleks Tiina hunt. Järgmisel päeval oli Margus väljas ning mõtles. Kõik käisid temast mööda, kuid koguaeg läksid jälle ära
Ühiskonna heaks kandsid nad mitmesuguseid kohustusi. 15. sajandil kinnistati adratalupojad mõisate külge. (Karilatsi aeg 2010). 2. Eesti külaelu 17.-19. sajandi keskpaigani Talu tähendas Eesti külas suuresti peret ehk samas majapidamises elavat leibkonda (koos elavaid ja ühes lauas söövaid inimesi). Talupere tuuma moodustas peremees ja tema perekond. Seega pandi iga majapidamine külas kirja talu eesotsas seisva peremehe nime järgi. Talupere ehk pererahva hulka võis kuuluda ka teisi sugulasi (peremehe vanemad, vennad, onu, tädi (laienenud pere) või siis terveid sugulaste perekondi: poegade perekonnad, vendade-õdede perekonnad, isa perekond (liit- ehk suurpere). Ühist tegevust kooskõlastasid peremees ja perenaine (peamiselt naistetööd) ning teised sugulased pidid neile töödes ja toimingutes alluma. Peale pererahva võis peredesse kuuluda palgalist sulasrahvast. (Jansen 2007:279-280, Karilatsi aeg 2010) Mitme põlve kooselu võimaldas
seda ei leidnud, see tegigi ta külmaks ja tõrjuvaks inimeseks. Andrese kõik jõupingutused ning suured investeeringud Vargamäesse näisid olevat mõttetud, sest inimesed lahkusid Vargamäelt ja ei jäänud kedagi, kes tööd teeks. Alles olid jäänud vaid noored lapsed ning vanad väetid taluomanikud. Teose lõpus nägi Andres kuidas kraavid kasvasid kinni ja põllud jäid harimata, ta tundis nagu poleks ta midagi ära teinud. Andres mõistis, et kõik see kõva töötegemine kurnas pererahva ära ning viiski nad Vargamäelt minema. A.H. Tammsaare öeldud sõnad: ,,Tee tööd, siis tuleb ka armastus", ei pidanud selles loos kinni, pigem jäi iga päevaga armastust Vargamäel vähemaks, sest isegi noor Andres ütles oma isale, et too tegi tööd ja nägi vaeva, aga armastust ei tulnudki. Aegamööda said kõik Vargamäelased oma elud joonde. Nad oleksid leidnud oma õnne ka eluajal, kuid alati tahtsid nad midagi enamat ja paremat. Enne oma elu lõpetamist nad
kellel oli ka tagasihoidlik ja malbe pool. Andres seevastu oli kogu aeg tõsine ja kindla sihiga, kes väärtustas töökust ning Piibli käske-keelde. Oma tõe ja õiguse otsingul minetas ta tihti tõe ja keskendus vaid õigusele. Vargamäele tulles olid mõlemal, nii Andresel kui ka Krõõdal, suured lootused ja unistused. Aegamisi mitmed neist saidki teoks, aga pikkamööda venis unistustes kujutletav elamine üle karmiks reaalsuseks. Suur tahtejõud ja tulevikumuusika pani pererahva endast viimast andma. See piinas Vargamäe Eesperet nii, et jättis andmata neile mõnda vaba hetke puhkuseks. Igapäevane ränk töö ja Andrese nägemus tulevikust viis Krõõdalt silmist sära ja tegi temast tasase mehele järgneja. Krõõt ei laulnud enam kunagi, nagu ta oli teinud seda isakodus. Ta nuttis tihti salaja mehe pahandamise pärast, kuid ei kurtnud kunagi. Kahest äsja saanud peremehest ja naisest kujunesid tõsised ja tööd rühkivad inimesed.
Tõde ja õigus Anton Hansen Tammsaare 1. Teose sisu lühikokkuvõte Andres ning Krõõt ostsid endale talu, kus koha alguses pidi hakkama palju tööd tegema. Nende kõrval elas naaber Pearu oma perega. Juba alguses ei saa nad omavahel eriti hästi läbi. Varsti sündidb Krõõdale tütar kuigi pererahas tahtis poega. Pererahva saunamajja kolivad Mari ja Juss, kellel sündib poeg. Ka Krõõdal sündib uus laps jälle tütar. Järgnevad aastad lähevad perel paremini (saak on hea ja hoondeki hakkavad valmis saama) Siis aga Krõõt sureb sünnitusel tal sündib poeg. Maril sünnib ka laps, keda ta koos Krõõda lapsega kasvatama hakkab. Mari ja Andres saavad lähedastemaks Juss poob ennast armukadedusest ülesse. Mari ning Andres abielluvad ning saavad lapse Indreku
Algul kandsid poisid ja tüdrukud valget linast särki millele käis peale vöö. Riietus täienes lapse vanemaks saades. Poisid said püksid jalga 10-11 aasta vanuselt. Tüdrukud said seeliku selga 15. aastaselt. Paastumaarjapäeval peeti mokalaata- kaubeldi peresse karjapoiss, sest karjalaskepäev oli lähedal. Polnud lugu, kas karjapoiss oli noor või vana, kooliskäija või mitte. Kui kaup oli koos, kutsuti karjane oma tulevast tööd üle vaatama, pererahva ja loomadega tutvust tegema. Peremees ise käis koos karjasega tulevased karjamaad läbi, et poiss teaks, mis teda ees ootab. Enne karja-aja algust oli karjapoiss naistele abiks. Ta aitas lõnga kerida, kanganiite silmata ja muid abitöid teha. Karjase magamisase oli laka peal või lambalaudas. Tüdrukudki võisid juba aita või lakka magama minna.
Tema sisemonoloogid olid suunatud pigem tema armastusele, mitte Erikale endale. Erikas aga ei olnud midagi sellist, mis taolist kohtlemist nõuaks. Tema tahtis olla samasugune nagu teised tüdrukud. Vestelda tõelistest asjadest ning õppida ja areneda. Talle ei meeldinud, et temasse suhtuti teistmoodi kui teistesse tüdrukutesse, kes joovad koos meestega baaris õlut. Tema armastus Oskari vastu oli tõeline. Nende vahekord arenes õhtust õhtusse ühistel söömaaegadel pererahva juures ning hiljem jalutuskäikudel. Nende armastus oli ilus ja õnnelik seni, kuni keegi sellest midagi ei teadnud. Reaalsus tabas neid aga siis, kui hakati tulevikule mõtlema. Erika oleks Oskari nimel teinud kõik, ära põgenenud, end kompromiteerinud, mida iganes vaid, et saaks temaga koos elu alustada. Oskari ettekujutus tulevikust oli veidike realistlikum. Tema pidi olema perepea ja naist ülal pidama. Kardetav koondamisteade ja teadmatus tuleviku ees varjutasid tema usku.
võib öelda, et ta sai oma kohustustega Vargamäel suurepäraselt hakkama. Peale Mäe perenaiste-Krõõda ja Mari, oli teose tegelasteks veel teisigi naisi. Üks neist oli saunanaine. Saunanaisel polnud küll perenaisega võrdseid kohustusi, kuid ega temagi elu kerge polnud. Kerge polnud tema elu just seepärast, et oma lapsed oli ta pidanud juba üsna varajases eas hauda panema.Kuna ta elas saunas, siis pidi ta ka oma ulualuse eest pererahva heaks tööd rabama. Peale selle oli vaja veel oma lehm lüpsta ja oma vanamehe eest hoolitseda. Ainsaks tõeliseks rõõmuks tema elus oli keelekandmine, kuna see oli ainuke asi, mis talle tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas. Üheks teose naispeategelaseks oli veel Oru Pearu naine, kelle elu oli Mäe perenaiste omast veidi kergem. Seda eelkõige seetõttu, et Pearu ei tapnud teda tööga nii, nagu Andres oma naisi
Terve elu alates ajast, kui ta oma naise Krõõdaga Vargamäele elama kolis, pidi ta kannatama Oru Pearu kiusu. Küll ei meeldinud Pearule kraav, mida Andres kaevas ja küll talle ei meeldinud, et tema Lambasihver polnud nii töökas kui naabri Krõõt. Aastaid kaklesid nad kraavi pärast, kuid lõpuks sai Mäe talu võitu Oru talust ja kraavgi valmis. Mäe Andrese teine abikaasa Mari oli nii võitjate kui ka kaotajate leeris. Ta alustas Vargamäel pererahva abina, kuid hiljem abiellus Jussiga. Peale Jussi surma abiellus ta Andresega. Mari on teoses võitja, kuna temast saab Vargamäe uus perenaine. Ta sünnitas Andresele kolm poega ja neli tütart. Olles abielus Mäe Andresega igatses Mari siiski oma endist abikaasat Jussi ja see võib olla ka põhjus, miks ta oli kaotaja. Ta kaotas oma abikaasa, samuti kaotas ta ka oma noorima lapse Anni ja esimesest abielust lapsed Juku ja Kata, kes kõik surid lapsena.
Kui tänava laus võimaldas, ehitas käsitööline maja ette veel väikese müügiputka, kui mitte, siis müüs oma toodangut samast töökojast. Eluruumid paiknesid teisel korrusel. Nende kohal, kolmandal ja mõnikord ka neljandal korrusel olid laod ja panipaigad, kuhu kaup vinnati vintside abil. Tallinna vanalinna kitsukestel tänavatel võime pregugi näha keskaegsete kaubahärrade maju, mille vintsiseadmed küündivad tänava kohale. Kaupu hoiti mitte keldrites vaid pööningul, pererahva pea kohal. See aitas kaitsta kaupmeeste vara varaste ja röövlite eest. Keskaegne linnamaja oli omamoodi turvapaik, kuhu sulgus perekond, varjates ennast võõraste pilkude eest. Sellest põhimõttest lähtudes tehti ka aknad, mis väljast suleti tugevate luukidega. Kui kaupmehed lasid oma maja alumise luugipoole alla, siis täitis see ka müügileti ülesannet ja tähendas, et pood on avatud. Soojematel maadel ei
väärikas inimene, kes hoolimata sõimamistest tegi oma tööd. Taavet Rabaraud, Ronivere talu peremees oli ilmselgelt Anu Maarvasse ära armunud. Taavet andis neiule kaasa kopsaka rahasumma ning palus tal vaikselt kaduda ning nii kaugele Ronivere talust eemale kui võimalik, kuid Anu jäi pidama Kurma talu põllule, sest ta hakkas sünnitama. Karjus ning röökis valust nii, et terve Verilaid seda kisa kuulis. Anu sünnitas poja, kelle nimeks sai Joosep ja ta võeti elama Kurma pererahva sauna. Suurest armastusest ja austusest Taaveti vastu, ei öelnud Anu mitte kellelegi tema poja isa nime ning võttis selle teadmise endaga hauda kaasa, samuti ei tunnistanud Taavet Joosepit oma pojaks, sest ta oli teenija laps, kes sündis abieluväliselt. Taavet ja Anu olid üksteisesse armunud, kuid kumbki ei saanud või ei tahtnud seda tunnistada, sest tolajal oli häbiväärne tegu peremehel naituda teenijaga. Alatihti tahtis
väärikas inimene, kes hoolimata sõimamistest tegi oma tööd. Taavet Rabaraud, Ronivere talu peremees oli ilmselgelt Anu Maarvasse ära armunud. Taavet andis neiule kaasa kopsaka rahasumma ning palus tal vaikselt kaduda ning nii kaugele Ronivere talust eemale kui võimalik, kuid Anu jäi pidama Kurma talu põllule, sest ta hakkas sünnitama. Karjus ning röökis valust nii, et terve Verilaid seda kisa kuulis. Anu sünnitas poja, kelle nimeks sai Joosep ja ta võeti elama Kurma pererahva sauna. Suurest armastusest ja austusest Taaveti vastu, ei öelnud Anu mitte kellelegi tema poja isa nime ning võttis selle teadmise endaga hauda kaasa, samuti ei tunnistanud Taavet Joosepit oma pojaks, sest ta oli teenija laps, kes sündis abieluväliselt. Taavet ja Anu olid üksteisesse armunud, kuid kumbki ei saanud või ei tahtnud seda tunnistada, sest tolajal oli häbiväärne tegu peremehel naituda teenijaga. Alatihti tahtis
loomad. Üllameelse idee teostamise eestvedajateks olid sead, kes peale revolutsiooni sujuvalt ise võimu haarasid - teadupärast olid just kärsalised loomade ühiskonnas kõige targemad. Loomad olid tüdinud töötamast ainult toidu nimel taheti helgemat väljavaadet ja uusi sihte tulevikuks. Pinnas revolutsiooni läbiviimiseks oli ideaalne ning selle tulemusena kihutati pererahvas farmist minema. Peale pererahva farmist väljaajamist pandi kirja reeglid, mida kõik loomad järgima pidid. Kuna aga vähesed lugeda oskasid, siis said sead reegleid oma tahtmise järgi muuta ja nendega loomi mõjutada. Kõik vastuhakkajad kõrvaldati. Parteid loomadel küll polnud, aga sarnaselt Venemaale, saadi olla vaid sigade (kui grupi) ideede poolt. Tööd tegid loomad alguses suure innuga, sest oli lootus helgemale tulevikule. Ainult sead ei pidanud füüsilist tööd tegema, sest nendel lasus tähtis mõttetöö
loomad. Üllameelse idee teostamise eestvedajateks olid sead, kes peale revolutsiooni sujuvalt ise võimu haarasid - teadupärast olid just kärsalised loomade ühiskonnas kõige targemad. Loomad olid tüdinud töötamast ainult toidu nimel – taheti helgemat väljavaadet ja uusi sihte tulevikuks. Pinnas revolutsiooni läbiviimiseks oli ideaalne ning selle tulemusena kihutati pererahvas farmist minema. Peale pererahva farmist väljaajamist pandi kirja reeglid, mida kõik loomad järgima pidid. Kuna aga vähesed lugeda oskasid, siis said sead reegleid oma tahtmise järgi muuta ja nendega loomi mõjutada. Kõik vastuhakkajad kõrvaldati. Parteid loomadel küll polnud, aga sarnaselt Venemaale, saadi olla vaid sigade (kui grupi) ideede poolt. Tööd tegid loomad alguses suure innuga, sest oli lootus helgemale tulevikule. Ainult sead ei pidanud füüsilist tööd tegema, sest nendel lasus tähtis mõttetöö
ümbruse hukatusest päästnud. Seepärast pandud sellele päevale nimeks jüripäev. Ajaloolisest tagapõhjast Jüripäev märkis Eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Meie esivanematele oli jüripäev looduse ärkamise püha ja igati sobilik aeg põllutööde alustamiseks, teenistuslepingute sõlmimiseks ja elukoha vahetamiseks. Sulased, kellega pererahvas lepinguid sõmisid, kolisid kuni sügiseni pererahva juurde elama ning aitasid neid talutöödes. Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui ka idakiriku kaudu. Jüripäev oli 20. sajandi alguses üks suuremaid ja tähtsamaid pühi. Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis ja talu edenemine. Samuti tõrjuti tumedaid jõule, õnnetusi, metsloomi jpm. Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Kindlasti tehti ka jürituld. Uskumused
ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Skemaatiliselt koosneb rituaal: 1) maskeerimisest, 2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba, 3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, viljaterade viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijätulaul. Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja seda naljalt ei soovitud - polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks
tööd. Taavet Rabaraud, Ronivere talu peremees oli ilmselgelt Anu Maarvasse ära armunud. Taavet andis Anule kaasa kopsaka rahasumma ning palus tal vaikselt kaduda ning Ronivere talust hoida eemale niipalju kui võimalik. Kuid Anu jäi Kurma talu põllule, mis oli Rabaraua talu juures, sest ta hakkas sünnitama. Karjus ning röökis valust nii, et terve Verilaid seda kisa kuulis. Anu sünnitas poja, kelle nimeks sai Joosep ja ta võeti elama Kurma pererahva sauna. Suurest armastusest ja austusest Taaveti vastu, ei öelnud Anu mitte kellelegi tema poja isa nime ning võttis selle teadmise endaga hauda kaasa, samuti ei tunnistanud Taavet Joosepit oma pojaks, sest ta oli teenija laps, kes sündis abieluväliselt. Anu poeg, Joosep Maarva oli vaikne, jõuetu ning kahvatu poiss, kes ei hoolinud lõbust. Ta ei jooksnud ja ei mänginud nii nagu teised lapsed. Isegi mitte siis kui ema üritas teda selleks sundida. Ta lihtsalt istus vaikselt ja mõtlikult
tehtud pirdusid ehk peerge. Peerg kasteti männivaiku ja süüdati siis põlema. Selleks, et peergu seina külge kinnitada või käes hoida, kasutati pilakuid. Pilaku jalaosa oli puust ja peergu hoidev klamber metallist. Hooned, mis ühel korralikul taluõuel pidid olema olid rehielamu, ait ja laut. Lisaks neile olid taluõuel sageli lattidest suveköök, õueküün, kuur, aganik, saun, tall ja sepikoda. Taluõu oli ümbritsetud hoonetega ja nende paigutus pidi olema otstarbekas, et pererahva jalavaeva vähendada. Rehielamu oli tavaliselt ehitatud põhja-lõuna suunas ja nii, et kambrid jäid lõunapoolsesse otsa. Selline suund oli vajalik selleks, et eluruumide aknad asetseksid vastu lõunapäikest ja rehealuse vastastikku asetsevatest väravatest puhuksid avamise korral sisse lääne- või idatuuled, mis olid hädavajalikud vilja tuulamiseks. Vilja ja muud talu vara hoiti aitades, mis olid tavaliselt rehielamu kambripoolse otsa lähedal. Tavaliselt oli taluõuel kaks
Kadrisantide muusika, laulud ja vigurid pole olnud nii kärarikkad kui mardipäeva puhul. Kindlasti kuulusid aga selles tsüklisse mõistatuste esitamine, 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole laste ja noorte lugemisoskuse kontroll, tüdrukutel paluti ette näidata käsitööd. Rituaalne viljakusmaagiline kusemise imiteerimine või vee pritsimine pererahvale Rituaal koosneb 1) maskeerimisest, 2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba. 3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, vilja viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijaätulaul. Kadrilaulud H. Tampere järgi on refräänilised mardi ja kadriviisid levinud LõunaEestis, mujal olid laulud refräänita. Üleminukualal (MuhuKodavere joonel) kasutati nii refräänilisi kui refräänita viise. Saaremaal ja LääneEestis on lauldud vähem,
Maret ja Jaak lähevad samuti teistega tööle pimendusse, 1. vaatuse lõpp Pühapäeva hommik, Ants (Margus Oopkaup) ja Maie (Eha Kard) istuvad aidatrepil ja peavad usuõpetuse tundi Jaak (Peeter Kard) tuleb majast, piip suus, pöördub Maie-Antsu poole, lubab kirikusse sõiduks hobust õuele ilmub tööriietes Mimm (Maimu Pajusaar), suur rohukott seljas, vaidleb Maiega ja läheb edasi, Jaak lahkub, Maie ja Ants arutavad pererahva asju, Ants kadestab popsi. Ants tormab minema, väravale ilmunud Eltsu (Tiia Kriisa) peaaegu pikali ajades, Elts sülitab ehmatuse pärast. Majast tuleb välja Maret, Elts hakkab meelitades peretütrega rääkima, kosja sobitama Elts kaob aeda, väravast tulevad Mimm, Seeliohw Jaak Hein) ja Silvia (Merike Tatsi), Maret pühib luuaga ukseesist väravale ilmub reisivalmis Ants, piits peos, aidast väljub kirikuriides Maie, Silvia kaupleb end nendega kaasa
Katla kütmise juures oli Jakobile abiks Taavet (noorim poeg). Jakob loeb lehte. Ajalehe vahelt kukub välja kiri peremehele. Kaarel (vanim poeg, kes käib ülikoolis) kirjutas, et talle taas raha saadetaks. Jüri vihastas, et tema peab talus töötama ja nii venna õpingute jaoks raha teenima. Tallu jõuab Paul, kes on kohale tulnud, et oma viligi masinast läbi lasta. Taaveti ja Jüri hooleks jäeti musta peaga oina tapmine. Enne viljapeksu oli kombeks süüa. Paul oli ainus, kes kunagi pererahva pakutud toitu ei söönud. Tal oli alati oma toidukomps kaasas. Nooremad hakkasid veesõda pidama. Jüri ärritus ja lõi venda. Jüri otsustas, et talle sellisest elust talus aitab ning ta lahkub. Jüri seisis juba õuel, valmis lahkuma, kui isa lubas talu tema nimele kirjutada. Hobune rakendati ette ning käidigi testamenti muutmas. Tagasiteel tekkis isa ja poja vahel rüselus, sest Jüri oleks hea meelega karjatüdruku Roosiga abiellunud. Samuti anti Jürile sõjaväekutse. Teine tants
Katla kütmise juures oli Jakobile abiks Taavet (noorim poeg). Jakob loeb lehte. Ajalehe vahelt kukub välja kiri peremehele. Kaarel (vanim poeg, kes käib ülikoolis) kirjutas, et talle taas raha saadetaks. Jüri vihastas, et tema peab talus töötama ja nii venna õpingute jaoks raha teenima. Tallu jõuab Paul, kes on kohale tulnud, et oma viligi masinast läbi lasta. Taaveti ja Jüri hooleks jäeti musta peaga oina tapmine. Enne viljapeksu oli kombeks süüa. Paul oli ainus, kes kunagi pererahva pakutud toitu ei söönud. Tal oli alati oma toidukomps kaasas. Nooremad hakkasid veesõda pidama. Jüri ärritus ja lõi venda. Jüri otsustas, et talle sellisest elust talus aitab ning ta lahkub. Jüri seisis juba õuel, valmis lahkuma, kui isa lubas talu tema nimele kirjutada. Hobune rakendati ette ning käidigi testamenti muutmas. Tagasiteel tekkis isa ja poja vahel rüselus, sest Jüri oleks hea meelega karjatüdruku Roosiga abiellunud. Samuti anti Jürile sõjaväekutse. Teine tants
tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Skemaatiliselt koosneb rituaal: 1) maskeerimisest, 2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba, 3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, viljaterade viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijätulaul. Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja seda naljalt ei soovitud - polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette
majas, talus või korteris ning sisaldab lisaks ööbimisele ka hommikusööki. Kodumajutus on reeglina hotellidest ja puhkemajadest soodsam - ent täpsusta juba broneerides kindlasti üle, mida teenus sisaldab. Üldiselt kuulub kodumajutuse juurde ka traditsiooniline Eesti hommikusöök, näiteks puder ja võileivad koos kohviga. Mida, kuidas ja millises mahus, see võib aga varieeruda päris tublisti. Hinnale lisaks räägib kodumajutuse kasuks ka vahetu suhtlemise võimalus: pererahva käest saad abistavaid vihjeid ja informatsiooni ümberkaudse piirkonna kohta, olgu selleks siis kõige ilusamad rannad, parimad seene- või kalapüügikohad või põnevad vaatamisväärsused. 9. Majutus mõisahoonetes Paljud Eesti mõisad on tuntud suurepäraste restoranide järgi. Nende hulka kuuluvad Pädaste mõis Muhus, Ammende Villa Pärnus, Sagadi ja Palmse mõisad Lahemaa Rahvuspargis. Mõisahooned on täiuslikuks peatuskohaks luksusearmastajatele ning kõrgest
A.H. Tammsaare ,,Põrgupõhja uus vanapagan" I lk 5-19 Üksikusse Põrgupõhja talusse tuleb uus peremees Jürka, koos kaasa Lisetega. Väidetavalt saadi luba Põrgupõhja elama asuda taevalt. Said ühelt Leeni-nimeliselt minialt salaja kassipoja. Kohtusid esimest korda Kaval-Antsuga, kes algul pisut lollitab pererahvast, mängides muidu majulist. Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm oli kassi kinnipüüdmine. Jürka välimuse kirjeldus + naer ei tulnudki nagu inimese suust LK 6 Leeni: ,,Inimene läheb aastatega vanemaks ja targemaks." II lk 19-28 Pererahvas sai teada, et nad olid kogu aeg Antsu endaga kõnelnud. Läksid Kaval-Antsult koju: vankrilogu, hobusetukas, sahk, lammas, tall, seapõrsas, söödav kraam, lehm; oleksid pidanud nüüd üpris rõõmsad olema, aga ei olnud ometi. Karu murdis lehma, vedas padrikusse. Jürka tapab karu
kritud ja rgib nii valjusti, et krvad huugavad. Piinav on ka lunalauas teenida, pesu pesta, mmelda. On hetki, mil kigele vaatamata tahaks prandale heita ja magada. Pev mdub. Vaadates, kuidas tumenevad aknad, pigistab Varka oma puiseks muutunud meelekohti ja naeratab, teadmata isegi miks. htune hmarus paitab ta kinnivajuvaid silmi ja lubab talle peatset sgavat und. htul tulevad pererahvale klalised. "Varka, pane samovar les!" hab perenaine. Pererahva samovar on vike ja enne kui klalised on kllalt teed joonud, tuleb seda korda viis soojendada. Prast teejoomist peab Varka terve tunni hel kohal seisma, klalisi vaatama ja kske ootama. "Varka, jookse osta kolm pudelit lut!" Ta sstab paigalt ja pab kiiremini joosta, et und eemale peletada. "Varka, jookse viina tooma! Varka, kus on korgitmbaja? Varka, puhasta heeringas ra!" Viimaks on klalised linud; tuled kustutatakse, pererahvas heidab magama. "Varka, kiiguta last!" klab viimane ksk.
Mõne aja möödudes aga koondas Napoleon kogu võimu enda kätte. Lumepall aeti farmist minema ja loomadele räägiti, et tegu oli reeturiga. Loomadel oli aga juba tekkinud pime usk oma juhti, kes näiliselt alati nende heaolu nimel töötas. Sigade totalitaarsele valitsemisele keegi vastu ei hakanud. Revolutsioonist hoolimata olid loomad harjunud peremehe võimuga ja keegi ei osanudki midagi teistsugust tahta. 2. ÜHISKONNAKORRALDUS JA SUNNIAPARAAT Peale pererahva farmist väljaajamist pandi kirja reeglid, mida kõik loomad järgima pidid. Kuna aga vähesed lugeda oskasid, siis said sead reegleid oma tahtmise järgi muuta ja nendega loomi mõjutada. Kõik vastuhakkajad kõrvaldati. Parteid loomadel küll polnud, aga sarnaselt Venemaale, saadi olla vaid sigade (kui grupi) ideede poolt. Tööd tegid loomad alguses suure innuga, sest oli lootus helgemale tulevikule. Ainult sead ei pidanud füüsilist tööd tegema, sest nendel lasus tähtis mõttetöö
Selle peale tegi peremees mõnigi kord liigud- tõi lauale pudeli viina või veini. Kõige rohkem tehti sulaste ja teenijatega kaupa laadapäeval või kõrtsides. Kevadisele jürilaadale tuli rahvast kokku kogu kihelkonnast. Laat kestis poolteist kuni kaks päeva. Paljud teenijad, kes olid kursis peremeestega ja teiste teenijatega, esinesid sobitajatena. Peremehele kiideti tulevase teenija tarkust, jõudu, oskusi, sõnakuulelikkusst ja muid voorusi. Sulastele aga selgitati pererahva häid omadusi: lahkust, viisakust, talus tavaks olevat lühikest tööpäeva ja teenijatele pakutavat sööki. Kaubasobitajad said peremeestelt head tasu. Töölepingute sõlmimine oli suusõnaline. Lepiti kokku töötamise ajas ja saadavas palgas. Sulased ja teenijatüdrukud palgati aastaks või suveks- jüripäevast mardipäevani. Harva lepiti kokku muudeks ajavahemikeks. Ülemöödunud sajandi lõpul sai teenijatüdruk palka 20-35 rubla aastas. Sellele lisandus mõni riideese
saata. Katseajal end heast küljest näidanud poiss kirjutati õpipoisiraamatusse sisse. Tsunftivanemad jälgisid, et meister ei kohtleks õpipoissi halvasti, et ta ei oleks näljas ja et tal oleksid korralikud riided seljas. Õpipoiss võeti ju meistri perre mitte ainult õpetada, vaid ka kasvatada. Õpipoisiaeg kestis tavaliselt 4-6 aastat, poisse võeti õpipoisteks 9-10aastaselt. Esimesed paar aastat oli õpipoiss pigem pererahva teenija, kuid viimastel aastatel ei tohtinud teda enam erialaväliste töödega koormata. Meistri loal võis õpipiss alustada sellitöö tegemist. Kui töö vastas tsunftivanemate nõuetele, kirjutati ta õpipoisiraamatust välja ja selliraamatusse sisse. Selliaeg kestis tavaliselt 5-6 aastat, kuidoli ka pika staaziga selle. See oli aeg, kui noormees õppis oma meistrilt töö peensusi ja tegi ka rohkem iseseisvat tööd, saades selle eest ka tasu
Rebekka enda soovil. Pikemat aega oli Goldmundi rännaku sihtkohaks olnud linn, kus elas meister Nikalus. Sinna jõudes oli ta äärmiselt põnevil ja tulvil suuri lootusi, et saab jälle midagi ilusat töökojas luua ja Niklaust näha. Ent meistri maja juurde jõudes teatas tõrjuv teenija talle, et meister on surnud. See uudis kurvastas Goldmundi sügavalt. Veidiks ajaks sai ta peavarjule kunagi külastatud pererahva juurde, kes teda ei põlanud. Mitu päeva ta ainult joonistas kõiki, kes tema elust läbi on käinud. Ühel päeval mööda linna uidates nägi ta ühte naist, Agnest, kelle näojoontest leidis ta mitmeid sarnasusi enda omaga ja too naine lummas teda ning ta jälitas teda paar päeva. Kolmandal päeval ta kohtus Agnesega, naine andis talle enda kaelaketi, et Goldmund saaks lossi, kus ta elas krahvi armukesena, sisse ilma probleemideta
sugulaste perekondi: poegade perekonnad, vendade-õdede perekonnad, isa perekond (liit- ehk suurpere). Peremehe perekonda koos sugulastega või nende perekondadega nimetati pererahvaks. Peale sugulaste elasid talus tihtipeale ka sulased (vahel perekonna sulased) ja teenijatüdrukud. Kõige püsivamad pere liikmed olid peremees ja perenaine ning talu tulevane pärija, harilikult vanem poeg. Nooremad pojad või nooremad vennad ei püsinud aga tihtipeale talus kaua. See, kas pererahva hulka kuuluvad inimesed talus kauemat aega püsisid, sõltus suuresti üldisest majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast. Talupere oluline tunnus on tema suurus, s.o talus elavate inimeste arv. Vanimaid andmeid perede suuruse kohta võib leida Kullamaa vakuraamatust, mida peeti aastail 1524-32. Nende andmete järgi oli talupere keskmine suurus 6-8 inimest. Tööjaotus eesti peres. Peredes valitses kindel tööjaotus. Meeste hooleks
Ta küsis ree Pearult laenuks. Pearu tegi sellest kõrtsis suure probleemi ning Andres saatis ssetõttu ree võimalikult ruttu naabrimehele tagasi. Krõõdal sündis tütar. Andres oli lootnud poega ning oli nüüd pettunud. Krõõt tunnetas mehe pettumust nign tundis end seetõttu süüdlasena. Andres ei saanud aru, miks Pearul võivad kaks esimest last pojad olla, aga temal on tütar. X Mai, kes Kaarliga varem hästi läbi sai, lahkus nüüd pererahva juurest pisarsilmi. Ta oli perenaisesse väga kiindunud. Saunaeit märkas, et naabrikoer käib nende õuele häda tegemas ning nende endi koer Pearu õuel. See pidi tähendama, et naabrid on tülis või on see tüli tulemas. Peagi avastas Krõõt Pearu aeda lõhkumas, nii et nende sead naabri rukkisse pääsesid. Krõõt kutsus sead heleda häälega koju (ikka: ,,kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa") ning saatis ka lehmad koju
Põhikirjas oli määratletud kõik käsitöölise elus toimuv, alates õpipoisiks vastuvõtmisest kuni meistri matusteni. Igal tsunftil oli kolm raamatut, õpipoiste-, selli- ja meistriraamat, kuhu kirjutati sisse ja välja õppeperioodi alustanud ja läbinud käsitöölised. Käsitöölise seisus oli auväärt seisus, sinna ei võetud näiteks vallaslapsi. Õpipoisiks astuja pidi olema ,,sündinud ausast abieluvoodist". Esimesed paar aastat pidi õpipoiss täitma kõik pererahva antavad ülesanded ja oli pigem teenija ja mustatöötegija. Õpiposis aeg kestis tavaliselt 4-6 aastat ja kui arvestada, et poisse võeti õpipoisteks 9-10 aastaselt, siis esimese astme lõppedes oligi tavaliselt tegemist juba üpris isesisva noormehehakatisega. Säärane poiss võis juba teatada, et tal on plaan teha sellitöö oma esimene erialane tööproov. Kui töö vastas nõuetele, kuulutati õpipoiss pidulikult selliks, kirjutati õpipoisiraamatust välja ja selliraamatusse
Mõisates hakati üha rohkem vilja kasvatama ja välismaale vedama ning see andis head sissetulekut. Talupoegade tööjõudu vajati üha rohkem ja rohkem. Vältimaks tööjõu kaotsiminekut, muudeti talupojad sunnismaiseks. Mõisnikud leppisid omavahel kokku, et kõik pagenud talupojad tuleb tagasi anda. Osa talupoegi põgenes välismaale. Petseri kloostri ümbrusesse tekkisid Eestist pagenud talupoegadest terved külad. Talurahva elujärg oli üsna kasin. Elati korsnata suitsutares, kuhu pererahva kõrval pidid talvel mahtuma ka loomad. Peamiseks toiduks oli rukkileib ning jahukört, leivakõrvaseks kala. Kõige raskem oli ikaldusaastatel, kui viljasaak hävis ning see põhjustas raskeid näljahädasi, tuhandeid inimesi suri nälga. Rootsiaeg Eestis. Rootsi kuningad püüdsid aadli õigusi piirata ning anda Eesti talurahvale peaaegu samasuguseid õigusi, mis olid Rootsi talurahval , kes oli vaba. Erali rüütelkonnad olid Liivimaa, Eestimaa ja Saaremaa aadlikel. 17. sajandi keskpaigas
Ta tundis seadust paremini kui koerad, kes muus elu polnud elanud. Isandale meeldis ratsutada ning Valgekihv jooksis alati hobuse kõrval kaasa.Kui ühel päeval kukkus hobune ja kukkus Scott ja ta jalaluu murdus.Scott näitas näpuga kodu poole ja ütles Valgekihvale:"Mine!Mine koju ja kutsu nad siia!" Valgekihv läks ja vaatas vahepeal kahtleva pilguga tagasi.Kodus ta hakkas pernaist kleidist sikutama ja ta sai kohe aru, et midagi on juhtunud.Valgekihv juhatas pererahva Scotti juurde.Pererahvas siis põetas Scotti ja peagi oli ta jälle terve.Kõik pidasid nüüd väga Valgekihvast lugu.Ka isegi Collie ei hammustanud valusasti, vaid mängeldes.Ta hammustas sõbralikult Valgekihva ja jooksis eemale.Ta kutsus Valgekihav metsa jooksma.Valgekihv läks.Sellel päeval ratsutas Scott üksi ja Valgekihv jooksis metsas, külg külje kõrval Colliega, nagu tema ema Kiche ja vana Ükssilm paljude aastate eest olid jooksnud vaikses põhja metsas.
annaabi.ee 
