GEORGE ORWELLI “LOOMADE FARM” KUI TOTALITAARSE NÕUKOGUDE LIIDU MUDEL (0)

PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM

GEORGE ORWELLI “LOOMADE FARM ” KUI TOTALITAARSE NÕUKOGUDE LIIDU MUDEL

ESSEE

ANNIKA VALDMETS

Prima sotsiaal

November 2003

SISSEJUHATUS

XX sajandi ühe kuulsaima inglise kirjaniku George Orwelli teost “Loomade farm” loetakse kui totalitaarse ühiskonnamudeli kirjeldust. Orwell kirjeldab “Loomade farmis ” sotsialistliku korra läbikukkumist ja diktatuuriliseks muutumist. Ilmselgelt on märgata, et kirjanik on kasutanud oma farmi loomisel Nõukogude Liidus samal ajal toimunud protsesse. Eelkõige on Orwell Nõukogude Liidu liidritest raamatus kujutanud Stalinit ja ka kogu sündmustik on võetud Stalini-aegses Nõukogude Liidus toimunust.
Nõukogude diktaatorit Jossif Stalinit kujutatakse raamatus siga Napoleoni tegelaskujuna. Algselt oli sigadel kavas kommunistliku ideoloogia elluviimine , mis oleks seisnenud ülemaailmses loomade revolutsioonis, hiljem aga muutus sigade eesmärk hoopis teistsuguseks. Peale diktatuuri kehtestamist oli Napoleoni eesmärgiks elada nagu inimene, mis tähendas salajast kapitalismi ja jõhkrat teiste loomade ekspluateerimist võrdse heaoluühiskonna loomise sildi all.
Antud töö eesmärgiks on välja tuua võrdlusi totalitaarse Nõukogude Liidu ja Orwelli Loomade farmi vahel. Kas autor on kasutanud ajaloolisi seiku raamatu loomisel? Millist teed pidi said Stalin ja siga Napoleon võimule ning kuidas nad seda kasutasid? Milline oli Loomade farmi ühiskonnakorraldus võrdluses Stalini-aegse Nõukogude Liiduga? Miks oli Loomade farmi ja ka Nõukogude Liidu propagandamasin niivõrd efektiivne? Kuidas täitusid plaanimajanduslikust majandusmudelist loodetud ootused?
Essee on jaotatud nelja peatükki, kus on välja toodud viis peamist valdkonda, milles loomade farmi ja ka Nõukogude Liidu diktatuurid toetusid. Nendeks valdkondadeks on võim, selle haaramine ja kasutamine, ühiskonnakorraldus, sunniaparaat; majandus ning propagandamasin.
George Orwelli “Loomade farm” kui totalitaarse Nõukogude Liidu mudel
1. VÕIMU HAARAMINE JA KASUTAMINE
Orwell kirjeldab raamatus võimu haaramist farmis kui protsessi, millest võtavad osa kõik loomad. Üllameelse idee teostamise eestvedajateks olid sead, kes peale revolutsiooni sujuvalt ise võimu haarasid - teadupärast olid just kärsalised loomade ühiskonnas kõige targemad. Loomad olid tüdinud töötamast ainult toidu nimel – taheti helgemat väljavaadet ja uusi sihte tulevikuks. Pinnas revolutsiooni läbiviimiseks oli ideaalne ning selle tulemusena kihutati pererahvas farmist minema.
Juba võimu haaramise juures saab paralleele tõmmata Nõukogude Liiduga. Ka seal viis proletariaat bolševike eestvedamisel läbi revolutsiooni ning haaras võimu. Seda küll ajutiselt valitsuselt, kuid varem oli kukutatud ainuvalitsejast tsaar Nikolai II. 1917 – 1953 oli Venemaal kaks diktatuurilist. Esimene neist oli proletariaadi diktatuur, mis Lenini plaani kohaselt pidi olema ajutine ja oli mõeldud vaheetapiks üleminekul kommunistlikule ühiskonnale. Teine oli Stalini kehtestatud kestvam ja isikustatud diktatuur. (Lee, 2002, lk 41)
Enamlaste (hiljem kommunistide) riigipööre tõi Venemaal 1917. aastal kaasa kodusõja. Kommunistid võitsid kodusõja, kuid paljude meelest olid Lenini meetmed siiski liiga karmid . Lenini surma järel (1924) võtsid võimu kolm parteiliidrit, nende hulgas Jossif Stalin, jättes kõrvale Lenini tähtsaima võitluskaaslase Lev Trotski. Viimasel olid Stalinist erinevad ideed, mistõttu Stalin nägi temas ohtu ja saatis ta asumisele ning lasi hiljem tappa. 1928. aastaks oli võimutäius koondunud Stalini kätte. (Kindersley, 1994, lk 322)
Situatsioon Nõukogude Liidus 1920-30ndatel oli kohutav: inimesed surid nälga, samal ajal kui juhtidel oli hea elu, vahistati, kuulutati reeturiteks ja tapeti hulgaliselt inimesi. Juhtide pimesi usaldamist võib aga seletada sellega, et ühiskond oli väsinud võitlemast oma heaolu ja rahu eest - kui ülemvõim leidis, et ideoloogiavastased tuleb kõrvaldada, siis inimesed pidasid seda normaalseks. Pealegi oldi pikka aega kestnud keisrivõimu ja selle tegudega harjunud . Bolševikel oli oskuslik strateegia, tänu millele nad vastaste nõrgad kohad ning linna- ja maarahva rahulolematuse maksimaalselt enda kasuks pöörasid. Hiljem, Stalini võimu ajal kujundasid stalinismi neli tegurit: ideoloogia, ajalooline traditsioon, isikukultus ja muidugi mõista terror . (Lee, 2002, lk 139)
Eelkirjutatule sarnane protsess oli ka Loomade farmis. Algselt oli suuremaid eestvedajaid kaks: sead Napoleon ja Lumepall . (Lumepalli võiks eksisteerinud inimest võrrelda Trotskiga). Mõne aja möödudes aga koondas Napoleon kogu võimu enda kätte. Lumepall aeti farmist minema ja loomadele räägiti, et tegu oli reeturiga. Loomadel oli aga juba tekkinud pime usk oma juhti, kes näiliselt alati nende heaolu nimel töötas. Sigade totalitaarsele valitsemisele keegi vastu ei hakanud. Revolutsioonist hoolimata olid loomad harjunud peremehe võimuga ja keegi ei osanudki midagi teistsugust tahta.
2. ÜHISKONNAKORRALDUS JA SUNNIAPARAAT
Peale pererahva farmist väljaajamist pandi kirja reeglid, mida kõik loomad järgima pidid. Kuna aga vähesed lugeda oskasid, siis said sead reegleid oma tahtmise järgi muuta ja nendega loomi mõjutada. Kõik vastuhakkajad kõrvaldati. Parteid loomadel küll polnud, aga sarnaselt Venemaale, saadi olla vaid sigade (kui grupi) ideede poolt.
Tööd tegid loomad alguses suure innuga, sest oli lootus helgemale tulevikule. Ainult sead ei pidanud füüsilist tööd tegema, sest nendel lasus tähtis mõttetöö. Koeradki olid füüsilistest tegemistest vabastatud, sest neid kasutas Napoleon terrori teostamiseks, loomade hirmutamiseks ja oma tahtmise saavutamiseks. Sigadel oli hea väljaaetud peremehe majas elutseda, teised loomad pidid elama aga kitsikuses ja tihtipeale külmetama. Propaganda järgi pidi vara kõigil ühine olema, kuid sead kasutasid seda siiski peamiselt enda huvides.
Sama toimus ka N-Liidus: valitseval kihil olid kõik eeldused heaks äraelamiseks. 1918 – 20 toimis ühiskond sõjakommunismi reeglite kohaselt: talupoegadelt võeti vägivaldselt ära teravili, et oleks süüa linlastel ja Punaarmeel . (Adamson, Ant, Mihkelson , Valdmaa, Värä, 2000, lk 76-77)
1930. aastatel puhastas Stalin kogu partei kõigist, kes pimesi tema poliitikat ei toetanud. Vangistusest ja piinamistest mõrvadeni ulatuv terror oli nende inimeste saatus, kes ei suutnud vajalikul määral entusiasmi ilmutada. Eriti kõva löögi alla sattusid “vanad bolševikud”: Lenini seltsimehed, keda veidralt süüdistati selles, et nad olid spioonid, reeturid, välisagendid. Väljapressitud ülestunnistused ja näitlikud kohtuprotsessid pidid tõestama, et kollektiviseerimise ja industrialiseerimisega seotud allakäigud on nende kätetöö. ( Hagopian , 1993, lk 175)
Riigitruuduse näitamiseks andsid hirmunud inimesed oma naabreid kui riigireetureid üles. Isegi tippkommuniste sunniti avalikel protsessidel omaks võtma absurdseid süüdistusi. (Kindersley, 1994, lk 322)
Loomade farmiski aeti kõik nurjunud plaanid Lumepalli süüks, kes “kindlate allikate” kohaselt oli reetur , nuhk ja vaenlasele töötaja . Enda heaolu nimel käidi teiste peale kebamas. Paljud loomad tunnistasid “sigade-vastasuse” kui kuriteo üles sunniviisiliselt.
3. MAJANDUS
Farmis kehtestati algselt seadus, et iga loom annab endast nii palju kui ise heaks arvab ja suudab. Siis aga tuli mõte teha plaanimajandust ja loomulikult täita kava vähima võimaliku ajaga. Loomadel tuli endast anda kõik võimalik. Tööpäevad muutusid pikaks ja koormavaks, aga samas toidunorme vähendati tunduvalt. Loomadele lubati kõikvõimalikke hüvesid, kui kogu töö tehtud. Näiteks ehitasid loomad suure õhinaga tuuleveskit, teadmises, et valmis saades pannakse sellesse dünamod ja elekter suunatakse talli ning lauta, et loomadel parem oleks. Valmissaanud veskit kasutati hoopiski vilja jahvatamiseks ning see tõi sigadele rohkelt raha sisse.
Alates 1928. aastast kasutas ka NSVL -is plaanimajandust, nimelt viisaastakuplaanide näol. Propageeriti plaani täitmist nelja aastaga. Tööpäevad pikenesid ja puudus motivatsioon midagi korralikult teha. Inimestel polnud töö tegemiseks mitte mingisugust tahtmist. Tagajärjeks oli viletsus ja langenud toiduainete tarbimine. (Lee, 2002, lk 91)
Toimus ka sundkollektiviseerimine. Totalitaarsel riigil oli kergem talurahvalt vajalikke toiduaineid kätte saada kas riiklikest majanditest ( sovhoosid ) või riigile rangelt allutatud kooperatiivsetest ühismajanditest ( kolhoosid ). Loomulikult avaldas kollektiviseerimisele ägedamat vastupanu talurahva jõukam kiht. See aga hävitati vastupanu summutamiseks. (Adamson, Ant, Mihkelson, Valdmaa, Värä, 2000, lk 82)
4. PROPAGANDAMASIN
Selleks, et loomi kontrolli all hoida, oli sigadel mitmeid meetodeid . Tähtsaim roll neist oli propagandal. Sigadest oli valitud propagandat läbi viima hea kõneleja Kiunats . Tema tööks oli farmi elanike veenmine juhi tegevuse headuses ja õigluses. Isegi algselt paika pandud seaduste muutmist pidi Kiunats farmi elanikele õigustama. Vahel veenis ta farmirahvast ka selles, et selline olukord on alati olnud ja teisitimäletajate mälu pettis neid lihtsalt. Veel koolitasid sead välja lambaid , keda tunti kui kõige rumalamaid farmi asunikke. Nende plusspunktiks valitsejate silmis oligi just mõtlemisvõimetus. Kui kusagil mingi probleem või arutelu toimus, siis lasid sead lammastel oma kisa ja määgimisega selle summutada. Nad määgisid, kuni farmirahval polnud enam võimalustki sõna sekka öelda. Sead valetasid ka kõikide nende asukate kohta, kes farmist kõrvaldatud või hukatud .
Nõukogude Liidus tehti Stalinist plakateid, mis kujutasid teda talupoegade keskel, reklaamisid tema majanduslikke plaane ja lastesõbralikkust. On olemas plakat 1938. aasta parteikongressilt, suure terrori tippajast, mida kasutati laialt Nõukogude propagandas. Pildil on õnnelik tüdruk (Gelja Sergejeva), Stalini süles, käes kimp lilledega. Gelja sai alles palju hiljem teada, et tema isa lasti terrori käigus maha, ema aga saadeti sunnitöölaagrisse selle eest, et söandas oma mehe järele pärida. (Adamson, Ant, Mihkelson, Valdmaa, Värä, 2000, lk 85)
Siga Napoleonist taheti teha Suure Juhi võrdkuju. Tema nimi huulil, pidid loomad endas alla suruma kõik vastuolud. Või siis kasutati lihtsalt “ajuloputuse” meetodit. Peale seda, kui sead olid kindlustanud endale piiramatu diktatuuri, kustusid kõik ülejäänud reeglid ja esile kerkis uus ja mõjuvõimsaim: “KÕIK LOOMAD ON VÕRDSED, AGA MÕNED LOOMAD ON VÕRDSEMAD KUI TEISED.” (Orwell, 2003, lk 87)
Katkend ametlikust ajaloost:
“Stalin on partei suur juht ja õpetaja, sotsialistliku revolutsiooni väljapaistev strateeg , Nõukogude riigi väejuht ja teenäitaja. Kolhoosnikud töötasid põldudel ennastsalgavalt, Stalini nimi huulil, et anda Punaarmeele ja linnadele toiduaineid ning tööstusele toorainet. Kõik poisid ja tüdrukud Nõukogudemaal peavad Stalini nime kalliks.” (Lee, 2002, lk 140)
Stalini totalitarismil oli neli alustuge: partei, valitsus, sõjavägi ja salapolitsei. Need aga ei pruukinud olla ühetugevused. (Hagopian, 1993, lk 174-175).
Farmis päris parteid moodustunud polnud, küll aga oli olemas valitsus (sead), sõjavägi (kõik elanikud vajadusel) ja salapolitseina mõned nuhid ning ka koerad .

KOKKUVÕTE

George Orwelli “Loomade farmi” lugedes tekib terav paralleel Stalini-aegsest Nõukogude liidust loetu , televiisorist nähtu ja kuulduga. Raamat on tugevaks irooniliseks allegooriaks Stalini-aegsele Nõukogude Liidu ajaloole.
Raamat kirjeldab allegooriliselt Stalini teed võimule ja ka seda, kuidas ta oma eesmärke teostas. Selleks läks vaja ideoloogiat, propagandamasinat, isikukultuse kehtestamist ja rahvast tööriistaks. Ka loomade farmi diktaator Napoleon kasutas samu meetodeid ja läbi tema eesmärgi inimeseks saada, on kirjanik võib-olla vihjanud Stalini varjatud eesmärkidele – Orwelli arvates siis tegelikult võimsaimaks kapitalistiks olemisele.
Orwelli totalitaarsuse-vastased kirjutised on hoiatuseks inimkonnale. Teosed “Loomade farm” ja ka “1984” olid vajalikud antiutoopiad või düstoopiad, näitamaks, milliseid ohte kätkeb endas totalitaarne ühiskonnakorraldus selle erinevates vormides . Peale “Loomade farmi” tabava iroonia mõistmist ei oleks enam keegi saanud tolleaegsel Inglismaal stalinistlikku või siis laiemalt kommunistlikku korda toetada.

KASUTATUD KIRJANDUS

• Adamson, A., Ant, J., Mihkelson, M., Valdmaa, S., Värä, E. 2000. Lähiajalugu. Tallinn: Argo. 213 lk.
  
• Hagopian, M. 1993. Režiimid, liikumised, ideoloogiad. Tallinn: Olion. 414 lk.
  
• Kindersley, D. 1994. Maailma ajalugu. Tallinn: Varrak. 400 lk.
  
• Lee, S. 2002. Euroopa diktatuurid 1918-1945. Tallinn: Kunst . 462 lk.
  
• Orwell, G. 2003. Loomade farm. Tallinn: Tõlkijad ja Tänapäev. 98 lk.
  

9