20. sajandi Eesti (2)

20. sajand Eestis.
Õpitud ajaloost ja loetud raamatutest tean, Eestimaa taluelu kohta järgmist:
Elukoha valikul oli oluline, et see asuks kõrgemal ja kuivemal kohal. Tähtsaim hoone – rehielamu -ehitati esiküljega õue poole,suunaga lõunast põhja. Rehielamu koosneb kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ning teisele poole jäävatest kambritest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga, et soojus välja ja loomad sisse ei pääseks. Nii rehetoal kui kambril olid palkseinad ning savi-, muld -, või kruusapõrandad. Kütmiseks oli suur ahi, kus tehti ka süüa.
Seina ääres paiknesid voodid ja kõige puhtamas kohas laud. Järk järgult inimese elu paranes . Tänu korstnatele läks ruum valgemaks ja suitsuvabamaks, mis soodustas mitmeid uuendusi , näiteks akende tegemine.Toad läksid järjest puhtamaks ning tuli järjest rohke ka mööblit.Akendele riputati kardinad, lauale pandi linik ,põrandale vaibad, kasutusele võeti voodipesu .Rehetoast teisel pool asus rehealune.Rehealusel hoiti vilja ja tehti ka muid talutöid. Talvel hoiti seal loomi, tavaliselt hobuseid. Seda suurt ruumi kasutati vajadusel peopidamiskohana. Mida aeg edasi, seda rohkem tehti ruume ja kõrval maju. Talvel tehti peamiselt käsitööd. Igaühel olid omad tööd meestel tavaliselt põllutööd, metsatööd.
Naistel oli toit, loomad, riided ja lapsed, juhtus ka, et pidi olema põllutöödel.Vanim maaharimisviis oli alepõllundus. Parema saagi saavutamiseks jäeti maa puhkama ehk kesaks.
Vanimateks teraviljadeks oli oder ja nisu. Hiljem hakati kasvtama kaera, peamiselt loomadele.Kõige raskem töö oli suve lõpul ja sügisel oli rehepeks . Töö läks kergemaks kui hakati taludesse muretsema rehepeksumasinaid. Teine raske töö oli loomakasvatus . Töö ja veoloomadeks olid hobused ja härjad. Oli ka teisi loomi, näiteks lehmad, nad andsid piima.
Mida aeg edasi, seda paremaks läks ka loomakasvatus tuli rohkem loomi ja elu oli parem.Kolmas raske töö oli heinategu .
Heinatööde algus sõltus eelkõige ilmast , tavaliselt loeti heinaajaks ajavahemiku jaanipäevast jaagupipäevani. Vanarahvas ütles, et Jaagup lööb raudnaela heinakõrde, mis tähendas, et hein muutus raskelt niidetavaks. Tavliselt saadi heina looduslikelt heinamaadelt. Sageli asusid need küladest kaugel ja seal heinaajal ööbiti.Heina niideti vikatiga. Niidetud hein kuivas maas , aegajalt käidi segamas. Kuivanud heinad viidi küüni. Enamik tööriistu valmistati puust. Põhilised tööriistad olid nuga ja kirves . Kahemehesaed võeti kasutusele hiljem. Riided õmmeldi kõik kodus. Peamised materjalid olid lina ja vill, mille töötlemiseks kulus kaua aega. Hiljem hakati kuduma ka käterätte, voodipesu ja linikuid. Pidurõivaste kaunistamiseks valmistati pitse ja tehti tikandeid. Talvel valmistati toitu rehetoa ahju ees. Hiljem tulid pliidid ja elu läks lihtsamaks. Tähtsamaks toiduks oli rukkileib . Leiba söödi igal söögikorral. Leiba ei tohtinud maha pillata. Kui kukkus, anti leivale suud. Jõulude ajal oli ka paremaid sööke nagu liha. Söögi kõrvale joodi hapupiima, taari ja kalja. Suvel saadi ka kasemahla . Vanim pidujook meestel oli mõdu. Kindlasti tehti ka õlut, seda tehti pulmadeks ja jõuludeks.Õlle- tegu oli tavaliselt meestetöö. Talupere sõi ühe pika laua taga, ühes otsas istus peremees ja teises otsas seisid lapsed. Toit pandi lauale mitme kausiga, kust iga sööja võttis toitu oma puulusikaga. Leiba ja liha lõikas peremees, kes seda oma käega jagas. Sööginõud olid kõik puust. Töörõivad pidid olema praktilised, vastupidavad ja mugavad. Naised kandsid pikki särke ja seelikut.Abielunaisel pidi peas olema alati rätt või tanu, samuti pidi ka põll ees olema. Mehed kandsid linaseid pükse ja särke. Meestel kui ka naistel ülerõivas oli linane kuub, talvel kanti nahast kasukat. Jalanõuks olid pastlad. Pidulikud riided on sarnased, kuid neil on muster. Naisteriiete hulka kuuluvad: seelik , kirivöö, põll, jakk ja tanu, sõba ja käised. Mehed kandsid pükse, vesti , kuube, vööd, saapaid ja kaapkübarat. Lasterõivad sarnanesid täiskasvanute riietega. Algul kandsid poisid ja tüdrukud valget linast särki millele käis peale vöö. Riietus täienes lapse vanemaks saades . Poisid said püksid jalga 10-11 aasta vanuselt. Tüdrukud said seeliku selga 15. aastaselt. Paastumaarjapäeval peeti mokalaata- kaubeldi peresse karjapoiss , sest karjalaskepäev oli lähedal. Polnud lugu, kas karjapoiss oli noor või vana, kooliskäija või mitte. Kui kaup oli koos, kutsuti karjane oma tulevast tööd üle vaatama, pererahva ja loomadega tutvust tegema. Peremees ise käis koos karjasega tulevased karjamaad läbi, et poiss teaks, mis teda ees ootab. Enne karja-aja algust oli karjapoiss naistele abiks. Ta aitas lõnga kerida, kanganiite silmata ja muid abitöid teha. Karjase magamisase oli laka peal või lambalaudas. Tüdrukudki võisid juba aita või lakka magama minna.