Keskaeg itaalias (0)

Keskaegsed elamumajad olid erinevad, olenevalt sellest, kas oli tegemist talupoja, feodaali või linnakodaniku eluasemega ning kas elamu paiknes karmi ilmastikuga põhjapoolsetel aladel või mahedakliimalistes Vahemeremaades. Tasandikul või mägedes. Kuna feodaali linnusest ja selle sisustusest oli juba juttu , siis vaadelgem keskaegse talupoja ja linlase elamut.
Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare , mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle, jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suiots, mistõttu inimesed liikusid poolkummargil, suitsupilvest madalamal. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Umbes meetri kõrguselt olid seinad lausa pigitatud ning lõhnasid nii talvel kui suvel tugevalt suitsu järele. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest püstaklõõre. Need olid aga tuleohtlikud ja enamik talupoegi leppis vana ja ennast pikkade inimpõlvede jooksul üigustanud suitsutarega.
Aknad või õigemini aknaavad olid vähestel taredel ja needki olid vaid pisut peopesast suuremad. Külmal ajal tõugati akendele ette lükandluuk või pisteti avasse tuust heinu.
Uksed koosnesid sageli kahest- alumisest ja ülemisest- poolest. Kui ülemine pool oli avatud, pääses valgus tarre ja suits välja, alumine uks aga ei lasknud õues tuhnivatel sigadel tarre tulla. Koduloomade tõkestamiseks tehti lävepakud hästi kõrged.
Soojal ajal tehti tuld ja valmistati toitu mitte tares, caid õues asuvad suveköögis. Tavaliselt oli õue keskel suur sõnnikuhunnik, mille peal õiendati ka loomulikke vajadusi.
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp tõivaste hoiustamiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule õhutamiseks ning käsikivi. See targebiist tuli võõraste pilkude eest hoolikalt peita , sest talupoeg oli kohustatud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga.
Hoopis teistmoodi nägi välja linnakodaniku elamu. Linna elumajad olid enamuses 2-3 korruselised. Alumisel korrusel asus kaupmehe kontor või käsitöölise töökoda. Kui tänava laus võimaldas, ehitas käsitööline maja ette veel väikese müügiputka, kui mitte, siis müüs oma toodangut samast töökojast. Eluruumid paiknesid teisel korrusel. Nende kohal, kolmandal ja mõnikord ka neljandal korrusel olid laod ja panipaigad, kuhu kaup vinnati vintside abil. Tallinna vanalinna kitsukestel tänavatel võime pregugi näha keskaegsete kaubahärrade maju, mille vintsiseadmed küündivad tänava kohale. Kaupu hoiti mitte keldrites vaid pööningul, pererahva pea kohal. See aitas kaitsta kaupmeeste vara varaste ja röövlite eest.
Keskaegne linnamaja oli omamoodi turvapaik, kuhu sulgus perekond, varjates ennast võõraste pilkude eest. Sellest põhimõttest lähtudes tehti ka aknad, mis väljast suleti tugevate luukidega. Kui kaupmehed lasid oma maja alumise luugipoole alla, siis täitis see ka müügileti ülesannet ja tähendas, et pood on avatud. Soojematel maadel ei kaetud aknaava, põhjapoolsetel aladel kasutati selleks kas härjapõit, pärgamenti või õlipaberit. XIV sajandil ilmusid tinaliistudesse kinnitatud pudelipõhja meenutavad klaasitükid, millest kumas vaid vaevaliselt valgust läbi. Sellised väikeste akende, tambitud savist või paeplaatidest põrandatega eluruumid olid hämarad, külmad ja niisked . Seetõttu püüti soojal ajal elada võimalikult palju elamu taga olevas aias, kus oli nii õhku kui ka päikest.
Mööblit oli vähe, sest eluruumid olid määratud inimestele, mitte aga uhkeldava mööbli näitamiseks. Mööbel oli raske ja kohmakas (jõukamates majades tammest või pähklipuust). Elutoa keskel seisis pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele. Üleriided riputati nagidesse, milleks tavaliselt olid metsloomade sarved. Rõivaid ja kangaid hoiti hoolikalt kokkupanduna tugevates, väljast rautatud kirstudes. Kirstud ja muudki mööbliesemed kaeti värviküllaste vaipade ja linikutega. Vaipu riputati ka seintele, ei asetatud aga jalgade alla maha. Olenevalt aastaajast kaeti külm põrand kas õlgede, heinte või värsku, hästi lõhnava rohuga.
Väga tähtis mööbliese oli voodi. XIV sajandil tulid moodi hiiglaslikud, kuni 4 meetri laiused voodid, mis näitasid peremehe jõukust. Pealegi läks keskaegse kombe kohaselt pererahvas koos külalistega voodisse magama. Niisugune koosmagamine toonitas ühtekuuluvust ja relvavendlust. Voodisse heideti rõivastes, särk ja püksid võeti ära juba asemel, keerati rulli ja pisteti padja alla. Kuna magati alasti, siis pandi mõnikord külalise ja perenaise vahele paljastatud mõõk, et hoida ära halbu mõtteid. Taoline hiidvoodi asus väiksel kõrgendikul, kuhu viis 1-2 astet. Ülalt varjas voodit kergetele sammastele tuginev baldahhiin, mis kaitses agajaid laest langevate parasiitide eest. Ööseks tõmmati voodile ette veel eesriided, nii et voodi ümber kujunes riidest lae ja seintega magamisnišš.
Mööblit valmistasid samad puusepad, kes ehitasid maju. Itaalia oli esimene maa, kus mööbelsepad eraldusid tavalisest puuseppadest omaette ametkonnaks. Itaalia mööblimeistrid hakkasid valmistama sisselükatavaid sahtleid ning õppisid väärispuiduga katma massiivseid mööbliesemeid. Renesanssiajal võeti kasutusele rikkalikult kaunistatud puhvetid ja kapid, kuhu pandi välja dekoratiivsed metall - ja savinõud.
Inimeste elurütm olenes peaaegu täielikult loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos päikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamaminekuks. Valgustusega oli lugu kehv . Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endae lubada vaid kirikud ning feodaalid . Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamine valguseallikad oli pird .
Pimedatel ja pikkadel õhtutel kogunes pere kamina ümber või kolde ette. Naised tegid näputööd, mehed korrastasid tööriistu, arutati päeva jooksul juhtunud ning rääkisid mitmesuguseid jutte. Nurkadest vastu vahtiv hämarus, seintel liikuvad fantastilised varjud soodustasid usu- ja ebausuga seotud hirmu- ning fantaasialugude pajatamist.