Anton Hansen Tammsaare “Ma armastasin sakslast” (0)

Anton Hansen Tammsaare “Ma armastasin sakslast ”
“Ma armastasin sakslast” on traagiline armastuslugu Erika ja Oskari vahel, mida minu arvates iseloomustavad kõige paremini sellised sõnad nagu klasside vahe ja välja rääkimata mõtted.
Nii Oskari enese kui ka Erika kirjeldusest võib välja lugeda, et nad olid keskpärase välimusega ning üsnagi vaesel järjel inimesed. Oskar on lihtne korporandist üliõpilane, kes on õpingud rahaliste raskuste tõttu katkestanud ning töötab väiksepalgalisel ametikohal, Erika on pärit vaesunud saksa paruni perekonnast ja töötab koduõpetajannana. Oskar oli noor ja tal ei olnud elus kindlat sihti. Erikaga kohtus ta perekonna juures, kellelt üüris tuba. Ta ei armunud Erikasse esimesest silmapilgust ning ei teadnud isegi miks ta end teda esmakordselt koju saatma pakkus. Armastus tärkas temas aga õige pea ning seejuures tõstis pead ka klassidevaheline suhe. Mingil moel asetas ta Erika kuskile endast kõrgemale ning imetles teda madalamalt, võrdles teda kuuga, mille poole hundid uluvad. Erika oli tema silmis siiski paruness. Oskari armastus ei tundunud mulle alguses siirana vaid pigem püüdlusega kõrgemale daamile meele järele olla. Tema sisemonoloogid olid suunatud pigem tema armastusele, mitte Erikale endale. Erikas aga ei olnud midagi sellist, mis taolist kohtlemist nõuaks. Tema tahtis olla samasugune nagu teised tüdrukud. Vestelda tõelistest asjadest ning õppida ja areneda. Talle ei meeldinud, et temasse suhtuti teistmoodi kui teistesse tüdrukutesse, kes joovad koos meestega baaris õlut. Tema armastus Oskari vastu oli tõeline. Nende vahekord arenes õhtust õhtusse ühistel söömaaegadel pererahva juures ning hiljem jalutuskäikudel. Nende armastus oli ilus ja õnnelik seni, kuni keegi sellest midagi ei teadnud. Reaalsus tabas neid aga siis, kui hakati tulevikule mõtlema. Erika oleks Oskari nimel teinud kõik, ära põgenenud, end kompromiteerinud, mida iganes vaid, et saaks temaga koos elu alustada. Oskari ettekujutus tulevikust oli veidike realistlikum. Tema pidi olema perepea ja naist ülal pidama . Kardetav koondamisteade ja teadmatus tuleviku ees varjutasid tema usku. Murdepunktiks osutus kohtumine Erika vanaisaga. Vanaisa oli endisest kõrgest soost ja erinevalt Erikast, kes vanadest aegadest midagi ei teadnud, oli tema võrdlemisi kindlalt kinni vanades traditsioonides. Ta ei uskunud Oskari kindlameelsusesse, pidas teda ilma põhimõteteta ning jumalata meheks, kes ei suudaks Erikaga koos tulevikku minna. Oskari õpingud olid pooleli jäänud osalt rahalistel põhjustel kuid ka huvi puuduse tõttu. Ta ei näinud korporatsioonidel mõtet ning ei suutnud ka seega vanaisale end tubli korporandina esitleda. Ta ei pidanud end ka pärast seda enam Erika vääriliseks. Mõneti on Oskari hirm ja suutmatust end maksma panna mõistetav. Miski tema senises elus polnud talle tõendanud, et ta oleks midagi väärt, aga Erikal olid suursugused juured ja ta vääris seda, et tema eest hoolitsetakse. Nagu selgus romaani lõpus jäi paljugi pärast seda saatuslikku kohtumist ütlemata. Erika ei uskunud Oskari armastusse ning Oskar ei osanud midagi ette võtta, et end Erika vääriliseks muuta, õigupoolest oli ta end alati väärtusetuna tundnud ja saades sellele kinnitust, võttis selle tõrkumata vastu. Armulugu jäi katki. Kõrvalise tegelasena sisse toodud hääleka majaproua, kes alatasa armastusest rääkis, ei teinud seda ilmselt piisavalt kavalalt. Alatasa käis tema juttudest läbi mõtteid, mille omaks võtnuna oleksid nii Oskar kui Erika ehk leidnud jõudu ja kindlust kokku jääda ja kasvõi koos põgeneda. Pajaproua näol oli tegemist jõuka naisega, kes on endast vaesema mehega abiellunud ning seega leidis, et tal ka rohkem sõnaõigust on. Kuigi ta tegi seda taktitult ning jämedalt, oli tema jutus alati killuke tõtt. Ilma armastuseta ei ole midagi. Ja nii ka oli, nii Oskar kui Erika elasid tühja elu oma õnnetu armastuse pärast, mis lõppes Erika surmaga, ilmselt enda käe läbi.
Romaani puänt ilmneb Erika kirjas Oskarile, milles saavad avaldatud ka kõik rääkimata mõtted. Erika oli tugevama tahtega kui Oskar, aga ka tema üksi poleks suutnud kahe inimese eest võidelda. Ka vanaisa tõdeb lõpuks, pärast Erika surma, et ta vahest siiski eksis Oskaris. Oma traditsioonikindluse ning vanadele tõekspidamistele kinnitudes, arvas ta end oma lapselast kaitsvat, kuid lõpuks mõistis ka tema, et tema mõttelaad on iganenud. Kui oleks vaid jätkunud julgust ja armastus oleks trumbanud üle arguse, oleks lugu võinud lõppeda teisiti. Ainus, kes armastust piisavaks pidas, oli Erika ning ilmselt oleks ka kangemini oma armastuse eest võidelnud, kui Oskar oleks oma tundeid talle tugevamini kinnitanud. Ka palju austatud vanaisale oli Erika nõus oma armastuse eest vastu astuma, kuid ilma vastuarmastuseta ei näinud ta mõtet võidelda.
Minu jaoks oli romaan äärmiselt kurb ja ärritav. Rääkimata sõnad on üks põhilisi motiive ka teistes Tammsaare romaanides ning tahes tahtmata paneb pead vangutama see eeslastele nii omane suutmatus ja kartus end avada.