August Gailit "Leegitsev Süda" kokkuvõte (0)

August Gailiti teosest „Leegitsev süda“ (1945)
Novell  algas kurva  looga  tütarlapsest, Anu Maarvast, kes jäi orvuks, sest tema ema suri 
haiguse tõttu. Terve tema lapsepõlv kulus rändamisele  perest   perre , teenides sandikopikaid. 
Ükski pere teda oma kasvatada ei tahtnud, sest ta oli vanemateta vallaslaps, kes  armastas  
laulda ja lõõritada, viibida metsas või nurmel ja teha kõike, mis pani teda tundma vaba ning 
õnnelikuna, kuid samas oli ta väga alandlik, töökas ning truu. Täiskasvanud neiuna läks ta, 
hoolimata Verilaiu külarahva hoiatustest, tööle Ronivere  tallu  Taavet Rabaraua juurde, kelle 
maine oli väga  kehv , sest ta kasutas ära noori teenijaid, kes sageli jäid rasedaks, ning ajas nad 
talust  kurjade   koerte  abil minema. Sama lugu juhtus ka Anuga, kui hoopis teisiti.
Anu Maarva läks tööle arvates, et rikas Ronivere  peremees  ei hakka talle silma heitma, kuna 
tütarlaps pole selleks loodud. Raudraba, suur, tugev ja noor mees võttis ta vastu ning neiu jäi 
tallu leiba  teenima . Möödusid nädalad ja kuud ning Maarva oli väga kuulekas täitma käske ja 
korraldusi. Möödus enam kui aasta ning Taavet tegi talle pakkumise olla seal inimene, kes 
hoolitseks peremehe vara ja majapidamise eest kuniks ta leiab omale naise. Läks palju aega 
mööda, mil  saabuski  see hetk, kui Anu pidi talust  lahkuma . Kui Rabaraual polnud enne raske 
lahti lasta eelmised teenijad , kes lahkusid pisarsilmil või vihasena, ähvardades teda kohtusse 
kaevata, siis  seekord oli tal kohutavalt kahju heast  teenijast  loobuda , sest Anu oli väga 
väärikas inimene, kes hoolimata sõimamistest tegi oma tööd. Taavet Rabaraud, Ronivere talu 
peremees oli ilmselgelt Anu Maarvasse ära armunud. Taavet andis neiule kaasa kopsaka 
rahasumma ning palus  tal  vaikselt  kaduda ning nii kaugele Ronivere talust eemale kui 
võimalik, kuid Anu jäi  pidama  Kurma talu põllule, sest ta hakkas sünnitama. Karjus ning 
röökis valust nii, et terve Verilaid seda kisa  kuulis . Anu sünnitas poja, kelle nimeks sai  Joosep  
ja ta võeti elama Kurma pererahva sauna. Suurest armastusest ja austusest Taaveti vastu, ei 
öelnud Anu mitte kellelegi tema poja isa nime ning võttis selle teadmise endaga hauda kaasa, 
samuti ei tunnistanud Taavet Joosepit oma pojaks, sest ta oli  teenija  laps, kes sündis 
abieluväliselt.
Taavet ja Anu olid üksteisesse armunud, kuid kumbki ei saanud või ei tahtnud seda 
tunnistada, sest tolajal oli häbiväärne tegu peremehel naituda teenijaga. Alatihti tahtis 
peremees Anule soolatatud piitsaga peksa anda, aga ei suutnud seda teha ning alati ta külastas 
ja mõtles tütarlapse peale, sest viimane oli talle kummalisel  kombel  südame võitnud. Samuti 
leegitses Anu süda mõeldes Rabarauale. Ta oli tänulik mehele, sest too kinkis  talle lapse ning 
ta ei pidanud olema üksi ega tundma elu lõpuni piinavat üksindust. Kui Anu elas Tuulemäel, 
poja ehitatud majakeses, siis igal õhtul põles tal tuli, mis  paistis  Ronivere tallu ning see ajas 
Rabaraua marru, aga kui Anu suri, siis igatses ta tagasi seda tulukest, mis pani meest tundma, 
et ta ei ole üksi. Kui pisut rääkida Kai-Kadrist, Rabaraua abikaasast, siis mees tegelikult pole 
teda üldse armastanudki, vaid abiellus tema hiilgava  varanduse  ja seisuse pärast auväärses 
perekonnas.
Anu poeg, Joosep Maarva oli vaikne, jõuetu ning kahvatu poiss, kes oli huvitatud kunstist – 
muusikast. Anu sooviks oli oma pojast saada  preester , kuid poeg tahtis saada viiuldajaks, 
kelleks ta ka muidugi sai. Tuulemäelt alla vaadates nägi ta kapten  Skalle  kodu. Kapten Skallel 
oli emata tütar, kelle nimeks oli  Kaie  Skalle. Temast sai ülemaailma kuulus tantsitar, kes 
rändas riigist riiki,  andes  suurepäraseid etendusi, peale ühe korra, kui ta esines Pariisis, kuid 
Joosep oli see, kes proovis teda kaitsta maailmas  hukkumise  eest, kui  reporter Martin  Vaar  
tahtis Skalle nime mutta tampida. Joosep oli Kaiest lummatud, neid kahte noort ühendas 
kunst .  Muusika  ja tants käisid neil käsikäes, sest Kaie tantsis Maarva, aga ka teiste heliloojate 
teoste, sümfooniate saatel, mis andsid talle  suurelt  inspiratsiooni. Samuti käis Joosep tantsitari 
etendusi vahel vaatamas. Algselt andis ema Joosepile loomingulist innustust, sundides teda 
looma teoseid või muidu sai ta peksa. Heliloominguid tuli tal järjest paberilt paberile edasi, 
külvates paberikuhjadega üle oma elupaiga linnas, aga pärast ema surma oli ta kõigest tühi 
ning otsis midagi, mis aitaks tal taas luua. Kogu aeg mõtles Joosep Kaie peale, ajas teda taga 
Itaaliast Prantsusmaale ning veel mujale edasi. Rongis  istudes  kuulis ta kord rööpaid 
rütmiliselt kõlamas  Raba -raud, Raba-raud, kuid hiljem kuulis ta Kai-e  Skal -le, Kai-e Skal-le, 
kui mõtles taas oma  armastatule . Ta avastas, et Kaie Skalle oli tema inspiratsioon, kui armas 
neid külastas Maarvat tema uues kodus Verilaius ning tunnistas  mehe vastu suurt kirge ja 
armastust.
Mõlemad olid keerulised ja kummalised lood armastusest, milles üks paar ei saanud kunagi 
kokku nende ühiskonnaseisuste tõttu, kuid sisimas nad armastasid ja austasid üksteist salaja. 
Noorem paar, kes oskasid oma tundeid väljendada, kel oli ühine huvi kunsti, loovuse vastu, 
sai lõppude lõpuks kokku.  Tsivilisatsioon  oli nõnda arenenud, et mis oli enne, ei kulgenud 
enam vanaviisi.  Talud enam-vähem kaotati, seisustest enam ei tahetud hoolida  ning noorus 
arenes. Kaie ja Joosep olid sel ajal inimeste  silmis  võrdsed kunstnikud ning keegi ei saanud 
neile öelda seda, mida neil poleks lubatud teha.