A.Gailit " Leegitsev süda" keerulised armastuslood (24)

Keerulised armastuslood
August Gailiti teosest „Leegitsev süda“ (1945)
Novell algas kurva looga tütarlapsest, Anu Maarvast, kes jäi orvuks, sest tema ema suri haiguse tõttu. Terve tema lapsepõlv kulus rändamisele perest perre , teenides sandikopikaid. Ükski pere teda oma kasvatada ei tahtnud, sest ta oli vanemateta vallaslaps, kes armastas laulda ja lõõritada, viibida metsas või nurmel ja teha kõike, mis pani teda tundma vaba ning õnnelikuna, kuid samas oli ta väga alandlik, töökas ning truu. Täiskasvanud neiuna läks ta, hoolimata Verilaiu külarahva hoiatustest, tööle Ronivere tallu Taavet Rabaraua juurde, kelle maine oli väga kehv , sest ta kasutas ära noori teenijaid, kes sageli jäid rasedaks, ning ajas nad talust kurjade koerte abil minema. Sama lugu juhtus ka Anuga, kui hoopis teisiti.
Anu Maarva läks tööle arvates, et rikas Ronivere peremees ei hakka talle silma heitma, kuna tütarlaps pole selleks loodud. Raudraba, suur, tugev ja noor mees võttis ta vastu ning neiu jäi tallu leiba teenima. Möödusid nädalad ja kuud ning Maarva oli väga kuulekas täitma käske ja korraldusi. Möödus enam kui aasta ning Taavet tegi talle pakkumise olla seal inimene, kes hoolitseks peremehe vara ja majapidamise eest kuniks ta leiab omale naise. Läks palju aega mööda, mil saabuski see hetk, kui Anu pidi talust lahkuma . Kui Rabaraual polnud enne raske lahti lasta eelmised teenijad, kes lahkusid pisarsilmil või vihasena, ähvardades teda kohtusse kaevata, siis seekord oli tal kohutavalt kahju heast teenijast loobuda , sest Anu oli väga väärikas inimene, kes hoolimata sõimamistest tegi oma tööd. Taavet Rabaraud, Ronivere talu peremees oli ilmselgelt Anu Maarvasse ära armunud. Taavet andis neiule kaasa kopsaka rahasumma ning palus tal vaikselt kaduda ning nii kaugele Ronivere talust eemale kui võimalik, kuid Anu jäi pidama Kurma talu põllule, sest ta hakkas sünnitama. Karjus ning röökis valust nii, et terve Verilaid seda kisa kuulis . Anu sünnitas poja, kelle nimeks sai Joosep ja ta võeti elama Kurma pererahva sauna. Suurest armastusest ja austusest Taaveti vastu, ei öelnud Anu mitte kellelegi tema poja isa nime ning võttis selle teadmise endaga hauda kaasa, samuti ei tunnistanud Taavet Joosepit oma pojaks, sest ta oli teenija laps, kes sündis abieluväliselt.
Taavet ja Anu olid üksteisesse armunud, kuid kumbki ei saanud või ei tahtnud seda tunnistada, sest tolajal oli häbiväärne tegu peremehel naituda teenijaga. Alatihti tahtis peremees Anule soolatatud piitsaga peksa anda, aga ei suutnud seda teha ning alati ta külastas ja mõtles tütarlapse peale, sest viimane oli talle kummalisel kombel südame võitnud. Samuti leegitses Anu süda mõeldes Rabarauale. Ta oli tänulik mehele, sest too kinkis talle lapse ning ta ei pidanud olema üksi ega tundma elu lõpuni piinavat üksindust. Kui Anu elas Tuulemäel, poja ehitatud majakeses, siis igal õhtul põles tal tuli, mis paistis Ronivere tallu ning see ajas Rabaraua marru, aga kui Anu suri, siis igatses ta tagasi seda tulukest, mis pani meest tundma, et ta ei ole üksi. Kui pisut rääkida Kai-Kadrist, Rabaraua abikaasast, siis mees tegelikult pole teda üldse armastanudki, vaid abiellus tema hiilgava varanduse ja seisuse pärast auväärses perekonnas.
Anu poeg, Joosep Maarva oli vaikne, jõuetu ning kahvatu poiss, kes oli huvitatud kunstist – muusikast. Anu sooviks oli oma pojast saada preester , kuid poeg tahtis saada viiuldajaks, kelleks ta ka muidugi sai. Tuulemäelt alla vaadates nägi ta kapten Skalle kodu. Kapten Skallel oli emata tütar, kelle nimeks oli Kaie Skalle. Temast sai ülemaailma kuulus tantsitar, kes rändas riigist riiki, andes suurepäraseid etendusi, peale ühe korra, kui ta esines Pariisis, kuid Joosep oli see, kes proovis teda kaitsta maailmas hukkumise eest, kui reporter Martin Vaar tahtis Skalle nime mutta tampida. Joosep oli Kaiest lummatud, neid kahte noort ühendas kunst . Muusika ja tants käisid neil käsikäes, sest Kaie tantsis Maarva, aga ka teiste heliloojate teoste, sümfooniate saatel, mis andsid talle suurelt inspiratsiooni. Samuti käis Joosep tantsitari etendusi vahel vaatamas. Algselt andis ema Joosepile loomingulist innustust, sundides teda looma teoseid või muidu sai ta peksa. Heliloominguid tuli tal järjest paberilt paberile edasi, külvates paberikuhjadega üle oma elupaiga linnas, aga pärast ema surma oli ta kõigest tühi ning otsis midagi, mis aitaks tal taas luua. Kogu aeg mõtles Joosep Kaie peale, ajas teda taga Itaaliast Prantsusmaale ning veel mujale edasi. Rongis istudes kuulis ta kord rööpaid rütmiliselt kõlamas Raba -raud, Raba-raud, kuid hiljem kuulis ta Kai-e Skal -le, Kai-e Skal-le, kui mõtles taas oma armastatule . Ta avastas, et Kaie Skalle oli tema inspiratsioon, kui armas neid külastas Maarvat tema uues kodus Verilaius ning tunnistas mehe vastu suurt kirge ja armastust.
Mõlemad olid keerulised ja kummalised lood armastusest, milles üks paar ei saanud kunagi kokku nende ühiskonnaseisuste tõttu, kuid sisimas nad armastasid ja austasid üksteist salaja. Noorem paar, kes oskasid oma tundeid väljendada, kel oli ühine huvi kunsti, loovuse vastu, sai lõppude lõpuks kokku. Tsivilisatsioon oli nõnda arenenud, et mis oli enne, ei kulgenud enam vanaviisi. Talud enam-vähem kaotati, seisustest enam ei tahetud hoolida ning noorus arenes. Kaie ja Joosep olid sel ajal inimeste silmis võrdsed kunstnikud ning keegi ei saanud neile öelda seda, mida neil poleks lubatud teha.
Sõnadearv: 801