"Narziss ja Goldmund" (0)

„Narziss ja Goldmund“
Hermann Hesse
Mariabronni kloostris elas abt Daniel ja kasvandik Narziss. Mõlemast peeti kloostris väga lugu ja mõlemad olid omal alal targad. Abt oli lihtsameelne ja alandlik, Narziss valdas väga hästi kreeka keelt ja oli hea õpetlane. Narziss ei soovinud ise endale ametikohti aga oli kindel, et neid pannakse talle peale, sest ta tunneb hästi inimese loomust ja kutsumust.
Kloostrisse saabus uus õpilane, Goldmund, kes oli saadetud sinna ta isa poolt, kes arvas , et Goldmund peab lunastama ta ema patte, isa tahtis, et Goldmund jääks kloostrisse alatiseks. Goldmund oli sõbralik ja meeldis kohe kõigile, keda kohtas. Esimene päev ei alanud just eriti hästi, ta sattus kaaslasega kaklusse, sest oli tunnis magama jäänud ja teda noriti seepärast. Kui Goldmund kohtas Narzissi sai talle selgeks, et selle noormehe poolehoidu tahab ta võita ja tema pärast üritas ta olla võimalikult eeskujulik ja usin õppija. Ühel õhtul läks Goldmund kaasa kambaga, kes lahkusid mõneks tunniks kloostrist. Goldmund teadis küll, et see on kloostri reeglite vastane, aga tema arvates olid kirjutamata reeglid tähtsamad kui kirjutatud reeglid. Hommikul pärast kloostrist ärakäiku tundis Goldmund end väsinuna ja kurnatuna, Narziss märkas seda ning nende esimene suhtlus tekkis sellest. Goldmund varises tema silme all kurnatusest kokku ja nuttis. Narziss juhatas ta haigetuppa ja käskis tal veidi puhata . Goldmund oli väga õnnelik selle üle, et Narziss oli tema pärast vaeva näinud ja teda põetanud. Sellest ajast peale muutus nende vaheline side sõpruseks, mille üle keegi ei rõõmustanud, sest see oli ebaloomulik , kui õpetaja ja õpilane nii lähedaseks said. Abt Daniel siiski teadis, et mõlema nooruki kavatsused on puhtad ning laskis sel jätkuda. Narzissi ja Goldmundi vahel leidis aset tõsisem jutuajamine mille käigus Narziss ta omal moel äratas, meenutades talle tema ema olemasolu. See vapustas Goldmundi niiväga, et ta oli ema täiesti unustanud ning selle tagajärjel minestas Goldmund kabelis. Abt ja Narziss mõlemad arvavad , et Goldmund on just tänu emale selline, nagu ta on. Ta ema oli olnud tantsijanna ning oli ta maha jätnud minnes enda vana elu juurde tagasi ja jättes isa häbisse, seepärast Goldmundi isa suhtuski nii vaenulikult poja emasse ja tahtis, et poeg samuti suhtuks. Kuid kui Goldmundile meenus ta ema tõeline olemus, siis oli ta ääretult kurb, et polnud saanud temaga rohkem koos olla. Ema oli olnud talle väga tähtis, nagu päike ja kuu.
Pärast minestusest väljatulekut oli temast kadunud see lapselik, mänglev, ebaehtne külg. Minestusest paranemise ajal on ta kloostris viibinud üle kolme aasta, isa pole teda kordagi külastanud, sest loodab, et poeg jääb alatiseks sinna. Narzissi arvates oli nende sõpruse eesmärk ärata üles Goldmund ja tagasi tuua reaalsusesse, Narziss tegi seda meenutades Goldmundile ta ema. Narziss teadis selgelt enda elu eesmärki-teenida vaimu millesse ta usub, nii hästi kui oskab. Goldmund aga leidis, et eesmärkide omamise võime on teistel, mitte temal . Kui Narziss suundus enda ärkamist otsima paastumise, palvetamise ja eraldumise teel ega ilmutanud end enam kellelegi, tundis Goldmund, et Narziss oli ainus põhjus miks talle õppimine oli armsaks muutunud ja ta leidis, et enam pole tal midagi seal teha.
Golmund käis paater Anselmi palvel aasadelt naisepuna korjamas, jäi tukkuma ja ärgates leidis endale otsa vaatamas ühe naise, Lise, kes kutsus teda endaga kaasa ja kloostrist ära. Goldmund oli sõnatu sellest armastusest ja elust mida ta tundis Lise pärast. Goldmund oli veendunud, et see naine on kutse emalt ja ta ei saa seda eirata. Ta lahkuski kloostrist kuid enne astus üle keelust Narzissi häirida ning käis temaga hüvasti jätmas. Narziss sai jällegi aru ilma selgitusteta, mis Goldmundi lahkuma ajab ning sai aru temast. Goldmund ja Lise veetsid öö koos metsas, ent hommikul teatas Lise, et peab koju mehe juurde ruttama, kel on kombeks teda lüüa. Goldmund oli pettunud aga kloostrisse tagasi ei läinud. Pärast mitmepäevast metsas ringi ekslemist jõudis Goldmund ühte külla, kus ta astus sisse esimesse majja, seal võeti ta lahkelt vastu. Perenaine viis Goldmundile heinte peale öö tulekul süüa, kuid nooruk ihkas seda mida naine endaga kaasa tõi, mitte toitu. Viivuks tegi Goldmund selle naise enda teiseks armukeseks, kellelt armastust saada mille järele ta nüüd nii igatses(lk.92). Edaspidi rändas Goldmund palju, harva peatus ühes kohas rohkem kui kaks ööd, naisi leidus külluses, kuid keegi ei soovinud temaga jääda kauemaks kui üks armuöö(lk.93). Üsna kiiresti muutus ta ihaldatuks meheks naiste seas. Pikapeale tekkis tal arvamus, et tema kutsumus on naisi ja armastust tuhandel viisil tundma õppida. Pärast paari aastast rändamist jõudis Goldmund jõuka rüütli mõisa, kus elas ka rüütli kaks noort tütart- kuueteistaastane Julie ja kaheksateistaastane Lydia. Kuna oli sügis, siis Goldmund vaevas pead kus talvel elada. Rüütel pakkus talle tasuta elamist tema mõisas, vastutasuks tahtis ta, et Goldmund tema kunagi alustatud ladina keelse rännakuraamatu parandaks ja aitaks edasi kirjutada. Goldmundil polnud midagi selle vastu, eriti kahe noore tütre pärast kellele ta silma peale oli pannud . Ühel õhtul, kui mõisas külalised olid, flirtis Goldmund silmnähtavalt külalise naisega vaid selleks, et Lydia armukadedaks teha. See õnnestus, nad kohtusid metsas ja neiu nõudis asja kohta selgitust. Tagasi mõisa jõudes veenis Goldmund teda, et tema ja tolle naise vahel ei juhtunud midagi ning ta tahab hoopis Lydiat. Edaspidi kohtusid nad iga päev, Lydia muutus üha vabamaks , Lydia oli esimene naine kelle puhul Goldmund tundis, et too üksnes ei ihalda teda vaid ka armastab . ( Goldmund on väga suure muutuse läbi teinud pärast kloostrist lahkumist. Seal oli ta kaalutlev ja jumalakartlik, patust hoiduv nooruk, ent väljaspool kloostrit muutust ta seelikukütiks nagu Lydia ütles, ning jahtis vaid naisi ning armastust.) Goldmund armus Lydiasse tõeliselt, nägi temas seda sama hinge mis oli kunagi temas olnud. Goldmund imestas, miks ta ikka veel seal mõisas on ja salaja Lydiaga kohtub. Ta mõistis, et on nende nädalatega vanemaks ja küpsemaks muutunud. Ühel ööl, kui Lydida oli järjekordselt Goldmundi toas, tuli sinna Julie, kelle peal oli algusest peale puhanud Goldmundi silm ja keda ta oli ihaldanud. Ähvardades Lydia ja Goldmund isale üles anda, lubati Juliel jääda koos nendega voodisse. Goldmund erutus sellest ning muutis sellega Lydia armukadedaks. Hommikul rääkis Lydia isale kõik ära, jättes välja Julie. Rüütel käskis Goldmundil endaga kaasa tulla, olles kõndinud üle tunni aja, käskis rüütel tal üksi edasi minna ja iial enam naasta(lk.117). Külas, kus ta esimese peatumise tegi, kohtas ta Viktorit, teist õpilasest rändajat, kellega ta alustas kahekesi rändamist. Ühel ööl, kui Goldmund unest hetkeks ärkas, tundis ta silmi avamata, et Viktor kompab ta jopet otsides midagi, mida varastada. Tunni aja pärast kordus see jälle, Viktor ehmus kui Goldmund käskis tal eemale minna ja proovis Goldmundi kägistada, Goldmundile tuli meelde taskus olev nuga , võttis selle välja ja tappis Viktori. Ta lahkus nende peatumispaigast, eksles külmas ja lumes ning poolsurnuna jõudis samasse külla, kus oli kohanud Viktorit. Seal võttis ta enda hoole alla naine, kes oli üks tema vallutustest ning peatselt ta lahkus sealt. Ta jõudis kloostrisse peavarjule, käis pihil ja pattude eest andestust palumas ning nägi kabelis puust jumalaema kuju, mille välimus ja haaravus teda lummas. Saades teada meistri nime ja elukoha, kes selle oli valmistanud, asus ta teele. Jõudes meister Niklausi ukse taha, palus ta end õpipoisiks võtta. Selleks ta siiski ei saanud aga meister soovitas tal jääda ja kunstnikuks sirguda, nähes Goldmundi joonistatud pilti Narzissist. Olles olnud meistri juures aasta, oli tema kunstiline pool arenenud, tal lubati puust ja savist valmistada kujusid . Kuid meistrile polnud meeltmööda Goldmundi laiskus , vastuhakk , pidutsemine , kaklused. Ka polnud Niklausel jäänud märkamata see pilk, millega Goldmund vaatas tema tütart Lisbethi, kuid seekord ei õnnestunud Goldmundil tütart kätte saada, tütar polnud huvitatud ka nendel harvadel kordadel kui nad kohtusid. Goldmundi käe all valmis kuju Johannesest, ent tegelikult kujutas see Narzissi. Meistri arvates oli see kuju suurepärane ja ta taotles talle meistrikirja. Niklaus nägi Goldmundis kiiresti arenevat meistrit ning soovis teda enda partneriks, tulevikus ehk väimehekski. Ta ladus enda suured ideed Goldmundile ette, ent too oli otsustanud uuesti rändama minna, sest ta tundis, et on saanud üheks linnainimestest, kel pole elumõtet ega püüdlegi selle poole. Seda kuuldes oli Niklaus vihane ja käskis Goldmundil koheselt ta majast lahkuda. Goldmund leidis jälle paarilise rändamiseks. Robert oli enda palverännakut alustanud pärast isa surma ja otsis pidevalt nüüd viise, kuidas Goldmundile muljet avaldada ja heas nimekirjas olla. Jõudes ühe rännaku lõpul järgmisse külla, läksid nad majja mis tundus inimtühi, välja arvatud ammuv lehm põllul. Goldmund sisenes majja ja avastas sealt mitu surnud inimest(lk.187 viimane otsekõne). Robert käis vaid korra majas kuid edaspidi ei saanud lahti hirmust ka ise katku nakatuda. Edasi liikudes külast leidsid nad veel palju taolisi maju ja surnuid(lk.189 täppide vahelt). Edasi liikudes leidsid nad kohutava surnuaia(lk.190 täppide vahelt). Rändajad jõudsid linna, mis oli katku tõttu peaaegu tühi, ent sealt leidis Goldmund endale armsama Lene, kes polnud veel nakatunud ja nõustus nendega kaasa minema. Metsast leidsid nad onni , mille tegid enda koduks . Ühel päeval, kui Goldmund toidu jahil oli ja Lene marju korjamas, kuulis Goldmund Lene karjeid, ta jooksis hääle suunas ja nägi ühte meest Lenele kallale tungimas. Kaks meest võitlesid, Goldmund murdis kallaletungija kaela selleläbi ta surmates. Kallaletungija oli Lenet rünnates teda rinnast hammustanud ning seepärast haigestus Lene järgmisel päeval katku. Robert oli sellest suures hirmus ning Goldmund nägi selles võimalust temast vabanemiseks öeldes talle, et ka tema on nakatanud. See mõjus ja Robert ei näidanud end enam seal. Paari päeva pärast Lene suri, Goldmund põletas maja maha koos Lenega ning lahkus uuele rännakule kandes südames kurbust . Kõikjal kuhu ta läks, leidis ta eest katku ja surma(lk.204). Oma teel kohtas ta juuditüdruk Rebekkat, kellega ta veetis paar päeva, ent siis lahkus temast Rebekka enda soovil. Pikemat aega oli Goldmundi rännaku sihtkohaks olnud linn, kus elas meister Nikalus. Sinna jõudes oli ta äärmiselt põnevil ja tulvil suuri lootusi, et saab jälle midagi ilusat töökojas luua ja Niklaust näha. Ent meistri maja juurde jõudes teatas tõrjuv teenija talle, et meister on surnud. See uudis kurvastas Goldmundi sügavalt. Veidiks ajaks sai ta peavarjule kunagi külastatud pererahva juurde, kes teda ei põlanud. Mitu päeva ta ainult joonistas kõiki, kes tema elust läbi on käinud. Ühel päeval mööda linna uidates nägi ta ühte naist, Agnest, kelle näojoontest leidis ta mitmeid sarnasusi enda omaga ja too naine lummas teda ning ta jälitas teda paar päeva. Kolmandal päeval ta kohtus Agnesega, naine andis talle enda kaelaketi, et Goldmund saaks lossi, kus ta elas krahvi armukesena, sisse ilma probleemideta. Agnese toas veetsid nad aega nii nagu Goldmund alati naistega aega veedab. Teisel õhtul, mil ta Agnest külastas, jäi ta krahvile vahele ning ta viidi kongi üles poomist ootama. Seal olles ja surma oodates jättis ta mõtteis jumalaga kõigiga, kes talle kallid. Mõned tunnid enne koidu saabumist alustas ta põgenemisplaani haudumist. Plaanis oli sees ka vaimuliku tapmine , kes tuleb teda vaatama enne hukkamist. Kuid kui preester tuli, nägi Goldmund, et too kannab Mariabronni kloostri rüüd, see oli tema klooster . Goldmundi suurimaks üllatuseks osutus see, et vaimulikuks oli Narziss! Too tõi kaasa teate, et Goldmundile on armu antud ja et ta võtab ta kloostrisse tagasi kaasa endaga. Tagasiteel kloostrisse küsis Goldmund Narzissilt palju küsimusi ja vastupidi. Abt Daniel oli surnud, mitmed teised Goldmundi tuttavad samuti, Narziss oli saanud uueks abtiks. Nende jutuajamisest selgus, et Goldmund otsis nii palju lõbu seepärast, et teda ümbritses surm ja õudus ning lõbustustest leidis ta tröösti kõige selle keskel. Goldmund leidis enda elu kolm astet(lk.253). Narziss ei pannud pahaks seda, mis Goldmundist saanud oli. Ta seletas seda sellega, et minevikus oli tema nooruki äratanud ning kloostrist maailma välja ajanud, seega on ta teine vastutav isik Goldmundi elukäigu eest. Kloostris sai Goldmund kunstniku koha, seadis sisse töötoa ning alustas puunikerdiste valmistamisega. Seepärast ei tundnud ta end enam nii tühisena ja sai julgust abtile pihile minna. Tõelisteks pattudeks pidas abt vaid armulaualt puudumist, pihil mitte käimist ja palvetamise olemasolu puudumist. Kui Goldmundil oli üks kuju valmis, kutsus ta Narzissi seda vaatama. Narzissi arvates oli see suurepärane ja ta arvas, et see oli hetk, mil Goldmund end tõeliselt näitas Narzissile. Kui tema suur töö valmis ja üles seati, tundis Goldmund sama, mida tundis Johannese kuju valmides- tühjust, sest tema teos oli temalt ära võetud. Järgmise teose valmistamise ajal kadus Goldmund mitmeks päevaks kloostrist ära, uitas ringi ja üritas isegi enda flirtimisoskustega mõnda tüdrukut võluda, ent see ei õnnestunud. Ta oli jäänud vanaks enda olemiselt. Kui teine kuju, mis kujutas Lydiat valmis sai, suundus Goldmund järjekordsele rännakuteele. Maha jättis ta endast nukra Narzissi, kes kahetses, et polnud Goldmundile rohkem rääkinud sellest, kui tähtis ta abtile tegelikult oli ning kui palju oli ta temale juurde andnud. Alles nüüd mõistis Narziss kui väärt sõber Goldmund oli, tema oli vääriline vastane kellesarnast Narzissil kloostris polnud. Goldmund naasis kloostrisse suve lõpul, väsinud ja haiglase välimusega, kuid ta tundis, et on meelerahu leidnud. Ta tunnistas , et oli haigestunud juba reisi algpäevil, kuid ei tahtnud naasta kloostrisse enne reisi tõelist algust. Ta pandi haigevoodisse, arst tunnistas ta lootusetult haigeks . Nüüd rääkis Narziss Goldmundile kui palju ta temale tähendab, et vaid tänu Goldmundile ta teab armastuse tähendust ja vaid tema pärast on ta saanud osa elu paremast poolest(lk.287). Ka enda haigevoodis ja surmale lähenedes mõtles Goldmund enda emale, lootes, et surm viib teda emale lähemale. Goldmund tunnistas Narzissile enda tõelise reisile mineku põhjuse- Agnes olevat läheduses peatunud. Kuid tema suureks pettumuseks ei tahtnud Agnes temast midagi teada, sest ta oli vanaks jäänud. Surma Goldmund ei kartnud nii nagu ta oli kartnud lossikeldris poomist oodates, seekord oli ta elus teinud kõike mida oli soovinud ning elanud piisavalt. Viimasteks sõnadeks lasub ta, et kuidas küll Narziss kunagi surra saab, kui tal ema ei ole ja need sõnad jäid Narzissile väga südamele.