"Vanad ja noored" - Anton Hansen Tammsaare (1)

A.H. Tammsaare
,,Jutustusi ja novelle ’’
Vanad ja noored
A.H. Tammsaare novell jutustab neljast inimesest ning nendevahelistest probleemidest.
Igal probleemil on alati kaks poolt, nõnda on ka siin: noored - Tiina ja ta mees Kaarel on üks pool ning vanad - Kadaka peremees Juhan Tare ja ta naine Mari, keda nimetatakse teoses Kadaka eideks, teine pool.
Probleemiks on läbisaamine noorte ja vanade vahel ning aina süvenevad tülid.
Asi algas sellega, et Juhani ja Mari tütar Tiina sai lõpuks mehele. Nimelt oli Tiina juba üpris vana – tol ajal ei olnud kombeks nii hilja mehele minna.
Meheks oli Kaarel, kes töötas Kadaka peremehe käe all sulasena.
Nad hakkasid kokku elama ning Kaarelil tekkis mõne aja pärast soov üle võtta Tiina vanemate talu ning arendada kohta, talumaid ja loomi.
Nõnda ühel õhtul küsiski ta taadi käest rehe all selle kohta. Õhtul söögilauas tuli jututeema jälle üles:
,,Ma ütlesin ennist rehe all taadile, et võiksite tuleval aastal õige koha meie kätte Tiinaga anda..’’(lk 21, rida 6)
Tolleõhtusest vestlusest jäigi pererahva vahele justkui kiil.
Probleem läks eriti hulluks siis, kui taadi käsi haigeks jäi ja Kaarel lõpuks koha endale sai. Nimelt tahtsid vanad rahulikult ja õndsalt elu lõpuni oma talukohas elada ning toimetada ja noorperet koduste tegemistega aidata.
Kaarel seevastu arvas , et palkab suvilise - vähendab vanakeste töökoormust, laseb neil puhata ja teeb sellega head.
See oli täiesti vale arvamine – vanad olid harjunud tööd tegema ning ilma nad olla ei osanud. Nad võtsid Kaarli tegevust hoopis solvanguna ja sealt alates olid nad tülis.
,,Vanade ja noorte vahekord ei ole paranenud , vaid suvilise tulekuga ennem halvenenud. Ei lahuta nende meeli ei kevadine leige tuul, soe päike ega kosutav vihm, mis paneb imevõimul maa haljendama.’’(lk 24, rida 21)
Sügise hakul kutsusid noored tallu heast tahtest, vanemate hoiatustest hoolimata, turbalõikajad.
Tänu turbalõikajatele läks lakas tuli lahti ning maja põles maha.
Vanadel ja noortel ei jäänud muud üle kui kolida naabrite tallu , Lõugule. Selleks ajaks olid Kaarel ja Tiina endale räbala, poisslaps Atsi saanud.
,,Poleks olnud tarvis kevadel sulast võtta ega mehi korteri, siis oleks meil peavari alles olnud, aga nüüd – kõverda ja külmeta nagu kirp märja koera karvade sees.’’(lk 35, rida 4) Nõnda arvas Mari ja parastas tulekahju pärast.
Lõugul ei läinud suhted paremaks – vastupidi. Nad tülitsesid palju, kuni noored võtsid laenu ja hakkasid uut elamist ehitama.
Vanakesed, aga käisid sisse nõudmas neile kuuluvat, mis raskendas noorte elu ja süvendas tüli veelgi.
Kaarel jäi aina haigemaks ja vananes topelt kiirusega.
Lõpuks saadi maja valmis, kuid selleks ajaks oli Kaarel väga haige. Samas mida rohkem surmale lähemal, seda leebemaks muutusid vanad ja samuti ka Kaarel.
Enne Kaareli surma kolisid vanad tagasi Kadakale – Mari ei tulnud majapidamisega üksi toime.
,,Kas vanakesed tulevad enne surma tahakambri?’’ küsis Kaarel natukese aja pärast. ,,Kui sa tahad , miks nad ei tule,’’ vastas Tiina.’’(lk 79, alt rida 9)
Loo moraal oli selles, et endast vanemaid tuleb austada ning nende sõna maksab.
Vanakesed olid kobedad ja aktiivsed elu lõpuni, milleks neid siis töödest eemal hoida – pealegi kui töö ongi nende elu ja rõõm.
Tulemuseks vananes Kaarel ise vanakeste asemel ning suri kahjuks noorelt.