Kadripäev (0)

Mardi - kadri eelmäng
 
Mardi- ja kadripäeva rahvusvaheliseks vasteks on tänapäeval ka meie mail üha enam juurduv halloweeni tähistamine. Teades mardi- ja kadripäeva sügavamat tähendust, võime tähistada halloweeni mardi- ja kadripäeva eelmänguna.
 
Kõigi nimetatud tähtpäevade ühiseks mõtteks on astuda rõõmu ja naeruga vastu süvenevale pimedusele ja külmale. Mardid ja kadrid sopsutavad kase -, kuuse- ja kadakaokstega virgeks pererahvast.
 
Nii nagu igas pungas on ootel järgmisel kevadel puhkevad võrsed, lehed ja õied, nii on ka meist igaühe südames ootel uus puhkemine.
Kadripäev, 25. november
Kadri?
Kadripäev on nime saanud Aleksandria pühaku Katariina järgi. Katariina oli 18-aastane noor haritud neiu , kes astus vastu imperaator Maximusele, kes kristlasi hukkas. Keiser proovis ta usku proovile panna, kuid Katariina pööras oma veenjad hoopis ristiusku. Legendi kohaselt lagunesid koost piinariistad, millega teda piinata püüti. Lõpuks hukati ta pea maharaiumise läbi. Loe veel ...
Meile tulnud?
Püha Katariina müüt tekkis 9. sajandil ning oli oma tipul 12. sajandil - meile tuligi see koos ristirüütlitega. Olemasolevast sügistööde pühast sai püha Katariina päev ehk Kadripäev. Rahvas ise aga on arvanud ka, et see püha näiteks vene keisrinna Katariina järgi on nime saanud.
Kaitsepühak?
Katariina on noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak. Kuna Katariina sümboliks on ratas, on tema kaitse all ka kõik rataste jõul töötavad mehhanismid . Teoloogid, filosoofid , kõnepidajad ja teadlased pöördusid tema poole, et ta neid inspireeriks. Katariina kuju oli pea kõigis kirikuis ning talle on pühendatud arvukalt kirikuid; tänapäeval ka näiteks kristlikke kolledzheid.
Euroopas?
Katariina oli 14 kõige abivalmima pühaku seas, mistõttu teda kiitsid nii preestrid kui poeedid . Tema püha tähistati paljudes kohtades arvukalt ja tõsimeeli. Katariina tõusis ausse pärast ristiretki, Prantsusmaal aga eriti 15. sajandil kui ta väidetavast ilmutas end Joan d'Arcile ning oli koos Neitsi Maarjaga Joani nõustajaks. Kuni 17. sajandini oli see päev paljudes Prantsusmaa osades püha, mida tähistati suurejoonelisemalt kui apostlite tähtpäevigi. Keskaja ikoonidel tunneb Katariina ära piinaratta sümboli järgi.
Meie kadripäev?
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Kogutakse maskeerituna andeid, mardipäevaga sarnast on lauludes ja rituaalides, õnnistamissõnades ja manamistes. Kadriandideks küsiti vanasti rohkem villu jms., vähem toiduaineid. Kadripäeva on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega, aga ka tütarlaste initsiatsiooniriitusega, vastuvõtuga täisealiste hulka.
16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, oli aeg alustada tubaste ketrus - ja käsitöödega.
Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.
Veel 17. sajandi ürikutes viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale.
Maskeerimine
Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud naisteks. Maskid pole jõulised, vaid on pigem naispoolt esindavad ja õrnad. Kadrisante on enim seostatud tagasipöörduvate esivanemate hingedega, mis omakorda tingib riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidi, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, ilustatud 20. sajandil rohkete lintide, lehvide, litrite, helmeste jms.
Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul igasuguste poe- või omavalmistatud maskide abil tänapäevasteks peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks, nõidadeks või hoopis peeneteks daamideks.
Kadripere
Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle tarvis kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt", eriline kaltsudest vms. valmistatud nukk, kes külas pissis (viljakusega seotud tava) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast . Kadriperega võis liituda loomamaskides tegelasi.
Kadrihaned ja muud loomad
Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes on välimuselt ja käitumiselt üpris sarnased jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka , suurräti, lina ja patjade abil, lisaks suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on esmakordselt haneksolija tõstetud kaevu-koogu peale.
Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk ), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel.
Üksikud kadrinaised
Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõne päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami.
Ketrajasant
Väga arhailise tagamaaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant, kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liikuda ringi koos kadriperega, vokk või kedervars võis kuuluda kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidseid päikese sümboleid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust (Vt. lähemalt sümbolid). Samuti oli see seotud villa- ja linakasvuga.
Määgijad
Põhja-Tartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määmise päev, sest sel päeval käidi teises peres määgimas. Määgijatele anti süüa tanguputru, kaasa tooreid herneid , ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, hilisemal ajal õunu ja kompvekke. Teistesse oma küla peredesse mindi hommikul või päeval, ukse taga või tuppa astumisel tehti lamba häält. Enamasti käisid naised ja lapsed, täiskasvanud üksi või paaristikku, lapsed grupina. Määgijate soo, arvu ja rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oinas- või utetallesid, kaksikuid, musti , kirjusid,. Valgeid. Perenaine kutsus määgijad enamasti lauta, harvemini aita.
Kadrimaskid
Siia tuleb valik erinevatest aegadest pärit kadriperede maske jms. Ajaloolises lõikes, et saaks võrrelda 19 ja 20 sajandi eri perioodide kadrisid.
Kadrirituaal
Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi- ja kadripäevade juurde. Kadrisantide muusika , laulud ja vigurid pole olnud nii kärarikkad kui mardipäeva puhul. Kindlasti kuulusid aga selles tsüklisse mõistatuste esitamine, 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole laste ja noorte lugemisoskuse kontroll, tüdrukutel paluti ette näidata käsitööd. Rituaalne viljakusmaagiline kusemise imiteerimine või vee pritsimine pererahvale
Rituaal koosneb
1) maskeerimisest,
2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba.
3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, vilja viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijaätulaul.
Kadrilaulud
H. Tampere järgi on refräänilised mardi- ja kadriviisid levinud Lõuna-Eestis, mujal olid laulud refräänita. Üleminukualal (Muhu-Kodavere joonel) kasutati nii refräänilisi kui refräänita viise. Saaremaal ja Lääne-Eestis on lauldud vähem, seda suurem on olnud aga improvisatsioonilise etenduse ja lõõpimise osakaal. Kadrilaulud on keskendunud loomaõnne tagamisele, enam päritakse seal ka naiste käsitööks vajaminevat.
Kadriannid
Varem anti kadridele enamasti ikka söögikraami: vorsti, käkki, ube-herneid, pähkleid, karaskeid, liha (eeskätt lambaliha ), Mulgimaal kukki-kanu. Mitmed neist toitudest kuuluvad rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oad- herned seotud mitmel pool surnuvalvamise ja muude hingeüleminekuga seotud riitustega.
Annetati ka villu, linu, villaseid esemeid.
20. sajandi keskpaigast on anded muutunud tublisti üksluisemaks. Kõige enam pakutakse magusat , kommi, õunu, ka raha.
Kadripeod, kadripulmad, kadrikarnevalid
Kadrid jagasid saadud anded sageli ühiselt kas kohe samal õhtul või järgmisel päeval. Noored korraldasid selleks tihti kadripeo, milleks valmistati eraldi toite ja varuti õlut. Peole kutsuti ka neid kes ise kaasas polnud.
Lääne-Eestis enam kui mujal olid levinud kadripulmad, kus kaks seltsilist riietusid pruudiks ja peigmeheks. Tervet pulmapidu enamasti ei etendatud, igatahes aga andis see andide jagamise peole hoogu ja improviseerimisvõimalusi. Näiteks sai üles tõmmata pulmalipu, jagada pulmaametid, varastada kadripruuti ja kasutada muid pulmakombeid.
Kadrikarnevale ja -rongkäike on Eestis korraldatud 1950. aastatest peale. Koolides ja kultuurimajades organiseeritud kadrikarnevalidel on oluline parimate maskide valimine, võistlusmängud ja tantsud.
Kadri karistab
Pere, kes ei lasknud kadrisante tuppa pälvis sajatussõnad ja seda naljalt ei soovitud - polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil võisid pahased kadrid maja ukse ette tassida puuvirna, kivihunniku, viia vankri või adra katusele, toppida korstna kinni, lasta loomad laudast välja jne.
Ilmaended
Ilmaennete poolest on kadripäev mardipäeva analoog , erinevus on ennete populaarsuses. Tähepildist (Linnutee, Sõel, Suur Vanker ) lähtuvad ilma- ja saagiended on osalt kirjandusemõjulised. Eeloleva kevade ilma ja saagi ettearvamine on mardipäevaga võrreldes juhuslik.
Töökeelud
Peale keelu kadripäeval lambaid niita, on see olnud keelatud Lõuna-Eestis mardi- ja kadripäeva vahel, muidu " sant viib villa ära". 17. sajandil on lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha , loomi on imiteeritud hüplemisega.
Toidud
Tangupuder, mida viiakse üksteisele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned või oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kaisan, kahjaiset, mille nimetus viitab vanale ohrijoogile.
Lähedased pühad:
Mardipäev
Hingedeaeg & hingesandid
Jõulusandid
Nigulasandid
Muu maailma tavadest Halloween (Ameerika) ja Lucia päev (Rootsi).