"Leegitsev süda" A.Gailit (0)

„ Leegitsev süda”
Raamat räägib Anu Maarvast, kes jäi orvuks, sest tema ema suri haiguse tõttu. Terve tema lapsepõlv kulus rändamisele perest perre , teenides sandikopikaid. Ükski pere teda kasvatada ei tahtnud, sest ta oli vanemateta vallaslaps, kes armastas laulda ja lõõritada, viibida metsas või nurmel ja teha kõike, mis pani teda tundma vaba ning õnnelikuna, kuid samas oli ta väga töökas ning truu. Vanemaks saades läks ta, hoolimata Verilaiu külarahva hoiatustest, tööle Ronivere tallu Taavet Rabaraua juurde. Rabaraua maine oli väga kehv , sest ta kasutas ära noori teenijaid, kes sageli jäid rasedaks, ning ajas nad talust kurjade koerte abil minema. Sama lugu juhtus ka Anuga, kuid hoopis teisiti.
Anu Maarva läks tööle arvates, et rikas Rabaraud ei hakka talle silma heitma. Rabaraud, suur, tugev ja noor mees võttis ta vastu ning Anu jäi tallu leiba teenima . Möödusid nädalad ja kuud ning Anu oli väga kuulekas täitma käske ja korraldusi. Möödus enam kui aasta ning Taavet tegi talle pakkumise olla seal inimene, kes hoolitseks peremehe vara ja majapidamise eest kuniks ta leiab omale naise. Läks palju aega mööda, kui saabuski see hetk, kui Anu pidi talust lahkuma . Sest Rabaraud hakkas abielluma Kai-Kadriga, kelle raha ja varandust ta väga ihkas . Rabaraual polnud enne raske lahti saada eelmistest teenijatest, kes lahkusid pisarsilmil või vihastena, ähvardades teda kohtusse kaevata, siis seekord oli tal kohutavalt kahju heast teenijast loobuda , sest Anu oli väga väärikas inimene, kes hoolimata sõimamistest tegi oma tööd. Taavet Rabaraud, Ronivere talu peremees oli ilmselgelt Anu Maarvasse ära armunud. Taavet andis Anule kaasa kopsaka rahasumma ning palus tal vaikselt kaduda ning Ronivere talust hoida eemale niipalju kui võimalik. Kuid Anu jäi Kurma talu põllule, mis oli Rabaraua talu juures, sest ta hakkas sünnitama. Karjus ning röökis valust nii, et terve Verilaid seda kisa kuulis . Anu sünnitas poja, kelle nimeks sai Joosep ja ta võeti elama Kurma pererahva sauna. Suurest armastusest ja austusest Taaveti vastu, ei öelnud Anu mitte kellelegi tema poja isa nime ning võttis selle teadmise endaga hauda kaasa, samuti ei tunnistanud Taavet Joosepit oma pojaks, sest ta oli teenija laps, kes sündis abieluväliselt.
Anu poeg, Joosep Maarva oli vaikne, jõuetu ning kahvatu poiss, kes ei hoolinud lõbust. Ta ei jooksnud ja ei mänginud nii nagu teised lapsed. Isegi mitte siis kui ema üritas teda selleks sundida. Ta lihtsalt istus vaikselt ja mõtlikult. Anu sai vahest Joosepi peale sellepärast väga vihaseks. Kuid kui Joosep kooli läks siis hakkas talle meeldima viiulimäng. Ja pärast seda tahtis ta viiuldajaks saada. Isegi õpetaja soovitas seda. Kuid Anule see alguses üldse ei meeldinud, sest tema lootis, et tema pojast saab asjalikum mees. Kui Joosep vanemaks sai siis hakkaski ta viiuldajaks. Ta elas linnas üksina korteris , kus ta oli öösiti, sest ülejäänud päevast ta esines. Ema elas aga Tuulemäel, mis asus Rabaraua talu juures, aga palju kõrgemal, mäe otsas.
Ühel õhtul, kui Joosep koju läks oli tema korteris keegi. See oli Kurma talu perenaine , kelle juures nad emaga elasid kui Joosep alles väike oli. Kurma talu perenaine oli see, kes käis Anut Tuulemäel külastamas. Just sel päeval kui perenaine oli Anu vaatama läinud, ütles Anu, et tema lõpp on käes ja kutsugu perenaine kohe Joosep sinna. Anu oli ennast ise korda seadnud, et Joosep seda ise ei peaks tegema ja ootas oma lõppu. Niipea kui perenaine seda kuulis ruttaski ta linna Joosepi juurde. Joosep alguses ei uskunud, et ta ema hakkab surema. Ta arvas , et ema lihtsalt tunneb end üksinda ja kurvana. Ning tahab, et Joosep teda külastaks. Kuid Joosep läks siiski. Kui ta Tuulemäe veerule jõudis nägi ta, et ema istub ukse ees ja nagu mõtleks midagi. Kuid kui ta sinna jõudis siis arvas ta, et ema magab , sest ta ei vastanud talle. Kuid kui ta teda puudutas oli ta külm ning tema pilk oli kauge ja tühjusesse vaatav. Ning Joosep hakkas nutma , sest ema oli tõesti surnud. Ta viis ema tuppa ja pani ta lauale pikali ning hakkas talle viiulit mängima. Anule korraldati matused ja peielaud . Rabaraud ei nõustunud matustele minema ja ta kutsuti hiljem koos Joosepi, Kapten Skalle , preestriga ühte lauda. Nad jõid Anu mälestuseks. Kuid siis aga küsis Rabaraud, et kas Joosep ei taha Tuulemäed temale müüa. Et mis ta sellega enam ikka teeb, ega ta ise sinna ju ei koli. Joosep väga ei tahtnud, kuid lõpuks oli nõus. Sest mis ta Tuulemäel ikka üksinda teeb. Raha eest, mille ta Rabaraualt Tuulemäe eest sai läks ta reisile, õigemini läks ta Kaie Skallet otsima . Sest ta oli temasse kiindunud juba lapsepõlves. Kaie oli tantsija , samasugune kunstnik nagu Joosepki. Mõlemad elasid ja kohtusid Verilaius.
Kõigepealt sõitis ta itaaliasse, kuid jõudis sinna natuke liiga hilja, sest Kaie etendus oli juba läbi, ning ta oli riigist juba lahkunud. Järgmiseks sõitis ta Prantsusmaale Pariisi, kus kohtas ta reporter Martin Vaar´t, kes tahtis Skalle nime mutta tampida, nind kandis lehtedesse tema kohta laimu. Joosep üritas seda takistada, kuid tulutult. Lõpuks aga Joosep kohtaski Kaiet Pariisis. Mõlemad olid üksteist nähes õnnelikud. Kaie hakkas kohe Joosepi elu kohta pärima. Kuid kui Joosep ema surmast rääkis, kadus Kaie ära nii, et Joosep ei pannud seda tähelegi. Joosep sattus masendusse, et Kaie lihtsalt minema läks. Ta oli vaid oma hotellitoas ja jõi muudkui, ta isegi ei söönud. Tal ei olnud ka arved makstud. Kuid lõpuks kutsuti Eesti saadik hotelli, et ta Joosepiga räägiks ja ta kodumaale saadaks. Mees käiski temaga rääkimas, maksis ta hotelli arve ära ja andis talle pileti koju sõiduks. Kuid kui Joosep mõistis, et teda tahetakse sealt ära ajada, siis ta vihastas ja ei olnud nõus ära minema. Mõni hetk hiljem ta siiski otsustas, et on aeg kodumaale tagasi minna, sest raha mille ta Rabaraualt sai on nagunii otsas.
Kui Joosep Verilaidu jõudis, oli sinna paar päeva ennem jõudnud ka Kaie. Nad hakkasid rohkem suhtlema ja kokku saama. Kuid ühel päeval kui Verilaius toimusid pulmad , siis kutsuti sinna viiulit mängima Joosep. Joosep alguses keeldus, sest ta polnud ammu viiulit mänginud ja esinenud. Aga tal oli üks looming Kaiest ja ta otsustaski seda seal esitada. Isegi Rabaraud tantsis tema viiuli mängu saatel. Ja võib öelda, et sellest hetkest leebus Rabaraua süda natukene Joosepi suhtes. Kaie aga oli sellest loost nii lummatud, et ta tahtis selle järgi tantsida. Ning Kaie ütles Joosepile, et nad võiksid koos kunsti luua, nii, et Joosep mängib viiulit ja Kaie tantsib . Joosep oli üllatunud, kuid siiski nõus, ning nad hakkasidki koos esinemas käima, olles igalpool koos.